30 ja paanika

[Külaline]

Teistel elu korras ja "kellavärk"... See on üks hea nali. Sul pole vist õrna aimugi, kui palju on inimestel probleeeme, Eestlased pidid võtma praegu rohkem antidepressante, kui kunagi varem.

See tundub talle nii. Mulle tundus 30lt et KÕIK on juba emaks saanud ja mina mitte. Tollane peigmees jättis mind 30ndal sünnipäeval maha. Paar aastat hiljem, 2 lapse emana, ei saanud ise arugi et kust selline paanika mul tekkis. Jah, parimal paaril sõbrannal olid küll lapsed, aga mitte koikidel. Kuigi sel ajal tundus et muud polegi kui rasedad ja beebid ümberringi. Selektiivne tähelepanu….

[Külaline]

Mina olin täpselt 30, kui nõukaaeg läbi sai. Siiani elus.

[Külaline]

Mina olin täpselt 30, kui nõukaaeg läbi sai. Siiani elus.

Kui kaua kavatsed siis rahva pensiraha raisata?

[Külaline]

Esimene samm ongi tehtud. Tunnistad et pole hetkeseisuga rahul ja otsid “abi”.
Ma läksin ise 40lt uuesti oppima- lugesin kuskilt FB grupist lause kellegi analoogsetele kahtlustele, kes ütles et kolme aasta pärast oled sa 43 nii ehk naa. Sinu valida kas oled 43 ilma uue erialata/diplomita või koos uue erialaga. Ja nii ongi. Nagu siin ka öeldud on - 10 aasta pärast oled sa 40 nii ehk naa ja nüüd on sinu enda valikud, millist teed mööda 40lt käid. 10 aastat on õnneks ühtepidi ka väga pikk aeg - palju saab muutuda. Teisalt - 40lt oled sa veel absoluutselt elu parimates aastates. Mõtle välja mida sulle meeldiks teha, millel on potentsiaali. Pigem ehk isegi mingi konkreetne oskus (kui et EBSi ärijuhi kraad eks). Järsku töötukassal või kuskil on nõustajad? Kellel ka ülevaade millistest töötajatest meil puudus on? Ja tähtis ka muidugi oma tuju ja meelestatus üleval hoida. Ka see muideks on õpitav oskus.

Ps. Sõda on alati kuskil ja tuttav tuli just Kiievist, käisid restoranides ja ööklubides…

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Kui mitu last?

[Külaline]

30 on alles noor inimene, kõik uksed on valla.

Keskendu oma isiklikule arengule, muus osas teeb elu omad korrektuurid. Kui ise esimesi samme ei astu, siis uusi võimalusi iseenesest ka ei avane. Leia kõigepealt üles oma tugevused (küsi ka oma lähedastelt) ja mõtle, mis sind huvitab. Teinekord oskavad lähedased - eeldusel, et nad on mõistlikud inimesed, kellega sul on head suhted - väga hästi hinnata, mis töökohale sinu omadustega inimene sobiks, sealt võib saada alge mõni hea ideepojukene.

Mis puudutab õppimist, siis pole mõtet valida eriala, mis ei kõneta, siis jääb see haridustee lihtsalt katki või otsid mõne aja pärast jälle uut töökohta. Selline asi pole jätkusuutlik. Õppimine ja sellest saadav kasu peab olema motiveeriv ning pakkuma rahulolu, siis on ka põhjust pingutamiseks.

Mõelda tasuks ka oma piiravate uskumuste peale. Teinekord jääb puudu eneseusust, enesekindlusest ja julgusest. Üks takistav tegur on lihtsalt hirm muutuste ees. Teine on aga see tunne, et ma tahaks küll teha x asja, aga ma pole selleks piisavalt hea. See ei tohiks olla argument, sest alati on kuskil keegi, kes on sinust milleski üle, seda mängu pole võimalik võita. Julguse koha pealt pole öelda muud, kui do it scared. Sa ei pea olema ideaalne kandidaat, et kuskile sobida või kandideerida. Mina ei ole ka oma erialal mingi musternäide, on oluliselt targemaid, laiema silmaringiga, paremaid suhtlejaid, huvitavamaid, osavamaid ja võimekamaid kui mina. Kui ma sellepärast midagi tegemata oleks jätnud, siis ma ei tea, kus ma üldse omadega oleks.

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Ma tahaks sind lohutada. Olen ise viiekümne ligi ja nüüd tagasi vaadates tahaks öelda, et tegelikult polegi mitte ühegi inimese elu kunagi päris "korras". Ikka leiab sealt midagi, mis vajaks kohendamist-parandamist. Ja seda ei tasu võtta negatiivsena. Kui elu oleks ilma ühegi mureta, siis inimene mandub, ta ei õpi enam midagi ja on lõpuks väga rahulolematu ja õnnetu. Seda paradoksi on raske uskuda, kuid sageli just nii on.

Kasulik oskus on võtta asju natuke vabamalt ja endalt mitte liiga palju nõuda. See, et sul on keskharidus, on tegelikult väga hea. Sellelt pinnalt on sul vähemalt võimalus edasi õppida. Mul endal on praegu gümnaasiumis õppivad lapsed ja näen nende pealt, kui suurt pingutust nõuab noortel keskhariduse omandamine - paljud klassikaaslased on jätnud kooli pooleli, oma lapsed õpivad tihti hilise ööni välja, samuti õpivad nad ka kõik nädalavahetused. See ei ole kerge. Nii et kui sinul on keskharidus saavutatud, on seegi juba tegelikult super.

Mu sõbranna, kes on sinust vanem, läks just õppima uut eriala. Tänapäeval räägitakse palju elukestvast õppest ja tänu sellele on kutse- ja kõrgkoolide õppekavad muutunud palju paindlikumaks kui vanasti. On täiesti võimalik õppida töötamise kõrvalt - kaugõppes, e-õppes jne. Võimalusi on palju. Mõtle, mis eriala sulle meeldiks, ja asu aga õppima!

Mis rahasse puutub, siis usu mind - raha on alati vähe! Kõige suurem rahapuuduse üle kurtja on mu tutvuskonna kõige rikkam inimene, kel kaks kõrgharidust ja oma firma.

Ning mis puutub sõjahirmudesse, siis sellest lase lihtsalt lahti. Sest see, kui sina öösiti unetuna vähkred ja muudkui mõtled, et oi appi, äkki tuleb veel sõda, ei vähenda sõjaohtu küll mitte kuidagi. Soovitan soojalt õppida vahet tegema asjadel, mida sa muuta saad, ja mida sa muuta ei saa. Sa võid pabistada oma tööintervjuu või oma eksamite pärast, sest see võib panna sind neiks korralikult valmistuma. Kuid mingite praegu irreaalsete seikade pärast muretsemine ei tee mingit head ei sulle ega mitte kellelegi teiselegi. Muidu oled veel suurest mõtlemisest öö läbi magamata ja hommikul tööle minnes jääd auto alla. Ning see viimane on praegu palju tõenäolisem kui sõja tulek. Nii et hoia ennast ja hoolitse enda eest, küll siis laabub ka kõik muu.

Muu jutuga olen väga nõus, aga sellest ei saa ma küll kuidagi aru, kui öeldakse, et keskhariduse omandamine on raske.

[Külaline]

Kui mitu last?

Kuus

[Külaline]

Kui mitu last?

Kuus

Nagu tõsiselt või?

[Külaline]

Kui mitu last?

Kuus

Nagu tõsiselt või?

Jah, aga ega ma nende kõrvalt eriti mingeid ameteid pidada jõudnud pole. Pendeldan oma keskharidusega siia sinna. Pool aastat tööl ja siis jälle uus beebi majas.

[Külaline]

Kuus

Nagu tõsiselt või?

Jah, aga ega ma nende kõrvalt eriti mingeid ameteid pidada jõudnud pole. Pendeldan oma keskharidusega siia sinna. Pool aastat tööl ja siis jälle uus beebi majas.

Ma arvan, et need viimased postitused pole TA kirjutatud.

[Külaline]

Nagu tõsiselt või?

Jah, aga ega ma nende kõrvalt eriti mingeid ameteid pidada jõudnud pole. Pendeldan oma keskharidusega siia sinna. Pool aastat tööl ja siis jälle uus beebi majas.

Ma arvan, et need viimased postitused pole TA kirjutatud.

Jane blogi

[Külaline]

Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

Kas oled tänaseks ka uuesti mehele saanud?

Jajah, see on ikka mõne arust see ainuke saavutus elus. Kas said ikka mehele, ega muud mõtet naise elul ju ei ole.

Ja milline see mõte siis on? Elada lastetu parasiidina ja töötada kuskil kontoris mõttetu mutrikesena.

[Külaline]

Isegi kaalu saab kaotada, hambad korda teha ja nii kole pole ükski inimene, et see tema elu kuidagi takistaks. 30 aastaselt rääkida, et elu on läbi, on ikka väga ennatlik. Kõike jõuad veel teha, pere luua, õppima minna, karjääri teha, kodu osta. Aga hakka tegutsema. Niisama halast ei muutu midagi.

Sul hea rääkida.

Mis mõttes hea rääkida. Mina tegin kannapöörde 40 aastaselt, kui läksin mehest lahku. Nüüd olen 50 ja elu on korras. Poleks midagi teinud, poleks mul praegu mitte midagi. Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

Ahh, et elu korras? Sinutaolised räägivad alati kui head nad välja näevad ja kui seksikad on. Reaalsus on aga midagi muud. Ja kui inimene peab karjääri tipuks pere lõhkumist on ikka peas midagi nihkes küll. Oled üks vastik targutaja. Ja targutajad ei meeldi kellelegi.
P.s kuna viimati seksisid ja kui pikk oli kõige pikem suhe peale lahutust?

[Külaline]

Kuus

Nagu tõsiselt või?

Jah, aga ega ma nende kõrvalt eriti mingeid ameteid pidada jõudnud pole. Pendeldan oma keskharidusega siia sinna. Pool aastat tööl ja siis jälle uus beebi majas.

Hmm, ma arvan, et kolmekümnendaks eluaastaks võiks olla üks kahest - kas ülikool/ametikool lõpetatud ja tööelu alustatud või pere loodud.

Kui haridus on omandatud ja tööelu alustatud, siis pere jõuab veel luua. Ja vastupidi - kui põhiline aur on kulunud beebidega kodus olemisele ja väikelaste kantseldamsiele, siis ühel hetkel jõuavad lapsed sellisesse vanusesse, et ema võib alustada õpinguid ja alustada tööelu. Nagu siin keegi kirjutas, et kahekümnendad kulusid põhiliselt väikeste lastega ja kolmkümneselt elu muus mõttes alles algas.Ühe professori käest küsiti, kuidas on ta suutnud kasvatada kolm last ja ola ka tööalaselt edukas. Tema vastas, et ta tegi asju järgimööda: nooremana pani oma energia rohkem pereellu ja hoidis tööl madalat profiili, seejärel (kui lapsed suuremad) aga hakkas panustama rohkem energiat tööellu ja ametiredelil tõusma.

Kui aga kuni kolmekümnenda eluaastani pole panustatud mitte kummassegi - kahekümnendad läksid lihtsalt kuidagi mööda, ei haridust omandatud/tööelule alust pandud ega ka mitte perekonda, siis võib kaotatud aja tunne küll tekkida.

[Külaline]

Ja kui inimene peab karjääri tipuks pere lõhkumist on ikka peas midagi nihkes küll.

Ja kus see kirjas oli, kas mees lasi jalga või tema soovis lahku minna? Mitte et see küll kuidagi sinusse puutuks või inimesed peaks sulle aru andma, Pidevalt luuletad mingeid suvalisi asju sulle tundmatute inimeste kohta.