Lapsepõlv versus täiskasvanu elu
Lapsepõlv versus täiskasvanu elu
Kumb rohkem meeldib? Ma mäletan klassivenda, kes ütles, et tema tahab rutem täiskasvanu olla, mina nii ei mõelnud.
-
Külaline
Laps olla oli hea, selles mõttes kiiremini täiskasvanuks saada ei soovinud.
Samal ajal oleks raske ette kujutada olnud, et minu eakaaslased saavad täiskasvanuteks, aga mina jään lapseks
Lastel/noortel on ju nii, et ega keegi soovi olla see titetkam, saamatum, mahajäänum.
Samal ajal oleks raske ette kujutada olnud, et minu eakaaslased saavad täiskasvanuteks, aga mina jään lapseks
-
Külaline
Ma tahtsin suureks saada, sest ei tahtnud koolis käia. Tööle tahtsin. Ja minu jaoks ongi nüüd tööl käimine hoopis kergem kui koolis õppimine.
-
Külaline
Tagantjärele targana oli lapsepõlv ja koolis käimine mulle lihtsam kui esimene töökoht, kus tööpinged murdsid maha. Füüsilised sümptomid tekkisid tööpingest, jube. Lõpuks teadvustasin endale, et mina olen selline, kes peab töökoha valima nii, et oleks hästi rahulik, madala stressitasemega töö. Selline töö on jah, kergem kui kooliskäimine (või mitte raskem, vähemalt). Oleks ma seda kohe peale kooli teadnud - aga ei teadnud üldse karta.Külaline kirjutas: ↑05 Jaan 2025 14:47 Ma tahtsin suureks saada, sest ei tahtnud koolis käia. Tööle tahtsin. Ja minu jaoks ongi nüüd tööl käimine hoopis kergem kui koolis õppimine.
Ei oskagi öelda, kumb aeg rohkem meeldis, mõlemal on omad head ja vead.
Järele mõeldes arvan, et elu kõige ilusam aeg oli see aeg, mil olin just saanud täiskasvanuks, aga veel piisavalt noor ja vaba. Olin tutvunud oma tulevase abikaasaga ja trallitasime palju koos, kahekesi sai pool maailma läbi seigeldud, seljakoti ja rattaga nädalaid metsikutes paikades ringi vändatud, vahel pisut ohtlikesse olukordadessegi satutud. Olime noored ja õnnelikud, kasvasime koos ja õppisime elu tundma. Meie emadelt muidugi nõudis see periood kõvu närve, eks nad pidid oma lastest hakkama lahti laskma ja aeg-ajalt me pidime end oma emade ees kehtestama. Aga muidu oli täitsa ilus!
Järele mõeldes arvan, et elu kõige ilusam aeg oli see aeg, mil olin just saanud täiskasvanuks, aga veel piisavalt noor ja vaba. Olin tutvunud oma tulevase abikaasaga ja trallitasime palju koos, kahekesi sai pool maailma läbi seigeldud, seljakoti ja rattaga nädalaid metsikutes paikades ringi vändatud, vahel pisut ohtlikesse olukordadessegi satutud. Olime noored ja õnnelikud, kasvasime koos ja õppisime elu tundma. Meie emadelt muidugi nõudis see periood kõvu närve, eks nad pidid oma lastest hakkama lahti laskma ja aeg-ajalt me pidime end oma emade ees kehtestama. Aga muidu oli täitsa ilus!
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 3 külalist