Kui palju teil on kooselus oma privaatset ruumi vaja?

[Tolmukübe]

Kujutan ette, et mulle sobiks nii, nagu elas mu tuttav meesterahvas. Tal oli maja ja kaks sissekäiku. Ühest uksest käisid naisega, teine välisuks oli, kust pääses sisse poeg koos miniaga. Ma ei tea, kas maja keskel oli uks, mis kahte elamist ühendas. Aga niiviisi on kõige parem - on lähedus, ja on privaatsus. Mida arvate? Mul naaber elas mehega kahekesi ühetoalises korteris, ma ei kujuta seda asja ettegi, mul kindlasti peab oma kohake olema. Ideaalne oleks veel, kui vannituba, köök ja WC ka eraldi ruumid oleksid. Või kuidas teie hakkama saate, milline ruumijaotus teil on, kuidas kooseluks sobib, või millist ruumijaotust sooviksite?

[Külaline]

Hiljuti oli artikkel, kus vetsus oli 2 potti korraga.
Mees ja naine said asjatada koos.

[Külaline]

Mis takistab sind elamast nagu soovid?

[Külaline]

Hiljuti oli artikkel, kus vetsus oli 2 potti korraga.
Mees ja naine said asjatada koos.

Kaks duši on üsna paljudel, polegi aru saanud, kuidas see reaalsuses toimima peaks. Lapsed on kahekesi koos duši all? Mees ja naine koos duši all? Laps ja lapsevanem koos duši all?

[Külaline]

Nõuka ajal elati sageli üks välisuks, üks pere allkorrusel, teine üleval.

[Külaline]

Nõuka ajal elati sageli üks välisuks, üks pere allkorrusel, teine üleval.

siis ei kartnud ja põlanud inimesed veel üksteist.

[Külaline]

Väga hea teema. Elame neljakesi kahetoalises pluss kaks kassi ja koer. Mehega kahekesi (pluss loomad) oli talutav, nüüd olude sunnil neljakesi ja suht piin on. Varasema magamistoa ja elutoa asemel on nüüd kaks magamistuba, seega üksi olemiseks ainus variant kööki "isoleeruda", mis on ka tikutopsi suurune ja tuleb käia "vahetustega". Ideaalis oleks vaja suurt maja kahe köögi ja vannitoaga ja 3 magamistuba pluss elutuba, et üksteist mitte närvi ajada

[Külaline]

Liiga palju. Ei meeldi kukil elamine.

[Külaline]

Nõuka ajal elati sageli üks välisuks, üks pere allkorrusel, teine üleval.

siis ei kartnud ja põlanud inimesed veel üksteist.

Ja kuidas veel kardeti ja põlati! Nõukogude ajal ei võinud iial teada, milline naarber või kolleeg koputaja oli. Mitte ühte üleliigset sõna ei võinud vales seltskonnas öelda. Ja need, kellest juba teati, et nad olid venelastega mesti löönud, neid põlati nii, et vähe polnud.

[Külaline]

Nõuka ajal elati sageli üks välisuks, üks pere allkorrusel, teine üleval.

siis ei kartnud ja põlanud inimesed veel üksteist.

Ja kuidas veel kardeti ja põlati! Nõukogude ajal ei võinud iial teada, milline naarber või kolleeg koputaja oli. Mitte ühte üleliigset sõna ei võinud vales seltskonnas öelda. Ja need, kellest juba teati, et nad olid venelastega mesti löönud, neid põlati nii, et vähe polnud.

Praegu ju samamoodi. Pruugib vaid kellelgi öelda midagi kriitilist LGBT kohta, kui ta saab kohe piki päid ja jalgu. Või tunda huvi, miks koroonavaktsiin kedagi haigestumise eest ei kaitsnud, või kahelda tuugenite headuses. Ja pealekaebamine on moes rohkemgi kui nõuka ajal. Kui ei meeldi naaber, tee tema peale sotsiaalametisse üks pisikene "mure avaldus", räägi et lapsed olla ohus jne, ja naaber saab nii et tolmab.

[Külaline]

Kujutan ette, et mulle sobiks nii, nagu elas mu tuttav meesterahvas. Tal oli maja ja kaks sissekäiku. Ühest uksest käisid naisega, teine välisuks oli, kust pääses sisse poeg koos miniaga. Ma ei tea, kas maja keskel oli uks, mis kahte elamist ühendas. Aga niiviisi on kõige parem - on lähedus, ja on privaatsus. Mida arvate? Mul naaber elas mehega kahekesi ühetoalises korteris, ma ei kujuta seda asja ettegi, mul kindlasti peab oma kohake olema. Ideaalne oleks veel, kui vannituba, köök ja WC ka eraldi ruumid oleksid. Või kuidas teie hakkama saate, milline ruumijaotus teil on, kuidas kooseluks sobib, või millist ruumijaotust sooviksite?

See pealkiri "kooselus" jätab mulje, nagu vajaksin ma privaatset ruumi oma abi- või elukaaslase eest. Aga sisu on laiatähenduslikum ja räägib pigem sellest, kui privaatselt tahad end tunda, kui su täiskasvanud laps on loonud oma pere ja jäänud endiselt elama vanematekoju. See veidi teine asi.

Meil on viimane variant lahendatud nii, et ehitasime enne ühekorruselisele eramajale peale teise korruse ja eakas vanem elab üleval. All on rohkem ruumi, seal elab meie neljaliikmeline pere. Mulle tundub, et kõik on rahul: eakal emal pole vaja lunida lapsi endale nädalavahetustel külla ja vajadusel toon talle poest toitu ning apteegist ravimeid ning viin arsti juurde - ja see kõik käib muu eluga koos, mitte ma ei pea varuma aega, et sõita kusagile teise linna. Tema omakorda aitab lastel jällegi õppida ning on tore näha, et lastel on vanavanema tugi olemas.

[Tolmukübe]

Kujutan ette, et mulle sobiks nii, nagu elas mu tuttav meesterahvas. Tal oli maja ja kaks sissekäiku. Ühest uksest käisid naisega, teine välisuks oli, kust pääses sisse poeg koos miniaga. Ma ei tea, kas maja keskel oli uks, mis kahte elamist ühendas. Aga niiviisi on kõige parem - on lähedus, ja on privaatsus. Mida arvate? Mul naaber elas mehega kahekesi ühetoalises korteris, ma ei kujuta seda asja ettegi, mul kindlasti peab oma kohake olema. Ideaalne oleks veel, kui vannituba, köök ja WC ka eraldi ruumid oleksid. Või kuidas teie hakkama saate, milline ruumijaotus teil on, kuidas kooseluks sobib, või millist ruumijaotust sooviksite?

See pealkiri "kooselus" jätab mulje, nagu vajaksin ma privaatset ruumi oma abi- või elukaaslase eest. Aga sisu on laiatähenduslikum ja räägib pigem sellest, kui privaatselt tahad end tunda, kui su täiskasvanud laps on loonud oma pere ja jäänud endiselt elama vanematekoju. See veidi teine asi.

Tegelikult mõtlesingi privaatset ruumi oma abi- või elukaaslase eest, et ei elaks nt ühes toas pead-jalad koos. Ka väikses korteris kipub privaatsust vähem olema. Muidugi, kui on ekstravert, siis talle sobib, aga mul kui introverdil on ikkagi oma nurgakest vaja. Aga sisu saab ka vaadata laiatähenduslikumalt ja vastata samuti laiatähenduslikumalt. Kui mul oleks elukaaslane ja maja millegipärast ei oleks, siis oleks hea variant privaatsuse/läheduse mõistes kaks erinevat korterit ühel korrusel või ühes trepikojas, kumbki omas kodus, aga ikkagi ligistikku. Siis on oma ruum ja lähedus ka.

[Külaline]

Kujutan ette, et mulle sobiks nii, nagu elas mu tuttav meesterahvas. Tal oli maja ja kaks sissekäiku. Ühest uksest käisid naisega, teine välisuks oli, kust pääses sisse poeg koos miniaga. Ma ei tea, kas maja keskel oli uks, mis kahte elamist ühendas. Aga niiviisi on kõige parem - on lähedus, ja on privaatsus. Mida arvate? Mul naaber elas mehega kahekesi ühetoalises korteris, ma ei kujuta seda asja ettegi, mul kindlasti peab oma kohake olema. Ideaalne oleks veel, kui vannituba, köök ja WC ka eraldi ruumid oleksid. Või kuidas teie hakkama saate, milline ruumijaotus teil on, kuidas kooseluks sobib, või millist ruumijaotust sooviksite?

See pealkiri "kooselus" jätab mulje, nagu vajaksin ma privaatset ruumi oma abi- või elukaaslase eest. Aga sisu on laiatähenduslikum ja räägib pigem sellest, kui privaatselt tahad end tunda, kui su täiskasvanud laps on loonud oma pere ja jäänud endiselt elama vanematekoju. See veidi teine asi.

Tegelikult mõtlesingi privaatset ruumi oma abi- või elukaaslase eest, et ei elaks nt ühes toas pead-jalad koos. Ka väikses korteris kipub privaatsust vähem olema. Muidugi, kui on ekstravert, siis talle sobib, aga mul kui introverdil on ikkagi oma nurgakest vaja. Aga sisu saab ka vaadata laiatähenduslikumalt ja vastata samuti laiatähenduslikumalt. Kui mul oleks elukaaslane ja maja millegipärast ei oleks, siis oleks hea variant privaatsuse/läheduse mõistes kaks erinevat korterit ühel korrusel või ühes trepikojas, kumbki omas kodus, aga ikkagi ligistikku. Siis on oma ruum ja lähedus ka.

Tõtt-öelda ma ei nimetaks kooseluks olukorda, kus mees ja naine elavad eraldi korterites - see kõlab rohkem nagu visiitsuhe. (Mis muidugi pole ka halb.) Üldiselt on sellega nii, et naisel ja mehel on elamises erinevad kohad, kus nad palju viibivad. Näiteks mina viibin üsna palju köögis, aga mees on tekitanud endale elutuppa oma nurgakese, kus on tema arvutid jm tehnika. Magamistuba on ühine.

Eks siin oleneb kindlasti hästi palju ka sellest, kellega sa koos elad - mäletad seda ütlust: häid lambaid mahub palju ühte lauta? Hea läbisaamise korral on võimalik elada mitmekesi ühes toakeses, aga kui seda läbisaamist pole, siis jääb isegi sama linn kitsaks.

[Külaline]

Ma pean töö pärast olema teises linnas 1 päev nädalas pluss lähetused- ideaalne. Rohkem pole privaatsust ega omaetteolemist vajagi, suur pere ei võimaldagi, hommikust õhtuni on keegi juures ja öösel kaisus (mees, laps ja vahel ka kass samas voodis).

[Külaline]

Meie elame kolmetoalises korteris ja mul on oma tuba. Esiteks, mees norskab. Teiseks, mulle meeldib õhtuti kaua üleval olla ja rahus lugeda või filme vaadata. Mees jälle teeb palju kirjatööd ja kuulab muusikat. Kolmandaks, ma lihtsalt vajan palju rahu, vaikust ja omaette olemist. See laeb mind vaimselt, kui mul ei ole kogu aeg inimesi ümber.

[Külaline]

Meie elame kolmetoalises korteris ja mul on oma tuba. Esiteks, mees norskab. Teiseks, mulle meeldib õhtuti kaua üleval olla ja rahus lugeda või filme vaadata. Mees jälle teeb palju kirjatööd ja kuulab muusikat. Kolmandaks, ma lihtsalt vajan palju rahu, vaikust ja omaette olemist. See laeb mind vaimselt, kui mul ei ole kogu aeg inimesi ümber.

[Külaline]

Mina vajan enda ümber õhku. Suures ruumis võin koos olla mehe ja lastelastega pikki päevi, väikeses ruumis hakkab varsti ahistama.
Oma lähedased mind ise ei sega, kui meie vahel on aeg-ajalt piisavalt ruumi. Keegi ei ela kellegi seljas, ei istu ega mängi just meetri kaugusel.
Kui lapselapsed on ära läinud ja oleme mehega mõlemad oma tubades, tekib algul tühjusetunne - liiga vaikne.
Vahel tahan mina või mees üksinda magada, õnneks on 3 suurt voodit, kui vaja, siis saame ka tuba valida.

[Külaline]

Ilmselt keskmisest inimesest rohkem. Sellepärast olen ma ka hetkel vallaline. Suhe olla võib aga koos elada veel ma ei tahaks.

Minu põhiline vajadus on tegelikult see, et ma saan rahus ja segamatult magada. Uni on püha mu jaoks.
Väikesed lapsed on jah erand aga kui lisaks lastele ka elukaaslane tuleb und segama a'la küsimusega "kus käärid on" siis see on ärritav.
Mu pikaajaline eks ja laste isa selline kahjuks oli. Lõpuks mul tekkisid unehäired ja oli häiritud ka kõik muu. Isegi 4a laps sai ikka ilusti seletamisest aru, kui mul oli puhkehetke vaja.
Sellega kaasnes kõik muu, siis oli mul ka kõigeks muuks veel rohkem oma ruumi vaja. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Sest mu põhivajadus oli täitmata. Kui te vaid teaks, kui kohtava on see, kui aastaid normaalselt magada ei saa. Kohutavalt kurnav. Mingi hetk aitasid unerohud aga lõpuks ei aidanud need ka.

[Külaline]

See on minu jaoks hirmus teema. Elame majas - mina, mees ja kaks teismelist last. Igal oma tuba, minu ja mehe magamistuba, ühine elutuba ja kodukontor. Kaks suuremat last on juba välja kolinud.
Mul on võimalik suur osa ajast kodus töötada. Kui ma tean, et keegi on nt 12st koju tulemas, siis ma parem lähen hommikul büroosse oma kabinetti. Lapsed on suured, pigem kodus olles oma toas või kahekesi kolmandas toas, aga mina lihtsalt ei suuda keskenduda kui keegi peale koera kodus on. Nädalavahetused mööduvad mõttega, et huh, esmaspäev tuleb ja nad lähevad ära.
Saan aru, mul on mingi isiklik rahuldamata vajadus vaikuse järele ja see ei ole norm. Elatakse ju ühetoalisteski perega ja mina lihtsalt virisen.

[Külaline]

See on minu jaoks hirmus teema. Elame majas - mina, mees ja kaks teismelist last. Igal oma tuba, minu ja mehe magamistuba, ühine elutuba ja kodukontor. Kaks suuremat last on juba välja kolinud.
Mul on võimalik suur osa ajast kodus töötada. Kui ma tean, et keegi on nt 12st koju tulemas, siis ma parem lähen hommikul büroosse oma kabinetti. Lapsed on suured, pigem kodus olles oma toas või kahekesi kolmandas toas, aga mina lihtsalt ei suuda keskenduda kui keegi peale koera kodus on. Nädalavahetused mööduvad mõttega, et huh, esmaspäev tuleb ja nad lähevad ära.
Saan aru, mul on mingi isiklik rahuldamata vajadus vaikuse järele ja see ei ole norm. Elatakse ju ühetoalisteski perega ja mina lihtsalt virisen.

Väga tuttav tunne. Eriti kui kunagi ei tea kunas täpselt keegi koju jõuab. Koolilapsel võib vabalt mõni tund äkitselt ära jääda, sajabki siis nt kell 12 koju. Või tead et peaks 14 aeg jõudma, aga jõuab hoopis 16. Mul unehäired juba ja kell 6 uni läinud, ärkan ja hakkan kella 8 ootama et omi asju teha. Kella 10 paiku juba stress, et aeg varsti otsas. Eriti tore kui mõni haigeks jääb, nt esmaspäeval kui oled terve nädalavahetuse seda kuramuse esmaspäeva oodanud.