Lastega või lasteta?

[Tolmukübe]

Kuidas on parem? Kas rahulik elu omaette, raha jääb järgi, või pidev rahmeldamine ja vastutamine (eriti, kui lapsi on palju)?

[Külaline]

Lapsed kasvavad õnneks suureks, nii et igal juhul lastega.

[Külaline]

Mulle väga meeldib üksi olla ja üksi toimetada. Kui lapsed väiksed olid, oli üksiolek mu suurim rahuldamata vajadus. Aga siiski on ülihea meel, et see lastega oleku pingutus on tehtud ja nüüd on võimalus olla kas lastega, kui nad külas on, või lasteta.

[Mupsik]

Mulle meeldib ka väga üksi omas "mullis" palju olla. Olen introvert.
AGA ma ei kujutaks elu ette ilma lasteta(2). Rahast kahju ei ole. See ei korva seda tingimusteta armastust, mida lapsed pakuvad.
Oma aja ma saan siis kui lapsed magavad. Jah, küll oma une arvelt aga ma vajan seda.
Ja tõsi, lapsed kasvavad kiirelt ja ei ole igavesti su püksisääre küljes.
Mul suurem on 11 ja väiksem 1. Ja ma ei vahetaks oma elu mitte millegi muu vastu.

[Külaline]

Kuidas on parem? Kas rahulik elu omaette, raha jääb järgi, või pidev rahmeldamine ja vastutamine (eriti, kui lapsi on palju)?

Mulle meeldib elu lastega. Mitu last sul on Tolmukübe?

[Külaline]

Kuidas on parem? Kas rahulik elu omaette, raha jääb järgi, või pidev rahmeldamine ja vastutamine (eriti, kui lapsi on palju)?

Mulle meeldib elu lastega. Mitu last sul on Tolmukübe?

Nõme pole selliseid asju urgitseda?

[Külaline]

Kuidas on parem? Kas rahulik elu omaette, raha jääb järgi, või pidev rahmeldamine ja vastutamine (eriti, kui lapsi on palju)?

Mulle meeldib elu lastega. Mitu last sul on Tolmukübe?

Nõme pole selliseid asju urgitseda?

Ei ole. See pole ju mingi solvav küsimus.

[Külaline]

Mulle meeldib elu lastega. Mitu last sul on Tolmukübe?

Nõme pole selliseid asju urgitseda?

Ei ole. See pole ju mingi solvav küsimus.

Aga kui sinult urgitsetakse?

[Külaline]

Aga kui sinult urgitsetakse?

Ma juba vastasin, et mulle meeldib elu lastega.

[Külaline]

Lapsed on lihtsalt üks väga suur, pikaajaline, vastutusrikas, väga huvitav, väga lõbus, aga ettearvamatu lõpptulemusega ülikallis projekt. Nagu näiteks suure ja kalli kinnisvaraobjekti ehitamine, ainult et projekt kestab 20 aastat ja eelarve on ettearvamatu ning ehitajateks on tihti oma ala amatöörid. Mõnele inimesele aga ei sobi suured projektid ning kallid ja keerulised ettevõtmised, ta kardab projektiga kaasnevat vastutust, erinevaid ootamatusi, tal on juba tegemist, et omaenda igapäevategemistega hakkama saamisega või siis on tal vastupidi tohutu kontrollivajadus ja kelle jaoks ainuüksi mõte ettearvamatusest tekitab hirmujudinaid. Tihti pole neil kas kunagi piisvalt raha, julgust, usku ei endasse ega teistesse, lootust tuleviku suhtes jne jne, parem on usaldada ainult iseennast ja teha asju, milles tuntakse end kindlalt.
Suured ja hullumeelsed projektid on tõesti matuke mõttetud nii rahaliselt kui ka ajakulu poolest, aga elada ainult pisikeste igapäevatoimetuste nimel, mis sisaldavad ainult enda lõbustamist on ka natuke vähestimuleeriv mõne jaoks.

[Külaline]

Kuna mul on päris pikk elukogemus elust lasteta (üle 30a) ja päris pikk kogemus elust lastega ja juba noorte täiskasvanutega, siis valikski just sellise elu uuesti. Lapsed ei pea lapsi saama, vaid elama natuke ka lasteta elu, aga mingil hetkel see hakkab juba tüütuks ja igavaks minema, see "iseendale elamine", ja just siis ongi õige aeg lastega eluks, kui muud on juba küllalt tehtud. kuskil 30a alguses on just paras aeg lasteks, sest siis ei pane lapsed nii "kinni" sind, sest elus tehtud-nähtud-käidud ka omajagu juba ja saab vanemlust nautida.

[Külaline]

Mina arvan esiteks seda, et üldse mitte kõik inimesed ei pea lapsi saama. See pole mingi kohustus.
Ja mina usun küll, et on neid, kes tõesti siiralt ei taha, misiganes see põhjus siis on.
Samas ma ise tunneks ennast läbikukkununa kui mul lapsi poleks. Ma lihtsalt tean, et mu bioloogiline kell paneks täistuuridel ja praeguseks (olen 40) oleks täiesti katastroof juba.
Nii et mina olen oma valikutega väga rahul. Lapsed tegin noore ja puruvaesena, olid ilusad ajad. Aga lapsed andsid nii palju motivatsiooni, et ma tegin valikuid ja otsuseid, mida ma mitte elus poleks ilma lasteta teinud.
Üht ja õiget vastust siin ei ole.

[Külaline]

Kuna mul on päris pikk elukogemus elust lasteta (üle 30a) ja päris pikk kogemus elust lastega ja juba noorte täiskasvanutega, siis valikski just sellise elu uuesti. Lapsed ei pea lapsi saama, vaid elama natuke ka lasteta elu, aga mingil hetkel see hakkab juba tüütuks ja igavaks minema, see "iseendale elamine", ja just siis ongi õige aeg lastega eluks, kui muud on juba küllalt tehtud. kuskil 30a alguses on just paras aeg lasteks, sest siis ei pane lapsed nii "kinni" sind, sest elus tehtud-nähtud-käidud ka omajagu juba ja saab vanemlust nautida.

Siin on jälle minu kaks teooriat (minu enda kogemuse pealt), mõlemal oma plussid ja miinused.

Lapsed noorelt:
Ilmselt elatakse (üli)koolikallimaga. On mõned aastad aega üksteise sobilikkust testida ja ikka vel noorelt (20-27a) lapsed saada. Magamatusega seotud titeaastaid on 20ndates kordades lihtsam üle elada ja rasedustest taastumine käib palju kergemalt. Raha ja võimalusi küll väga pole, aga väikelapsed sellest väga ka ei hooli ja reisimine jms kallis tittesid ka väga ei huvita, libiido on siiski laes ja alati pakub meelelahutust ja maandust seks. Selleks ajaks, kui lapsed on teismelised, on vanemad 30ndate keskel, ilmselt oma kärjääri tipus, kui neil kärjaär on. Hiljemalt 47-50 eluaastaks on lapsed suured ja oma elu peal. Siis saab ka veel ühtteist avastada ja elus muutusi teha, sest on nii raha, tervist kui aega.


Laste saamine vanemalt.
Suure tõenäosusega pole tegu esimesete kallimatega, sellega seoses on alati oht, et (enamasti) mehel võib olla lapsi varasemast elust. Pole suur probleem, aga kunagi ei või teada. Rahalised vahendid on mõlemal ilmselt väga head, see on suur pluss.
Kui kohtuti 30ndates, siis väga palju aega pole lihtsalt niisamaa koos elada, naisel hakkab vaikselt kell tiksuma, sest peale 35.ndat eluaastat mitut last saada pole sugugi enam lihtne. Kui vahemikus 32-38 (naise vanus) on kõik lapsed olemas, siis paratamault jääb naise (peri)menopaus ja mõne lapse teismeiga samasse vahemikku, mis on pisut kurnavam kõigi jaoks. Tühised probleemid, mis “lollidel noortel” lahendatakse vahel puhtalt seksiga, sest libiido on laes ja lahendusena polegi see halb variant, lahendatakse vanemal paaril natuke teisiti, loodetavasti see toimib kõigi osapoolte jaoks.
Lapsed on suured hiljemalt 58-65 eluaastaks (mees on suure tõenäosusega natuke vanem). Pole need vanemad midagi veel nii vanad muidugi, aga aastate erinevused 55-65 aastastel pole päris võrdväärsed mis 40-50 aastastel.

Üks variant pole parem teisest minu meelest, lihtsalt erinevad strateegiad, tulemus on üsna sama. Kõik saavad elada, kogeda ja keegi millestki ilma ei jää mõlemal juhul.

[Külaline]

Vanemas eas kipuvad lapsevanematel endal ka haigused välja lööma, siis lapsi kasvatada on raske. Mõistlik on lapsed alla 30 aastaks saamist ära teha, parem bioloogiline alus ka, sest lapsevanem ise pole keskkonna ja elustiili saastega pihta saanud. Kui kõrvalt vaadata neid 40 eluaastal esimene laps, siis neil on ikka väga raske ja see raha ei kompenseeri seda raskust. Noorena inimene ei võta elustiili mugavusi nii enesest mõistetavana kui seda võetakse keskealisena.

[Külaline]

Vanemas eas lapse saamine on sellepärast jama, et siis on tavaliselt mänguis igasugu kärgperendus, mis üsna harva on kõigi osapoolte jaoks tore asi. Ikka on seal keegi, kellele ei meeldi, kes pole rahul. Vaatan oma venda, kellel on kolm perekonda ja no ikka üsna jube tundub see elu. Vend küll tõmbleb elu eest, aga keegi on ikka pahane. Näiteks nüüd läks selle viimase pesakonnaga kuskile uut aastat veetma viimase naise ja tema lastega. Oma lapsed siis pahased, et nendest ei tehta väljagi, veedetakse aega võõraste lastega ja tehakse neile reise välja. Vennal küll raha on, muidu oleks asi päris hull, aga tegelikult pole ükski laps rahul selle eluga, naistest rääkimata. Vanadele naistele ei meeldi, et uus naine on oma lapsed majja toonud ja need on kõige tähtsamad, uuele naisele jälle ei meeldi, kui vanad lapsed külas käivad või kuskile kaasa võetakse.

[Külaline]

Vanemas eas lapse saamine on sellepärast jama, et siis on tavaliselt mänguis igasugu kärgperendus, mis üsna harva on kõigi osapoolte jaoks tore asi. Ikka on seal keegi, kellele ei meeldi, kes pole rahul. Vaatan oma venda, kellel on kolm perekonda ja no ikka üsna jube tundub see elu. Vend küll tõmbleb elu eest, aga keegi on ikka pahane. Näiteks nüüd läks selle viimase pesakonnaga kuskile uut aastat veetma viimase naise ja tema lastega. Oma lapsed siis pahased, et nendest ei tehta väljagi, veedetakse aega võõraste lastega ja tehakse neile reise välja. Vennal küll raha on, muidu oleks asi päris hull, aga tegelikult pole ükski laps rahul selle eluga, naistest rääkimata. Vanadele naistele ei meeldi, et uus naine on oma lapsed majja toonud ja need on kõige tähtsamad, uuele naisele jälle ei meeldi, kui vanad lapsed külas käivad või kuskile kaasa võetakse.

Vanemas eas lapse saamisega ei kaasne kärgperendus. Pigem just vastupidi - kärgperendus tekib siis, kui esimene(sed) laps(ed) noorelt saadud. Tihtipeale ei ole need varajased lapsed planeeritud, noored vanemad ei ole pere loomiseks veel valmis. Siis minnakse lahku ja ollakse juba 20-ndate keskel teisel ringil - uus suhe, uued lapsed. Oma tutvusringkonnas päris mitu sellist näidet.

Samas need, kes saavad esimese lapse 20-ndate lõpus või 30-ndates, on reeglina juba oma partneri valikus kindlad ja pere loomiseks valmis. Sellistel peredel on palju suurem tõenäosus kestma jääda. Ja kui minnaksegi hiljem lahku, siis vanus on pigem juba sealmaal, et uusi lapsi enam ei soovi või ei saa.

[Külaline]

Vanemas eas lapse saamine on sellepärast jama, et siis on tavaliselt mänguis igasugu kärgperendus, mis üsna harva on kõigi osapoolte jaoks tore asi. Ikka on seal keegi, kellele ei meeldi, kes pole rahul. Vaatan oma venda, kellel on kolm perekonda ja no ikka üsna jube tundub see elu. Vend küll tõmbleb elu eest, aga keegi on ikka pahane. Näiteks nüüd läks selle viimase pesakonnaga kuskile uut aastat veetma viimase naise ja tema lastega. Oma lapsed siis pahased, et nendest ei tehta väljagi, veedetakse aega võõraste lastega ja tehakse neile reise välja. Vennal küll raha on, muidu oleks asi päris hull, aga tegelikult pole ükski laps rahul selle eluga, naistest rääkimata. Vanadele naistele ei meeldi, et uus naine on oma lapsed majja toonud ja need on kõige tähtsamad, uuele naisele jälle ei meeldi, kui vanad lapsed külas käivad või kuskile kaasa võetakse.

Vanemas eas lapse saamisega ei kaasne kärgperendus. Pigem just vastupidi - kärgperendus tekib siis, kui esimene(sed) laps(ed) noorelt saadud. Tihtipeale ei ole need varajased lapsed planeeritud, noored vanemad ei ole pere loomiseks veel valmis. Siis minnakse lahku ja ollakse juba 20-ndate keskel teisel ringil - uus suhe, uued lapsed. Oma tutvusringkonnas päris mitu sellist näidet.

Samas need, kes saavad esimese lapse 20-ndate lõpus või 30-ndates, on reeglina juba oma partneri valikus kindlad ja pere loomiseks valmis. Sellistel peredel on palju suurem tõenäosus kestma jääda. Ja kui minnaksegi hiljem lahku, siis vanus on pigem juba sealmaal, et uusi lapsi enam ei soovi või ei saa.

Nemad siis ei lähegi 40 aastaselt lahku? Suhtekogemus puudub ka neil ja vanemad inimesed ei ole vähem tülitsevad kui noored, pigem isegi rohkem kibestunud. Need kellel on 4-5 last, nemad viimase lapse saavadki 45 aastaselt või sinna kanti. Mida vanemas eas lapsi saadakse, seda vähem ka neid saadakse, isegi ühe saamisega võib naisel olla suured raskused ja kui pisaraid ja kliinikute vahet marssimisi. Suhegi saab kõva löögi kui naine ei saa lapsi, sest mees peab kuidagi lohutama brbrrrr nõme kõik.

[Külaline]

Kõrvalt vaadates mida vanemaks naine saab, seda väiksemaks muutuvad tal võimalused leida hea suhe, sest välimus pole enam see mis noorena, biokell tiksub ja survestab mehi ja mehed tõmbavad sellise surve peale alati tagasi. Kui naine hakkab 35 aastaselt alles meest otsima, saavad kõik mehed aru mis on naisel plaanis ja nad ei soovi selle naisega suhtesse minna. Mehed tahavad lapsi küll, aga siis kui nad selleks valmis on. Need paarid kes elavad 10 aastat koos ja alles siis saavad lapse, lähevad samuti lahku, sest järsku on elu nii keeruline.

35 aastane naine kipub leidma ka neid lastega mehi, sest neil on suhtekogemus olemas, aga tõsi tekib kärgperendus, mees peab teisele naisele isegi elatist maksma. 35 aastane üksiknaine poissmees meheks ei taha. Seepärast meil kärgperendus ongi metsikult levinud. Kui vallaline lastetu naine näeb mõnda vaba meest kellel on lapsed eelmisest suhtest ja mees tegeleb oma lastega, siis ta usaldab seda meest, ka tema lastega mees tegeleb. Seepärast abielumeestel on ka tohutult palju armukesi, sest naised tahavadki selliseid mehi ja nendega veel lapsi tahavad ka saada.

[Külaline]

Tihtipeale ei ole need varajased lapsed planeeritud, noored vanemad ei ole pere loomiseks veel valmis. Siis minnakse lahku ja ollakse juba 20-ndate keskel teisel ringil - uus suhe, uued lapsed. Oma tutvusringkonnas päris mitu sellist näidet.

Mina pole sellist inimest veel kohanud, kes oleks ühegi täiesti tundmatu eluetapi jaoks täielikult valmis. Pigem näen seda, et lükatakse kõikvõimalikke suuri otsuseid edasi nii kaua kui võimalik. Lahutuse tõenäosus kusjuures tõuseb iga abieluga, kui algul on see mingi 40%, teise kooselus 60% ja kolamanda puhul juba 73%, nii et targemaks ega paremaks pereelu elajaks aastatega eriti ei saada.

[Külaline]

35-40 vanuses on väga keeruline leida ilma kärgpereta toredat vaba meest/naist. Kõik toredad napsatakse siiski varem ära. Valikusse jäänutel on mingi viga küljes. Või siis jah teine ring, aga sellega kaasneb kärgpere.