Kuidas tunda elevust, huvi?

[Külaline]

Tegelikult on võimetus rõõmu tunda siiski üks depressiooni sümptomitest. Hea vaimse tervisega inimene on uudisihimulik ja naudib elu. Ei ole vaja mingeid erilisi elamusi, et head tuju hoida ja saavutada. Naudibki linnulaulu ja päikesetõusu, tunneb rõõmu elamisest ja suhtlemisest.

Absoluutselt nõus. Olen 50+. Ühel õhtul tuli pähe, et ohh, läheks uisutama. Ma käisin viimati 25 aastat tagasi, mees 15. Mõeldud-tehtud. Valisime jäähalli ja järgmisel päeval läksime. Küll oli tore! Pärast läksime edasi sööma. Väga tore ja rõõmus päev, elevust ja nalja sai palju. Nüüd valin uiske, kavatsengi käima hakata.

Aga mis teil seljas oli? Ja mis te järgmisel päeval tegite? See on niiii huvitav!

[Külaline]

Et mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest

Mõni teemasoovitus veel, kus saab endast rääkida:

"Kuidas saada kaalust alla" (viewtopic.php?t=196) - siia võib kirjutada, kuidas sa oled terve elu perfektses vormis ja kaalus olnud; muidu jääb äkki mulje, et kõik ümberringi maadlevadki kaaluga

"Laps tahab, et mu elukaaslane koliks välja" (viewtopic.php?t=1681) - siin oleks paslik mainida oma terviklikku peret ning kõigi omavahelist suurepärast läbisaamist

"Ema solvangud ja mõnitused" (viewtopic.php?t=1699) - hea koht muljetamiseks, kui ühtehoidvad te oma vanemaga olete/olite

"Töölt lahkumine - mis oli viimane piir?" (viewtopic.php?t=1520) - siin võib rääkida sellest, kuidas olete leidnud oma õige koha ega mõlguta isegi mõtteid lahkumisest

"Salatis kurki liiga palju" (viewtopic.php?t=1705) - väärib kindlasti mainimist, et sinu aastavahetuse salatis oli kurki täpselt parasjagu

Jõudu!

[Külaline]

Et mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest

Mõni teemasoovitus veel, kus saab endast rääkida:

Pole küll teemaalgataja ega selle uisutamiskommentaari autor, aga kas te nagu natuke nõmedalt ei reageeri? Inimene jagas kogemust, kuidas midagi, mida ta polnud aastakümneid teinud, pakkus elevusttekitava kogemuse. Võib-olla saaks teemaalgatajagi sellest tõuke või vähemalt ideid.

[Külaline]

Absoluutselt nõus. Olen 50+. Ühel õhtul tuli pähe, et ohh, läheks uisutama. Ma käisin viimati 25 aastat tagasi, mees 15. Mõeldud-tehtud. Valisime jäähalli ja järgmisel päeval läksime. Küll oli tore! Pärast läksime edasi sööma. Väga tore ja rõõmus päev, elevust ja nalja sai palju. Nüüd valin uiske, kavatsengi käima hakata.

Ja see jutt haakub teemaalgatusega kuidas??

Haakus minu tsiteerituga, et võimetus mitte rõõmu tunda on üks depressiooni sümptomitest.
Olete juba omadega nii augus ning pahas tujus, et kellegi rõõmu tekitanud kogemusele laote miinuseid? No siis saate, mille olete välja teeninud.

[Külaline]

Et mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest

Mõni teemasoovitus veel, kus saab endast rääkida:

Pole küll teemaalgataja ega selle uisutamiskommentaari autor, aga kas te nagu natuke nõmedalt ei reageeri? Inimene jagas kogemust, kuidas midagi, mida ta polnud aastakümneid teinud, pakkus elevusttekitava kogemuse. Võib-olla saaks teemaalgatajagi sellest tõuke või vähemalt ideid.

Selle tegelinski eesmärk polnud mingeid ideid anda, vaid näidata, teda täpselt tsiteerides, et "mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest", ilkudes kõigi kallal, kes on siin samasugust muret on kurtnud. Kohatu kommentaar saabki sellele vastavat tagasisidet.

Kui inimesel puutub võime tunda positiivseid tundeid, siis sa võid soovitada kukerpalle ja mida iganes teha, aga see ei lahenda vaimse tervise probleemi. See on sama nagu minna depressioonis inimesele ütlema, et pole hullu midagi, proovi lihtsalt naeratada ja positiivselt mõelda, küll üle läheb.

[Külaline]

Mõni teemasoovitus veel, kus saab endast rääkida:

Pole küll teemaalgataja ega selle uisutamiskommentaari autor, aga kas te nagu natuke nõmedalt ei reageeri? Inimene jagas kogemust, kuidas midagi, mida ta polnud aastakümneid teinud, pakkus elevusttekitava kogemuse. Võib-olla saaks teemaalgatajagi sellest tõuke või vähemalt ideid.

Selle tegelinski eesmärk polnud mingeid ideid anda, vaid näidata, teda täpselt tsiteerides, et "mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest", ilkudes kõigi kallal, kes on siin samasugust muret on kurtnud. Kohatu kommentaar saabki sellele vastavat tagasisidet.

Kui inimesel puutub võime tunda positiivseid tundeid, siis sa võid soovitada kukerpalle ja mida iganes teha, aga see ei lahenda vaimse tervise probleemi. See on sama nagu minna depressioonis inimesele ütlema, et pole hullu midagi, proovi lihtsalt naeratada ja positiivselt mõelda, küll üle läheb.

Sulle juba öeldi, et see pole okei ja on depressiooni tunnus. Millest sa aru ei saa? Kas ootad vaid takkakiitmisi, et jah, kõigil on nii ja see ongi okei? Tehke see vaimne tervis siis korda, et probleemi poleks.

[Külaline]

Mulle andis see teemapüstitus jõudu. Et on veel inimesi kellele elu ei tundu nagu lill ja kellel kûll väliselt on kõik korras aga hinges on raske. Ar van et siinkohal peabki mõtlema et kõik läheb mööda. Anna endale aega. Pole vaja paaniliselt ponnistda.

[Külaline]

Mulle andis see teemapüstitus jõudu. Et on veel inimesi kellele elu ei tundu nagu lill ja kellel kûll väliselt on kõik korras aga hinges on raske. Ar van et siinkohal peabki mõtlema et kõik läheb mööda. Anna endale aega. Pole vaja paaniliselt ponnistda.

Mina kuulun ka samasse klubisse ja pean kurbusega tunnistama, et ei lähe mööda, ainult süveneb. Mul 8 aastat juba selline seisund, mille jooksul olen proovinud erinevaid lähenemisi olukorrast välja tulemiseks, aga midagi pole aidanud. Vahel selline tunne, et kui see apaatia sind korra kätte saab, siis enam sellest ei pääse, nagu oleks su ajukeemia alatiseks muutunud. Või nagu Sõrmuste isanda võimusõrmuse puudutus - sa jäädki igavesti selle kütkesse.

[Külaline]

Ma vastan teist korda veel, et see on depressiooni tunnus. Ja siin pole vaja vaielda selles osas, see on nii. Depressioon pole ainult see, kui inimene on kurb, vaid ka selles, kui inimene ei rakenda oma potentsiaali, ei soovi mitte midagi, ei tunne rõõmu, ei tunne ennast hästi. Hea vaimse tervisega inimene on suurema osa ajast rõõmsameelne ja tunneb huvi elu vastu. Ja polegi vaja pingutada, et leida aina uusi huvitavaid sündmusi, vaid inimene tunneb rõõmu ka vähesest. Huvitav, et kui näiteks koer ei ole rõõmsas tujus, on apaatne, ei taha mängida, ei tule peremehele koridori vastu, ei taha jalutama minna, siis inimene saab aru, et tal on midagi viga, aga enda puhul ei saa.

[Külaline]

Ma vastan teist korda veel, et see on depressiooni tunnus. Ja siin pole vaja vaielda selles osas, see on nii. Depressioon pole ainult see, kui inimene on kurb, vaid ka selles, kui inimene ei rakenda oma potentsiaali, ei soovi mitte midagi, ei tunne rõõmu, ei tunne ennast hästi. Hea vaimse tervisega inimene on suurema osa ajast rõõmsameelne ja tunneb huvi elu vastu. Ja polegi vaja pingutada, et leida aina uusi huvitavaid sündmusi, vaid inimene tunneb rõõmu ka vähesest. Huvitav, et kui näiteks koer ei ole rõõmsas tujus, on apaatne, ei taha mängida, ei tule peremehele koridori vastu, ei taha jalutama minna, siis inimene saab aru, et tal on midagi viga, aga enda puhul ei saa.

Nojah, aga midagi teha on keeruline. Kurvameelsust saab keemiaga ravida. Aga see ei tee sind rõõmsaks vaid just nimelt rahulikuks. Apaatses olekus sa juba oled rahulik.
Ma ise pole seda kogenud, aga lähedane inimene on sama asjaga hädas. Aastaid teraapiat jne, midagi ei ole aidanud.

[Külaline]

Ma vastan teist korda veel, et see on depressiooni tunnus. Ja siin pole vaja vaielda selles osas, see on nii. Depressioon pole ainult see, kui inimene on kurb, vaid ka selles, kui inimene ei rakenda oma potentsiaali, ei soovi mitte midagi, ei tunne rõõmu, ei tunne ennast hästi. Hea vaimse tervisega inimene on suurema osa ajast rõõmsameelne ja tunneb huvi elu vastu. Ja polegi vaja pingutada, et leida aina uusi huvitavaid sündmusi, vaid inimene tunneb rõõmu ka vähesest. Huvitav, et kui näiteks koer ei ole rõõmsas tujus, on apaatne, ei taha mängida, ei tule peremehele koridori vastu, ei taha jalutama minna, siis inimene saab aru, et tal on midagi viga, aga enda puhul ei saa.

Nojah, aga midagi teha on keeruline. Kurvameelsust saab keemiaga ravida. Aga see ei tee sind rõõmsaks vaid just nimelt rahulikuks. Apaatses olekus sa juba oled rahulik.
Ma ise pole seda kogenud, aga lähedane inimene on sama asjaga hädas. Aastaid teraapiat jne, midagi ei ole aidanud.

Teraapia aitab küll, kui sa kuulad ka, mis see terapeut räägib ja teed seda, mis ta soovitab. Suurem osa inimesi ei tee, sest see on selles apaatses seisundis raske.

[Külaline]

Kas poleks abi nendest vaimse tervise päevikutest, kus pead leidma päevas 10 toredat asja. Kui 10 on liiast, leia 3. Kindlasti ei tunnegi sa neist siirast rõõmu. Aga need 3 asja on ikka sellised millest peaks rõõmu tundma. Treeni ja õpeta end neid märkama. Et asi, mis pole halvasti, see ongi hästi. Ja ei maksa olla kriitiline nende asjade suhtes, et mis hästi see ka on.

[Külaline]

Ma vastan teist korda veel, et see on depressiooni tunnus. Ja siin pole vaja vaielda selles osas, see on nii. Depressioon pole ainult see, kui inimene on kurb, vaid ka selles, kui inimene ei rakenda oma potentsiaali, ei soovi mitte midagi, ei tunne rõõmu, ei tunne ennast hästi. Hea vaimse tervisega inimene on suurema osa ajast rõõmsameelne ja tunneb huvi elu vastu. Ja polegi vaja pingutada, et leida aina uusi huvitavaid sündmusi, vaid inimene tunneb rõõmu ka vähesest. Huvitav, et kui näiteks koer ei ole rõõmsas tujus, on apaatne, ei taha mängida, ei tule peremehele koridori vastu, ei taha jalutama minna, siis inimene saab aru, et tal on midagi viga, aga enda puhul ei saa.

Nojah, aga midagi teha on keeruline. Kurvameelsust saab keemiaga ravida. Aga see ei tee sind rõõmsaks vaid just nimelt rahulikuks. Apaatses olekus sa juba oled rahulik.
Ma ise pole seda kogenud, aga lähedane inimene on sama asjaga hädas. Aastaid teraapiat jne, midagi ei ole aidanud.

Ei ole nii. Esiteks ravitakse "kurvameelsust" ikkagi erinevate ravimitega, nende hulgas on ka just "rõõmsaks tegevaid" ehk siis serotoniini eritumist soodustavaid - nende hulka kuulub laias laastus ka maailma kõige popim AD Prozac. Teiseks ei tee ka ülejäänud AD-d, mida "kurvameelsuse" ravimiseks kasutatakse sind tingimata rahulikuks, mõni soodustab aktiivsust hoopis, seda kasutatakse apaatia vastu. Rahulikuks teevad rahustid ja need ei ole depressiooniravimid, kasutatakse ainult ägeda ärevuse puhul.
Teraapia osas on eelkõnelejal õigus. Aitab ikka küll, aga kõigepealt on vaja leida see õige terapeut, kes sinuga klikib, teiseks aga ise väga tõsiselt asja võtta, mitte oodata, et simsalabim, ravitseja tegi terveks.
Vaimsete häirete ravi ongi üks suur otsing ning harilikult ebaõnnestumiste jada. Tulemuseni jõutakse visadusega. Seda aga depressioonikutel napib. Tugisüsteem on siin oluline, kui keegi kõrvalt toetab ja utsitab, saab apaatne inimene ehk end liikuma.

[Külaline]

Ma vastan teist korda veel, et see on depressiooni tunnus. Ja siin pole vaja vaielda selles osas, see on nii. Depressioon pole ainult see, kui inimene on kurb, vaid ka selles, kui inimene ei rakenda oma potentsiaali, ei soovi mitte midagi, ei tunne rõõmu, ei tunne ennast hästi. Hea vaimse tervisega inimene on suurema osa ajast rõõmsameelne ja tunneb huvi elu vastu. Ja polegi vaja pingutada, et leida aina uusi huvitavaid sündmusi, vaid inimene tunneb rõõmu ka vähesest. Huvitav, et kui näiteks koer ei ole rõõmsas tujus, on apaatne, ei taha mängida, ei tule peremehele koridori vastu, ei taha jalutama minna, siis inimene saab aru, et tal on midagi viga, aga enda puhul ei saa.

Nojah, aga midagi teha on keeruline. Kurvameelsust saab keemiaga ravida. Aga see ei tee sind rõõmsaks vaid just nimelt rahulikuks. Apaatses olekus sa juba oled rahulik.
Ma ise pole seda kogenud, aga lähedane inimene on sama asjaga hädas. Aastaid teraapiat jne, midagi ei ole aidanud.

Ei ole nii. Esiteks ravitakse "kurvameelsust" ikkagi erinevate ravimitega, nende hulgas on ka just "rõõmsaks tegevaid" ehk siis serotoniini eritumist soodustavaid - nende hulka kuulub laias laastus ka maailma kõige popim AD Prozac. Teiseks ei tee ka ülejäänud AD-d, mida "kurvameelsuse" ravimiseks kasutatakse sind tingimata rahulikuks, mõni soodustab aktiivsust hoopis, seda kasutatakse apaatia vastu. Rahulikuks teevad rahustid ja need ei ole depressiooniravimid, kasutatakse ainult ägeda ärevuse puhul.
Teraapia osas on eelkõnelejal õigus. Aitab ikka küll, aga kõigepealt on vaja leida see õige terapeut, kes sinuga klikib, teiseks aga ise väga tõsiselt asja võtta, mitte oodata, et simsalabim, ravitseja tegi terveks.
Vaimsete häirete ravi ongi üks suur otsing ning harilikult ebaõnnestumiste jada. Tulemuseni jõutakse visadusega. Seda aga depressioonikutel napib. Tugisüsteem on siin oluline, kui keegi kõrvalt toetab ja utsitab, saab apaatne inimene ehk end liikuma.

Mina ekspert ei ole, võib-olla see minu lähedane on siis ennast valesti ravinud. Aga ta on nagu üritanud küll. Küll keemiaga, küll teraapiaga, küll igasuguste tegevustega. Ei ole aidanud. Käivad paremad ja halvemad ajad. Aga baastase on ikkagi üsna nutune.
Üsna nõutu tunne on kõrvaltvaadates, kuidagi aidata ei oska. Ta saab ise ka aru, et kõik on hästi jne, aga ei suuda oma peas olevat seisundit muuta.
Suur hulk raha läheb sinna ja tulemus on ikka väga kesine (minu hinnangul).

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Lapsed ja lapselapsed ei too samuti rõõmu ega elevust? Ise kildu ei viska ja teiste naljade peale ei naera? Reisidel tuiad apaatselt ringi, rannas ei ole?Puhas depressioon.

[Külaline]

Mul sama lugu. Mõned aastad tagasi oli suur ja traumaatiline lein (ootamatu surm peres) ja pärast seda on kõik nii mõttetu ja mitte miski ei huvita. Et nagu sain aru, et inimene võib suvalisel hetkel jalapealt surra ja milleks siis üleüldse midagi teha.

Huvitav. Mina mõtestasin oma elu pärast suurt ja traumaatilist leina hoopis vastupidi-elu võib katkeda, millal iganes. Ela nüüd ja praegu, ära pööra tähelepanu tühistele asjadele.

[Külaline]

Kas poleks abi nendest vaimse tervise päevikutest, kus pead leidma päevas 10 toredat asja. Kui 10 on liiast, leia 3. Kindlasti ei tunnegi sa neist siirast rõõmu. Aga need 3 asja on ikka sellised millest peaks rõõmu tundma. Treeni ja õpeta end neid märkama. Et asi, mis pole halvasti, see ongi hästi. Ja ei maksa olla kriitiline nende asjade suhtes, et mis hästi see ka on.

Kui kunagi lahkumineku järel olin väga kurvas tujus, käisin psühholoogi juures. Ja siis ta lasi mul teha sama ülesannet. Ja ükskord oli heaks asjaks see, et ootasin oma sõbrannat Lasnamäel, parkisin viinapoe juurde. Ja vaatasin seal mehi, kes viina käisid ostmas ja siis suundusid tagasi oma koju. Ja siis mõtlesin, et tõesti hea, et mul sellist meest pole, et parem üksi. Psühholoog ültes, et no näed, kõik on suhteline. Kurvastad, et mees ära läks, aga teistel naistel on sellised mehed kodus.

[Ants]

Kas poleks abi nendest vaimse tervise päevikutest, kus pead leidma päevas 10 toredat asja. Kui 10 on liiast, leia 3. Kindlasti ei tunnegi sa neist siirast rõõmu. Aga need 3 asja on ikka sellised millest peaks rõõmu tundma. Treeni ja õpeta end neid märkama. Et asi, mis pole halvasti, see ongi hästi. Ja ei maksa olla kriitiline nende asjade suhtes, et mis hästi see ka on.

Kui kunagi lahkumineku järel olin väga kurvas tujus, käisin psühholoogi juures. Ja siis ta lasi mul teha sama ülesannet. Ja ükskord oli heaks asjaks see, et ootasin oma sõbrannat Lasnamäel, parkisin viinapoe juurde. Ja vaatasin seal mehi, kes viina käisid ostmas ja siis suundusid tagasi oma koju. Ja siis mõtlesin, et tõesti hea, et mul sellist meest pole, et parem üksi. Psühholoog ültes, et no näed, kõik on suhteline. Kurvastad, et mees ära läks, aga teistel naistel on sellised mehed kodus.

Kuidas saab olla ajas nii maha jäänud?
Tänapäeval saab viinapoest limonaadi, hapukurki, shokolaadi, jäätist ... mina küll ei viitsi ühistransporti oodates (viinapood samas läheduses) veel eraldi kuskile toidupoodi minna, kui ainult mõnda eelpool nimetatutest vaja.
Ärge Te jumala pärast surnukuuri juurde parkige ...

[Külaline]

Kuidas saab olla ajas nii maha jäänud?
Tänapäeval saab viinapoest limonaadi, hapukurki, shokolaadi, jäätist ... mina küll ei viitsi ühistransporti oodates (viinapood samas läheduses) veel eraldi kuskile toidupoodi minna, kui ainult mõnda eelpool nimetatutest vaja.
Ärge Te jumala pärast surnukuuri juurde parkige ..

.

Jutt ei ole sellistest meestest, kes viinapoes soolakurki käisid ostmas, vaid siiski välimuse ja käitumise järgi joodikutest. Kas sinu arvates tõesti oli probleem ainult selles, et nad käisid viinapoes toidukraami ostmas?

[Külaline]

Kas poleks abi nendest vaimse tervise päevikutest, kus pead leidma päevas 10 toredat asja. Kui 10 on liiast, leia 3. Kindlasti ei tunnegi sa neist siirast rõõmu. Aga need 3 asja on ikka sellised millest peaks rõõmu tundma. Treeni ja õpeta end neid märkama. Et asi, mis pole halvasti, see ongi hästi. Ja ei maksa olla kriitiline nende asjade suhtes, et mis hästi see ka on.

Kui kunagi lahkumineku järel olin väga kurvas tujus, käisin psühholoogi juures. Ja siis ta lasi mul teha sama ülesannet. Ja ükskord oli heaks asjaks see, et ootasin oma sõbrannat Lasnamäel, parkisin viinapoe juurde. Ja vaatasin seal mehi, kes viina käisid ostmas ja siis suundusid tagasi oma koju. Ja siis mõtlesin, et tõesti hea, et mul sellist meest pole, et parem üksi. Psühholoog ültes, et no näed, kõik on suhteline. Kurvastad, et mees ära läks, aga teistel naistel on sellised mehed kodus.

Kuidas saab olla ajas nii maha jäänud?
Tänapäeval saab viinapoest limonaadi, hapukurki, shokolaadi, jäätist ... mina küll ei viitsi ühistransporti oodates (viinapood samas läheduses) veel eraldi kuskile toidupoodi minna, kui ainult mõnda eelpool nimetatutest vaja.
Ärge Te jumala pärast surnukuuri juurde parkige ...

Jap, tõsi. Seda soolakurki ja jäätist ostetakse alkole lisaks. Ausalt, ei kujuta ette, et lähen lapsega jätsi ostma sellisesse poodi, sest see on esimene, mis ette jääb.