Egoist suhetes

[Tolmukübe]

Kas see on ikka nii halb? Kui arvestab põhiliselt ainult endaga, aga teist ei kahjusta, aga nt rahaliselt toetab, kodutöid teeb, siis ju miskit pidi panustab? Ütleme, et on lihtsalt teiste vajaduste suhtes ükskõikne. Kui partner ka ise nagu rohkem omaette, siis võivad ju sobida? Et kumbki tegeleb oma asjadega. Või kuidas üldse egoistist aru saate?

[Külaline]

Jälle mõni su "tuttav mees"?

[Külaline]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga. Raha enda ülalpidamiseks pisut andis. Aga muidu oli temaga kooselu väga keeruline. Näiteks rääkis ta mulle eelmisel päeval, et "Ma teen homme süüa". Tore, panin toiduained kappi valmis ja läksin ise tööle. Õhtul mu koju tulles oli järel vaid hea lõhn. Ta oli teinud süüa ainult iseendale.

Pesin põrandad ja läksin õue vaipu kloppima. Samal ajal jõudis tema koju ning astus oma poriste saabastega sisse, laskis meie suured koerad (kes muidu elavad õues) miskipärast ka sisse. Samal ajal jalutas, saapaid jalast võtmata, läbi kogu maja - vaatas, ega telefonile pole vastatud, mis toit täna pliidil ka on ja mis elutoas põnevat. Kui vaipadega tuppa saabusin, olid kogu maja põrandad nii porised, et algset mustrit polnud nähagi. Tegelane ise vaatas mind süütult ja imestas, et miks see sinule ei sobi.

Ärkas öösiti üles ja pani muusika valjult mängima. Kui läksin ja palusin kõrvaklappe kasutada, siis ütles, et aga temale meeldib kuulata muusikat ilma klappideta. Et tema ei pea arvestama teiste arvamusega, tema elab ainult iseendale ja las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

[Külaline]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga. Raha enda ülalpidamiseks pisut andis. Aga muidu oli temaga kooselu väga keeruline. Näiteks rääkis ta mulle eelmisel päeval, et "Ma teen homme süüa". Tore, panin toiduained kappi valmis ja läksin ise tööle. Õhtul mu koju tulles oli järel vaid hea lõhn. Ta oli teinud süüa ainult iseendale.

Pesin põrandad ja läksin õue vaipu kloppima. Samal ajal jõudis tema koju ning astus oma poriste saabastega sisse, laskis meie suured koerad (kes muidu elavad õues) miskipärast ka sisse. Samal ajal jalutas, saapaid jalast võtmata, läbi kogu maja - vaatas, ega telefonile pole vastatud, mis toit täna pliidil ka on ja mis elutoas põnevat. Kui vaipadega tuppa saabusin, olid kogu maja põrandad nii porised, et algset mustrit polnud nähagi. Tegelane ise vaatas mind süütult ja imestas, et miks see sinule ei sobi.

Ärkas öösiti üles ja pani muusika valjult mängima. Kui läksin ja palusin kõrvaklappe kasutada, siis ütles, et aga temale meeldib kuulata muusikat ilma klappideta. Et tema ei pea arvestama teiste arvamusega, tema elab ainult iseendale ja las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

Just täpselt selline üks egoist ongi. Kohutav on sellisega koos elada, kes vaid endale mõtleb.

[Tolmukübe]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

No see, keda sina kirjeldad, on rohkem nagu matsi moodi. Egoisti all ma mõtlen, et ühiselusse nagu eriti ei panusta ja teine korda ei lähe, aga elementaarsed viisakusreeglid on paigas, nt öösel kuulab muusikat kõrvaklappidega, välisjalanõud võtab ära, kui tuppa tuleb, jne. Et nagu teisega eriti ei arvesta, aga elementaarne viisakus on olemas. Noh, et ei tunne su tegemiste ja tunnete vastu huvi, vaid ainult enda vastu, aga reeglitest peab kinni, õuekoeri tuppa ei lase, annab raha oma kulude katteks ja ehk viskab veel pealegi, jne. Et ma mõtlen sellist isikut. Nii tuleb välja, et egoiste on ka erinevaid, on, kes peavad viisakust, ja on, kes mitte. Õigem vist on öelda, et mõtlen isikut, kes sinu suhtes on ükskõikne ja seega su vastu huvi ei tunne, aga viisakusreeglitest peab kinni. No ja koos elate siis seksi pärast, või jagatud üürikulude pärast, vms. Kas sellist isikut saab egoistiks üldse nimetada? Või on ta lihtsalt ükskõikne? Mis sa arvad, kas egoisti ja matsi vahel on võrdusmärk?

[Külaline]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

No see, keda sina kirjeldad, on rohkem nagu matsi moodi. Egoisti all ma mõtlen, et ühiselusse nagu eriti ei panusta ja teine korda ei lähe, aga elementaarsed viisakusreeglid on paigas, nt öösel kuulab muusikat kõrvaklappidega, välisjalanõud võtab ära, kui tuppa tuleb, jne. Et nagu teisega eriti ei arvesta, aga elementaarne viisakus on olemas. Noh, et ei tunne su tegemiste ja tunnete vastu huvi, vaid ainult enda vastu, aga reeglitest peab kinni, õuekoeri tuppa ei lase, annab raha oma kulude katteks ja ehk viskab veel pealegi, jne. Et ma mõtlen sellist isikut. Nii tuleb välja, et egoiste on ka erinevaid, on, kes peavad viisakust, ja on, kes mitte. Õigem vist on öelda, et mõtlen isikut, kes sinu suhtes on ükskõikne ja seega su vastu huvi ei tunne, aga viisakusreeglitest peab kinni. No ja koos elate siis seksi pärast, või jagatud üürikulude pärast, vms. Kas sellist isikut saab egoistiks üldse nimetada? Või on ta lihtsalt ükskõikne? Mis sa arvad, kas egoisti ja matsi vahel on võrdusmärk?

Kui sul on eesti keelest arusaamisega raskusi, siis veebis on palju abivehendeid saadaval.

[Külaline]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

No see, keda sina kirjeldad, on rohkem nagu matsi moodi. Egoisti all ma mõtlen, et ühiselusse nagu eriti ei panusta ja teine korda ei lähe, aga elementaarsed viisakusreeglid on paigas, nt öösel kuulab muusikat kõrvaklappidega, välisjalanõud võtab ära, kui tuppa tuleb, jne. Et nagu teisega eriti ei arvesta, aga elementaarne viisakus on olemas. Noh, et ei tunne su tegemiste ja tunnete vastu huvi, vaid ainult enda vastu, aga reeglitest peab kinni, õuekoeri tuppa ei lase, annab raha oma kulude katteks ja ehk viskab veel pealegi, jne. Et ma mõtlen sellist isikut. Nii tuleb välja, et egoiste on ka erinevaid, on, kes peavad viisakust, ja on, kes mitte. Õigem vist on öelda, et mõtlen isikut, kes sinu suhtes on ükskõikne ja seega su vastu huvi ei tunne, aga viisakusreeglitest peab kinni. No ja koos elate siis seksi pärast, või jagatud üürikulude pärast, vms. Kas sellist isikut saab egoistiks üldse nimetada? Või on ta lihtsalt ükskõikne? Mis sa arvad, kas egoisti ja matsi vahel on võrdusmärk?

Sa ei saa ikka asjadest üldse aru.

[Külaline]

Ei kujuta ette niisugust asja. Elades kellegagi koos ühe katuse all on võimatu elada nii, et arvestad ainult iseendaga ja samal ajal ikkagi miskitpidi nagu n-ö toetad. Pole olemas! Ehk tooksid konkreetseid näiteid?

Ma ise olen mingil eluperioodil elanud koos inimesega (üks sugulane), kes tõesti arvestas ainult iseendaga.

Lõpuks viskasin ta lihtsalt välja. Elagu iseendale palju kulub, kuid mitte teistega koos.

No see, keda sina kirjeldad, on rohkem nagu matsi moodi. Egoisti all ma mõtlen, et ühiselusse nagu eriti ei panusta ja teine korda ei lähe, aga elementaarsed viisakusreeglid on paigas, nt öösel kuulab muusikat kõrvaklappidega, välisjalanõud võtab ära, kui tuppa tuleb, jne. Et nagu teisega eriti ei arvesta, aga elementaarne viisakus on olemas. Noh, et ei tunne su tegemiste ja tunnete vastu huvi, vaid ainult enda vastu, aga reeglitest peab kinni, õuekoeri tuppa ei lase, annab raha oma kulude katteks ja ehk viskab veel pealegi, jne. Et ma mõtlen sellist isikut. Nii tuleb välja, et egoiste on ka erinevaid, on, kes peavad viisakust, ja on, kes mitte. Õigem vist on öelda, et mõtlen isikut, kes sinu suhtes on ükskõikne ja seega su vastu huvi ei tunne, aga viisakusreeglitest peab kinni. No ja koos elate siis seksi pärast, või jagatud üürikulude pärast, vms. Kas sellist isikut saab egoistiks üldse nimetada? Või on ta lihtsalt ükskõikne? Mis sa arvad, kas egoisti ja matsi vahel on võrdusmärk?

Ma ikkagi kaldun arvama, et inimene, kes kuulab muusikat kõrvaklappidega, arvestab tegelikult teistega vaat et palju rohkemgi kui mõni, kes pidevalt tüütult pinnib, et mis sa teed ja kuidas sul läheb ja kus sa käisid!

See "kuidas sul läheb" on tihtipeale vaid trafaretne alguslause, selleks et hakata vaid endast rääkima ega näita tegelikult erilist hoolivust. Muide, toosama sugulane, kellest rääkisin, päris minult iga päev neid stamplauseid. Ja ometigi näitasid tema teod äärmist hoolimatust. Kui ma praegu järele mõtlen, siis iga kell eelistaksin elada koos inimesega, kes arvestab minu öörahu sooviga, oskab tunnustada mu vaeva koristamisel (väljendades seda koerte mitte tuppa laskmisega ja saabaste jalast äravõtmisega), valmistab süüa meile mõlemale jne... kui sihukesega, kes neid asju ei tee, küll aga leelotab iga jumala päev tüütult mu kõrva ääres: Kuidas sul läheb, mida sa teed, mis on sinu lemmikvärvid, mis värvi hobune sulle meeldib, kas sulle meeldib magada voodis või voodi all ja muud "hoolivat" samas vaimus.

[Külaline]

aga elementaarsed viisakusreeglid on paigas, nt öösel kuulab muusikat kõrvaklappidega, välisjalanõud võtab ära, kui tuppa tuleb, jne. Et nagu teisega eriti ei arvesta, aga elementaarne viisakus on olemas.

Postitus on kustutatud

Kui labane sa oled, et millegi sellise peale üldse tullagi?

[Külaline]

Mis on ükskõiksuse ja teise olla laskmise vahe? Nt mu laste puhul. Püüan ikka küsida, et kuidas läks. Uurin edasi, millele ei saa vastata kas jah või ei ainult. Aga mulle tundub, et nad ei taha üldse rääkida.kas ei viitsi või ei taha et soritakse nende mõtetes. Jah. Ka ma ise olen nii tundnud, seepärast arvangi nii. Juskui peaks kõigest aru andma.
On siis parem uurida või mitte?

[Tolmukübe]

Mis on ükskõiksuse ja teise olla laskmise vahe? Nt mu laste puhul. Püüan ikka küsida, et kuidas läks. Uurin edasi, millele ei saa vastata kas jah või ei ainult. Aga mulle tundub, et nad ei taha üldse rääkida.kas ei viitsi või ei taha et soritakse nende mõtetes. Jah. Ka ma ise olen nii tundnud, seepärast arvangi nii. Juskui peaks kõigest aru andma.
On siis parem uurida või mitte?

Nojaa, mis vahe sellel on? Vbl su lastel on selline nö iseseisvumise iga, kus tahavad juba nagu vanematest ära irduda, omaette olla, et seetõttu ei taha nad sinuga üldse rääkida, et juba nagu omaette üksused. Või ongi sellised, pgem omaette hoidjad. Vbl on siis parem, kui sa ei uuri niisama, aga kui näed, et mingi probleem nagu, või rõõmus sündmus tulemas, et siis uurid. Aga sellise tavalise elu-olu jätad uurimata. Ega ma muidugi ei tea, kui pedagoogiline mu soovitus on, sõltub ehk ka laste vanusest, 16a irdub juba sinna va iseseisvuse poole... Kui muidu on head lapsed, siis vast pole mõtet muret tunda eriti, lubad neile seda irdumise protsessi. Mida arvad?

[Katerin]

Mis on ükskõiksuse ja teise olla laskmise vahe? Nt mu laste puhul. Püüan ikka küsida, et kuidas läks. Uurin edasi, millele ei saa vastata kas jah või ei ainult. Aga mulle tundub, et nad ei taha üldse rääkida.kas ei viitsi või ei taha et soritakse nende mõtetes. Jah. Ka ma ise olen nii tundnud, seepärast arvangi nii. Juskui peaks kõigest aru andma.
On siis parem uurida või mitte?

See on hea igipõline küsimus.
Mina olen seda meelt, et hoolimata lapse või teismelise tõrksusest võiks vanem siiski proovida oma last "treenida" talle oma päevast ja tegemistest rääkima. Vahel polegi vanemas nn viga, vaid lihtsalt laps ongi kinnisemat sorti ja ise oletab, et vanem tahab teda vaid üle kuulata või on talle sattunud sihuke sõber, kes on talle öelnud, et emale ei peagi midagi rääkima, see olevat titelik.

Olen märganud, et teise inimesega rääkides on võtmesõnaks õige hetke äratabamine. Küsides suvalisel hetkel, "Kuidas läks?", saadki enamasti alati vastuseks: "Hästi." Ja kõik. Tõtt-öelda vastan oma abikaasa samasugusele küsimusele mõnikord ka ise nii. Millal? Näiteks siis, kui olen olnud kauem tööl ja pärast käinud veel poest läbi. Astun väljast sisse, toidukott käes, ise väsinud ja lumine. Ja siis astub teine otse esikus mu juurde ja pärib: "Kuidas sul läks!" Mees mul muidu armas, aga no vahel lihtsalt ei mõtle, et just praegu pole ma valmis talle tervet oma päeva ette laduma. Tahaks kõigepealt koti maha panna, üleriided kuivama riputada, natuke süüa - ja no siis vaatab ja arutab seda päeva kah.

Hetke tuleb väga hoolikalt valida. Ja pinda tuleb hakata sondeerima delikaatselt. Ka omalt poolt tuleb pisut vaeva näha ja tööd teha, et saada asjalikke vastuseid, mitte lihtsalt lajatada: "Kuidas läks!" Liiga üldisele küsimusele antakse ka üldine vastus. Seepärast tuleb küsimusi püüda kitsendada. Nt võid lapselt uurida, kas täna koolis midagi naljakat juhtus, räägi sellest. Või mis sind täna üllatas, või kui sa koju tulid, siis mida lahedat nägid. Kas midagi võib-olla ehmatas ka? On koostatud lausa sedalaadi näitküsimused, mida võiks lapselt küsida, neid on avaldatud nii veebis kui raamatutes, otsinguga peaks leidma.

Kui laps on harjutatud vanemale asju välja rääkima, siis on suurem tõenäosus, et ta lobiseb sulle välja ka mingid suuremat sorti asjad, millest noored harilikult isekeskis vaikida lubavad (nt alkoga peo panemine vms).

[Külaline]

Egoist suhtes on nagu halb. Samas räägitakse sellest" ei" ütlemise oskusest ja enda esikohale seadmisest ja enda armastamisest.
Kui egoistlik võiks või peaks olema suhtes olles, et oleks parasjagu?

[Külaline]

Egoist suhtes on nagu halb. Samas räägitakse sellest" ei" ütlemise oskusest ja enda esikohale seadmisest ja enda armastamisest.
Kui egoistlik võiks või peaks olema suhtes olles, et oleks parasjagu?

Kas teised peavad nüüd hakkama sinule siin pikalt-laialt kirjeldama, et kuidas on olla suhtes parasjagu egoist? Tead, see teema on niisugune, et konkreetses suhtes olijad saavad sellest ise tegelikult väga hästi aru. Ja kes ei saa, need ei tahagi aru saada. Heas suhtes, kus partnerite vahel toimib eluterve interaktsioon, selliseid küsimusi üldse ei tekigi.

[Külaline]

Egoist suhtes on nagu halb. Samas räägitakse sellest" ei" ütlemise oskusest ja enda esikohale seadmisest ja enda armastamisest.
Kui egoistlik võiks või peaks olema suhtes olles, et oleks parasjagu?

Kas teised peavad nüüd hakkama sinule siin pikalt-laialt kirjeldama, et kuidas on olla suhtes parasjagu egoist? Tead, see teema on niisugune, et konkreetses suhtes olijad saavad sellest ise tegelikult väga hästi aru. Ja kes ei saa, need ei tahagi aru saada. Heas suhtes, kus partnerite vahel toimib eluterve interaktsioon, selliseid küsimusi üldse ei tekigi.

Kui järgida tänapäevaseid vaimse tervise nõuaandeid kus soovitakse olla rohkem endale ja oma heaolule mõtleja või teisele tunduda see egoism.
Aga jah, miks mitte, võiksite kirjeldada küll kuidas olla suhtes parasjagu egoist.

[Tolmukübe]

Egoist suhtes on nagu halb. Samas räägitakse sellest" ei" ütlemise oskusest ja enda esikohale seadmisest ja enda armastamisest.
Kui egoistlik võiks või peaks olema suhtes olles, et oleks parasjagu?

Kas teised peavad nüüd hakkama sinule siin pikalt-laialt kirjeldama, et kuidas on olla suhtes parasjagu egoist? Tead, see teema on niisugune, et konkreetses suhtes olijad saavad sellest ise tegelikult väga hästi aru. Ja kes ei saa, need ei tahagi aru saada. Heas suhtes, kus partnerite vahel toimib eluterve interaktsioon, selliseid küsimusi üldse ei tekigi.

Kui järgida tänapäevaseid vaimse tervise nõuaandeid kus soovitakse olla rohkem endale ja oma heaolule mõtleja või teisele tunduda see egoism.
Aga jah, miks mitte, võiksite kirjeldada küll kuidas olla suhtes parasjagu egoist.

No parasjagu on vast nii, et tema tahab väga kinno minna, sina ei taha ja ei lähe; tema tahab midagi muud, sina jälle ei taha, siis teetegi mõlemad oma tahtmist, mitte ei arvesta teineteisega. Aga nii, et teist ei kahjusta - nt ei kuula öösel kõvasti muusikat, kui teine magada tahab. Parasjagu on (ainult) endaga arvestamine, aga mitte teise arvelt. Nii saab parasjagu egoist küll olla ja oma tassike on alati täis. Kui kaaslane paneb vinguma, et miks nii ja miks naa ja et temaga ei arvestata, saab öelda, et ega sa ei pea teda lõbustama, otsigu ise endale tegevust. Kinno jms lähed temaga siis, kui sul endal ka tahtmist on. Kõlab vist päris egoistlikult.. ? Aga otseselt halb ei ole.

[iiR]

See on hea igipõline küsimus.
Mina olen seda meelt, et hoolimata lapse või teismelise tõrksusest võiks vanem siiski proovida oma last "treenida" talle oma päevast ja tegemistest rääkima. Vahel polegi vanemas nn viga, vaid lihtsalt laps ongi kinnisemat sorti ja ise oletab, et vanem tahab teda vaid üle kuulata või on talle sattunud sihuke sõber, kes on talle öelnud, et emale ei peagi midagi rääkima, see olevat titelik.

Olen märganud, et teise inimesega rääkides on võtmesõnaks õige hetke äratabamine. Küsides suvalisel hetkel, "Kuidas läks?", saadki enamasti alati vastuseks: "Hästi." Ja kõik. Tõtt-öelda vastan oma abikaasa samasugusele küsimusele mõnikord ka ise nii. Millal? Näiteks siis, kui olen olnud kauem tööl ja pärast käinud veel poest läbi. Astun väljast sisse, toidukott käes, ise väsinud ja lumine. Ja siis astub teine otse esikus mu juurde ja pärib: "Kuidas sul läks!" Mees mul muidu armas, aga no vahel lihtsalt ei mõtle, et just praegu pole ma valmis talle tervet oma päeva ette laduma. Tahaks kõigepealt koti maha panna, üleriided kuivama riputada, natuke süüa - ja no siis vaatab ja arutab seda päeva kah.

Hetke tuleb väga hoolikalt valida. Ja pinda tuleb hakata sondeerima delikaatselt. Ka omalt poolt tuleb pisut vaeva näha ja tööd teha, et saada asjalikke vastuseid, mitte lihtsalt lajatada: "Kuidas läks!" Liiga üldisele küsimusele antakse ka üldine vastus. Seepärast tuleb küsimusi püüda kitsendada. Nt võid lapselt uurida, kas täna koolis midagi naljakat juhtus, räägi sellest. Või mis sind täna üllatas, või kui sa koju tulid, siis mida lahedat nägid. Kas midagi võib-olla ehmatas ka? On koostatud lausa sedalaadi näitküsimused, mida võiks lapselt küsida, neid on avaldatud nii veebis kui raamatutes, otsinguga peaks leidma.

Kui laps on harjutatud vanemale asju välja rääkima, siis on suurem tõenäosus, et ta lobiseb sulle välja ka mingid suuremat sorti asjad, millest noored harilikult isekeskis vaikida lubavad (nt alkoga peo panemine vms).

Väga hea vastus! Mina olen ka pigen introvertne ja niisama tühja loba ajada ma enamasti lihtsalt ei viitsi. Mulle käis pubeka ja noore täiskasvanuna üsnagi närvidele, kui ema uuris, kuidas läks, mis tegite, kus käisite jne, kui olin kuskil väljas või reisil vm käinud. Tegelikult pole ju küsija puhul asi selles, et teda nii kohutavalt huvitaks, mis keegi täpselt kuskil tegi, nägi või ütles, vaid pigem on tegu kontaktivõtmise ja -hoidmisega, püüuga säilitada küsitavaga sidet, jagada mingit ühist ruumi ja teadmist. Ja nüüd, kui oleme õdedega ema välja treeninud mitte nii palju küsima ja uurima, tunnen ma sellest puudust! Tunnengi puudust, et alati oli keegi, kes hoolitses selle eest, et meievaheline kontakt ei vajuks ära, tundis huvi, oli see aktiivne suhtehoidja osapool. Ongi paras mulle, sellele noorele iseteadlikule minule, kes ma 20 a tagasi olin, et nüüd olen mina see, kes ühendust võtab ja peab, uurib emalt, mida ta teinud ja kus käinud on. Õnneks vähemalt ema näib viitsivat vastata, mitte nagu mina omal ajal "ok" ja "normaalselt"...

[Külaline]

Kas teised peavad nüüd hakkama sinule siin pikalt-laialt kirjeldama, et kuidas on olla suhtes parasjagu egoist? Tead, see teema on niisugune, et konkreetses suhtes olijad saavad sellest ise tegelikult väga hästi aru. Ja kes ei saa, need ei tahagi aru saada. Heas suhtes, kus partnerite vahel toimib eluterve interaktsioon, selliseid küsimusi üldse ei tekigi.

Kui järgida tänapäevaseid vaimse tervise nõuaandeid kus soovitakse olla rohkem endale ja oma heaolule mõtleja või teisele tunduda see egoism.
Aga jah, miks mitte, võiksite kirjeldada küll kuidas olla suhtes parasjagu egoist.

No parasjagu on vast nii, et tema tahab väga kinno minna, sina ei taha ja ei lähe; tema tahab midagi muud, sina jälle ei taha, siis teetegi mõlemad oma tahtmist, mitte ei arvesta teineteisega. Aga nii, et teist ei kahjusta - nt ei kuula öösel kõvasti muusikat, kui teine magada tahab. Parasjagu on (ainult) endaga arvestamine, aga mitte teise arvelt. Nii saab parasjagu egoist küll olla ja oma tassike on alati täis. Kui kaaslane paneb vinguma, et miks nii ja miks naa ja et temaga ei arvestata, saab öelda, et ega sa ei pea teda lõbustama, otsigu ise endale tegevust. Kinno jms lähed temaga siis, kui sul endal ka tahtmist on. Kõlab vist päris egoistlikult.. ? Aga otseselt halb ei ole.

Ilmselgelt ei pea minema kinno, kui sa ei taha. Pealegi kinos sa ju ei lõbusta teist, ainult istud vaikselt paar tundi; film lõbustab ju teda. Miks üldse ei saa täiskasvanud inimene ise kinno mindud? Mina ei saa aru sellest, kui näiteks naine tahab poodidesse ostlema minna ja sunnib oma meest samuti ostlema tulema, ehkki mees igavleb. See küll mingit hoolimist ei näita - oma kaaslase kusagile suva kohta niisama ripatsina kaasa tassimine, kui kaaslane ise sellest huvitatud ei ole.

Minu arvates on nendest hetkemoe vaimse tervise nõuannetest suur osa üsna imelikud, võiks öelda isegi, et ohtlikud. Nad lihtsalt sisuliselt survestavad inimesi olema n-ö ühepäevaliblikad, kes peavad mingi pisiarusaamatuse tõttu viskama teise inimese silmapilkselt üle parda, unustama ta igaveseks, katkestama kõik suhted temaga alatiseks. Panevad sind uskuma, et suhete hoidmise nimel polevat vaja üldse kunagi mingit tööd teha ja teiste inimeste ainus eluülesanne olevat "sind teenida". Ja kui nad sind enam piisavalt ei teeni, nii lennuta nad kohe üle parda ja unusta igaveseks! Päris kole õpetus selline, tegelikult.