Miks ta seda teeb?

[Külaline]

Mul on probleem oma mehega, kes piinab mind nüüd juba pea igapäevaselt tagantjärele tarkusega. Natuke on ta seda kogu aeg teinud, aga nüüd on asi puhta hull.
Toimub see nii, et mina või tema või meie koos teeme midagi ja kui tegemine käsil või valmis, tuleb temalt kahjatseva häälega heietus, et oh jah, selle oleks pidanud ikka tegema niimoodi või naamoodi ja tükk aega tagasi oleks pidanud ära tegema jne. Kõik need asjad presenteerib ta niimoodi, et mina tunnen end kehvasti nagu oleksin mina süüdi, et tegemata või nagu ma teeksin valesti.
Näide tänasest: võtan lapse seisma jäänud titeraamatud ja hakkan viima neid meie kogukonna avalikku ühiskondlikku raamatukappi. Mees seisab käed rippu kõrval ja seletab, et jaaah, need oleks ikka pidanud saatma tema tädipoja lastele omal ajal, nüüd on need ka juba liiga suured. Tädipoeg perega elab teises riigis ja tema naine ei suhtle minuga otse, sest meil pole eriti ühiseid keeli, milles rääkida. Suhtlevadki mees ja tädipoeg. Kas mees kõigi nende aastate jooksul liigutas sõrmegi, et sinna raamatuid saata? Ei.
Mul sai mõõt täis ja küsisin: kes oleks pidanud seda tegema, kas mina?
-Ei-ei.
-Miks sa neid ei saatnud siis tädipojale?
-Ei tea.
-Miks sa nüüd siis hädaldad selle üle, kui mina nendega midagi tegema hakkan?
-Ei-ei
-Mida sa selle jutuga saavutada soovid või mis su eesmärk on?
-Ei midagi.
-Sa tead, et mind häirib pidev selline takkajärgi kahjatsemine ja kommenteerimine, see teeb mul tuju halvaks ja ärritab mind. See tekitab minus tunde, et ma olen sinu meelest kogu aeg midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Sa tead, et ma nii tunnen, sest olen sulle mitu korda öelnud. Mis on see põhjus, ilmselgelt tähtsam su naise meelerahust, mis sunnib sind ikkagi tagantjärele targutama, kuigi sa tead, et see mind häirib?
-Et analüüsida, milline oleks õige ja parem variant.
-Kas see, mis mina teen, ei saa kohe mingil tingimusel õige ega hea variant olla?
-Olgu, ma ei ütle enam midagi.

Halleluuja, oleks see siis tõsi! Aga ei, ma ei ütle midagi kestab täpselt järgmise korrani, kui ta jälle nukral häälel targutama hakkab. Selle söögi oleks pidanud valmistama mingil muul moel. Korteri oleks pidanud varem maha müüma. Enne lapse sündi oleks me pidanud rohkem reisima. Kui ma haigeks jään, siis mul oleks pidanud eelmisel päeval soojem jope seljas olema. Selle jogurti oleks pidanud külmkapist varem välja võtma, nüüd see oli liiga külm ja temal on kurgus paha tunne.--Miks sa ei võtnud siis varem või söömisega ei oodanud? -- Ei tea. --Joo midagi sooja peale? -- Ei taha praegu.

MIDA KURADI P****T SA SIIS TAHAD, ET MA TEEN VÕI MIKS SA RÄÄGID MULLE ÜLDSE SEDA???
Mul on, ausalt, sellest ajuk****t kõrini, üks õlekõrs on veel puudu, et ma järgmine kord mingeid esemeid loopima hakkan.
Eriti imelik on, et igas muus osas on tegemist täiesti normaalselt suhtleva intelligentse inimesega, meil ei ole ühelgi muul teemal selliseid absurdseid dialooge, me oleme ühel meelel lapse kasvatamise osas, meil on sarnased väärtushinnangud, mees on omal alal kõrgelt haritud ja kõrgelt hinnatud ja hästi tasustatud spetsialist. Töötab palju kodukontoris ja ma kuulen, et suhtleb ka kolleegidega asjalikult ja räägib tarka juttu.
Ja siis ma teen midagi ja TA TULEB JÄLLE HALEDALT HEIETAMA ja nagu aju oleks kokku jooksnud. Rääkida sellest temaga pole võimalik ka muudel hetkedel, lihtsalt eiei ja läheb teise tuppa ja justkui pole olnud. Kuni järgmise korrani.

Mul hakkab ausalt öeldes juba kahtlus tekkima, kas see on mingi psühhiaatriline probleem??? Kas keegi on millegi sarnasega kokku puutunud ja oskab soovitada, kuidas reageerida või mida teha selle teemaga? Olen proovinud ka üldse mitte reageerida või lihtsalt nojah öelda, aga ta laseb siis edasi ja laiendab oma heietust, mida ikka täpselt kõik oleks pidanud teisiti tegema ja vait ei jää, kuni ma ikkagi vihastan.

[Külaline]

Appi… kes seda lugeda viitsiks

[Külaline]

Pane klapid pähe, kui heietama hakkab taas ja ära kuula teda. Või pane ilma klappidega oma lemmikumuusika mängima ja laula kaasa. Või mine lihtsalt teise tuppa ja helista sõbrannale või emale, et niisama lobiseda. Kohe esimese lause peale, kui näed, et järjekordne heietus tuleb. Kõigepeaöt võid veel öelda,stopp, ma ei kuula seda ja siis ei kuulagi.

[Külaline]

Esimene kommentaar nõme, aga ma ausalt öeldes räägiks otse, et see käitumine on sind häiriv. Milleks vaikida ja loota, et ilma otse rääkimiseta midagi muutub?

[Külaline]

Mina viitsisin küll lugeda. Väga toredasti kirjutatud, parasjagu humoorikas.
Saan aru, et mees pole kaugeltki pensionärieas? Niimoodi targutavad tavaliselt nii 70 kanti jõudnud mehed, need maailmatargad.
Mina olen seda tüüpi, et kui juba paar korda öelnud olen, et takkajärgitarkus on maailma lollim asi ja jube tüütu, siis edaspidi olen täitsa vait. No kaua ta ikka iseendaga vestleb? Pool aastat? Aasta? Siis läheb ikka üle. Paarist korrast või kuust kindlalt ei piisa.

[Külaline]

Mul on probleem oma mehega, kes piinab mind nüüd juba pea igapäevaselt tagantjärele tarkusega. Natuke on ta seda kogu aeg teinud, aga nüüd on asi puhta hull.
Toimub see nii, et mina või tema või meie koos teeme midagi ja kui tegemine käsil või valmis, tuleb temalt kahjatseva häälega heietus, et oh jah, selle oleks pidanud ikka tegema niimoodi või naamoodi ja tükk aega tagasi oleks pidanud ära tegema jne. Kõik need asjad presenteerib ta niimoodi, et mina tunnen end kehvasti nagu oleksin mina süüdi, et tegemata või nagu ma teeksin valesti.
Näide tänasest: võtan lapse seisma jäänud titeraamatud ja hakkan viima neid meie kogukonna avalikku ühiskondlikku raamatukappi. Mees seisab käed rippu kõrval ja seletab, et jaaah, need oleks ikka pidanud saatma tema tädipoja lastele omal ajal, nüüd on need ka juba liiga suured. Tädipoeg perega elab teises riigis ja tema naine ei suhtle minuga otse, sest meil pole eriti ühiseid keeli, milles rääkida. Suhtlevadki mees ja tädipoeg. Kas mees kõigi nende aastate jooksul liigutas sõrmegi, et sinna raamatuid saata? Ei.
Mul sai mõõt täis ja küsisin: kes oleks pidanud seda tegema, kas mina?
-Ei-ei.
-Miks sa neid ei saatnud siis tädipojale?
-Ei tea.
-Miks sa nüüd siis hädaldad selle üle, kui mina nendega midagi tegema hakkan?
-Ei-ei
-Mida sa selle jutuga saavutada soovid või mis su eesmärk on?
-Ei midagi.
-Sa tead, et mind häirib pidev selline takkajärgi kahjatsemine ja kommenteerimine, see teeb mul tuju halvaks ja ärritab mind. See tekitab minus tunde, et ma olen sinu meelest kogu aeg midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Sa tead, et ma nii tunnen, sest olen sulle mitu korda öelnud. Mis on see põhjus, ilmselgelt tähtsam su naise meelerahust, mis sunnib sind ikkagi tagantjärele targutama, kuigi sa tead, et see mind häirib?
-Et analüüsida, milline oleks õige ja parem variant.
-Kas see, mis mina teen, ei saa kohe mingil tingimusel õige ega hea variant olla?
-Olgu, ma ei ütle enam midagi.

Halleluuja, oleks see siis tõsi! Aga ei, ma ei ütle midagi kestab täpselt järgmise korrani, kui ta jälle nukral häälel targutama hakkab. Selle söögi oleks pidanud valmistama mingil muul moel. Korteri oleks pidanud varem maha müüma. Enne lapse sündi oleks me pidanud rohkem reisima. Kui ma haigeks jään, siis mul oleks pidanud eelmisel päeval soojem jope seljas olema. Selle jogurti oleks pidanud külmkapist varem välja võtma, nüüd see oli liiga külm ja temal on kurgus paha tunne.--Miks sa ei võtnud siis varem või söömisega ei oodanud? -- Ei tea. --Joo midagi sooja peale? -- Ei taha praegu.

MIDA KURADI P****T SA SIIS TAHAD, ET MA TEEN VÕI MIKS SA RÄÄGID MULLE ÜLDSE SEDA???
Mul on, ausalt, sellest ajuk****t kõrini, üks õlekõrs on veel puudu, et ma järgmine kord mingeid esemeid loopima hakkan.
Eriti imelik on, et igas muus osas on tegemist täiesti normaalselt suhtleva intelligentse inimesega, meil ei ole ühelgi muul teemal selliseid absurdseid dialooge, me oleme ühel meelel lapse kasvatamise osas, meil on sarnased väärtushinnangud, mees on omal alal kõrgelt haritud ja kõrgelt hinnatud ja hästi tasustatud spetsialist. Töötab palju kodukontoris ja ma kuulen, et suhtleb ka kolleegidega asjalikult ja räägib tarka juttu.
Ja siis ma teen midagi ja TA TULEB JÄLLE HALEDALT HEIETAMA ja nagu aju oleks kokku jooksnud. Rääkida sellest temaga pole võimalik ka muudel hetkedel, lihtsalt eiei ja läheb teise tuppa ja justkui pole olnud. Kuni järgmise korrani.

Mul hakkab ausalt öeldes juba kahtlus tekkima, kas see on mingi psühhiaatriline probleem??? Kas keegi on millegi sarnasega kokku puutunud ja oskab soovitada, kuidas reageerida või mida teha selle teemaga? Olen proovinud ka üldse mitte reageerida või lihtsalt nojah öelda, aga ta laseb siis edasi ja laiendab oma heietust, mida ikka täpselt kõik oleks pidanud teisiti tegema ja vait ei jää, kuni ma ikkagi vihastan.

Postitus on kustutatud

Ta tuligi siia abi otsima, enne kui hilja.

[Külaline]

Esimene kommentaar nõme, aga ma ausalt öeldes räägiks otse, et see käitumine on sind häiriv. Milleks vaikida ja loota, et ilma otse rääkimiseta midagi muutub?

Läbi ei loe aga ikka vastad eksole. Samamoodi tühja targutamine

TA on ju öelnud, et häirib. Lausa konkreetselt on välja toodud näites:

"Sa tead, et mind häirib pidev selline takkajärgi kahjatsemine ja kommenteerimine, see teeb mul tuju halvaks ja ärritab mind. See tekitab minus tunde, et ma olen sinu meelest kogu aeg midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Sa tead, et ma nii tunnen, sest olen sulle mitu korda öelnud. Mis on see põhjus, ilmselgelt tähtsam su naise meelerahust, mis sunnib sind ikkagi tagantjärele targutama, kuigi sa tead, et see mind häirib?"

[Ants]

Miks ei vasta mehele, et miks ise midagi ei teinud: kas remontisid meestega töökojas kardaani risti ja jõite õlut?

[Külaline]

Mul on probleem oma mehega, kes piinab mind nüüd juba pea igapäevaselt tagantjärele tarkusega. Natuke on ta seda kogu aeg teinud, aga nüüd on asi puhta hull.
Toimub see nii, et mina või tema või meie koos teeme midagi ja kui tegemine käsil või valmis, tuleb temalt kahjatseva häälega heietus, et oh jah, selle oleks pidanud ikka tegema niimoodi või naamoodi ja tükk aega tagasi oleks pidanud ära tegema jne. Kõik need asjad presenteerib ta niimoodi, et mina tunnen end kehvasti nagu oleksin mina süüdi, et tegemata või nagu ma teeksin valesti.
Näide tänasest: võtan lapse seisma jäänud titeraamatud ja hakkan viima neid meie kogukonna avalikku ühiskondlikku raamatukappi. Mees seisab käed rippu kõrval ja seletab, et jaaah, need oleks ikka pidanud saatma tema tädipoja lastele omal ajal, nüüd on need ka juba liiga suured. Tädipoeg perega elab teises riigis ja tema naine ei suhtle minuga otse, sest meil pole eriti ühiseid keeli, milles rääkida. Suhtlevadki mees ja tädipoeg. Kas mees kõigi nende aastate jooksul liigutas sõrmegi, et sinna raamatuid saata? Ei.
Mul sai mõõt täis ja küsisin: kes oleks pidanud seda tegema, kas mina?
-Ei-ei.
-Miks sa neid ei saatnud siis tädipojale?
-Ei tea.
-Miks sa nüüd siis hädaldad selle üle, kui mina nendega midagi tegema hakkan?
-Ei-ei
-Mida sa selle jutuga saavutada soovid või mis su eesmärk on?
-Ei midagi.
-Sa tead, et mind häirib pidev selline takkajärgi kahjatsemine ja kommenteerimine, see teeb mul tuju halvaks ja ärritab mind. See tekitab minus tunde, et ma olen sinu meelest kogu aeg midagi valesti teinud või tegemata jätnud. Sa tead, et ma nii tunnen, sest olen sulle mitu korda öelnud. Mis on see põhjus, ilmselgelt tähtsam su naise meelerahust, mis sunnib sind ikkagi tagantjärele targutama, kuigi sa tead, et see mind häirib?
-Et analüüsida, milline oleks õige ja parem variant.
-Kas see, mis mina teen, ei saa kohe mingil tingimusel õige ega hea variant olla?
-Olgu, ma ei ütle enam midagi.

Halleluuja, oleks see siis tõsi! Aga ei, ma ei ütle midagi kestab täpselt järgmise korrani, kui ta jälle nukral häälel targutama hakkab. Selle söögi oleks pidanud valmistama mingil muul moel. Korteri oleks pidanud varem maha müüma. Enne lapse sündi oleks me pidanud rohkem reisima. Kui ma haigeks jään, siis mul oleks pidanud eelmisel päeval soojem jope seljas olema. Selle jogurti oleks pidanud külmkapist varem välja võtma, nüüd see oli liiga külm ja temal on kurgus paha tunne.--Miks sa ei võtnud siis varem või söömisega ei oodanud? -- Ei tea. --Joo midagi sooja peale? -- Ei taha praegu.

MIDA KURADI P****T SA SIIS TAHAD, ET MA TEEN VÕI MIKS SA RÄÄGID MULLE ÜLDSE SEDA???
Mul on, ausalt, sellest ajuk****t kõrini, üks õlekõrs on veel puudu, et ma järgmine kord mingeid esemeid loopima hakkan.
Eriti imelik on, et igas muus osas on tegemist täiesti normaalselt suhtleva intelligentse inimesega, meil ei ole ühelgi muul teemal selliseid absurdseid dialooge, me oleme ühel meelel lapse kasvatamise osas, meil on sarnased väärtushinnangud, mees on omal alal kõrgelt haritud ja kõrgelt hinnatud ja hästi tasustatud spetsialist. Töötab palju kodukontoris ja ma kuulen, et suhtleb ka kolleegidega asjalikult ja räägib tarka juttu.
Ja siis ma teen midagi ja TA TULEB JÄLLE HALEDALT HEIETAMA ja nagu aju oleks kokku jooksnud. Rääkida sellest temaga pole võimalik ka muudel hetkedel, lihtsalt eiei ja läheb teise tuppa ja justkui pole olnud. Kuni järgmise korrani.

Mul hakkab ausalt öeldes juba kahtlus tekkima, kas see on mingi psühhiaatriline probleem??? Kas keegi on millegi sarnasega kokku puutunud ja oskab soovitada, kuidas reageerida või mida teha selle teemaga? Olen proovinud ka üldse mitte reageerida või lihtsalt nojah öelda, aga ta laseb siis edasi ja laiendab oma heietust, mida ikka täpselt kõik oleks pidanud teisiti tegema ja vait ei jää, kuni ma ikkagi vihastan.

Postitus on kustutatud

Miks peaks oma kodust kuhugi minema?

[Külaline]

Kui pole tulevikuvisiooni mingi eluvaldkonna osas siis hakkabki tühja koha täitmine mingite suvaliste kahetsuste ja minevikuheietustega. Ilmselt üritab ta oma tundeid ja olukorda kaardistada, et kus ta oma eluga õieti on.

[Külaline]

Paistab, et kena mina-sõnumdamine tema peal ei tööta. Sestap soovitan järgmine kord anda talle mingi meeldejääv, soovitavalt humoorikas vastus. "Tagantjärele tarkus on see kõikse suurem tarkus." või: "Mida sa küll sööd, et nõnda tark oled?" Või noh, mõtle miskit välja, mis oleks arusaadavalt irooniline. Siis ehk jätab järele.

[Külaline]

Paistab, et kena mina-sõnumdamine tema peal ei tööta. Sestap soovitan järgmine kord anda talle mingi meeldejääv, soovitavalt humoorikas vastus. "Tagantjärele tarkus on see kõikse suurem tarkus." või: "Mida sa küll sööd, et nõnda tark oled?" Või noh, mõtle miskit välja, mis oleks arusaadavalt irooniline. Siis ehk jätab järele.

Ja kui 5 korda oled niimoodi reageerinud ja ikka ei aita, siis oledki mõned kuud järjest vait, kui samasugune targutamine ikka jätkub.

[Külaline]

Miks sa üldse neis olukordades temaga seletama hakkad? Vastuseks üks lause ja edasi kas jutt mujale või eemaldud temast.
Raamatud oleks pidanud neile lastele saatma - "eks siis järgmine kord ole targem ja saada" ja astud uksest välja
Toidu oleks pidanud teistmoodi tegema - "järgmine kord saad teha. Mis sa arvad, läheks ülehomme kinno?"
Jogurt liiga külm - "no võta siis järgmine kord varem välja. Tead, ma lugesin huvitavat uudist" ja hakkad täitsa muul teemal rääkima.

Kui on selline hala, mida ei saa tema enda tegevuseks peegeldada, siis ole lihtsalt irooniline.
Oleksid pidanud soojema mantli panema - "küll sina ikka oled taek" ja jälle kohe mingi teine teema siis otsa.

[Külaline]

Viimane piisk, mitte viimane õlekõrs. Õlekõrs on hoopis teise tähendusega väljend.

[Külaline]

Viimane piisk, mitte viimane õlekõrs. Õlekõrs on hoopis teise tähendusega väljend.

Mis teise tähendusega

[Külaline]

Väga hästi kirjutatud ja vabandust, aga ajas naerma!

Ma arvan, et lase endast mööda see heietamine ja halamine. Las siis soiub mida oleks ja mida poleks pidanud tegema. Vastagi jajah või ära vasta üldse.
Minu oma ka kipub vahest maurama selliselt , aga ta veel viskab seda jauramit, et mina oleks pidanud jne jne. Ja minu vastus on alati, et mind see ei häiri, kui sind häirib siis muuda/tee / ole

[Külaline]

Paistab, et kena mina-sõnumdamine tema peal ei tööta.

Sellist inimest vist maailmas polegi, kelle peal mina-sõnumid midagi muud peale wtf tunde tekitaks.

[Külaline]

Paistab, et kena mina-sõnumdamine tema peal ei tööta.

Sellist inimest vist maailmas polegi, kelle peal mina-sõnumid midagi muud peale wtf tunde tekitaks.

No psühholoogid põhiliselt aina sellele just rõhuvadki. Et mina-sõnumda...

[Külaline]

Selliselt nämmutavad vanainimesed. Mehed lähevad vananedes veel hullemaks targutavaks mutiks kui naised ongi. Ja selline pidev tühi ärritumine suht asja peale, mis on eluaeg sarnane olnud- on samuti vanaduse ja menopausi märk, naised lähevad siis tigedaks. Ja nii saete üksteise närve surmani...

[iiR]

Kui mees on muidu normaalne inimene, aga niimoodi näägutab mingites olukordades, siis ma hapukoorepaki või kohvitassiga loopimise asemel istutaks ta mingil hetkel (kui ta parasjagu ei heieta ja olete mõlemad rahulikud, mitte närvis), laua taha või diivanile ja ütlekski, et soovid kokku leppida ming turvasõna, mida sa saaksid kasutada järgmine kord, kui ta tagantjärele kahetsevat juttu hakkab ajama. Mingi suvalise sõna, mis lõpetaks poolelioleva vestluse sel samal hetkel. Näiteks "tuhaämber" - et iga kord, kui sina tunned, et ta hakkab jälle kaeblema millegi üle, mida enam muuta ei saa, ütled sa "tuhaämber", kõik vestluse osapooled jäävad vait, midagi seletama ega põhjendama ega vabandama ega kehvasti tundma keegi ei pea, vaid jätkate oma elusid sealt, kus see enne heietust pooleli jäi.
Mulle näib, et sul on mingi kerge trauma seoses sinule süümekate tekitamisega või no tunned, et kui mees sedasi kaebleb, siis see on justkui etteheide sulle - ja mehel jälle võib olla pole mingit süüdistavat tagamõtet tegelikult, vaid näeb, et naine jälle toimetab midagi, milles ta ise osaleda ei oska või viitsi, ja siis nagu et ennast ka kaasatuna tunda, hakkabki kommenteerima.