30 ja paanika

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

[Külaline]

Mina lõpetasin alles ülikooli 33a, esimene kõrgharidus kaugõppes. Mitu tuttavat 35+ vanuses on esimest korda ülikoolis, samuti kaugõppes. Bakaaeg möödub kiirelt. Pead valima eriala, millel on kindel karjääritee. Niisama hobiaineid õppida ei ole mõtet.

[Külaline]

Hakka siis tegutsema. Kui kümne aasta pärast on elu korras, on see suurepärane saavutus. Kui sa midagi ei tee, oled kümne aasta pärast hullemas seisus, taas mingid madalapalgalised kohad ja siis ei võeta varsti sinna ka, sest oled vana. Väga paljud naised avastavad ennast 50 aastaselt olukorrast, et abielu on läbi, lapsed on suured ja tööle sind keegi ei oota. Sina saad veel seda vältida.

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Tore hala, aga mis sa ise oled teinud selleks, et elu oleks parem. 30 aastaselt peaks juba selge olema mida sa oma eluga tahad teha. Kes keelab sul õppida? Kas sul on lihtsalt keskharidus või oled ka mingit ametit õppinud? Ei pea alati minema ülikooli, saab ka õppida korraliku ameti ja sealt ennast edasi arenada. On sul üldse plaan, kus sa tahad olla 10 aasta pärast. Keegi teine ei saa sinu elu paremaks muuta, ikka ise pead pingutama.

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Tore hala, aga mis sa ise oled teinud selleks, et elu oleks parem. 30 aastaselt peaks juba selge olema mida sa oma eluga tahad teha. Kes keelab sul õppida? Kas sul on lihtsalt keskharidus või oled ka mingit ametit õppinud? Ei pea alati minema ülikooli, saab ka õppida korraliku ameti ja sealt ennast edasi arenada. On sul üldse plaan, kus sa tahad olla 10 aasta pärast. Keegi teine ei saa sinu elu paremaks muuta, ikka ise pead pingutama.

Ära tänita inimese kallal.

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Ma tahaks sind lohutada. Olen ise viiekümne ligi ja nüüd tagasi vaadates tahaks öelda, et tegelikult polegi mitte ühegi inimese elu kunagi päris "korras". Ikka leiab sealt midagi, mis vajaks kohendamist-parandamist. Ja seda ei tasu võtta negatiivsena. Kui elu oleks ilma ühegi mureta, siis inimene mandub, ta ei õpi enam midagi ja on lõpuks väga rahulolematu ja õnnetu. Seda paradoksi on raske uskuda, kuid sageli just nii on.

Kasulik oskus on võtta asju natuke vabamalt ja endalt mitte liiga palju nõuda. See, et sul on keskharidus, on tegelikult väga hea. Sellelt pinnalt on sul vähemalt võimalus edasi õppida. Mul endal on praegu gümnaasiumis õppivad lapsed ja näen nende pealt, kui suurt pingutust nõuab noortel keskhariduse omandamine - paljud klassikaaslased on jätnud kooli pooleli, oma lapsed õpivad tihti hilise ööni välja, samuti õpivad nad ka kõik nädalavahetused. See ei ole kerge. Nii et kui sinul on keskharidus saavutatud, on seegi juba tegelikult super.

Mu sõbranna, kes on sinust vanem, läks just õppima uut eriala. Tänapäeval räägitakse palju elukestvast õppest ja tänu sellele on kutse- ja kõrgkoolide õppekavad muutunud palju paindlikumaks kui vanasti. On täiesti võimalik õppida töötamise kõrvalt - kaugõppes, e-õppes jne. Võimalusi on palju. Mõtle, mis eriala sulle meeldiks, ja asu aga õppima!

Mis rahasse puutub, siis usu mind - raha on alati vähe! Kõige suurem rahapuuduse üle kurtja on mu tutvuskonna kõige rikkam inimene, kel kaks kõrgharidust ja oma firma.

Ning mis puutub sõjahirmudesse, siis sellest lase lihtsalt lahti. Sest see, kui sina öösiti unetuna vähkred ja muudkui mõtled, et oi appi, äkki tuleb veel sõda, ei vähenda sõjaohtu küll mitte kuidagi. Soovitan soojalt õppida vahet tegema asjadel, mida sa muuta saad, ja mida sa muuta ei saa. Sa võid pabistada oma tööintervjuu või oma eksamite pärast, sest see võib panna sind neiks korralikult valmistuma. Kuid mingite praegu irreaalsete seikade pärast muretsemine ei tee mingit head ei sulle ega mitte kellelegi teiselegi. Muidu oled veel suurest mõtlemisest öö läbi magamata ja hommikul tööle minnes jääd auto alla. Ning see viimane on praegu palju tõenäolisem kui sõja tulek. Nii et hoia ennast ja hoolitse enda eest, küll siis laabub ka kõik muu.

[Külaline]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Kas õppida (põhikoolis, keskkoolis) oli raske või kerge? Millised olid hinded?

[Külaline]

i võimalik õppida töötamise kõrvalt - kaugõppes, e-õppes jne. Võimalusi on palju. Mõtle, mis eriala sulle meeldiks, ja asu aga õppima!

Mina ütleks, et ainult meeldimisest ei piisa.

Peab valima eriala, mis pakub huvi, aga samas ka esitab väljakutseid ja kõige tähtsam - et oleks tööturul kasulik.

[iiR]

Olen kohe 30 ja täitsa stress on peal juba. Tuttavaid vaadates kõigil elud nagu kellavärk, reisitud ja maailma nähtud, mingi haridus ja töö jne, ma ainult pendeldanud oma keskharidusega ühelt kehvalt töölt teisele ja sente veeretanud. Kõikvõimalikest rongidest vist juba maha jäänud selle ajaga, praegu nullist alustades kuluks oma 10 aastat et kõik ree peale saada, vist ei oska elada? 12 a kooselus aga ebakindlust nii palju, sõjahirm ka nüüd otsa ja siis äkki ongi lihtsam iseendale keskenduda? Üldse igapäevaseid hirme nii palju, vanemate vananemine jne, ehkki nad terved ja tragid veel, aga juba mõte elust 10+ aasta pärast tekitab õudu

Lapsgeeniust sust enam ilmselt ei saa jah, kui juba auväärses 30 aastases vanuses oled, aga kui sellega lepid, siis niisama normaalne, igati funktsioneeriv ja täisväärtuslik ühiskonnaliige saad sa ikka olla, ausalt, selleks pole üldse hilja. Kui sa ei võrdle ennast teistega või ei soovi mingit muljet jätta, vaid täiesti ausalt iseendasse vaatad, siis mida sa ise tahad? Millist elu sa päriselt elada sooviksid, kui teisi inimesi ja nende arvamusi su ümber ei oleks? Rapsida pole mu meelest 30-aastaselt enam mõtet, aga kui leiad päriselt eriala, mis silma särama paneb, siis ülikooli saab alati minna. Õppimine muudab igatahes vaimu jälle värskeks, ses suhtes täiega soovitaks, aga ainult siis, kui tegelikult ka tead, mida õppida tahad ja milleks. Sest töö kõrvalt õppimine on ikkagi raske ka, mitte ainult tore.
12-aastane kooselu tähendab, et olid suhteliselt laps, kui kokku saite, kas lause, et "ebakindlust on palju", käis suhte või maailma kohta? Kui suhe tundub ebakindel, siis tõenäoliselt on küll lihtsam jah iseendale keskenduda, ses osas on ka 30 veel väga hea vanus, et rahulikult ringi vaadata ja leida oma inimene, kuni pere veel pole loodud. Hiljem on juba... hiljavõitu.

Kui võib soovitust anda, siis ära lapsi tee, et igavusest/teadmatusest/identiteedikriisist üle saada. Eriti, kui suhtes 101% kindel pole.

[Külaline]

30 aastaselt peaks juba selge olema mida sa oma eluga tahad teha. Kes keelab sul õppida? Kas sul on lihtsalt keskharidus või oled ka mingit ametit õppinud?

Selle õppimisega on nii, et me ju ei tea, kui helge pea teemaalgatajal on. Kui pea lõikab, siis ei ole veel hilja õppima asuda, kui aga ei lõika...siis ilmselt jääbki nii, nagu ta ise esimeses kommentaaris kirjutas. Lisaks peab õpitav eriala meeldima, sest kui hiljem töö ei meeldi, siis on jälle jama.

[Külaline]

30 aastaselt peaks juba selge olema mida sa oma eluga tahad teha. Kes keelab sul õppida? Kas sul on lihtsalt keskharidus või oled ka mingit ametit õppinud?

Selle õppimisega on nii, et me ju ei tea, kui helge pea teemaalgatajal on. Kui pea lõikab, siis ei ole veel hilja õppima asuda, kui aga ei lõika...siis ilmselt jääbki nii, nagu ta ise esimeses kommentaaris kirjutas. Lisaks peab õpitav eriala meeldima, sest kui hiljem töö ei meeldi, siis on jälle jama.

Võib mingi rikka mehe sebida.

[Külaline]

Jaa, öeldakse et õppida pole kunagi hilja. A kui nüüd midagi tahta õppima minna, siis on vaja saada sinna õppeasutusse sisse saada. Aga kui hinded pole olnud head, mida võetakse aluseks. Peab hakkama neid gümnaasiumi eksameid ümber tegema ?

[Külaline]

Jaa, öeldakse et õppida pole kunagi hilja. A kui nüüd midagi tahta õppima minna, siis on vaja saada sinna õppeasutusse sisse saada. Aga kui hinded pole olnud head, mida võetakse aluseks. Peab hakkama neid gümnaasiumi eksameid ümber tegema ?

Nojah ja kui oled veel ka suht kole ja paks ja hambad katki ning mingist maakohast pärit, pole mingit võimalust...elu on elatud juba. Ei teagi kas tasub edasi vireleda või kohe pael kaela panna...

[Külaline]

Jaa, öeldakse et õppida pole kunagi hilja. A kui nüüd midagi tahta õppima minna, siis on vaja saada sinna õppeasutusse sisse saada. Aga kui hinded pole olnud head, mida võetakse aluseks. Peab hakkama neid gümnaasiumi eksameid ümber tegema ?

Nojah ja kui oled veel ka suht kole ja paks ja hambad katki ning mingist maakohast pärit, pole mingit võimalust...elu on elatud juba. Ei teagi kas tasub edasi vireleda või kohe pael kaela panna...

Isegi kaalu saab kaotada, hambad korda teha ja nii kole pole ükski inimene, et see tema elu kuidagi takistaks. 30 aastaselt rääkida, et elu on läbi, on ikka väga ennatlik. Kõike jõuad veel teha, pere luua, õppima minna, karjääri teha, kodu osta. Aga hakka tegutsema. Niisama halast ei muutu midagi.

[Külaline]

Jaa, öeldakse et õppida pole kunagi hilja. A kui nüüd midagi tahta õppima minna, siis on vaja saada sinna õppeasutusse sisse saada. Aga kui hinded pole olnud head, mida võetakse aluseks. Peab hakkama neid gümnaasiumi eksameid ümber tegema ?

Nojah ja kui oled veel ka suht kole ja paks ja hambad katki ning mingist maakohast pärit, pole mingit võimalust...elu on elatud juba. Ei teagi kas tasub edasi vireleda või kohe pael kaela panna...

Isegi kaalu saab kaotada, hambad korda teha ja nii kole pole ükski inimene, et see tema elu kuidagi takistaks. 30 aastaselt rääkida, et elu on läbi, on ikka väga ennatlik. Kõike jõuad veel teha, pere luua, õppima minna, karjääri teha, kodu osta. Aga hakka tegutsema. Niisama halast ei muutu midagi.

Sul hea rääkida.

[käguan]

Jaa, öeldakse et õppida pole kunagi hilja. A kui nüüd midagi tahta õppima minna, siis on vaja saada sinna õppeasutusse sisse saada. Aga kui hinded pole olnud head, mida võetakse aluseks. Peab hakkama neid gümnaasiumi eksameid ümber tegema ?

Eelkõige peaks inimene teadma oma õppimisvõimet. Keskealine üliõpilane pole tänapäeval haruldus. Kui õppimisvõime on hea, siis ka keskealised ja pesnionieelikud võivad kasvõi doktoriõppes õppida ning ei kurda, et on raske. Nelja-viiekümnesena magistriõppes õppivaid inimesi on tänapäeval palju. Lausa nii, et mõnel eriala magistriõppes on nelja-viiekümnendates üliõpilasi rohkem kui noori. Kõik oleneb isiklikust õppimisvõimest, kui õppimisvõime on hea, saavad hakkama küll.

Kui aga õppimisvõime on olnud kehvake (koolis põhiained väga rasked), siis tekib küsimus, kas tasub üldse hakata ülikooli sisse saamisega pingutama, gümnaasiumi eksameid ümber tegama (ma küll ei tea, kas see on võimalik) jne.? Isegi kui saab üliiinimliku pingutuse ja jubeda ajakulu hinnaga ülikooli sisse, võib inimene hakata kurtma, et bakalaureuseõppes õppimine on ülejõukäivalt raske.

Tekib küsimus, milleks? Siis tasuks enne vaadata mõne ametikooli poole, kus õppida amet, mida tööandajad hindavad ja maksavad korralikku palka. Jah, rikkas ehk ei saa (ega kõik kõrgharitudki ei saa rikkaks), aga senisest elust ehk siis ühelt kehvalt töökohalt teisele virelemisest peaks pääsema.

Kõigepealt peaks inimene hindama oma võimeid ja paika panema realistlikud eesmärgid.

[Külaline]

Nojah ja kui oled veel ka suht kole ja paks ja hambad katki ning mingist maakohast pärit, pole mingit võimalust...elu on elatud juba. Ei teagi kas tasub edasi vireleda või kohe pael kaela panna...

Isegi kaalu saab kaotada, hambad korda teha ja nii kole pole ükski inimene, et see tema elu kuidagi takistaks. 30 aastaselt rääkida, et elu on läbi, on ikka väga ennatlik. Kõike jõuad veel teha, pere luua, õppima minna, karjääri teha, kodu osta. Aga hakka tegutsema. Niisama halast ei muutu midagi.

Sul hea rääkida.

Mis mõttes hea rääkida. Mina tegin kannapöörde 40 aastaselt, kui läksin mehest lahku. Nüüd olen 50 ja elu on korras. Poleks midagi teinud, poleks mul praegu mitte midagi. Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

[Külaline]

Isegi kaalu saab kaotada, hambad korda teha ja nii kole pole ükski inimene, et see tema elu kuidagi takistaks. 30 aastaselt rääkida, et elu on läbi, on ikka väga ennatlik. Kõike jõuad veel teha, pere luua, õppima minna, karjääri teha, kodu osta. Aga hakka tegutsema. Niisama halast ei muutu midagi.

Sul hea rääkida.

Mis mõttes hea rääkida. Mina tegin kannapöörde 40 aastaselt, kui läksin mehest lahku. Nüüd olen 50 ja elu on korras. Poleks midagi teinud, poleks mul praegu mitte midagi. Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

Ei teinud sa midagi, ära valeta.

[Külaline]

Sul hea rääkida.

Mis mõttes hea rääkida. Mina tegin kannapöörde 40 aastaselt, kui läksin mehest lahku. Nüüd olen 50 ja elu on korras. Poleks midagi teinud, poleks mul praegu mitte midagi. Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

Ei teinud sa midagi, ära valeta.

Kõik neljakümpised pidid ju tegema seda. Aga nüüd vat just see üks siin, tema küll ei teinud ja valetab?

[Külaline]

Mis mõttes hea rääkida. Mina tegin kannapöörde 40 aastaselt, kui läksin mehest lahku. Nüüd olen 50 ja elu on korras. Poleks midagi teinud, poleks mul praegu mitte midagi. Läksingi õppima, valisin uue karjääri, tegelesin välimusega. Kõike tegin. Väga raske oli, aga mingit muud varianti ju pole.

Ei teinud sa midagi, ära valeta.

Kõik neljakümpised pidid ju tegema seda. Aga nüüd vat just see üks siin, tema küll ei teinud ja valetab?

???