Vaikus sünnipäeval

[Külaline]

Meil on 3 põlvkonda. Ja talumatu vaikus sünnipäevadel, enamus aega. Sööme.
Ämm ja äi. Mina mehega. Täiskasvanud lapsed kaaslastega. Ma kardan juba seda vaikust, mis lauas tekib. Olen püüdnud seda leevendada tekekat taustaks pannes. Aga siis ütleb äi, et no mis, telekas rikub koosolemise ära. Ja muusika keerab ta tasaseks. Kõik on nagu võõrad ikka üksteisele. Nüüd jälle sünnipäev tulemas. Peaks rääkima rohkem. Tahaks et oleks lõbus. Andke nõu. Millest te räägite? Kuidas seltskonda käima tõmmata?
Varem kui lapsed olid väikesed, siis rääkisid nemadki.

[Külaline]

Küsi Chat cpt käest small-talk teemasid pereringis.
Hangi mõni lauamäng või "tõde või tegu" mäng vms.
Kui see häirib AINULT sind, siis nii ongi, kannatad, kõigil teistel pole ju häda.

[Külaline]

Küsid kuidas äial, ämmal läheb ja oo, see on huvitav ..rääkige pikemalt. Rääkige oma noorusest, abiellumisest, mis võlunipiga nii kaua koos olete olnud (ikka need vanad räägivad).

[Külaline]

äkki lihtsalt suguvõsa ongi selline (ja sina ainsana tunned et on imelik)?

ma ise ei kujuta ette sellist olukorda, meil on sünnipäevad väga elavad, juttu jätkub palju ja kõigiga ei jõuagi suhelda alati. Ja me täiesti tavalised eestlased, ei mingid suhtlusgurud.

[Tolmukübe]

Vbl te oletegi sellised inimesed, et muul ajal ka eriti omavahel ei suhtle? Ja et lõbusust on ka muidu vähe? Siis ongi sünnipäev samamoodi, nagu muu elu.

[Külaline]

Kas isegi söögist ei räägita? No et "ulata palun kapsast, nii head on", "kas need pirukad tegid ise, millega need on? oi mina pole kunagi teinud porgandipirukaid, peaks ka proovima, räägi, kuidas sa teed?" jne jne jne. Ja sellest võiks välja kasvada ka muu jutt, "praegu tulid need pirukad hästi välja, aga ükskord kui pidin matkale nad kaasa võtma, siis ..." jne.
Aga kui sa küsid kelleltki millegi kohta, mis talle südamelähedane on - mõni laps käib tantsimas, küsid, kuidas läheb ja kas esinemisi ka on tulemas; küsid mõne vanema inimese käest tervise kohta vms.
Minu kogemus on, et vaikus tähendab siiski läheduse puudumist ja ega seda vägisi tekita, kui teda pole. Minu ja mu vanemate ja venna pered on nagu ära vahetatud, sõltuvalt, kas ollakse lauas ema- või isapoolse suguvõsaga. Emapoolses suguvõsas oleme kõik jutukad ja räägime palju. Isapoolsete sugulastega on sama lugu, totaalne vaikus ja viisakusjutud.

Soovitus lauamänge mängida on mulle arusaamatu - söögilauas paned mängu lauale taldrikute vahele või? Ja vanem generatsioon ei naudi küll mingi lauamängu mängimist, eriti kui see on veel nii keeruline kui tänapäeva lauamängud.

[Külaline]

Andke nõu. Millest te räägite? Kuidas seltskonda käima tõmmata?

Minu nõu on selline. Sünnipäevalauale tuleb asetada 0,7 liitrine härmas viinapudel ja viinapitsid. Võtta alguses esimese jala terviseks, siis teise jala terviseks ja siis kolmanda jala terviseks. Kui 0,7 liitrine otsa saab, siis võib kaaluda 0,5 liitrise viina lauale toomist. See ei pea enam jääkülm olema. Viina koos tarvitamine tekitab sellise vaba sundimatu olukorra ja jutt hakkab iseenesest jooksma. Rääkida võib kõigest, näiteks sellest mis südamel on.

[Külaline]

Hangi mõni lauamäng või "tõde või tegu" mäng vms.

See ei oleks tark tegu, söögilauas tuleb ikka süüa.

[Külaline]

Hangi mõni lauamäng või "tõde või tegu" mäng vms.

See ei oleks tark tegu, söögilauas tuleb ikka süüa.

Terve sünnipäev ainult süüakse või? Midagi muud on keelatud teha koosviibimisel? pealegi täis suuga ei räägita nagunii, aga see on vähemalt ettekääne.

[Külaline]

Ma sellepärast neid sunnitud sünnipäevi koos suguvõsaga ei korraldagi enam. Muutus kuidagi tüütuks ja mõttetuks see kohustuslikus korras kooskäimine, sh vaaritamine, koristamine, osade külaliste majutamine, pesude pesemine järgmisel päeval, hommikusöögi valmistamie jne. Tavaliselt oleme lihtsalt oma perega koos, vahel satuvad mõned sõbrad ka külla. Olen ise ka sellistel koosviibimistel käinud, kus saadakse kokku, süüakse vaikides ja minnakse laiali. No igav on ja rohkem ei kipu sinna.

Samas saan aru, kui teemaalgataja traditsioonist kokku saada loobuda ei taha. Eespool pakutud lauamängud on päris hea mõte.

[Külaline]

Miks keegi siis oma tegemistest ja mõtetest selles seltskonnas ei räägi? Näiteks sina ise, miks sina vaikid? Või elukaaslane/abikaasa, miks tema oma vanematega ei räägi? Midagi ju ikka on vahepeal elus toimunud või mingid mõtted pähe tulnud. Või on teil seal selline õhustik, et iga jutu peale tuleb kohe kriitika, naeruvääristamine või mahategemine? Siis tuleks vaadata, kui tihti selliste inimestega üldse suhtlema peab. Aga ise võib ikka midagi jagada või proovida üritust meeldivaks teha.

Meie pereingis istumised on teine äärmus, kõik on nii julged ja jutukad, et ei jõua kõiki jutte ära kuulatagi. Nii lapsed kui täiskasvanud. Vahel teeme ka mänge või viktoriine.

[Külaline]

Mina ka enam ei räägi. Olen nii pettunud selles riigis ja selles, kuhu poole me tüürime. Need pole peolaua jutud. Soov seda riiki kaitsta on null ja loodan, et lapsed siit võimalikult kiiresti ära kolivad.
Ma arvan, et midagi paremaks ei lähe ja riigi eesmärk ongi kõike muud, kui eestluse säilitamine ja majanduse taaselustamine.

[Külaline]

Mina ka enam ei räägi. Olen nii pettunud selles riigis ja selles, kuhu poole me tüürime. Need pole peolaua jutud. Soov seda riiki kaitsta on null ja loodan, et lapsed siit võimalikult kiiresti ära kolivad.
Ma arvan, et midagi paremaks ei lähe ja riigi eesmärk ongi kõike muud, kui eestluse säilitamine ja majanduse taaselustamine.

No sellist kiunu ei tahagi keegi kuulata, parem on, kui üksi istud.

[Külaline]

Mina ka enam ei räägi. Olen nii pettunud selles riigis ja selles, kuhu poole me tüürime. Need pole peolaua jutud. Soov seda riiki kaitsta on null ja loodan, et lapsed siit võimalikult kiiresti ära kolivad.
Ma arvan, et midagi paremaks ei lähe ja riigi eesmärk ongi kõike muud, kui eestluse säilitamine ja majanduse taaselustamine.

Hmm. Me vastupidi, räägime, kuidas kellelgi ettevõttega läheb, uued tooted, uued tuuled, käibed kasvavad, inimesi tuleb juurde palgata. Kes ostis või ostmas suuremat elamist, reisidest. Elu on ilus.

[Külaline]

Meil on nii, et ämm on konkreetselt nartsissist. Ükskõik mis pidu on, jutt peab ainult tema ümber tiirlema. Kõik muud teemad on tema jaoks igavad. Hakkab näiteks äi midagi lõbusat rääkima, vanamutt sõidab sisse: ära sa Heino plära! Kui keegi teine mingi teema võtab, et näiteks tänavu on palju jäneseid liikvel, siis vanamutt kisab jälle vahele: ma mäletan et 62. aastal oli palju jäneseid ja siis ma blablablaa. No absoluutselt iga asja peale plädiseb ainult endast. Kui jutt läheb muu asja peale, siis ootab solvunud näoga ainult et saaks midagi enda kohta peale kisada.
Jube tüütu vanamutt. Vahel tahaks ära kägistada.
Kõik peod nende juures lõppevad sellega, et mehed lähevad "sauna". Ehk siis meeste pidu jätkub sauna eesruumis, vanamutt ei pääse sinna, sest ehk on mõni alasti.

[Külaline]

Mina ka enam ei räägi. Olen nii pettunud selles riigis ja selles, kuhu poole me tüürime. Need pole peolaua jutud. Soov seda riiki kaitsta on null ja loodan, et lapsed siit võimalikult kiiresti ära kolivad.
Ma arvan, et midagi paremaks ei lähe ja riigi eesmärk ongi kõike muud, kui eestluse säilitamine ja majanduse taaselustamine.

No sellist kiunu ei tahagi keegi kuulata, parem on, kui üksi istud.

Ongi ju kirjas, et ei räägi.
Nii et ära ise kiunu.

[Külaline]

Hangi mõni lauamäng või "tõde või tegu" mäng vms.

See ei oleks tark tegu, söögilauas tuleb ikka süüa.

Terve sünnipäev ainult süüakse või? Midagi muud on keelatud teha koosviibimisel? pealegi täis suuga ei räägita nagunii, aga see on vähemalt ettekääne.

meil küll söömisest ja jutustamisest piisab, pole vajadust ega aega millegi muu jaoks.
Ühel korral oli sugulasel juubel, mis sisaldas kõvasti seltskondlikku tegevust - mängud, viktoriinid. Päris tüütu - just saad kellegagi jutusoonele, kui kamandatakse mängima.

[Külaline]

Minu ämm tahab alati tähelepanu keskpuntis olla ja muudkui vatrab. Probleem on selles, et need lood on aastast-aastasse samad. Olen neid juba kümneid ja kümneid kordi kuulnud ja ajab oksele juba. Äi oli samasugune, aga paar aastat tagasi ta suri, seega tema lugusid enam kuulama ei pea. Neil ongi huvitavad elud olnud, aga kuna midagi uut enam ei lisandu, siis ei viitsi sama asja sada korda kuulata.

[Külaline]

meil küll söömisest ja jutustamisest piisab, pole vajadust ega aega millegi muu jaoks.
Ühel korral oli sugulasel juubel, mis sisaldas kõvasti seltskondlikku tegevust - mängud, viktoriinid. Päris tüütu - just saad kellegagi jutusoonele, kui kamandatakse mängima.

Teema oli ju, et kõik on vait. Mis nõu sa annad?

[Külaline]

Mina ka enam ei räägi. Olen nii pettunud selles riigis ja selles, kuhu poole me tüürime. Need pole peolaua jutud. Soov seda riiki kaitsta on null ja loodan, et lapsed siit võimalikult kiiresti ära kolivad.
Ma arvan, et midagi paremaks ei lähe ja riigi eesmärk ongi kõike muud, kui eestluse säilitamine ja majanduse taaselustamine.

Hmm. Me vastupidi, räägime, kuidas kellelgi ettevõttega läheb, uued tooted, uued tuuled, käibed kasvavad, inimesi tuleb juurde palgata. Kes ostis või ostmas suuremat elamist, reisidest. Elu on ilus.

Ma nüüd küsiksin nendelt hahaadelt, kas teie elus ei toimu midagi head? Teie ise ei tee midagi head, mida esile tuua ja mille üle uhke olla?
Aga siis no tõesti, vinguge edasi ja olete täpselt seda väärt, mida saate.