Aa, enne on vaja terve ilm täis kellata, et arst eksis? Okei. Jõudu kaalulangetamisel.
Kas arst eksis?
-
Külaline
-
Külaline
Puutub vägagi asjasse, sest nagu selgub, puude tõttu ta ise ei saa arugi, et tal probleem on, ja mingit tal depressiooni tal seetõttu olla ei saa, aga arst kirjutas depressiooniravimi.Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 21:04Milleks? See ei puutu ju teemasse.Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 20:41Ma üldse mitte paha pärast aga ometi sellise info oleks võinud ju ka teemaalgatusse kirja panna!Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 19:43
Aitäh!
Tõepoolest käin temaga koos arsti juures, kuna ta on puudega noor. Ta ise ei saaks arsti juures hakkama, sest tema arvates tal kehakaalu probleem puudub. Ta ei oskaks oma muret arstile kurta, sest tal ei ole enda arvates muret.
Mida tähendab, et mingit isiklikku elu tal pole ja ema ütleb, kuidas asjad peavad olema?
Sest seda enam see näitab, et tegemist on eriolukorraga ja siis oleks ka kõik muud halvustavad/kahtlevad kommentaarid ära jäänud.
Kui on küsimus, miks noor käib koos emaga arstil, siis võiks otse küsida, mitte ei pea kohe solvama hakkama.
-
Külaline
Ku noor on puudega ja üsnagi sinu kontrolli all, on ju asi lihtsam. Osta näiteks Fitlapi kava ja hakka tegema talle selle järgi süüa. Ära osta talle krõpse või muud sellist. Fitlapi kavas on nii pelmeenid, hamburgerid kui pizzad, neid saab lihtsalt teha ka tervislikumalt. Lisaks minge jalutama, tõstke aktiivsust. Ega ta neid ravimeid eluajaks võtma ei saa jääda ja siis tuleb kaal kohe tagasi, kui toitumist ei reguleeri.
-
Külaline
Üdsiselt vist kirjutakse ad ka sõltuvushäire puhuks. Nt äkki saab alkoholismi ravida, kui leevendada põhjust miks juuakse või täidetakse joomisega mingit tühimikku.
Sama ka ülesöömise raviks võib sellest abi olla.
Arvan et kirjutati seepärast, et välistada depressioonist tingitud söömine..
Ja kui ei aita, siis on järgmiseks ozempic. Kui ad- d lõpetada, siis võiks ajukeemia saada paremaks ja nii ka jääda. Kui lõpetada ozempic, siis tuleb isu tagasi. Aga sellest võib olla abi küll, et kaal enam ei tõuseks. Nt aastaks. Selle aastaga kaal ehk ravimiga langeks, oleks aasta pärast äkki 80kg. Tõmbaks pidurit. Kuni hakkab peale kasutamise lõpetamist ilmselt taas tõusma.
Sama ka ülesöömise raviks võib sellest abi olla.
Arvan et kirjutati seepärast, et välistada depressioonist tingitud söömine..
Ja kui ei aita, siis on järgmiseks ozempic. Kui ad- d lõpetada, siis võiks ajukeemia saada paremaks ja nii ka jääda. Kui lõpetada ozempic, siis tuleb isu tagasi. Aga sellest võib olla abi küll, et kaal enam ei tõuseks. Nt aastaks. Selle aastaga kaal ehk ravimiga langeks, oleks aasta pärast äkki 80kg. Tõmbaks pidurit. Kuni hakkab peale kasutamise lõpetamist ilmselt taas tõusma.
-
Külaline
Pealkiri on KAS arst eksis, mitte ei ole väide vòi süüdistus, et arst eksis.
-
Külaline
Ahahh.Külaline kirjutas: ↑10 Mär 2025 07:41Pealkiri on KAS arst eksis, mitte ei ole väide vòi süüdistus, et arst eksis.
-
Külaline
Kas siin foorumis on üldse võimalik, et arst EI eksi?Külaline kirjutas: ↑10 Mär 2025 07:41Pealkiri on KAS arst eksis, mitte ei ole väide vòi süüdistus, et arst eksis.
-
Külaline
Loen seda teemat ja päris õudne näha, mis imelik seltskond siin koos on. Selmet kaasa mõelda, hakatakse teemaalgatajat juba ette lolliks tembeldama ja süüdistatakse teda oma lapsele depressiooni põhjustamises, kuna ema käib oma lapsega arsti juures kaasas. Oletada, et lapse depressioon olevat tingitud just nimelt sellest, on ikka tase omaette. Kui 18-aastane ikka ei taha, siis saadab ta ema pe..sse ja läheb ise.
Muide, ma ise liginen vanuselt viiekümnele, kuid siiamaani käime mõnikord abikaasaga koos teineteise arstivisiitidel. Mitte alati, aga mõnikord küll, kui on vaja natuke pikemalt nõu pidada. Üksinda visiidil olles kipuvad õiged küsimused vahel ära ununema, samuti võib pärast tekkida segadus, et oot, mida arst siis tegelikult soovitas, kas seda või toda jne. Mäletan, kunagi mu mees käis arsti juures ja kui pärast kodus temalt pärima hakkasin, et no kuidas läks, mida arst ütles, mis ravi määrati, siis ei osanud ta eriti miskit kosta. Kehitas õlgu ja ütles, et ei tea. Eks panin siis uue aja kinni ja läksime sinna uuesti, ning kahepeale küsides sai pildi selgeks. Teema puudutas ka mind, kuna haiguse, mis mu mehel diagnoositi, ravist moodustas olulise osa toitumisrežiim (vastu näidustatud teravamaitselised ja raskesti seeditavad toiduained jne), ning pere toiduvalmistaja olen põhiliselt ju mina.
Ka oma 18-aastase lapsega käin veel mõnedel arstivisiitidel kaasas, ja samuti on tema mõnel minu visiidil kaasas käinud. Ja ei, ärge nüüd hakake õelutsema, et kas sa vahid günekoloogitooli kõrval vms. Ei, seda mitte.
Teemaalgatajale vastates pakun olemasoleva info põhjalt, et arst, eriti kui tegemist oli noorukese interniga, võis antidepressandid välja kirjutada tõepoolest pisut ennatlikult. Kuu aja jooksul peaks juba ikka selguma, kas ravimist on kasu, ja kui kasu ei ole, siis tasub uuesti arsti poole pöörduda ja nõu pidada ravimi lõpetamisest. Seda enam, et rasvumise probleemile, mis oli arstikülastuse põhjuseks, te ju lahendust ei leidnud.
Muide, ma ise liginen vanuselt viiekümnele, kuid siiamaani käime mõnikord abikaasaga koos teineteise arstivisiitidel. Mitte alati, aga mõnikord küll, kui on vaja natuke pikemalt nõu pidada. Üksinda visiidil olles kipuvad õiged küsimused vahel ära ununema, samuti võib pärast tekkida segadus, et oot, mida arst siis tegelikult soovitas, kas seda või toda jne. Mäletan, kunagi mu mees käis arsti juures ja kui pärast kodus temalt pärima hakkasin, et no kuidas läks, mida arst ütles, mis ravi määrati, siis ei osanud ta eriti miskit kosta. Kehitas õlgu ja ütles, et ei tea. Eks panin siis uue aja kinni ja läksime sinna uuesti, ning kahepeale küsides sai pildi selgeks. Teema puudutas ka mind, kuna haiguse, mis mu mehel diagnoositi, ravist moodustas olulise osa toitumisrežiim (vastu näidustatud teravamaitselised ja raskesti seeditavad toiduained jne), ning pere toiduvalmistaja olen põhiliselt ju mina.
Ka oma 18-aastase lapsega käin veel mõnedel arstivisiitidel kaasas, ja samuti on tema mõnel minu visiidil kaasas käinud. Ja ei, ärge nüüd hakake õelutsema, et kas sa vahid günekoloogitooli kõrval vms. Ei, seda mitte.
Teemaalgatajale vastates pakun olemasoleva info põhjalt, et arst, eriti kui tegemist oli noorukese interniga, võis antidepressandid välja kirjutada tõepoolest pisut ennatlikult. Kuu aja jooksul peaks juba ikka selguma, kas ravimist on kasu, ja kui kasu ei ole, siis tasub uuesti arsti poole pöörduda ja nõu pidada ravimi lõpetamisest. Seda enam, et rasvumise probleemile, mis oli arstikülastuse põhjuseks, te ju lahendust ei leidnud.
-
Külaline
Tänapäeval õpetatakse kõikjal, sh ka arstiteaduse üliõpilastele, et inimese hädad on ainult tema peas kinni ja antidepressandid teevad imet. Tegelikult asi nii lihtne alati siiski pole.
-
Külaline
Kuna teemaalgataja ise ka siiski tahtis psühhotroopikumi ja kesknärvisüsteemi mõjutavat ravimit, mis on varem hästi mõjunud ja mida arst digiloo ajaloos näeb, siis minu meelest tasub isudega tegelemise ja pidurdusega küll AD proovida. Üks-kaks kuud peaks näha olema, kas on muutust söömiskogustes, isus ja kaalus (ja kas pole kõrvaltoimeid). Tore ongi, et ozempic pole esmaliini ravim, mille järele arst käe sirutab. Ja kui noor on puudega ja tema toidulaud seega rohkem sinu kontrollida, siis no saad ikka ise ka koguste piiramisega midagi ette võtta, et inimen ennast haigeks ei sööks.
-
Külaline
Siin on kinni hakatud sellest "puudega"-sõnast. Justkui tähendaks puude olemasolu alati täielikku süüdimatust ja toimetulematust. Me siiski ei tea, mislaadi puue TA lapsel on, ja pole vajagi teada. Puue võib tähendada ka diabeeti või nägemispuuet, näiteks. Ja samuti võib mõni inimene olla arsti juures lukus, nii et soovib ise pereliikme kaasa tulemist.
-
Külaline
Olen ise haiglas töötanuna kukku puutunud selliste inimestega. Võib arvata küll, et et vanem saab kontrollida lapse sööki ja isusid. Saab küll. Teoorias. Aga praktikas lisandub sinna lapse poolne emotsioon. Ta nutab, viriseb, süüdistab vanemat, palub ja anub. see piiri panek näib lapsele nagu julmus. Ikka tahaks ju lapsele parimat. Aga laps ei mõista seda. Personal haiglas saab temaga küll hästi hakkama, sest üle ettenähtud toiduportsu pole midagi andagi ja peab ootama uut toidukorda. Kodus aga sellist asja on harva, et söök on nii otsas ja poodi keegi ei saa minna. Võõraga ei julge ta selliselt manipuleerida nagu emaga. Nii et see ema on ka lapse poolse surve all.Külaline kirjutas: ↑10 Mär 2025 15:48 Kuna teemaalgataja ise ka siiski tahtis psühhotroopikumi ja kesknärvisüsteemi mõjutavat ravimit, mis on varem hästi mõjunud ja mida arst digiloo ajaloos näeb, siis minu meelest tasub isudega tegelemise ja pidurdusega küll AD proovida. Üks-kaks kuud peaks näha olema, kas on muutust söömiskogustes, isus ja kaalus (ja kas pole kõrvaltoimeid). Tore ongi, et ozempic pole esmaliini ravim, mille järele arst käe sirutab. Ja kui noor on puudega ja tema toidulaud seega rohkem sinu kontrollida, siis no saad ikka ise ka koguste piiramisega midagi ette võtta, et inimen ennast haigeks ei sööks.
Antidepressante tõesti ei kirjutata tavaliselt otse kaaluprobleemide ravimiseks, kui patsiendil ei ole diagnoositud depressiooni või mõnd muud vaimse tervise häiret. Antidepressantide määramise peamine eesmärk on sageli vaimse tervise toetamine, mitte kehakaalu alandamine. Mõned antidepressandid võivad tõepoolest põhjustada kaalu langust või tõusu, kuid nende määramine peaks põhinema terviklikul hindamisel. Kui kaaluprobleem on seotud emotsionaalsete probleemide või toimetulekuraskustega, võib arst soovitada antidepressante, et toetada patsiendi vaimset heaolu, mis omakorda võib aidata keskenduda ka kaalukaotusele. Rääkige palun uuesti arstiga ja küsige AD määramise põhjusi ja võimalikke alternatiive. Arvan, et Ozempic peaks siiski olema viimane variant.
-
Külaline
Puudega noore puhul ongi vist väga-väga keeruline.Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 19:43Aitäh!Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 17:38 No kui ema käib täiskasvanud tütrega arsti juures.... ega see normaalne pole, ja poleks ime, kui tütar depressioonis, mingit isiklikku elu tal pole, ema ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Tõepoolest käin temaga koos arsti juures, kuna ta on puudega noor. Ta ise ei saaks arsti juures hakkama, sest tema arvates tal kehakaalu probleem puudub. Ta ei oskaks oma muret arstile kurta, sest tal ei ole enda arvates muret.
Mida tähendab, et mingit isiklikku elu tal pole ja ema ütleb, kuidas asjad peavad olema?
Mul üks tuttav töötab puudega noorte õpetajana ja on rääkinud, et see, et nad oma söögisiu ohjeldada ei suuda ja on ülekaalulised, on nende noorte tüüpiline probleem. Keerulisemad vaimsed-füüsilsied naudingud on nende jaoks kättesaamatud, aga söömine on puudega noorte jaoks lihtne, kättesaadav mõnu. Ja nad anduvad sellele mõnule. Paljud ongi ülekaalulised.
Aitaks ainult rangelt toitumiskava järgi toitumine - toidu kaalumine, nii palju saad seda, niipalju toda - ja nii püsivalt, st. inimesel peab sellest uust moodi toitumsiest kujunema püsiv rutiin kogu eluks. Niikui vana moodi sööma hakkab, tõuseb ju kaal ka uuesti. Puudega iniemese puhul, kes ise kehakaalus probleemi ei näe ja ennast piirama pole võimeline, peab siis ema või keegi rangelt valvama, et toitumisrutiinist kinni peaks. Aga, nagu üks eelnev kommenteerinugi märkis, see on raske ka emale, sest laps hakkab ju virisema, paluma, manguma.
AD mõttest ei saa ka hästi aru, et inimene on rahulikum ja sööb vähem, on puudega noored kalduvad sööma lihtsa söömise naudingu, mitte mingi ajutise stressi vms. kaotatud enesekontrolli tõttu, aga noh, ei oska öelda.
-
Külaline
Täpselt nii ongi. Ja vanematel on üliraske neid järjepeal hoida oma söömistega. Üks pidev võitlus käib läbi aastate. Ehk ongi mingitest ravimitest kõige rohkem kasu, sest mingi fitlap neile küll ei sobi. Nad ei suuda seda elus jälgida.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 18:43nad oma söögisiu ohjeldada ei suuda ja on ülekaalulised, on nende noorte tüüpiline probleem. Keerulisemad vaimsed-füüsilsied naudingud on nende jaoks kättesaamatud, aga söömine on puudega noorte jaoks lihtne, kättesaadav mõnu. Ja nad anduvad sellele mõnule. Paljud ongi ülekaalulised.
-
Külaline
TA olen. Täpselt nii ongi. Me enamus ilmselt teame, mis on stressisöömine. Ja ma täiesti mõistan, kui sellisel puhul kirjutatakse AD välja - üks asi on seotud teisega - meeleolu on seotud isuga. Meeleoluhäired võivad panna sööma ka siis, kui kõht ei ole päriselt tühi, vaid kas või näiteks asendustegevusena.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 18:43Puudega noore puhul ongi vist väga-väga keeruline.Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 19:43Aitäh!Külaline kirjutas: ↑09 Mär 2025 17:38 No kui ema käib täiskasvanud tütrega arsti juures.... ega see normaalne pole, ja poleks ime, kui tütar depressioonis, mingit isiklikku elu tal pole, ema ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Tõepoolest käin temaga koos arsti juures, kuna ta on puudega noor. Ta ise ei saaks arsti juures hakkama, sest tema arvates tal kehakaalu probleem puudub. Ta ei oskaks oma muret arstile kurta, sest tal ei ole enda arvates muret.
Mida tähendab, et mingit isiklikku elu tal pole ja ema ütleb, kuidas asjad peavad olema?
Mul üks tuttav töötab puudega noorte õpetajana ja on rääkinud, et see, et nad oma söögisiu ohjeldada ei suuda ja on ülekaalulised, on nende noorte tüüpiline probleem. Keerulisemad vaimsed-füüsilsied naudingud on nende jaoks kättesaamatud, aga söömine on puudega noorte jaoks lihtne, kättesaadav mõnu. Ja nad anduvad sellele mõnule. Paljud ongi ülekaalulised.
Aitaks ainult rangelt toitumiskava järgi toitumine - toidu kaalumine, nii palju saad seda, niipalju toda - ja nii püsivalt, st. inimesel peab sellest uust moodi toitumsiest kujunema püsiv rutiin kogu eluks. Niikui vana moodi sööma hakkab, tõuseb ju kaal ka uuesti. Puudega iniemese puhul, kes ise kehakaalus probleemi ei näe ja ennast piirama pole võimeline, peab siis ema või keegi rangelt valvama, et toitumisrutiinist kinni peaks. Aga, nagu üks eelnev kommenteerinugi märkis, see on raske ka emale, sest laps hakkab ju virisema, paluma, manguma.
AD mõttest ei saa ka hästi aru, et inimene on rahulikum ja sööb vähem, on puudega noored kalduvad sööma lihtsa söömise naudingu, mitte mingi ajutise stressi vms. kaotatud enesekontrolli tõttu, aga noh, ei oska öelda.
Puudega noore puhul, vähemalt tema puhul, on asi natukene siiski teisiti. Teda tundes, ma ei näe ei depressiooni ega meeleoluhäireid. Temal on lihtsalt pidurdamatu isu. Leptiini puudulikkus. Aju ei saa signaali, et nüüd on kõht täis...
Keegi siin eespool nimetas ka, et selline inimene võib hakata virisema. Temaga paraku täpselt nii ongi. Mõnikord, kui ma õhtusööki teen, siis ta seisab poti kõrval ja karjub: Millal juba valmis saab? Millal juba saab! Ja niimoodi võib kräunuda mu kõrval kogu söögi tegemise aja.
Konkreetselt söögiisu taltsutamise teemaga oleme temaga erinevate arstide juures käinud alates 8ndast eluaastast - siis, kui kaal hakkas kasvama. Ma ilmselt ei jõua üles lugeda neid külastuskordi, mis me polikliinikute ja haiglate vahel käisime. Mitu aastat käisime igakuiselt toitumisnõustaja juures. Psühhiaatrid, psühholoogid... Teraapiates oleme käinud isegi terve perega... Mitte midagi ei ole aidanud. Ma ise tean tervislikust toitumisest kõike, sest aastatega olen tuhandeid materjale läbi töötanud. Aga neid teadmisi saaks ma vaid enda peal rakendada, mitte temaga.
Keegi vist siin arvas, et olen ravimite osas väheteadlik ja tahan kergema vastupanuteed minna, et Ozempicule ja narkootilisele Concertale mõtlen. Nii see ei ole - ma tean, et need kumbki pole hea lahendus. Tean nende ohte. Olen ka Ozemicu fb lehega liitunud ja jälgin hoolega, mis toimub. Mul on lihtsalt valida kahe halva variandi vahel. Või kolme - kui mõelda veel maovähendus opi peale. Ma lihtsalt ei soovi oodata, kuni ta on 150 kilone, et alles siis radikaalselt tegelema hakata. Mul lihtsalt ei ole valikut!
-
Külaline
Sellist patsienti ei võetagi maovähendusopile, kes ise koostööd teha ei suuda. Enne seda oppi peab inimene ise kaalust alla võtma (vähemalt 10 kg umbes), siis alles hakatakse vaatama.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 22:31Mul on lihtsalt valida kahe halva variandi vahel. Või kolme - kui mõelda veel maovähendus opi peale.
Kui mõni vastutustundetu kirurg oleks nõus reegleid eirama ja selle opi ära teeks, ei ole olemas lihtsamat asja kui ennast uuesti paksuks süüa, seda siis mõne aasta pärast, kui seedetrakt on kohanenud. Siis on tulemuseks paks äralõigatud invaliid (vitamiinid-mineraalid ei hakka kunagi enam normaalselt imenduma), enne oli lihtsalt paks.
-
Külaline
Ei ole see, kellele vastad, aga mina tunnen küll isiklikult mõõduka vaimse puudega noort, kellele tehti maovähendusoperatsioon. Ta oli isegi psühholoogile öelnud, et ema käskis tal sellele opile minna. Kaalulangetus dieedi abil tal ei õnnestunud ja mingist 10 kilo langetamisest polnud juttugi. Tehti ära ja aitas küll, nüüd läheb neljas aasta. Enne kaalus 148 kilo, praegune kaal on 102 kilo. Et siis, ülekaal on olemas, kuid siiski vähem kui enne. Eks see kaal võib ajaga taas tõusma hakata, selge see, kuid ikkagi on tervisele kokkuvõttes parem elada kasvõi 5 aastat tunduvalt väiksema ülekaaluga kui see ilma lõikuseta oleks.Külaline kirjutas: ↑12 Mär 2025 07:13Sellist patsienti ei võetagi maovähendusopile, kes ise koostööd teha ei suuda. Enne seda oppi peab inimene ise kaalust alla võtma (vähemalt 10 kg umbes), siis alles hakatakse vaatama.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 22:31Mul on lihtsalt valida kahe halva variandi vahel. Või kolme - kui mõelda veel maovähendus opi peale.
Kui mõni vastutustundetu kirurg oleks nõus reegleid eirama ja selle opi ära teeks, ei ole olemas lihtsamat asja kui ennast uuesti paksuks süüa, seda siis mõne aasta pärast, kui seedetrakt on kohanenud. Siis on tulemuseks paks äralõigatud invaliid (vitamiinid-mineraalid ei hakka kunagi enam normaalselt imenduma), enne oli lihtsalt paks.
-
Külaline
Ema teeb ju talle süüa. Kui ema teeks nende retseptide järgi, oleks kasu küll. Olen oma pojaga seda proovinud. Kuigi sõi väljaspool kodu ka rämpsu, siis põhitoidud olid kodus ja kodune muutus aitas palju. Tema puudega ei ole ja pole otseselt minu kontrolli all.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 20:29Täpselt nii ongi. Ja vanematel on üliraske neid järjepeal hoida oma söömistega. Üks pidev võitlus käib läbi aastate. Ehk ongi mingitest ravimitest kõige rohkem kasu, sest mingi fitlap neile küll ei sobi. Nad ei suuda seda elus jälgida.Külaline kirjutas: ↑11 Mär 2025 18:43nad oma söögisiu ohjeldada ei suuda ja on ülekaalulised, on nende noorte tüüpiline probleem. Keerulisemad vaimsed-füüsilsied naudingud on nende jaoks kättesaamatud, aga söömine on puudega noorte jaoks lihtne, kättesaadav mõnu. Ja nad anduvad sellele mõnule. Paljud ongi ülekaalulised.
-
Külaline
Mul on ka puudega 18-aastane kodus ja teen perele iga päev sooja toitu. Kuid tema enamasti keeldub mu toidust. Küll ei olevat kõht just sellel hetkel tühi, küll ei maitse talle frikadellid (või tomatid, või juust vms), mingil hetkel hakkas veganiks, siis ei sobinud ükski toit, kus mingit lihakraami sees (isegi mitte kartulisupp kondipuljongiga), seejärel keeldus munast ja piimast - kuna needki olevat mitte-vegan jne-jne. No vägisi sööma ei sunni, istub siis oma toas ja tellib endale Woldiga rämpstoitu ja kilode kaupa maiustusi. Saab töötukassast puudega seotud töövõimetoetust ja see läheb muidugi tema enda pangaarvele ning võimaldab tal sellist elustiili elada. Muidugi mulle ei meeldi selline olukord, kuid ma ei saa teha midagi, kuna noor on 18 ju täis. Oleme mõelnud isegi eestkoste peale, et saaks siis vähegi õpetada teda toetusraha mõistlikumalt kulutama ja panna tervislikult toituma, kuid see peaks käima kohtu kaudu ja on ülikeeruliseks tehtud. Seni jätkub kõik vanaviisi.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist