Tööl negatiivne õhkkond

[Külaline]

Kuidas hakkama saada, kui tööl on üldiselt negatiivne õhkkond? Kombeks on kiruda kõike ja kõiki, kui põhjust otse pole, siis leitakse. Ise olen samasuguseks muutunud. Samas on jube, kuidas see väsitab.. Olen mõelnud teadlikult vähemasti ennast jälgida, aga ei tule hästi välja. Ikka lähen teistega kaasa.

[Külaline]

Eks karjalauta satuvadki tööle erinevad inimesed eri ilmakaartest ja sealne õhkkond ongi selline.

[Külaline]

Advokaadibüroo?

[Külaline]

Advokaadibüroo?

Ei, piimafarm on.

[Külaline]

Kuidas hakkama saada, kui tööl on üldiselt negatiivne õhkkond? Kombeks on kiruda kõike ja kõiki, kui põhjust otse pole, siis leitakse. Ise olen samasuguseks muutunud. Samas on jube, kuidas see väsitab.. Olen mõelnud teadlikult vähemasti ennast jälgida, aga ei tule hästi välja. Ikka lähen teistega kaasa.

Võimalik, et töökaaslased mõtlevad sinu kohta sama: kirub kõike ja kõiki.

[Külaline]

See on ammugi tõestatud, et erinevatel kollektiividel koolis, tööl, spordiklubis jne on erinev aura. See kas surub maha mõne inimese loomupäraseid jooni või tõstab neid esile.

Kunagi nooruses sattusin tööle kehva sisekliimaga kollektiivi, kus lokkas töökius ja inimestel oli halb olla; võim koondus seal väikese seltskonna kätte ja ülejäänud pidid lihtsalt kuuletuma. Kellele see ei sobinud, see lahkus, min nende hulgas. Läksin vahepeal edasi õppima, pärast leidsin uue töökoha ja seal uues kohas polnud midagi niisugust: rahvas oli soe ja sõbralik, üksteist aidati, kõigil oli rahulik olla. Sinna sattus tööle isegi üks tüüp, keda ma tundsin varasemast ajast ja kes eelmises kohas oli olnud kiusaja kuulsusega. Ent selles kohas taltus temagi ega paistnud millegi negatiivsega silma.

Seesama kehtib ka näiteks koolikiusu kohta: mõnes koolis lokkab koolikius, ent teisal tullakse sellega kenasti toime ja õhkkond on sõbralik ning toetav. Seega mina päris nii ei ütleks, et "kõik" sõltub ainult kodust - osa sõltub, aga kindlasti mitte kõik. Ka kollektiiv, kus inimene igapäevaselt sisuliselt kogu päeva viibib, avaldab suurt mõju.

Kui konkreetsel töökohal on kehv aura, siis tasuks võimaluse korral vaadata uut töökohta (ja loota, et seal on sisekliima parem). Kui seda võimalust ei ole, siis kohandud, lood endale nt väikese oma mulli, paned seljad kokku kellegagi, kes on sinu moodi, ja vähendad suhtlust nendega, kellega ei klapi. Niipalju kui töökollektiivis võimalik, muidugi. Ega siin mingit imenippi ju ei ole.

[Külaline]

See halb õhkkond hakkab ikka juhtkonnast tavaliselt pihta. Olen sellistes töökohtades olnud, kus juhtkond pidevalt valetab, kritiseerida juhtimist ei tohi, edutatakse neid, kes rohkem poevad, kvalifikatsioon ja tehtud töö pole olulised. Siis muutub kogu õhkkond halvaks.

[Külaline]

TA olen. Nojah, eks ma saan ise ka aru, et ega mul muud ette võtta ei ole, kui ikka endast pihta hakata. Aga ausalt, raske on nii, igal õhtul tulen töölt ja olen uskumatult väsinud. Ma ei suuda enam eraelus ka midagi head näha, sihuke tunne, et elangi selleks, et ühest hädast teise liikuda. Eh, ilmselt on mul hoopis psühholoogi endal juba vaja.

[Külaline]

Eks karjalauta satuvadki tööle erinevad inimesed eri ilmakaartest ja sealne õhkkond ongi selline.

Kas mingi uus Jälkur?

[Külaline]

Eks karjalauta satuvadki tööle erinevad inimesed eri ilmakaartest ja sealne õhkkond ongi selline.

Kas mingi uus Jälkur?

Miks uus, vana pole ju kuskile kadunud.

[Külaline]

Kui vanad on need inimesed su kollektiivis?

[Külaline]

Neil tigetsejatel võiks piinlik olla küll. Tihtipeale need halva õhkkonna tekitajad on ise keskealised prouad, kes siis igal võimalusel noori ja alles kogenematuid maha teevad. Minul tuttav (19aastane) just lahkus töölt just ühe vanaproua kiusu pärast. Inimesed tõesti võiksid olla tolerantsemad. Millegi pätast just need vanaprouad kes võiksid olla elukogenud, toetavad ja mõistvad on need kõige kiuslikumad.

[Külaline]

Kuidas hakkama saada, kui tööl on üldiselt negatiivne õhkkond? Kombeks on kiruda kõike ja kõiki, kui põhjust otse pole, siis leitakse. Ise olen samasuguseks muutunud. Samas on jube, kuidas see väsitab.. Olen mõelnud teadlikult vähemasti ennast jälgida, aga ei tule hästi välja. Ikka lähen teistega kaasa.

Natuke veider teemaalgatus, kui ise oled täpselt samasugune nagu need teised. Kui omal selgroogu pole, tuleb tööd vahetada ja loota, et uus kollektiiv on parem.

[Külaline]

Neil tigetsejatel võiks piinlik olla küll. Tihtipeale need halva õhkkonna tekitajad on ise keskealised prouad, kes siis igal võimalusel noori ja alles kogenematuid maha teevad. Minul tuttav (19aastane) just lahkus töölt just ühe vanaproua kiusu pärast. Inimesed tõesti võiksid olla tolerantsemad. Millegi pätast just need vanaprouad kes võiksid olla elukogenud, toetavad ja mõistvad on need kõige kiuslikumad.

Mul on olnud kokkupuude ühe noore ülbitsejaga, kes tuli tööle ja kukkus enesekindlalt paika panema kõiki teisi. Ise sai valesti aru, aga hakkas nõudma, et teised kolleegid iga oma sammu tema ees vabandaksid. Kui tema jättis oma töö tegemata või tegi valesti, siis tuli temasse suhtuda "mõistvalt". Kui aga keegi teine julges töö tähtaja minutigi üle lasta, nii riputas selle silmapilk suure kella külge, nõudis kohut ja hirmsat karistamist. Kogu aeg vingus ja protsessis ning kutsus iga asja peale ülemust kohale. Ülemuski tüdines temast varsti ära ja mingil hetkel leidis viisi, kuidas temast vabaneda. Väga väsitav oli temaga koos töötada.

[Külaline]

Mul on olnud kokkupuude ühe noore ülbitsejaga, kes tuli tööle ja kukkus enesekindlalt paika panema kõiki teisi.

Pakun millegipärast, et tegu naisterahvaga. Tundub sedasi lihtsalt, et nii on.

[Külaline]

Mul on olnud kokkupuude ühe noore ülbitsejaga, kes tuli tööle ja kukkus enesekindlalt paika panema kõiki teisi.

Pakun millegipärast, et tegu naisterahvaga. Tundub sedasi lihtsalt, et nii on.

Selleks ei pea küll eriline selgeltnägija olema, et pakkuda, et foorumis, kus käib kõige rohkem just naisi, töötavad nad ka tõenäolisemalt kollektiivis, kus naissoost töötajad on rohkem esindatud.

[Külaline]

Mul on olnud kokkupuude ühe noore ülbitsejaga, kes tuli tööle ja kukkus enesekindlalt paika panema kõiki teisi.

Pakun millegipärast, et tegu naisterahvaga. Tundub sedasi lihtsalt, et nii on.

No ma võin jälle tuua näite, et meil oli selleks halvaks töötajaks just noor poiss. Ülbe ta ei olnud, aga lihtsalt ei teinud mitte midagi. No vähemalt oli rõõmsameelne, aga õigeks ajaks tööle ei tulnud, midagi ei teinud, no sellisest ei ole ju midagi kasu.

[Külaline]

Minul tuttav (19aastane) just lahkus töölt just ühe vanaproua kiusu pärast.

Tead, äkki see vanaproua nõudis noorelt töö tegemist. Aga noor solvus selle peale. Mitte ühtegi noort ega vana hakata kiusama niisama. Selleks on tavaliselt vägagi põhjust. Usun, et mingi aeg tagasi see võis ka nii olla, aga mitte enam. Noored on väga teadlikud kuhu kaevata, kui on mõttetu töökius.
Telefonid neil kätte kleebitud ja muu on teisejärguline. Nii on kahjuks.

[Külaline]

Tänapäeva noortel on raskem tööl olla, sest nad pole harjunud sellega mis tööl toimub. Alates sellest ajast, kui nad läksid kollektiivi on nõutud nende õpetajatelt, et arvestakse laste omapärasid, individuaalsust, tegemist omas tempos, pöörates rõhku nende tugevustele ja nõrkustele vähem. Ka kool saab nii läbitud, et õpetaja arvestaks nende erilisusega ja läheneks individuaalselt.
Nüüd tööl pole enam töökaaslasi, kes nendele individuaalselt läheneks. Või kui siis ainult siis, et õiendada. Aga nad on kasvanud ju peamiselt kiitustega. Sest kriitika on negatiivne ja seda ei peaks olema üldse.
Aga teemast ka. Kiruvad ja pole rahul. Ma arvan et nad on kirumisega ise rahul. See tõstab nende endi enesetunnet ja klats ühendab neid kes klatsivad. Nad on selles ühel meelel. Häda on sellel, kes pole nendega ühel meelel. Siis on see väsitav.

[Külaline]

Siin on välja toodud uue aja probleem, mis on tõesti olemas. Ehk et nüüdisajal valitsevad ülitugevad käärid noortelt nõutavas, võrrelduna kooli ja töökoha vahel. Töötukassas on arvel palju noori, kes ei saa üldse aru, mida töölkäimine tähendab. Nad ei mõista, et minnes tööle, peab igal hommikul kindlal ajal tõusma, kuhugi minema ja seal ülemuse sõna kuulama ning tegema täpselt seda, mida ülemus nõuab.

Samas aga koolile - ja samuti ka lapsevanematele - levitatakse suurt mantrat, et lapselt ei tohtivat nõuda mitte midagi. Niikui vähegi lapsel mingeid probleeme esineb, nii vaadatakse silmapilk tigedusega otsa ta emale-isale ja spetsialistil on kohe peas kinnisidee, et "kindlasti nõuavad vanemad temalt liiga palju". Vanemad on surutud sedasi nurka ja nad ei tea enam, mida teha tohib ja mida mitte. Ühelt poolt nad ju näevad, et last tuleks ette valmistada tulevikuks, et ta saaks tulevases elus hakkama - oskaks hoida lähisuhteid, tuleks tööl toime jne. Teisalt tulevad spetsialistid oma mantraga, et last peab ainult kiitma ja tunnustama paljalt selle eest, et ta omal jõul hingata suudab. Mõtlemata, et sellist mantrat järgides on kahjuks suur tõenäosus, et see laps suureks saades jääb oma ema-isa kaela peale. Egas spetsialist, kes vanematega tänitab, ei tule eales vanemate asemel seda noort täiskasvanut toitma ja katma ju. Aga õpetama ja targutama on kõva.