Mõtete muutmine

[Külaline]

Minu ema, kes on siit ilmast juba lahkunud oli väga kriitiline, irooniline, sarkastiline. Tol ajal oli selline suhtlus nagu tavaline. No meie peres oli. See oli nagu peen läbi lillede teravuste ütlemine, mis on omatte kunst. Oli palju kriitikat kõige suhtes. Ma olin ka samasugune. Alles siis kui mu lapsed said teismeliseks hakkasid nad mulle ütlema, et mu mõtted on kurjad ja liiga kriitilised, ma olen tujurikkuja.
Ma olen nüüd mitu aastat püüdnud end muuta paremaks inimeseks. Ma ei ütle enam välja mida mõtlen. Olen oma mõtteid kõrvalt jälginud. On küll palju irooniat, sarkasmi.
Kas ma üldse saan kunagi heaks inimeseks ka sisemuses, et ma ei mõtleks enam nagu mu ema?

[iiR]

Ma arvan, et kuni sa tunned end ohvrirollis olevana, siis ei saa.
Sa tunned, et lapsed teevad sulle liiga oma n-ö nõudmiste ja etteheidetega ja oled pisut kibestunud. Ma arvan, et olen mitmeid su postitusi lugenud, juba perekoolis olid sul teatud aja tagant lastega seoses sellised teemad.
Mu meelest sa siiski oled tubli, et üritad parem ema olla kui oli su oma ema. Aga see tekitab sinus pingeid ja trotsi, sest ega lapsed pole ju tänulikud siis ka, kui olla, hambad ristis, enamvähem normaalne ema - aga, tead, ega lapsed polegi eriti tänulikud olevused teistel emadel ka.
Ja küsimus ei ole tegelikult iroonias ega teravkeelsuses. Kui omavaheline suhe on korras ja lapse lähedustunne täiesti rahuldatud, siis see ema kohatine iroonilisus, nögamine vms teda ei morjendagi. Minul oli selline tögav musta huumorit viljelev isa, aga selle taustal oli raudkindel teadmine, kui väga ta mind ja õdesid armastas. See väljendus igas ta teos, ehkki jutud olid vahel sellised, et võõrad inimesed võisid ehmuda, et kuidas ta lastega räägib. Mu arust lapsed tajuvad ühelt poolt kohutavalt hästi oma vanemate igasuguseid allhoovusi, vanema enda lahendamata probleeme ja põdemisi ja nõrku kohti ja vajakajäämisi, ja teiselt poolt ei pruugi üldse tajuda seda sügavat hoolimist, kui see ei väljendu just selle konkreetse lapse vajadustele vastavates õigetes tegudes ja sõnades, sellisel puhul võivad ka väikesed asjad mõjuda omavahelisele suhtele väga rängalt. Lapsel peab nagu kutsikal nina armastuse sisse pistma, et ta sellest aru saaks. Ja kui see on talle kohale jõudnud, päriselt luuüdisse kasvanud, et selles peres teda armastatakse just sellisena, nagu ta on, siis edasi võib seda last tögada või tema käitumist korrigeerida või teha mida iganes vaja teha on.

[Külaline]

Küll on siin selgeltnägijaid

[Külaline]

Minu ema, kes on siit ilmast juba lahkunud oli väga kriitiline, irooniline, sarkastiline.

Selle kohta võib öelda teiste sõnadega- tal oli omapärane huumorimeel. Paljud inimesed seda tõesti ei mõista. Samas mind häirivad inimesed, kes kogu aeg räägivad nii, et sa ei saa aru, kas ta teeb nüüd nalja või mõtleb seda tõsiselt. Nii et selle nalja tegemise ning irooniaga ei maksaks liiale minna.

[Külaline]

Anna andeks, aga mulle ka tundub, et pead ennast kuidagi ohvriks suhetes lastega. Ja suhetes emaga. Tule sellest rollist välja ja ole selline nagu sa oled, siis kindlasti paranevad ka suhted kõigiga. Praegu on natuke nagu ebameeldiv lugeda seda kaeblemist - ema süüdi ja lapsed süüdi, vaene sina!

[Külaline]

Küll siin on mõnel alles selgeltnägija võimeid, et sedasi enesekindlalt väita, "jaa, sa olid juba Perekoolis samasugune!" Pole teemaalgataja, kuid alati imestan mõne kommenteerija hiromantlikku enesekindlust.

Aga muidu... Üllatavalt palju on neid, kes tõepoolest ei oskagi teisiti väljenduda kui üksnes iroonitsedes, halvustades, kedagi "paika pannes". Oleme jõudnud juba nii kaugele, et kui keegi kedagi kiidab, vaatab kiidetu ehmunult otsa ja küsib, et kas ma tegin midagi valesti? No arvab, et kiitus on tegelikult ümberpööratud.

Eriti eestlased kipuvad kõigepealt plartsatama midagi teisele näkku ja alles siis mõtlevad, et oot, kas seda ikka oli vaja, tegelikult polnud ju midagi halba? Ses mõttes mulle ameeriklast "keep smiling" täitsa meeldib, et kui kuuled midagi ootamatut, siis kõigepealt vea suu naeratuseks ja seedi endamisi veits uudist. Küll pahandada jõuad hiljem.

[iiR]

Küll siin on mõnel alles selgeltnägija võimeid, et sedasi enesekindlalt väita, "jaa, sa olid juba Perekoolis samasugune!" Pole teemaalgataja, kuid alati imestan mõne kommenteerija hiromantlikku enesekindlust

Ma ei väitnud, et TA oli juba perekoolis samasugune, vaid ütlesin, et ma ARVAN, et olen sarnast muret väga sarnases sõnastuses juba temalt perekooli aegadest lugenud. Kus siin oli enesekindel väide? Oli üksnes - võib-olla ekslik - arvamus.
Ja inimeste tekstitaju ongi väga erinev, mina olen hästi tekstitundlik (see on ka mu erialaga seotud) - mis ei tähenda, nagu ma ei võiks seejuures eksida (nt praegusel või mõnel muul juhul).

[Külaline]

Küll siin on mõnel alles selgeltnägija võimeid, et sedasi enesekindlalt väita, "jaa, sa olid juba Perekoolis samasugune!" Pole teemaalgataja, kuid alati imestan mõne kommenteerija hiromantlikku enesekindlust.

On ikka seesama inimene kirjutanud varem ka sellel samal teemal: probleemi olemus ja kirjastiil on äratuntavad. Aga asi ei olegi selles. Kui TA-le hakkas külge ema iroonia ja sarkasm, miks see siis TA lastele külge ei hakanud? Või on ikkagi TA iseloom selline ja ema pole üldse vaja süüdistada? Ega lapsi, et nemad on teistsugused ja neile selline suhtlusviis ei sobi. Praegu kumab teemaalgatusest läbi, et ema on süüdi, et TA-l on kehv iseloom ja lapsed on süüdi, et nad seda kehva iseloomu ei hinda.

[Külaline]

Ma ise küll ei mõelnud ema süüdistada. Kirjutasin seda seepärast, et oleks teada, kust see pärit on. Ja ma tunnen sellest isegi puudust. See tundub, et hoidis aju kuidagi teravama. Nüüd on kõik kuidagi lame. Nagu särts on kadunud. Omavanustega saab veel nii suhelda. Nad saavad aru mida tõsiselt võtta, või mis on iroonia. Samas viskab mul endal ka juba tihti see iroonia ja sarkasm üle. Seda saab palju lugeda nt sotsmeedia kommentaaridest.

[Külaline]

Küll siin on mõnel alles selgeltnägija võimeid, et sedasi enesekindlalt väita, "jaa, sa olid juba Perekoolis samasugune!" Pole teemaalgataja, kuid alati imestan mõne kommenteerija hiromantlikku enesekindlust

Ma ei väitnud, et TA oli juba perekoolis samasugune, vaid ütlesin, et ma ARVAN, et olen sarnast muret väga sarnases sõnastuses juba temalt perekooli aegadest lugenud. Kus siin oli enesekindel väide? Oli üksnes - võib-olla ekslik - arvamus.
Ja inimeste tekstitaju ongi väga erinev, mina olen hästi tekstitundlik (see on ka mu erialaga seotud) - mis ei tähenda, nagu ma ei võiks seejuures eksida (nt praegusel või mõnel muul juhul).

Sa väljendusid nõnda: "Ma arvan, et olen mitmeid su postitusi lugenud, juba perekoolis olid sul teatud aja tagant lastega seoses sellised teemad."
Ehk siis koosneb su lause tegelikult kahest poolest: esimeses pooles ütled, "ma arvan", kuid teises pooles väljendud juba täiesti enesekindlalt "juba perekoolis olid sul teatud aja tagant..."

Ka mina olen tekstitundlik inimene, muide, ja samuti oma eriala tõttu. Perekoolis olin samuti aastaid. Olen seda meelt, et kirjastiili järgi inimeste tuvastamine võib olla üsna kahtlane tegevus, v.a juhul kui mõnel on tõesti väga äratuntavad kirjavead, eriline lauseehitus vms. Näiteks Perekoolist mäletan ühte, kes rääkis pidevalt ühel ja samal teemal ja jättis alati komade ja punktide ette tühiku. Vot selle tegelase osas julgen küll väita, et tegu oli ühe ja sama isikuga (ja ega ta seda eitanudki). Ent pelgalt enam-vähem korrektse kirjaviisi ja konkreetse teema järgi kedagi tuvastama hakata ma küll ei julge. On ju eluprobleemid paljudel sarnased. Ka see tunne, et teised räägivad minuga irooniliselt-sarkastiliselt ja äkki ma ise olen samasugune, on vägagi tuttav. Ja isegi kui ongi tegemist sama inimesega - mis siis? See teema tekitab inimesele muret, ta soovib arutleda lihtsalt, et saada oma kahtlustes ja mõtetes selgust.

[Külaline]

Kunst ei ole enda vaikima sundimises. Kunst on ära õppimises, et teised inimesed, sealhulgas lapsed, ei pea elama nii, nagu sina arvad, et õige on. Igaüks tahab ise oma otsuseid teha ja ega me ju tegelikult ei tea, millised on õiged või valed.