Kliiniline psühholoog

[Külaline]

Kirjutage kliinilistest psühholoogidest. Kas soovitaksite pigem minna kliinilise psühholoogi vastuvõtule? Kas on väga suur erinevus tavaliste psühholoogidega? Kirjutage kogemustest.

[Külaline]

Esiteks psühholoog ei ole arst. Mina näiteks ei suutnud psühholoogi monoloogi ära kuulata.Ja mingit abi ma sealt ei saanud. Psühhiaatri vastuvõtt seevastu oli ikka arsti vastuvõtt nii nagu olema peab.Ühise keele arstiga leidsin koheselt. Lihtsalt taseme vahe psühholoogi ja psühhiaatri vahel on niivõrd suur.

[Külaline]

Inimesed arvavad, et kliiniline psühholoog on kuidagi parem kui tavaline psühholoog, sest kõlab uhkemalt. Aga tegelikult pole tavalisel inimesel selles osas vahet. Kliiniline psühholoog tegeleb selliste inimestega, kellel on mingid diagnoosid, ATH, pervasiivne arenguhäire, on psüühikahäired, vaimuhaigused, võtavad erinevaid ravimeid. Kui sul midagi sellist pole, siis pole vaja kliinilist psühholoogi. Psühiaater ja psühholoog on samuti täitsa erinevad ametid. Psühhiaater kirjutab ravimeid, aga tema sinu mõttemustritega, kogemuste lahtimõtestamise või lihtsalt ventileerimise kuulamisega ei tegele. Samas kui sa võtad ravimeid, aga oma mõttevigade, mõttemustrite, probleemilahendamise oskuse jne asjadega ei tegele, siis samuti kasu pole. Aga jällegi, kui sul on depressioon, kriis, siis sa ei suuda ka oma elu kuidagi mõtestada või millegagi seal tegeleda, sest on näiteks apaatsus, negatiivne kalle, usud, et nagunii millestki kasu pole, siis peaks enne ravimeid võtma, kui psühholoogiga rääkimisest midagi kasu oleks.

[Külaline]

Lihtsalt taseme vahe psühholoogi ja psühhiaatri vahel on niivõrd suur.

Asi pole ju tasemes, kui nad tegelevad täiesti erinevate asjadega.

[Külaline]

Siin arutle-foorumis liigub ringi keegi, kes üritab igas vähegi sobivas teemas kõikidele tõestada, et psühhiaatri ainukene ülesanne olevat tablette välja kirjutada, inimest tema kuulama üldse ei peagi.

Olles teemas keskmisest enam sees, on minule niisugune jutt äärmiselt üllatav ja kummaline. Kuna vaimne tervis, erinevalt füüsilisest, ei ole mõõteriistadega ega analüüsidega enamasti kuidagi mõõdetav ega tuvastatav, siis jääbki diagnoosi ja ravimite määramisel ainukeseks mooduseks patsiendiga rääkimine! Mitte aga nii, et patsient tuleb sisse, psühhiaater heidab talle sekundiks pilgu näkku ja kirjutab pauhti välja mingid müstilised imerohud. Nii see ei käi.

Või õigemini - ei tohiks käia. Kui mõni hooletu psühhiater ei vaevu patsiendi vaevustesse/probleemidesse üldse süvenema ja lahmib vaid tablette, siis ongi tulemuseks need kurvad lood ajakirjanduses ja tuttavate seas, kuidas inimene pole tablettidest saanud mitte mingit abi, selle asemel on temas tekitatud hoopis ravimisõltuvus, mis (nagu kahjuks kogemused näitavad) kipub nii mõnigi kord üle minema juba ehtsaks narkosõltuvuseks, kus rahustitest enam ei piisa, aju nõuab nüüdsest alates toimimiseks juba ehtsaid narkootikume nagu heroiini jms. Samuti ei arva ma mitte midagi sihukesest psühhiaatrist, kes vanaema poolt kergete unehäirete tõttu vastuvõtule toodud 10-aastasele lapsele hoobilt kanged antidepressandid välja kirjutab, mis areneva aju põhjalikult tuksi keeravad.

Normaalne psühhiaater peab ilmselgelt patsienti tundma, ja tavaliselt kasutab ta selleks vestlemist. Jah, mõnikord (aga mitte alati) töötavad psühhiaater ja psühholoog koos ja sel juhul saab psühholoog anda arstile sisendit ning kahekesi koos panevad nad diagnoosi kokku. Kuid ka sel juhul vestleb psühhiaater patsiendiga ikkagi ka päris palju. Teisiti enam-vähem õiget diagnoosi panna pole võimalik.

[Külaline]

Kirjutage kliinilistest psühholoogidest. Kas soovitaksite pigem minna kliinilise psühholoogi vastuvõtule? Kas on väga suur erinevus tavaliste psühholoogidega? Kirjutage kogemustest.

Olen elu jooksul kohtunud mõnede kliiniliste psühholoogidega, ja vähemalt nende osas jäi küll mulje, et nad võivad ju olla head akadeemikud-teoreetikud, ent oskusest inimest kuulata ja teda mõista jääb vajaka. Abi ei saanud.

[Külaline]

Siin arutle-foorumis liigub ringi keegi, kes üritab igas vähegi sobivas teemas kõikidele tõestada, et psühhiaatri ainukene ülesanne olevat tablette välja kirjutada, inimest tema kuulama üldse ei peagi.

Kuulab küll, aga sinu jutt on ikka väga mööda. Antidepressandid ei tekita sõltuvust, mis kanged narkootikumid. Muu jutt ei vasta ka päris suuresti tõele.

[Külaline]

Siin arutle-foorumis liigub ringi keegi, kes üritab igas vähegi sobivas teemas kõikidele tõestada, et psühhiaatri ainukene ülesanne olevat tablette välja kirjutada, inimest tema kuulama üldse ei peagi.

Kuulab küll, aga sinu jutt on ikka väga mööda. Antidepressandid ei tekita sõltuvust, mis kanged narkootikumid. Muu jutt ei vasta ka päris suuresti tõele.

Sul on vist raskusi lugemisoskusega? Ma ju kirjutasin selgelt rahustitest, mitte antidepressantidest. Sa ilmselt ise ei tee neil vahetki?
Ning mu jutt ei ole mööda, vaid päriselus tihtipeale just nii ongi.

[Külaline]

Sul on vist raskusi lugemisoskusega? Ma ju kirjutasin selgelt rahustitest, mitte antidepressantidest. Sa ilmselt ise ei tee neil vahetki?
Ning mu jutt ei ole mööda, vaid päriselus tihtipeale just nii ongi.

Loe ise oma juttu. Mingeid kangeid rahusteid ei hakka sulle keegi niisama kirjutama. Võib-olla on sul tõesti nii palju psüühikahäireid, et psühhiaater peab sinuga tundide viisi jutustama, enne kui su jutust midagi aru saab, aga üldiselt ei korralda psühhiaater mingit jututuba. Küsib üldiste sümptomite kohta ja asi on klaar. Sinu elu detaile ja mõttemustreid ta ei hakka analüüsima. Psühhiaatril ja psühholoogil on täiesti erinev roll. Imelik, et sa sellest aru ei saa.

[Külaline]

Normaalne psühhiaater peab ilmselgelt patsienti tundma, ja tavaliselt kasutab ta selleks vestlemist.

Psühhiaater vestleb täpselt nii palju kui vaja, et tema meelest adekvaatne diagnoos panna ja vajadusel ravimid välja kirjutada. Umbes nagu iga teinegi arst. Näiteks günekoloogi juurde sa ju ei lähe pikalt-laialt oma intiimpiirkonna sügelemisest tulenevatest emotsioonidest pajatama - see pole tema asi tegeleda. Tema asi on panna diagnoos ja leida ravi. Psühhiaatriga on samamoodi. Emotsioonidega tegelemiseks on psühholoog.

[Külaline]

Normaalne psühhiaater peab ilmselgelt patsienti tundma, ja tavaliselt kasutab ta selleks vestlemist.

Psühhiaater vestleb täpselt nii palju kui vaja, et tema meelest adekvaatne diagnoos panna ja vajadusel ravimid välja kirjutada. Umbes nagu iga teinegi arst. Näiteks günekoloogi juurde sa ju ei lähe pikalt-laialt oma intiimpiirkonna sügelemisest tulenevatest emotsioonidest pajatama - see pole tema asi tegeleda. Tema asi on panna diagnoos ja leida ravi. Psühhiaatriga on samamoodi. Emotsioonidega tegelemiseks on psühholoog.

Aga günekoloog heidab pilgu peale, võtab analüüsid ja pilt on selge, mis ravi see naine vajab. Kuid mismoodi psühhiaater "pilgu peale heidab ja analüüsid võtab ning seejärel diagnoosi paneb"? On ta hiromant või? Kusjuures, diagnoosimiselgi on palju piiranguid - näiteks ei diagnoosita isiksusehäireid enne, kui inimene on saanud 18-aastaseks.

[Külaline]

Sul on vist raskusi lugemisoskusega? Ma ju kirjutasin selgelt rahustitest, mitte antidepressantidest. Sa ilmselt ise ei tee neil vahetki?
Ning mu jutt ei ole mööda, vaid päriselus tihtipeale just nii ongi.

Loe ise oma juttu. Mingeid kangeid rahusteid ei hakka sulle keegi niisama kirjutama. Võib-olla on sul tõesti nii palju psüühikahäireid, et psühhiaater peab sinuga tundide viisi jutustama, enne kui su jutust midagi aru saab, aga üldiselt ei korralda psühhiaater mingit jututuba. Küsib üldiste sümptomite kohta ja asi on klaar. Sinu elu detaile ja mõttemustreid ta ei hakka analüüsima. Psühhiaatril ja psühholoogil on täiesti erinev roll. Imelik, et sa sellest aru ei saa.

Miks ma pean oma juttu lugema? Kirjutasin ju oma jutus nimelt rahustitest, mille sina tõlkisid hoopis antidepressantideks. Ja kui aru said, et lugesid ise valesti, siis ründasid mind ikka edasi, minnes isiklikuks ja hakates mind lolliks tembeldama. Mul ei ole mitte mingit psühhiaatrilist diagnoosi, et sa teaksid. Ning jah, ravimite valikul (või mittevalikul) sõltub kõik sellest, missuguse arsti juurde on au sattuda. Mõni tohter ei kuula mitte midagi, vaid loob minutitega oma peas mingi narratiivi ja lajatab esmakülastusel kohe kanged rahustid. Pärast selgub, et ehk polnudki neid niiväga vaja, aga sõltuvus on juba loodud ja enam neist niisama lihtsalt lahti ei saa.

Käin psühholoogi ja psühhiaatri juures kaasas oma lähedasega, ja igatahes arst räägib temaga oluliselt rohkem kui psühholoog.

[Külaline]

Esiteks psühholoog ei ole arst. Mina näiteks ei suutnud psühholoogi monoloogi ära kuulata.Ja mingit abi ma sealt ei saanud. Psühhiaatri vastuvõtt seevastu oli ikka arsti vastuvõtt nii nagu olema peab.Ühise keele arstiga leidsin koheselt. Lihtsalt taseme vahe psühholoogi ja psühhiaatri vahel on niivõrd suur.

Mingit "tasemevahet" ei ole, tegu on erinevate asjadega, psühhiaater on arst ja kirjutab ravimeid (teraapiat teeb eraldi just kliiniline psühholoog, kui psühhiaater ette kirjutab).