Perearstile e-pöördumine

[Külaline]

Mitte ükski ravijuhend ei sunni arsti manustama patsiendile just selle nimega antibiootikumi, mille kohta on tulnud murettekitavat tagasisidet.

Kas tänapäeval siis keegi arst sunnib või?
Mis ABd sa üldse praegusel ajal oled katsetanud, mida peaks üle nädala võtma ja see sulle üldse ei sobi ja põletikku ka maha ei võta? Üldse toimet polnud?
Kuidas see mittesobivus ilmnes?

Kui argumendid otsa lõpevad, siis hakkad lolli mängima. Ometi oled sa algusest peale siinset keskutelu jälginud ja peaksid seega aru saama taustast. Antibiootikumid tulid sisse seoses sellega, et väideti, nagu ei saaks arstid mitte iialgi ühtegi inimest kahjustada või siis on neid vaid kaduvväike osa. Sellele väitele vaieldi vastu, toodi erinevaid näiteid. Üks näidetest oli, et tänapäeval Eestis elavate keskealiste kurtide seas on päris palju neid, kes jäid lapseeas kurdiks ebasobiva antibiootikumi tagajärjel, kusjuures osale kirjutati neid välja üsna kergekäeliselt. Antibiootikumide asemel võib siia teemasse tuua palju teisigi näiteid. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und, ja arst kirjutab talle välja antidepressandid. Kuna lapsel tõesti muid probleeme pole peale kehva une, siis need AD-d talle ei mõju ja magama ei pane. Küll aga tekitavad AD-d kõrvalmõjusid, mis võivad olla päris tõsised. Kui ema arstile tagasisidet annab, öeldes, et ta laps ei ole AD-dest hoolimata mitmekuulisest tarvitamisest seni mingit abi saanud, küll aga on kõrvalmõjud suured, siis riidleb arst ema läbi ja isegi ei kaalu võimalust AD-d ära jätta. Laps peab edasi sööma antidepressante, millest tal mingit kasu pole ja mis pigem teevad talle kahju. Selliseid näiteid on siin teemas silmas peetud. Seda, kui suur on negatiivsete lugude protsent, ei oska sulle öelda mitte keegi, kuna valdav enamik patsientidest ei kaeba mitte kuhugi.

Ei ole tsiteeritu aga sellegipoolest loodan, et on okei kui ma siin enda arvamust lisaks avaldan.
Mida mina väga sageli kuulen on see, et inimesed marsivad arsti juurde ja nõuavad, justnimelt nõuavad- antibiootikume suvalise köha ja nohu korral; tugevaid retseptiravimeid kerge ülekaalu korral; tugevaid rahusteid kergelt pingelise eluperioodi ajal; lastele narkootilisi ravimeid, kuna laps ei püsi vanema jaoks piisavalt pikalt rahulikult ühe koha peal jne. Inimesed tahavad kõikidele oma hädadele abi ja ravi koheselt, seejuures ei viitsi nad ise väga oma hädadega tegeleda vaid lükkavad vastutuse mujale. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und ning üldiste soovitustega- tagada lapsele piisav kehaline aktiivsus päeval, pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu ning koosolemist, mitmekülgset ja tervislikku toitu, toetavat ja kaasavat suhtlust, piisavalt rahulikku aega, piisavalt puhkeaega, ekraanide vältimist ja nii edasi, siis nende soovitustega väga suur osa ei jää rahule või väidetakse, et seda justkui täidetakse. Tegelikult otsitakse lihtsamat lahendust ja seda, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks. Arst ei saa tulla koju pakkuma lapsele lähedust, ei saa teda keelata ekraane kasutamast ning kaasata teda perekonna ühistegevustesse, ei saa minna lapsega mänguväljakule või loodusesse. Tema ülesandeks on võimaliku diagnoosi panemine ning medikamentoosne ravi. Kui laps seda aga ei vaja ning probleem ei seisne selles, siis loomulikult ei ole nendest antidepressantidest ka abi.

[Külaline]

Mitte ükski ravijuhend ei sunni arsti manustama patsiendile just selle nimega antibiootikumi, mille kohta on tulnud murettekitavat tagasisidet.

Kas tänapäeval siis keegi arst sunnib või?
Mis ABd sa üldse praegusel ajal oled katsetanud, mida peaks üle nädala võtma ja see sulle üldse ei sobi ja põletikku ka maha ei võta? Üldse toimet polnud?
Kuidas see mittesobivus ilmnes?

Kui argumendid otsa lõpevad, siis hakkad lolli mängima. Ometi oled sa algusest peale siinset keskutelu jälginud ja peaksid seega aru saama taustast. Antibiootikumid tulid sisse seoses sellega, et väideti, nagu ei saaks arstid mitte iialgi ühtegi inimest kahjustada või siis on neid vaid kaduvväike osa. Sellele väitele vaieldi vastu, toodi erinevaid näiteid. Üks näidetest oli, et tänapäeval Eestis elavate keskealiste kurtide seas on päris palju neid, kes jäid lapseeas kurdiks ebasobiva antibiootikumi tagajärjel, kusjuures osale kirjutati neid välja üsna kergekäeliselt. Antibiootikumide asemel võib siia teemasse tuua palju teisigi näiteid. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und, ja arst kirjutab talle välja antidepressandid. Kuna lapsel tõesti muid probleeme pole peale kehva une, siis need AD-d talle ei mõju ja magama ei pane. Küll aga tekitavad AD-d kõrvalmõjusid, mis võivad olla päris tõsised. Kui ema arstile tagasisidet annab, öeldes, et ta laps ei ole AD-dest hoolimata mitmekuulisest tarvitamisest seni mingit abi saanud, küll aga on kõrvalmõjud suured, siis riidleb arst ema läbi ja isegi ei kaalu võimalust AD-d ära jätta. Laps peab edasi sööma antidepressante, millest tal mingit kasu pole ja mis pigem teevad talle kahju. Selliseid näiteid on siin teemas silmas peetud. Seda, kui suur on negatiivsete lugude protsent, ei oska sulle öelda mitte keegi, kuna valdav enamik patsientidest ei kaeba mitte kuhugi.

Jälle sa liialdad. Mitte keegi pole väitnud, et arstid ei saaks ühtki inimest kahjustada. Ja et mõni inimene on kurdiks jäänud antibiootikumiravi tõttu, on ka tõene väide. Et mingil ajal kirjutati antibiootikume väga kergekäeliselt, on samuti tõsi. Aga sina liialdad oma väidetega väga tugevalt. Mingisugune enamus kurte pole jäänud kurdiks sugugi antibiootikumiravi tagajärjel, see on sellegipoolest erand. Kuidas nõuka ajal raviti, ei puutu samuti kuidagi tänapäeva, et sa siin mingid tohutud ravivead mängu tood. See polnud ju raviviga, vaid siis raviti nii. Mina mäletan, et mulle kirjutati lapsepõlves iga viirushaigusega antibiootikumiravi, olen seitsmekümnendatel sündinud. Mingid erkroosad tabletid olid. Mina neid ei söönud, loopisin kõik kapi taha. Ja kui ema aasta pärast kappi nihutas, oli terve see tagune tablette täis, aga paranesin ju tavapäraselt. Pärast ta siis ise mulle neid enam ei andnud. Aga kas ma siis räägin, et kõik arstid tegid siis ravivigu, praegu on ka lollid mis lollid, ema ka tahtis mind ära tappa, andis mingeid tablette mulle jne, jne.

[Tolmukübe]

Mina mäletan nõuka ajast, mul olid tihti mandlid haiged ja rajooniarst kirjutas Biseptoli, võtsin seda hoolikalt, ravikuur oli 10 päeva, see aitas ka, aga nüüd mõtlen, vbl selle 10 päevaga oleks kurk niisamagi terveks saanud. Aga vbl ka mitte.

[Külaline]

Üks näidetest oli, et tänapäeval Eestis elavate keskealiste kurtide seas on päris palju neid, kes jäid lapseeas kurdiks ebasobiva antibiootikumi tagajärjel, kusjuures osale kirjutati neid välja üsna kergekäeliselt.

Tol ajal ju polnud mingeid erilisi variantegi! Miks sa mõtled, et kergekäeliselt? Kui muud ravimit polnudki.
Samuti polnud võimalust arstidel ise midagi lugeda ega uurida. Mida ülikoolis õpetati ja mis üldse kättesaadav oli, seda kasutati.
Ei olnud internetti üles laetud ühtki uurimust ega teaduslikku artiklit. Sest internetti polnud olemaski. Ei olnud võimalik teada saada, mida uurisid USA või Saksa teadlased samal ajal ja mis tulemusteni jõudsid. Sest me elasime NSVLis.
Ära kanna kunagisi juhtumeid tänapäeva üle.
Tol ajal kasutati üle maailma ravimeid, mille tegelikke kõrvalmõjusid ei teatud. Sündisid nt kätetud lapsed. Õnneks mitte meil. Süüdistada võiks tolle aja teadlasi, mitte arste, kes tegid oma parima tolleaegsete teadmiste taustal.

[Külaline]

Kas tänapäeval siis keegi arst sunnib või?
Mis ABd sa üldse praegusel ajal oled katsetanud, mida peaks üle nädala võtma ja see sulle üldse ei sobi ja põletikku ka maha ei võta? Üldse toimet polnud?
Kuidas see mittesobivus ilmnes?

Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und, ja arst kirjutab talle välja antidepressandid. Kuna lapsel tõesti muid probleeme pole peale kehva une, siis need AD-d talle ei mõju ja magama ei pane. Küll aga tekitavad AD-d kõrvalmõjusid, mis võivad olla päris tõsised. Kui ema arstile tagasisidet annab, öeldes, et ta laps ei ole AD-dest hoolimata mitmekuulisest tarvitamisest seni mingit abi saanud, küll aga on kõrvalmõjud suured, siis riidleb arst ema läbi ja isegi ei kaalu võimalust AD-d ära jätta. Laps peab edasi sööma antidepressante, millest tal mingit kasu pole ja mis pigem teevad talle kahju. Selliseid näiteid on siin teemas silmas peetud. Seda, kui suur on negatiivsete lugude protsent, ei oska sulle öelda mitte keegi, kuna valdav enamik patsientidest ei kaeba mitte kuhugi.

Ei ole tsiteeritu aga sellegipoolest loodan, et on okei kui ma siin enda arvamust lisaks avaldan.
Mida mina väga sageli kuulen on see, et inimesed marsivad arsti juurde ja nõuavad, justnimelt nõuavad- antibiootikume suvalise köha ja nohu korral; tugevaid retseptiravimeid kerge ülekaalu korral; tugevaid rahusteid kergelt pingelise eluperioodi ajal; lastele narkootilisi ravimeid, kuna laps ei püsi vanema jaoks piisavalt pikalt rahulikult ühe koha peal jne. Inimesed tahavad kõikidele oma hädadele abi ja ravi koheselt, seejuures ei viitsi nad ise väga oma hädadega tegeleda vaid lükkavad vastutuse mujale. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und ning üldiste soovitustega- tagada lapsele piisav kehaline aktiivsus päeval, pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu ning koosolemist, mitmekülgset ja tervislikku toitu, toetavat ja kaasavat suhtlust, piisavalt rahulikku aega, piisavalt puhkeaega, ekraanide vältimist ja nii edasi, siis nende soovitustega väga suur osa ei jää rahule või väidetakse, et seda justkui täidetakse. Tegelikult otsitakse lihtsamat lahendust ja seda, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks. Arst ei saa tulla koju pakkuma lapsele lähedust, ei saa teda keelata ekraane kasutamast ning kaasata teda perekonna ühistegevustesse, ei saa minna lapsega mänguväljakule või loodusesse. Tema ülesandeks on võimaliku diagnoosi panemine ning medikamentoosne ravi. Kui laps seda aga ei vaja ning probleem ei seisne selles, siis loomulikult ei ole nendest antidepressantidest ka abi.

Eks siin võib olla mõlemat pidi - patsient võib olla ärevil ja küsida antibiootikume, aga samahästi võib ka arst n-ö üle ravida ja kirjutada kohe välja AB. Mis puutub sinu jutu teise poolde, siis siin on sul liiga palju üldistusi ja oletusi. Lapsevanemad ei ole hirmsad kollid, kelle ainus soov on suruda oma lapsele nutitelefon pihku ja ise muudkui lõbutseda. Ei otsi lapsevanemad lihtsamat lahendust, pigem just kardavad antidepressante, kuna nad mõistavad, et mitte keegi ei tea tegelikult, kuidas need arenevale lapseajule mõjuvad. Päris kindlasti ei oota ükski lapsevanem, et arst roniks nende koju pakkuma lapsele lähedust - hoidku taevas selle eest, kust sa veel seda võtad? Ei oota emad-isad, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks, kuid lõpuks tahaks ju natuke abi ka nagu saada? Lapsele võiks ravi määrata siiski arsti ja lapse ning vanemate koostöös, mitte aga nii, et laps vanemaga pöördub arsti juurde, kurtes unehäireid, ja arst kirjutab kohe esimese põgusa kohtumise järel lapsele antidepressandid välja. Ning kui need ka mitme kuu pärast ikka ei ole mõjunud, käsib endiselt edasi võtta, hoolimata kõrvalmõjudest.

[Tolmukübe]

Eks siis tuleb arsti vahetada, kui näed, et abi ei saa. Pole mõtet ju peaga vastu seina joosta. Kui ikka ei maga, siis kirjutatakse unerohi või rahusti, mis vastu ööd rahulikumaks teeb, nii, et uni saaks tulla, mitte ei kirjutata antidepressante. Depressioonik niigi põõnab vist kogu aeg? Midagi ei huvita, siis lösutabki päevad läbi voodis.

Unetus, unehäired – mis neid põhjustavad? Jaga
Confido Meditsiinikeskus
https://www.confido.ee › unetus-unehaired-mis-neid-po...
20. jaan 2019 — Depressioon ja uni. Depressiooniga võib esineda ka hüpersomnia – kiputakse magama liiga palju. «Depressiooni põhisümptom on energiapuudus ja ...

[Külaline]

Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und, ja arst kirjutab talle välja antidepressandid. Kuna lapsel tõesti muid probleeme pole peale kehva une, siis need AD-d talle ei mõju ja magama ei pane. Küll aga tekitavad AD-d kõrvalmõjusid, mis võivad olla päris tõsised. Kui ema arstile tagasisidet annab, öeldes, et ta laps ei ole AD-dest hoolimata mitmekuulisest tarvitamisest seni mingit abi saanud, küll aga on kõrvalmõjud suured, siis riidleb arst ema läbi ja isegi ei kaalu võimalust AD-d ära jätta. Laps peab edasi sööma antidepressante, millest tal mingit kasu pole ja mis pigem teevad talle kahju. Selliseid näiteid on siin teemas silmas peetud. Seda, kui suur on negatiivsete lugude protsent, ei oska sulle öelda mitte keegi, kuna valdav enamik patsientidest ei kaeba mitte kuhugi.

Ei ole tsiteeritu aga sellegipoolest loodan, et on okei kui ma siin enda arvamust lisaks avaldan.
Mida mina väga sageli kuulen on see, et inimesed marsivad arsti juurde ja nõuavad, justnimelt nõuavad- antibiootikume suvalise köha ja nohu korral; tugevaid retseptiravimeid kerge ülekaalu korral; tugevaid rahusteid kergelt pingelise eluperioodi ajal; lastele narkootilisi ravimeid, kuna laps ei püsi vanema jaoks piisavalt pikalt rahulikult ühe koha peal jne. Inimesed tahavad kõikidele oma hädadele abi ja ravi koheselt, seejuures ei viitsi nad ise väga oma hädadega tegeleda vaid lükkavad vastutuse mujale. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und ning üldiste soovitustega- tagada lapsele piisav kehaline aktiivsus päeval, pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu ning koosolemist, mitmekülgset ja tervislikku toitu, toetavat ja kaasavat suhtlust, piisavalt rahulikku aega, piisavalt puhkeaega, ekraanide vältimist ja nii edasi, siis nende soovitustega väga suur osa ei jää rahule või väidetakse, et seda justkui täidetakse. Tegelikult otsitakse lihtsamat lahendust ja seda, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks. Arst ei saa tulla koju pakkuma lapsele lähedust, ei saa teda keelata ekraane kasutamast ning kaasata teda perekonna ühistegevustesse, ei saa minna lapsega mänguväljakule või loodusesse. Tema ülesandeks on võimaliku diagnoosi panemine ning medikamentoosne ravi. Kui laps seda aga ei vaja ning probleem ei seisne selles, siis loomulikult ei ole nendest antidepressantidest ka abi.

Eks siin võib olla mõlemat pidi - patsient võib olla ärevil ja küsida antibiootikume, aga samahästi võib ka arst n-ö üle ravida ja kirjutada kohe välja AB. Mis puutub sinu jutu teise poolde, siis siin on sul liiga palju üldistusi ja oletusi. Lapsevanemad ei ole hirmsad kollid, kelle ainus soov on suruda oma lapsele nutitelefon pihku ja ise muudkui lõbutseda. Ei otsi lapsevanemad lihtsamat lahendust, pigem just kardavad antidepressante, kuna nad mõistavad, et mitte keegi ei tea tegelikult, kuidas need arenevale lapseajule mõjuvad. Päris kindlasti ei oota ükski lapsevanem, et arst roniks nende koju pakkuma lapsele lähedust - hoidku taevas selle eest, kust sa veel seda võtad? Ei oota emad-isad, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks, kuid lõpuks tahaks ju natuke abi ka nagu saada? Lapsele võiks ravi määrata siiski arsti ja lapse ning vanemate koostöös, mitte aga nii, et laps vanemaga pöördub arsti juurde, kurtes unehäireid, ja arst kirjutab kohe esimese põgusa kohtumise järel lapsele antidepressandid välja. Ning kui need ka mitme kuu pärast ikka ei ole mõjunud, käsib endiselt edasi võtta, hoolimata kõrvalmõjudest.

Ma tõin lihtsalt suvalise näite eelneva teksti põhjal, mitte ei kirjeldanud mingit konkreetset olukorda, kuigi analoogseid kindlasti on.
Selle abi saamisega ongi selline lugu, et väga suur osa inimestest ei taipa, et arst ei oskagi tihti anda koheselt täpselt seda ravi, mida inimene vajab, sest ka arst ei pruugi teada, mis aidata võiks. Suur osa meditsiinist on katse-eksitus meetodil, proovitakse esialgu neid lahendusi, mis tavaliselt sarnastes situatsioonides töötavad, kasutatakse ravijuhendeid. Kui patsient sellest abi ei saa, siis hakatakse edasi vaatama, mis veel toimida võiks. Ma ei saa aru kust see arvamus tuleb, et arst peaks oskama pealevaadates öelda inimese täpse diagnoosi ja lahendused, mis esimesel korral koheselt aitavad. See ei ole võimalik seega ärge looge endale mingeid illusioone, on endal lihtsam vaimselt mingite olukordadega toime tulla.

[Külaline]

Ei ole tsiteeritu aga sellegipoolest loodan, et on okei kui ma siin enda arvamust lisaks avaldan.
Mida mina väga sageli kuulen on see, et inimesed marsivad arsti juurde ja nõuavad, justnimelt nõuavad- antibiootikume suvalise köha ja nohu korral; tugevaid retseptiravimeid kerge ülekaalu korral; tugevaid rahusteid kergelt pingelise eluperioodi ajal; lastele narkootilisi ravimeid, kuna laps ei püsi vanema jaoks piisavalt pikalt rahulikult ühe koha peal jne. Inimesed tahavad kõikidele oma hädadele abi ja ravi koheselt, seejuures ei viitsi nad ise väga oma hädadega tegeleda vaid lükkavad vastutuse mujale. Näiteks pöördub ema lapsega arsti juurde, kurtes lapsel kehva und ning üldiste soovitustega- tagada lapsele piisav kehaline aktiivsus päeval, pakkuda lapsele piisavalt tähelepanu ning koosolemist, mitmekülgset ja tervislikku toitu, toetavat ja kaasavat suhtlust, piisavalt rahulikku aega, piisavalt puhkeaega, ekraanide vältimist ja nii edasi, siis nende soovitustega väga suur osa ei jää rahule või väidetakse, et seda justkui täidetakse. Tegelikult otsitakse lihtsamat lahendust ja seda, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks. Arst ei saa tulla koju pakkuma lapsele lähedust, ei saa teda keelata ekraane kasutamast ning kaasata teda perekonna ühistegevustesse, ei saa minna lapsega mänguväljakule või loodusesse. Tema ülesandeks on võimaliku diagnoosi panemine ning medikamentoosne ravi. Kui laps seda aga ei vaja ning probleem ei seisne selles, siis loomulikult ei ole nendest antidepressantidest ka abi.

Eks siin võib olla mõlemat pidi - patsient võib olla ärevil ja küsida antibiootikume, aga samahästi võib ka arst n-ö üle ravida ja kirjutada kohe välja AB. Mis puutub sinu jutu teise poolde, siis siin on sul liiga palju üldistusi ja oletusi. Lapsevanemad ei ole hirmsad kollid, kelle ainus soov on suruda oma lapsele nutitelefon pihku ja ise muudkui lõbutseda. Ei otsi lapsevanemad lihtsamat lahendust, pigem just kardavad antidepressante, kuna nad mõistavad, et mitte keegi ei tea tegelikult, kuidas need arenevale lapseajule mõjuvad. Päris kindlasti ei oota ükski lapsevanem, et arst roniks nende koju pakkuma lapsele lähedust - hoidku taevas selle eest, kust sa veel seda võtad? Ei oota emad-isad, et keegi nende probleemid võluväel kaotaks, kuid lõpuks tahaks ju natuke abi ka nagu saada? Lapsele võiks ravi määrata siiski arsti ja lapse ning vanemate koostöös, mitte aga nii, et laps vanemaga pöördub arsti juurde, kurtes unehäireid, ja arst kirjutab kohe esimese põgusa kohtumise järel lapsele antidepressandid välja. Ning kui need ka mitme kuu pärast ikka ei ole mõjunud, käsib endiselt edasi võtta, hoolimata kõrvalmõjudest.

Ma tõin lihtsalt suvalise näite eelneva teksti põhjal, mitte ei kirjeldanud mingit konkreetset olukorda, kuigi analoogseid kindlasti on.
Selle abi saamisega ongi selline lugu, et väga suur osa inimestest ei taipa, et arst ei oskagi tihti anda koheselt täpselt seda ravi, mida inimene vajab, sest ka arst ei pruugi teada, mis aidata võiks. Suur osa meditsiinist on katse-eksitus meetodil, proovitakse esialgu neid lahendusi, mis tavaliselt sarnastes situatsioonides töötavad, kasutatakse ravijuhendeid. Kui patsient sellest abi ei saa, siis hakatakse edasi vaatama, mis veel toimida võiks. Ma ei saa aru kust see arvamus tuleb, et arst peaks oskama pealevaadates öelda inimese täpse diagnoosi ja lahendused, mis esimesel korral koheselt aitavad. See ei ole võimalik seega ärge looge endale mingeid illusioone, on endal lihtsam vaimselt mingite olukordadega toime tulla.

Sa räägid mööda, püüdes juhtida arutlust endale sobivamasse voolusängi. Mitte keegi ei olegi siin väitnud ju, et arst peaks oskama peale vaadates öelda, mis viga on! Küsimus on selles, et leidub arste, kes isegi mitmekuulise (tõhutu) ravi järel endiselt keelduvad ravi ümber vaatamast ja patsiendi tagasisidega vähimalgi määral arvestamast. Võtmesõnaks võiks ju siiski olla arsti ja patsiendi koostöö.

[Külaline]

Sa räägid mööda, püüdes juhtida arutlust endale sobivamasse voolusängi. Mitte keegi ei olegi siin väitnud ju, et arst peaks oskama peale vaadates öelda, mis viga on! Küsimus on selles, et leidub arste, kes isegi mitmekuulise (tõhutu) ravi järel endiselt keelduvad ravi ümber vaatamast ja patsiendi tagasisidega vähimalgi määral arvestamast. Võtmesõnaks võiks ju siiski olla arsti ja patsiendi koostöö.
[/quote]

No selge, tuleme siis teemasse tagasi.
Näide 1- kuulmiskahjustust võib tekitada antibiootikumidest gentamütsiin, suure tõenäosusega seda ka kasutati kõnealuse juhtumi puhul. Kurtust põhjustab see väga harva, kuulmiskahjustuse alla kuulub tavaliselt tinnitus või ajutine kuulmislangus. Gentamütsiini kasutati tugevate bakteriaalsete infektsioonide ravis (meningiit, sepsis, kopsupõletik jm), mis ravimata jätmise puhul võis lõppeda ja lõppeski paljudel juhtudel surmaga. RIski-kasu suhe adekvaatne minumeelest. Kuulmiskahjustus ravimi kõrvaltoimena tekib ravimi kasutamise ajal või sellejärgselt. Ravi ei kesta kuid, et patsient saaks anda tagasisidet ebasoovitud kõrvaltoimetest ravimi vahetamiseks. Arst on määranud ravi sellel ajal olemasolnud info põhjal ning ravijuhiste järgi.
Näide 2- unehäiretel on füüsilised ja/või psühholoogilised põhjused. Esimesed on võimalik kindlaks teha füüsilise ülevaatluse ja uuringutega. Seda teeb üldjuhul eriarst perearsti suunamisega, tavaliselt LOR. Kui füüsilist viga ei leita, siis eeldatakse, et tegu on psühholoogilise probleemiga ning antakse juhised ning vajadusel ravimid, mida laps ja vanemad järgima peavad. Kui ravimid ei toimi ja põhjus justkui ei ole füüsiline ega ka psühholoogiline (mida on väga raske arstil kontrollida, kuidas laps elab-suhtleb-toitub-liigub jne), siis mis jääb üle? Hakatakse aga jälle uue ringiga otsast peale lootuses leida põhjus. Ükski arst ei jäta seda põhjust leidmata lihtsalt sellepärast, et tal pole täna tuju või ta ei viitsi asjaga tegeleda. Tavaliselt on põhjuse mitteleidmine selles, et arstid ka ei tea ja tavameditsiin ei oskagi väga tihti kõiki probleeme lahendada, mis inimestel esinevad. See on paratamatus. Küll aga on alati lootus ja seetõttu jätkatakse erinevate variantide proovimisega ja võimaliku lahenduse otsimisega, mis tundub, et tavainimesele tähendab järjest ravivigade tegemist ja koostöö vältimist.

[Külaline]

Sa räägid mööda, püüdes juhtida arutlust endale sobivamasse voolusängi. Mitte keegi ei olegi siin väitnud ju, et arst peaks oskama peale vaadates öelda, mis viga on! Küsimus on selles, et leidub arste, kes isegi mitmekuulise (tõhutu) ravi järel endiselt keelduvad ravi ümber vaatamast ja patsiendi tagasisidega vähimalgi määral arvestamast. Võtmesõnaks võiks ju siiski olla arsti ja patsiendi koostöö.

No selge, tuleme siis teemasse tagasi.
Näide 1- kuulmiskahjustust võib tekitada antibiootikumidest gentamütsiin, suure tõenäosusega seda ka kasutati kõnealuse juhtumi puhul. Kurtust põhjustab see väga harva, kuulmiskahjustuse alla kuulub tavaliselt tinnitus või ajutine kuulmislangus. Gentamütsiini kasutati tugevate bakteriaalsete infektsioonide ravis (meningiit, sepsis, kopsupõletik jm), mis ravimata jätmise puhul võis lõppeda ja lõppeski paljudel juhtudel surmaga. RIski-kasu suhe adekvaatne minumeelest. Kuulmiskahjustus ravimi kõrvaltoimena tekib ravimi kasutamise ajal või sellejärgselt. Ravi ei kesta kuid, et patsient saaks anda tagasisidet ebasoovitud kõrvaltoimetest ravimi vahetamiseks. Arst on määranud ravi sellel ajal olemasolnud info põhjal ning ravijuhiste järgi.
Näide 2- unehäiretel on füüsilised ja/või psühholoogilised põhjused. Esimesed on võimalik kindlaks teha füüsilise ülevaatluse ja uuringutega. Seda teeb üldjuhul eriarst perearsti suunamisega, tavaliselt LOR. Kui füüsilist viga ei leita, siis eeldatakse, et tegu on psühholoogilise probleemiga ning antakse juhised ning vajadusel ravimid, mida laps ja vanemad järgima peavad. Kui ravimid ei toimi ja põhjus justkui ei ole füüsiline ega ka psühholoogiline (mida on väga raske arstil kontrollida, kuidas laps elab-suhtleb-toitub-liigub jne), siis mis jääb üle? Hakatakse aga jälle uue ringiga otsast peale lootuses leida põhjus. Ükski arst ei jäta seda põhjust leidmata lihtsalt sellepärast, et tal pole täna tuju või ta ei viitsi asjaga tegeleda. Tavaliselt on põhjuse mitteleidmine selles, et arstid ka ei tea ja tavameditsiin ei oskagi väga tihti kõiki probleeme lahendada, mis inimestel esinevad. See on paratamatus. Küll aga on alati lootus ja seetõttu jätkatakse erinevate variantide proovimisega ja võimaliku lahenduse otsimisega, mis tundub, et tavainimesele tähendab järjest ravivigade tegemist ja koostöö vältimist.
[/quote]

See kõik sinu poolt on kirja pandud nii, nagu ideaalis peaks olema. Mina aga räägin neist juhtumitest, kus inimesele EI TEHTA uuringuid, vaid pannakse kohe esmakordsel külastusel üks konkreetne antidepressant peale ja jäetakse see peale paljudeks kuudeks. Isegi siis, kui inimene või tema lähedased korduvalt ütlevad, et see ravim ei ole toonud mitte mingisugust kasu. Ja leidub küll arste, kes ei vaevu põhjuseid otsima, kuna tal pole täna tuju või ei viitsi vms. Loomulikult pole kõik arstid sellised, mõni ikka otsib tõesti. Kuid väita, et lohedest arste pole üldse olemas, on väga ilmne väärinfo andmine. Arstid on inimesed nagu me kõik ja osa inimesi on hoolikad, uurivad ja otsivad kui vaja, ning katsetavad, et leida parimat lahendust, aga osa ei ole. Kusjuures viimaste seas kipub sageli olema selliseid, kes on eriliselt autoritaarse mõtlemisega ja tõlgendavad patsiendi igasugu tagasisidet ravile (kui see ei ole puhtalt kiitev) alati rünnakuna oma autoriteedi vastu. Nad ei analüüsi, vaid nende ajus hakkab domineerima mandeltuum (seesama nähtus on omane ka teismelistele). Selliste arstidega on patsiendil hästi raske koostööd teha.

[Külaline]

See kõik sinu poolt on kirja pandud nii, nagu ideaalis peaks olema. Mina aga räägin neist juhtumitest, kus inimesele EI TEHTA uuringuid, vaid pannakse kohe esmakordsel külastusel üks konkreetne antidepressant peale ja jäetakse see peale paljudeks kuudeks. Isegi siis, kui inimene või tema lähedased korduvalt ütlevad, et see ravim ei ole toonud mitte mingisugust kasu. Ja leidub küll arste, kes ei vaevu põhjuseid otsima, kuna tal pole täna tuju või ei viitsi vms. Loomulikult pole kõik arstid sellised, mõni ikka otsib tõesti. Kuid väita, et lohedest arste pole üldse olemas, on väga ilmne väärinfo andmine. Arstid on inimesed nagu me kõik ja osa inimesi on hoolikad, uurivad ja otsivad kui vaja, ning katsetavad, et leida parimat lahendust, aga osa ei ole. Kusjuures viimaste seas kipub sageli olema selliseid, kes on eriliselt autoritaarse mõtlemisega ja tõlgendavad patsiendi igasugu tagasisidet ravile (kui see ei ole puhtalt kiitev) alati rünnakuna oma autoriteedi vastu. Nad ei analüüsi, vaid nende ajus hakkab domineerima mandeltuum (seesama nähtus on omane ka teismelistele). Selliste arstidega on patsiendil hästi raske koostööd teha.

Igal alal on paremaid ja halvemaid, aga milleks siia kirjutada pikki jutte mõnest halvast näitest üldistavas võtmes, et näe, arstid on sellised ja teistsugused. Enamik ju siiski pole sellised. Igal alal on paremaid ja halvemaid töötajaid, arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna vähe. Arstiks õppimine on nii pikk ja vaevarikas, et laisad ja lohakad lihtsalt ei pea vastu. Ja nii loll pole siiski ükski arst, et lihtsamaid haigusi ka ravida ei oska. Antidepressandid ongi üks üsna segane valdkond, paljude antidepressantide toimemehhanismid pole isegi teada ja neid inimesi, kellele need ei mõjugi, on päris palju. Psüühika ravimine ongi väga keeruline ja seal on palju subjektiivset. Aga üldiselt kehtib depressiooni puhul see, et kui teha korda oma elustiil, siis leeveneks paljud häired juba iseenesest, paremini kui ravimite abil. Kahjuks paljud inimesed tegelikult ei soovi oma elus midagi muuta, ootavad vaid imetabletti, mis nende elu korda teeks, endal on sõltuvused, ülekaal, ei magata piisavalt, negatiivsed suhted elus jne, jne, siis ei mõjugi need antidepressandid ka.

[Külaline]

Sa räägid mööda, püüdes juhtida arutlust endale sobivamasse voolusängi. Mitte keegi ei olegi siin väitnud ju, et arst peaks oskama peale vaadates öelda, mis viga on! Küsimus on selles, et leidub arste, kes isegi mitmekuulise (tõhutu) ravi järel endiselt keelduvad ravi ümber vaatamast ja patsiendi tagasisidega vähimalgi määral arvestamast. Võtmesõnaks võiks ju siiski olla arsti ja patsiendi koostöö.

No selge, tuleme siis teemasse tagasi.
Näide 1- kuulmiskahjustust võib tekitada antibiootikumidest gentamütsiin, suure tõenäosusega seda ka kasutati kõnealuse juhtumi puhul. Kurtust põhjustab see väga harva, kuulmiskahjustuse alla kuulub tavaliselt tinnitus või ajutine kuulmislangus. Gentamütsiini kasutati tugevate bakteriaalsete infektsioonide ravis (meningiit, sepsis, kopsupõletik jm), mis ravimata jätmise puhul võis lõppeda ja lõppeski paljudel juhtudel surmaga. RIski-kasu suhe adekvaatne minumeelest. Kuulmiskahjustus ravimi kõrvaltoimena tekib ravimi kasutamise ajal või sellejärgselt. Ravi ei kesta kuid, et patsient saaks anda tagasisidet ebasoovitud kõrvaltoimetest ravimi vahetamiseks. Arst on määranud ravi sellel ajal olemasolnud info põhjal ning ravijuhiste järgi.
Näide 2- unehäiretel on füüsilised ja/või psühholoogilised põhjused. Esimesed on võimalik kindlaks teha füüsilise ülevaatluse ja uuringutega. Seda teeb üldjuhul eriarst perearsti suunamisega, tavaliselt LOR. Kui füüsilist viga ei leita, siis eeldatakse, et tegu on psühholoogilise probleemiga ning antakse juhised ning vajadusel ravimid, mida laps ja vanemad järgima peavad. Kui ravimid ei toimi ja põhjus justkui ei ole füüsiline ega ka psühholoogiline (mida on väga raske arstil kontrollida, kuidas laps elab-suhtleb-toitub-liigub jne), siis mis jääb üle? Hakatakse aga jälle uue ringiga otsast peale lootuses leida põhjus. Ükski arst ei jäta seda põhjust leidmata lihtsalt sellepärast, et tal pole täna tuju või ta ei viitsi asjaga tegeleda. Tavaliselt on põhjuse mitteleidmine selles, et arstid ka ei tea ja tavameditsiin ei oskagi väga tihti kõiki probleeme lahendada, mis inimestel esinevad. See on paratamatus. Küll aga on alati lootus ja seetõttu jätkatakse erinevate variantide proovimisega ja võimaliku lahenduse otsimisega, mis tundub, et tavainimesele tähendab järjest ravivigade tegemist ja koostöö vältimist.

See kõik sinu poolt on kirja pandud nii, nagu ideaalis peaks olema. Mina aga räägin neist juhtumitest, kus inimesele EI TEHTA uuringuid, vaid pannakse kohe esmakordsel külastusel üks konkreetne antidepressant peale ja jäetakse see peale paljudeks kuudeks. Isegi siis, kui inimene või tema lähedased korduvalt ütlevad, et see ravim ei ole toonud mitte mingisugust kasu. Ja leidub küll arste, kes ei vaevu põhjuseid otsima, kuna tal pole täna tuju või ei viitsi vms. Loomulikult pole kõik arstid sellised, mõni ikka otsib tõesti. Kuid väita, et lohedest arste pole üldse olemas, on väga ilmne väärinfo andmine. Arstid on inimesed nagu me kõik ja osa inimesi on hoolikad, uurivad ja otsivad kui vaja, ning katsetavad, et leida parimat lahendust, aga osa ei ole. Kusjuures viimaste seas kipub sageli olema selliseid, kes on eriliselt autoritaarse mõtlemisega ja tõlgendavad patsiendi igasugu tagasisidet ravile (kui see ei ole puhtalt kiitev) alati rünnakuna oma autoriteedi vastu. Nad ei analüüsi, vaid nende ajus hakkab domineerima mandeltuum (seesama nähtus on omane ka teismelistele). Selliste arstidega on patsiendil hästi raske koostööd teha.
[/quote]

See on väga huvitav fenomen, et mõnele inimesele ja tema tuttavatele satuvad alati ja ainult need laisad, tujutud, ebapädevad arstid, kes toovad kahju rohkem kui kasu ja siis on need, kellel endal isiklikult ja tutvusringkonnas on täiesti vastupidised kogemused- kokkupuuted meeldivate, pädevate ja professionaalsete arstidega. Õnneks ma kuulun nende viimaste hulka. Ei teagi kas puhas kokkusattumus ja õnn või on siin ikka oma suhtumisel ka suur roll

[Tolmukübe]

Igal alal on paremaid ja halvemaid, aga milleks siia kirjutada pikki jutte mõnest halvast näitest üldistavas võtmes, et näe, arstid on sellised ja teistsugused. Enamik ju siiski pole sellised. Igal alal on paremaid ja halvemaid töötajaid, arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna vähe. Arstiks õppimine on nii pikk ja vaevarikas, et laisad ja lohakad lihtsalt ei pea vastu. Ja nii loll pole siiski ükski arst, et lihtsamaid haigusi ka ravida ei oska. Aga üldiselt kehtib depressiooni puhul see, et kui teha korda oma elustiil, siis leeveneks paljud häired juba iseenesest, paremini kui ravimite abil. Kahjuks paljud inimesed tegelikult ei soovi oma elus midagi muuta, ootavad vaid imetabletti, mis nende elu korda teeks, endal on sõltuvused, ülekaal, ei magata piisavalt, negatiivsed suhted elus jne, jne, siis ei mõjugi need antidepressandid ka.

Arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna palju, eriti palju on neid siin allesjäänute seas, paremad on juba ammu välismaale 10x palga peale jooksnud. Õppimine võib olla pikk ja vaevarikas, aga ülikooli on võimalik ka kolmedega ära lõpetada. Ja kui ikka kange tahtmine on prestiižset eriala omandada ja hiljem arstipalka saada, küll ta seal ülikoolis vastu peab. Iseasi, mis tal hiljem töötades ülikoolist meeles on, palju ta taipab sind diagnoosida ja ravida. Ja kui kolmedega lõpetas, ei selline saanud ülikooliski juba asjadele pihta. Mida selline ravib? Arvad, et neid on ilmas vähe? Ei ole vähe. Kolm on koolipoisi hinne, nagu öeldakse. Lihtsamaid haigusi vbl ravida oskab, aga seda oskan mina kodus ka, kurk läheb valusaks, kuristan soodaga, imen tabletti, hoian soojas, istun kodus, jne. Selleks ei pea arsti juurde minemagi. Depressioonikud on osadel juhtudel ise oma hädades süüdi, olen nõus.

[Külaline]

Igal alal on paremaid ja halvemaid, aga milleks siia kirjutada pikki jutte mõnest halvast näitest üldistavas võtmes, et näe, arstid on sellised ja teistsugused. Enamik ju siiski pole sellised. Igal alal on paremaid ja halvemaid töötajaid, arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna vähe. Arstiks õppimine on nii pikk ja vaevarikas, et laisad ja lohakad lihtsalt ei pea vastu. Ja nii loll pole siiski ükski arst, et lihtsamaid haigusi ka ravida ei oska. Aga üldiselt kehtib depressiooni puhul see, et kui teha korda oma elustiil, siis leeveneks paljud häired juba iseenesest, paremini kui ravimite abil. Kahjuks paljud inimesed tegelikult ei soovi oma elus midagi muuta, ootavad vaid imetabletti, mis nende elu korda teeks, endal on sõltuvused, ülekaal, ei magata piisavalt, negatiivsed suhted elus jne, jne, siis ei mõjugi need antidepressandid ka.

Arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna palju, eriti palju on neid siin allesjäänute seas, paremad on juba ammu välismaale 10x palga peale jooksnud. Õppimine võib olla pikk ja vaevarikas, aga ülikooli on võimalik ka kolmedega ära lõpetada. Ja kui ikka kange tahtmine on prestiižset eriala omandada ja hiljem arstipalka saada, küll ta seal ülikoolis vastu peab. Iseasi, mis tal hiljem töötades ülikoolist meeles on, palju ta taipab sind diagnoosida ja ravida. Ja kui kolmedega lõpetas, ei selline saanud ülikooliski juba asjadele pihta. Mida selline ravib? Arvad, et neid on ilmas vähe? Ei ole vähe. Kolm on koolipoisi hinne, nagu öeldakse. Lihtsamaid haigusi vbl ravida oskab, aga seda oskan mina kodus ka, kurk läheb valusaks, kuristan soodaga, imen tabletti, hoian soojas, istun kodus, jne. Selleks ei pea arsti juurde minemagi. Depressioonikud on osadel juhtudel ise oma hädades süüdi, olen nõus.

Huvitav, et sinusugune keskmisest ikka palju rumalam inimene pidevalt siin kõike ja kõiki kritiseerib. Sul vist endal pole kõrgharidustki, tundub nii. Ja sina siin räägid, kuidas on kuidagi võimalik arstiteaduskond läbi lohistada. Ilmselgelt pole sul aimugi, mida arstiõpe tähendab.

[Külaline]

Ja kui ikka kange tahtmine on prestiižset eriala omandada ja hiljem arstipalka saada, küll ta seal ülikoolis vastu peab. Iseasi, mis tal hiljem töötades ülikoolist meeles on, palju ta taipab sind diagnoosida ja ravida.

Sa tõesti arvad, et arstiks saamine ja arstina töötamine piirdub vaid ülikooli lõpetamisega?
No tõesti, sa ei tea üldse midagi arsti elukutsest.

[Külaline]

See klassika ju, et kõik on nii lollid- arstid, õpetajad, ametnikud, ettevõtjad, poliitikud you name it. Aga ise muidugi midagi paremini ei tee, sest hommikust õhtuni foorumis targutamine on kindlasti mõistlikum.

[Külaline]

See kõik sinu poolt on kirja pandud nii, nagu ideaalis peaks olema. Mina aga räägin neist juhtumitest, kus inimesele EI TEHTA uuringuid, vaid pannakse kohe esmakordsel külastusel üks konkreetne antidepressant peale ja jäetakse see peale paljudeks kuudeks. Isegi siis, kui inimene või tema lähedased korduvalt ütlevad, et see ravim ei ole toonud mitte mingisugust kasu. Ja leidub küll arste, kes ei vaevu põhjuseid otsima, kuna tal pole täna tuju või ei viitsi vms. Loomulikult pole kõik arstid sellised, mõni ikka otsib tõesti. Kuid väita, et lohedest arste pole üldse olemas, on väga ilmne väärinfo andmine. Arstid on inimesed nagu me kõik ja osa inimesi on hoolikad, uurivad ja otsivad kui vaja, ning katsetavad, et leida parimat lahendust, aga osa ei ole. Kusjuures viimaste seas kipub sageli olema selliseid, kes on eriliselt autoritaarse mõtlemisega ja tõlgendavad patsiendi igasugu tagasisidet ravile (kui see ei ole puhtalt kiitev) alati rünnakuna oma autoriteedi vastu. Nad ei analüüsi, vaid nende ajus hakkab domineerima mandeltuum (seesama nähtus on omane ka teismelistele). Selliste arstidega on patsiendil hästi raske koostööd teha.

Igal alal on paremaid ja halvemaid, aga milleks siia kirjutada pikki jutte mõnest halvast näitest üldistavas võtmes, et näe, arstid on sellised ja teistsugused. Enamik ju siiski pole sellised. Igal alal on paremaid ja halvemaid töötajaid, arstide puhul on lolle ja hooletuid siiski üsna vähe. Arstiks õppimine on nii pikk ja vaevarikas, et laisad ja lohakad lihtsalt ei pea vastu. Ja nii loll pole siiski ükski arst, et lihtsamaid haigusi ka ravida ei oska. Antidepressandid ongi üks üsna segane valdkond, paljude antidepressantide toimemehhanismid pole isegi teada ja neid inimesi, kellele need ei mõjugi, on päris palju. Psüühika ravimine ongi väga keeruline ja seal on palju subjektiivset. Aga üldiselt kehtib depressiooni puhul see, et kui teha korda oma elustiil, siis leeveneks paljud häired juba iseenesest, paremini kui ravimite abil. Kahjuks paljud inimesed tegelikult ei soovi oma elus midagi muuta, ootavad vaid imetabletti, mis nende elu korda teeks, endal on sõltuvused, ülekaal, ei magata piisavalt, negatiivsed suhted elus jne, jne, siis ei mõjugi need antidepressandid ka.

Mina räägin ühest, sina aga hoopis teisest asjast. Mina kirjutasin, et psühhiaater kirjutas lapsele kohe esimese kohtumise järel välja antidepressandid, mille osas selgus, et need lapsele tegelikult üldse ei sobigi ja muutsid ta käitumise ja enesetunde hoopis hullemaks, arst aga keeldus antidepressanti ringi vahetamast või ära jätmast.

Millest seletad aga sina? Sina hakkad rääkima sootuks millestki muust - küll süüdistad inimesi, et nood olevat mugavad ja ise oma hädades alati süüdi ja ootavat vaid imetabletti, mis nende elu nipsust korda teeks, endal on sõltuvused jne-jne.

Palun võrdle nüüd neid kahte juttu ja analüüsi, mismoodi sinu jutt haakub selle probleemiga, mis siin välja toodi? Ei oota inimesed mingit "imetabletti", ent kui ikka kuudepikkune AD ei ole lapsele mitte vähimatki kasu toonud, kas siis ei tohiks arstile isegi mainida ideed selle lõpetamisest? Aga arst hoopis vihastab ja hakkab riidlema ning käsib edasi võtta. Hoolimata sellest, et lapse seisund võtmise ajal ainult halveneb.

[Külaline]

See klassika ju, et kõik on nii lollid- arstid, õpetajad, ametnikud, ettevõtjad, poliitikud you name it. Aga ise muidugi midagi paremini ei tee, sest hommikust õhtuni foorumis targutamine on kindlasti mõistlikum.

Mis sa sellega nüüd täpsemalt öelda tahadki?

Esiteks oleme meie kõik siin nendesamade elualade esindajad, eks ole. Näiteks mina olen ettevõtja ja õpetaja, ametnikuna olen ka töötanud ja poliitikatki sai üksvahe tehtud.

Teisalt oleme, needsamad inimesed, ühtlasi lapsevanema, patsiendi, kliendi jne rollis. Miks on nii, et selles "teises" rollis olijaid võib lakkamatult peksta ja süüdistada nii palju kui torust tuleb (vt kasvõi siitsamast teemast, kuidas räägitakse patsientidest - patsiendid on rumalad, pahatahtlikud, ei tahagi terveks saada, nad on alati ise oma hädades süüdi, tahtvat saada mingit imetabletti, mis kõik nende terviseprobleemid hoobilt lahendaks jne). Siin väidab keegi raudkindlalt väidab, et arstid ei tee töös vigu ja kui patsienti ravi ei aita, siis on patsient ise süüdi. Teatud määral võib see olla põhjendatud, kuid ikkagi tuleks sel juhul arvestada ka patsiendi tagasisidet. Kui ikkagi ravi pikka aega pole andnud mitte mingit kasu, siis tekib küsimus ravi jätkamise mõttekusest.

Juhul kui absoluutselt igasugune n-ö teises rollis olijate tagasiside tühistatakse ja arst ikka omamoodi jätkata tahab, tekib õigustatud küsimus: kellele ta oma tööd siis teeb? Iseendale?

[Külaline]

See klassika ju, et kõik on nii lollid- arstid, õpetajad, ametnikud, ettevõtjad, poliitikud you name it. Aga ise muidugi midagi paremini ei tee, sest hommikust õhtuni foorumis targutamine on kindlasti mõistlikum.

Mis sa sellega nüüd täpsemalt öelda tahadki?

Esiteks oleme meie kõik siin nendesamade elualade esindajad, eks ole. Näiteks mina olen ettevõtja ja õpetaja, ametnikuna olen ka töötanud ja poliitikatki sai üksvahe tehtud.

Teisalt oleme, needsamad inimesed, ühtlasi lapsevanema, patsiendi, kliendi jne rollis. Miks on nii, et selles "teises" rollis olijaid võib lakkamatult peksta ja süüdistada nii palju kui torust tuleb (vt kasvõi siitsamast teemast, kuidas räägitakse patsientidest - patsiendid on rumalad, pahatahtlikud, ei tahagi terveks saada, nad on alati ise oma hädades süüdi, tahtvat saada mingit imetabletti, mis kõik nende terviseprobleemid hoobilt lahendaks jne). Siin väidab keegi raudkindlalt väidab, et arstid ei tee töös vigu ja kui patsienti ravi ei aita, siis on patsient ise süüdi. Teatud määral võib see olla põhjendatud, kuid ikkagi tuleks sel juhul arvestada ka patsiendi tagasisidet. Kui ikkagi ravi pikka aega pole andnud mitte mingit kasu, siis tekib küsimus ravi jätkamise mõttekusest.

Juhul kui absoluutselt igasugune n-ö teises rollis olijate tagasiside tühistatakse ja arst ikka omamoodi jätkata tahab, tekib õigustatud küsimus: kellele ta oma tööd siis teeb? Iseendale?

Kas see, kui arst soovitab ravimiga jätkata toime väljaselgitamiseks (antidepressantide puhul ei teki see toime paraku kiiresti), on lakkamatu peks ja süüdistus patsiendi suunal? Võtke kokku ennast.

[Külaline]

Siin väidab keegi raudkindlalt väidab, et arstid ei tee töös vigu ja kui patsienti ravi ei aita, siis on patsient ise süüdi.

Küll sina oled jäik inimene, päris õudne, kui selline on õpetaja. Mitte keegi pole midagi sellist väitnud, nagu sa korduvalt siin raiud. Jääd mingisse oma mõttesse kinni ja raiud seda edasi, vahet pole, mida vastatakse. Eks sellest võivad tulla need lahkarvamused arstidega ka. Sa ei näe laiemat pilti, võtad mingi asja pähe ja korras. Sina otsustasid, et lapsele üldse antidepressant ei sobi ja siis näedki kõike selles valguses. Lisaks on sul probleem, et sulle peab alati õigus jääma, vahet pole, mis olukorras. Äkki keskenduks siiski oma lapse aitamisele, mitte arstide süüdistamisele. Sinu negatiivne suhtumine teeb lapsele palju kahju.