Kuidas tunda elevust, huvi?

[Külaline]

Nõid Nastja ennustaski mulle surma. Lugesin tütre horoskoopia ja ta pidavat päranduse saama. Mujalt pole saada kui minult. Nõiun ise need krdi nõiad ära!

[Külaline]

Nõid Nastja ennustaski mulle surma. Lugesin tütre horoskoopia ja ta pidavat päranduse saama. Mujalt pole saada kui minult. Nõiun ise need krdi nõiad ära!

Vaevalt küll, et kõik sinu tähtkujust inimesed tuleval aastal ära surevad

[Külaline]

Loomulikult mitte, aga vastik oli seda ikka lugeda.

[saarmas]

(Ma ise muidu üsna noor, aga vanus ei loe vist niikuinii mitte midagi).

Oh, linnupoeg, just vanusega tulevadki need mõtted ja tunded, et kõik on juba nähtud ja kõike juba tehtud. Ja 50. kord uut aasta vastu võtta või sünnipäeva pidada ei paku enam mitte kui midagi. Kahjuks.

Vale, sest paljudel noortel on küll paraku samad mõtted, ei näe elul mõtet, ka suidsiidsus jm. Ainult üksikute tähtpäevade ja pidustuste nimel elamine ei olegi kuigi rõõmus ja kerge, kõik päevad ja tegelikult iga hetk võiks olla väärtuslik iga inimese enda jaoks. (Ma tegelikult isiklikult oma sünnipäeva ja ka osasid teisi tähtpäevi isegi ei tähista enamasti, midagi igast tähtpäevade vastu ka pole, lihtsalt mul on nii sattunud et ei tähista (aga sellest vahet niikuinii pole sest teema pole selles) )

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Teemaalgataja: aga kas sind ei kimbuta tänapäeva inimese tüüpiline häda ehk intensiivsest elust tingitud ülestimulatsioon?

Inimesed teevad kõike väga palju - töötavad palju, suhtlevad palju, tarbivad meelelahutust palju jne. jne Asju on ka palju.

Lõpuks on aju ja meeled üleväsinud. Ei suuda mitte millessegi süveneda ega midagi enam vastu võtta. No aga mida teeb inimene? Püüab asju ja elamusi veel rohkem peale kuhjata - et ehk midagi ikka pakuks seda va elevust? Umbes nii, et aga soovitage mulle veel mingi uus hobi või oi, hakkan äkki midagi uut õppima?

Kui tuua pareeel söömisega, siis võrdub see ju sellega, et krooniliselt ülesöönud inimene püüab endale veel hõrgustisi sisse toppida. Kuigi tegelikult tuleks justnimelt söömist vähendada. Sest nagu teada, kui kõht on tühi, siis on maitsemeeled ergud ja tundub isegi tavaline või ja leib hõrgutisena. Kui oled aga krooniliselt ülesöönud, siis ei pruugi isegi tippkoka meistriteos enam naudingut pakkuda, sest ülekoormatud seedimine tahaks hoopis puhkust, mitte uue (kuitahes hea) toidu pealelahmimist...

Niisiis, äkki on sul vaja hoopis ajule ja meeltele puhkust kõigist neist uutest tegevustest, suhtlemistest, sündmustest, asjadest jne?

Kui rabaleda vähem ja lubada endale ajutiselt sellist olemist, kus sa meeleheitlikult ei püüa oma aega migi tegevusega täita, kellegagi suhelda, meelt lahutada, elu nautida vms. Jah, olgu, vältimatu töö ja olmeasjad peab ära tegema, aga muus osas anda endale asu. Kui kingitused enam ei eruta, siis öeldagi: "Ärge tehke mulle enam kingitusi, sest mul on asju juba niigi palju". Kui ei taha suhelda, siis teedki ettepaneku, et ärme praegu kokku saa (kunagi tulevikus), kui ei taha üritusele minna, siis ei lähe üritusele. Kui keegi hakkab õiendama, et kuidas sa siis niimoodi elad, siis tsiteeri Fred Jüssit, et lihtsalt molutada on inimesel ka vaja.

Ehk siis kõigepealt "paastud" kõigest sellest tegevuste/inimeste/asjade virrvarrist ja aju/meelte ülestimulatsioonist. Umbes nagu igasugu hõrgustistest ülesöönul ja isu kaotanul on loogiline mõni aeg üldse mitte süüa/minimaalselt süüa.

Ja edaspidi väldid elu liigset täistoppimist. Teedki vähem ja lahutad meelt vähem, aga oled erksam ja selles vähesemas, mida teed, suudad nö. päriselt kohal olla.

[Külaline]

Kui tuua pareeel söömisega, siis võrdub see ju sellega, et krooniliselt ülesöönud inimene püüab endale veel hõrgustisi sisse toppida. Kuigi tegelikult tuleks justnimelt söömist vähendada. Sest nagu teada, kui kõht on tühi, siis on maitsemeeled ergud ja tundub isegi tavaline või ja leib hõrgutisena. Kui oled aga krooniliselt ülesöönud, siis ei pruugi isegi tippkoka meistriteos enam naudingut pakkuda, sest ülekoormatud seedimine tahaks hoopis puhkust, mitte uue (kuitahes hea) toidu pealelahmimist...

Ma pole TA, aga huvitaval kombel just täna rääkisime sõbraga, kuidas nõukaajal käisime kinos Louis de Funèsi Sandarmi-filmi vaatamas ja saime elamuse terveks eluks, 45 aastat hiljemgi on see sündmus ja emotsioonid meeles. Aga nüüd vaatad iga nädal mõne uue filmi ja mitte ükski ei meeldi! Et vähem asju ja vähem muljeid on vaimses mõttes kasulikumad - sa naudid neid palju rohkem. Selles suhtes on praegu halb aeg, et kõike on palju ja kõigest on küllastumus. Kahju.

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Teemaalgataja: aga kas sind ei kimbuta tänapäeva inimese tüüpiline häda ehk intensiivsest elust tingitud ülestimulatsioon?

Inimesed teevad kõike väga palju - töötavad palju, suhtlevad palju, tarbivad meelelahutust palju jne. jne Asju on ka palju.

Lõpuks on aju ja meeled üleväsinud. Ei suuda mitte millessegi süveneda ega midagi enam vastu võtta. No aga mida teeb inimene? Püüab asju ja elamusi veel rohkem peale kuhjata - et ehk midagi ikka pakuks seda va elevust? Umbes nii, et aga soovitage mulle veel mingi uus hobi või oi, hakkan äkki midagi uut õppima?

Kui tuua pareeel söömisega, siis võrdub see ju sellega, et krooniliselt ülesöönud inimene püüab endale veel hõrgustisi sisse toppida. Kuigi tegelikult tuleks justnimelt söömist vähendada. Sest nagu teada, kui kõht on tühi, siis on maitsemeeled ergud ja tundub isegi tavaline või ja leib hõrgutisena. Kui oled aga krooniliselt ülesöönud, siis ei pruugi isegi tippkoka meistriteos enam naudingut pakkuda, sest ülekoormatud seedimine tahaks hoopis puhkust, mitte uue (kuitahes hea) toidu pealelahmimist...

Niisiis, äkki on sul vaja hoopis ajule ja meeltele puhkust kõigist neist uutest tegevustest, suhtlemistest, sündmustest, asjadest jne?

Kui rabaleda vähem ja lubada endale ajutiselt sellist olemist, kus sa meeleheitlikult ei püüa oma aega migi tegevusega täita, kellegagi suhelda, meelt lahutada, elu nautida vms. Jah, olgu, vältimatu töö ja olmeasjad peab ära tegema, aga muus osas anda endale asu. Kui kingitused enam ei eruta, siis öeldagi: "Ärge tehke mulle enam kingitusi, sest mul on asju juba niigi palju". Kui ei taha suhelda, siis teedki ettepaneku, et ärme praegu kokku saa (kunagi tulevikus), kui ei taha üritusele minna, siis ei lähe üritusele. Kui keegi hakkab õiendama, et kuidas sa siis niimoodi elad, siis tsiteeri Fred Jüssit, et lihtsalt molutada on inimesel ka vaja.

Ehk siis kõigepealt "paastud" kõigest sellest tegevuste/inimeste/asjade virrvarrist ja aju/meelte ülestimulatsioonist. Umbes nagu igasugu hõrgustistest ülesöönul ja isu kaotanul on loogiline mõni aeg üldse mitte süüa/minimaalselt süüa.

Ja edaspidi väldid elu liigset täistoppimist. Teedki vähem ja lahutad meelt vähem, aga oled erksam ja selles vähesemas, mida teed, suudad nö. päriselt kohal olla.

Nii head kommentaari pole ammu lugenud

[Külaline]

Mina avastasin 30.-tes aastates, et palju aitab see, kui sa võtad endalt maha kohustuse tunda tähtpäevade puhul suurt elevust või seda endast välja punnitada. Mõtled nii, et see on täiesti okei ja mul ei ole midagi viga, kui mingi seoses mingi tähtpäevaga (oma sünnipäev, jõulud, uusaasta) mingit erilist tunnet ja elevust ei tunnegi.

Nüüd, juba ammu on tähtpäevad minu jaoks rahulikud päevad. Vabu päevi (riigipühade puhul) hindan endiselt kõrgelt, kuid endast mingit vau-d! välja pigistada ei ürita. Ja see täiesti okei, rahulikum elu on ka hea.

[Külaline]

Mina avastasin 30.-tes aastates, et palju aitab see, kui sa võtad endalt maha kohustuse tunda tähtpäevade puhul suurt elevust või seda endast välja punnitada. Mõtled nii, et see on täiesti okei ja mul ei ole midagi viga, kui mingi seoses mingi tähtpäevaga (oma sünnipäev, jõulud, uusaasta) mingit erilist tunnet ja elevust ei tunnegi.

Nüüd, juba ammu on tähtpäevad minu jaoks rahulikud päevad. Vabu päevi (riigipühade puhul) hindan endiselt kõrgelt, kuid endast mingit vau-d! välja pigistada ei ürita. Ja see täiesti okei, rahulikum elu on ka hea.

Nojaa, aga see ongi ju see, millest TA ja nii mõnigi veel puudust tunnevad! Sellest ärevusest ja elevusest elus, ka pühade eel. Selline rahulik elu võib ju mõne jaoks olla tore, aga mõne teise jaoks on see nagu tulevisin toores puus - ei põle ega kustu.

[Külaline]

Mina avastasin 30.-tes aastates, et palju aitab see, kui sa võtad endalt maha kohustuse tunda tähtpäevade puhul suurt elevust või seda endast välja punnitada. Mõtled nii, et see on täiesti okei ja mul ei ole midagi viga, kui mingi seoses mingi tähtpäevaga (oma sünnipäev, jõulud, uusaasta) mingit erilist tunnet ja elevust ei tunnegi.

Nüüd, juba ammu on tähtpäevad minu jaoks rahulikud päevad. Vabu päevi (riigipühade puhul) hindan endiselt kõrgelt, kuid endast mingit vau-d! välja pigistada ei ürita. Ja see täiesti okei, rahulikum elu on ka hea.

Nojaa, aga see ongi ju see, millest TA ja nii mõnigi veel puudust tunnevad! Sellest ärevusest ja elevusest elus, ka pühade eel. Selline rahulik elu võib ju mõne jaoks olla tore, aga mõne teise jaoks on see nagu tulevisin toores puus - ei põle ega kustu.

Võibolla jah, et on olemas inimesi, kes oma olemuselt on täielikud rutiinipõlgurid. Kui mingis asjas tekib rutiin, muutuvad pettunuks ja masendunuks. Neile ongi teistsugustel (kes hindavad mugavust, hubasust) raske nõu anda.

Hakaku siis näiteks... mingi ettevõtlusega tegelema! Ärimaailmas liigset rutiini ei tohiks olla, riskid ja närvikõdi peaks olema garanteeritud (paljud inimesed justnimelt ei taha ettevõtlusega tegeleda, kuna see tähendab nende jaoks liiga palju ootamatuid olukordi, liiga rahutut elu, liiga palju tõmblemist jne. )

[Külaline]

Teemaalgataja: aga kas sind ei kimbuta tänapäeva inimese tüüpiline häda ehk intensiivsest elust tingitud ülestimulatsioon?

Ma usun, see on üks suur osa probleemist, uskumatu, et ise selle peale ei tulnud.

Viimased 7 aastat olen nagu orav rattas lasknud. Samal ajal korraga nii töö kui ka ülikool - mõlemad on vaimselt sama kurnavad, vaja 100% keskenduda ja terava mõistusega olla. Loomulikult on vaim väsinud ja mis sa ikka teed, kui midagi asjalikku rohkem teha ei jaksa? Sukeldud sotsiaalmeediasse, et mõtteid mujale viia, toites niigi informatsioonist üleküllastunud aju rämpsmeelelahutusega, mis ei nõua suurt süvenemist ega kaasamõtlemist. Kiirelt vahelduva sisu tarbimine tekitab omakorda ülestimulatsiooni. Kahtlemata on sellest kõigest tekkinud küllastumus.

On loomulik, et väsinud inimene võtab vähem ka n-ö elust osa. Mida ma plaanin muuta, on see, et leian kvaliteetsemaid aja veetmise võimalusi (molutamine kuulub ka siia alla!) ning harjutan hetkes/kohal olemist. Nii lihtsad ja loogilised soovitused, aga ometi vajavad meeldetuletamist.

Samas on sellel probleemil veel üks külg. Ma kahtlustasin endal algul ise depressiooni, aga olles seda varem kogenud, on sümptomid ikkagi erinevad. Täiesti juhuslikult tuli mulle enne internetis ette üks ingliskeelne video, kus räägiti anhedooniast. Mina seda mõistet enne kuulnud ei olnud, aga mees videos kirjeldas seda täpselt nii, nagu mul ongi: rõõmu- ja huvipuudus ning tunne, nagu oleks seest surnud. Anhedoonia võib olla üks depressiooni sümptomeid. Minu varasem depressioon oli just see kurvameelsusesse kaldumine ning võimetus saada maast lahti ja tegutseda. Neid sümptomeid mul enam ei ole. Lisaks ma ikkagi nagu sain ka midagi, kui tegin meeldivaid tegevusi, keskendusin ka hästi palju oma koduloomadele. See pakkus mulle lohutust ja rahulolu. Nüüd olen nagu mingi mõttetu põrandanurka visatud käsn, kes ei tunne midagi ja kelle eksistentsi ei õigusta miski. Minu arust on see mingis mõttes hullem versioon - nagu robotiseerunud olevus, lihtsalt kulged.

Keegi pakkus, et minu probleem võib olla ealisest iseärasusest tingitud elutüdimus. See vist käis ka läbi, et see tunne on seotud surmaks valmistumisega. Selguse huvides mainin, et ma olen kahekümnendates. Masendav, ma tean.

Aga loodan, et siinsest teemast on veel kellelegi abi (tänu teie panusele), minu peas said küll asjad kohe palju selgemaks! Plaanin nüüd minna lähemalt uurima oma uue õpitud mõiste kohta, see veel avastamata maa.

[Külaline]

Depressiooniks nimetatakse seda.

[Külaline]

Pole küll teemaalgataja ega mäleta, et ka Perekoolis oleksin sellist teemat teinud, aga täpselt nii tunnen minagi. Ootasin aastavahetust, lootuses, et ehk tuleb mingi moment, mis tekitaks sellist elevust nagu kunagi vanasti ilutulestikku vaadates ja uusaastasoovide laule kuulates.. aga ikka-ei mingit emotsiooni. Kõik tundus nii tavaline, et isegi juba esimese jaanuari õhtul oli tunne, et seda aastavahetust nagu polekski olnud, ikka kõik seesama vana jura. Ja täna koristan juba kõik kaunistused ära ning panen kuuse kokku (kunstkuusk siis). Argipäev lihtsalt saabub iga aastaga järjest varem minu jaoks..ja mul on sellest nii kurb. Tahaks midagi erilist, aga samas ma ei tea enam, mida.. lihtsalt enam ei paku miski huvi ega elevust, kõik on ühtlaselt hall mass hallis udus.

[Külaline]

Ma olen segaduses ühe ütluse puhul. See ütlus on -ka see läheb mööda. Ma ei saa aru. Kui on midagi halvasti, siis see ütlus lohutab küll. Aga kui on hästi? See ütlus nagu tõmbab pidurit just vaimustusele või rõõmule. Kindel on et rõõm ka läheb mööda, aga kuidagi nukker on seda mõelda, kui oled rõõmus.
Aga eestlastele ongi nagu omane, et ära rõõmusta , ära vaimustu #Ära hõiska enne õhtut. #Pill tuleb pika ilu peale. # kes pärast naerab, naerab paremini . Mulle öeldi lapsena- keela rõõmu. Seda muidugi öeldi seepärast, et mänguhoos õnnetust ei juhtuks. Aga ütlus ise kõlab jaburalt võrreldes tänapäevase- tunne rõõmu või inglisekeelse naudi asemel.

[Külaline]

Ma olen segaduses ühe ütluse puhul. See ütlus on -ka see läheb mööda. Ma ei saa aru. Kui on midagi halvasti, siis see ütlus lohutab küll. Aga kui on hästi? See ütlus nagu tõmbab pidurit just vaimustusele või rõõmule. Kindel on et rõõm ka läheb mööda, aga kuidagi nukker on seda mõelda, kui oled rõõmus.
Aga eestlastele ongi nagu omane, et ära rõõmusta , ära vaimustu #Ära hõiska enne õhtut. #Pill tuleb pika ilu peale. # kes pärast naerab, naerab paremini . Mulle öeldi lapsena- keela rõõmu. Seda muidugi öeldi seepärast, et mänguhoos õnnetust ei juhtuks. Aga ütlus ise kõlab jaburalt võrreldes tänapäevase- tunne rõõmu või inglisekeelse naudi asemel.

Seda ütlust kasutatakse vaid halva puhul.

[Külaline]

Tegelikult on võimetus rõõmu tunda siiski üks depressiooni sümptomitest. Hea vaimse tervisega inimene on uudisihimulik ja naudib elu. Ei ole vaja mingeid erilisi elamusi, et head tuju hoida ja saavutada. Naudibki linnulaulu ja päikesetõusu, tunneb rõõmu elamisest ja suhtlemisest.

[Külaline]

Tegelikult on võimetus rõõmu tunda siiski üks depressiooni sümptomitest. Hea vaimse tervisega inimene on uudisihimulik ja naudib elu. Ei ole vaja mingeid erilisi elamusi, et head tuju hoida ja saavutada. Naudibki linnulaulu ja päikesetõusu, tunneb rõõmu elamisest ja suhtlemisest.

Absoluutselt nõus. Olen 50+. Ühel õhtul tuli pähe, et ohh, läheks uisutama. Ma käisin viimati 25 aastat tagasi, mees 15. Mõeldud-tehtud. Valisime jäähalli ja järgmisel päeval läksime. Küll oli tore! Pärast läksime edasi sööma. Väga tore ja rõõmus päev, elevust ja nalja sai palju. Nüüd valin uiske, kavatsengi käima hakata.

[Külaline]

Absoluutselt nõus. Olen 50+. Ühel õhtul tuli pähe, et ohh, läheks uisutama. Ma käisin viimati 25 aastat tagasi, mees 15. Mõeldud-tehtud. Valisime jäähalli ja järgmisel päeval läksime. Küll oli tore! Pärast läksime edasi sööma. Väga tore ja rõõmus päev, elevust ja nalja sai palju. Nüüd valin uiske, kavatsengi käima hakata.

Ja see jutt haakub teemaalgatusega kuidas??

[Külaline]

Et mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest

[Külaline]

Et mõni ikka veel tunneb rõõmu tehtud asjadest

Soovitan soojalt õppida ruumi lugema.