Kuidas tunda elevust, huvi?

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Mõni laks elult kuluks nüüd ära, raske haigus, mehel armuke, kaotad töö vms. Siis hakkad jälle hindama kõike seda, mis sul on. Elu liiga hea ja läheb igavaks.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

See ei pruugi üldse olla tühja korjamisest. Ma küll ennast nii ekstreemselt ei tunne nagu teemaalgataja - vähemalt kirjelduse järgi, kuid on mulgi mõnikord sarnased mõtted. Ja tuleb see minu meelest pigem just sellest, et kõike on juba tehtud ja kogetud. Et kui keegi käib välja, et mine proovi seda või teist ekstreemset või huvitavat, siis minu puhul on väga suur tõenäosus, et see on juba nähtud-tehtud.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

Mul oli ka vahepeal see, et miski ei pakkunud huvi. Reisisin, käisin üritustel, ostsin asju, midagi ei pakkunud huvi. Siis kuulasin loenguid, kus Marju Lepajõe ja Urmas Tartes rääkisid. Üks rääkis vaimustunult, kuidas ta kaks aastat õppis, et tõlkida mingit keskaegset teksti, Tartes tahtis saada mingit fotot, kuidas lumekirp hüppab, aastaid ajas seda taga juba. Mõtlesin, et kui tore, kui on selline huvi, mingi eesmärk elus, mis vaimustab. Siis tuligi see, et koondati ja otsisin üle poole aasta tööd. Läksin siis õppima, uuele tööle, nüüd on ikka väga palju tegemist ja ei ole seda igavust enam. Eksamid tulevad, iga vaba hetk on arvel. Pärast raskusi tuleb suurem tänutunne elu suhtes.

Aga kui rääkida filmidest, lavastustest, elamustest, siis palju nendest ongi masendavalt halval tasemel. Selles mõttes see igavus pole välja mõeldud.

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Lahuta. Tee Tinderiss ja veel paari kohta konto. 1-2 aastat on päris põnev

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

Jõlkudes igal vabaõhu etendusel, kontserdil ei ole nüüd ka ei tea mis vaimutout.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

See ei pruugi üldse olla tühja korjamisest. Ma küll ennast nii ekstreemselt ei tunne nagu teemaalgataja - vähemalt kirjelduse järgi, kuid on mulgi mõnikord sarnased mõtted. Ja tuleb see minu meelest pigem just sellest, et kõike on juba tehtud ja kogetud. Et kui keegi käib välja, et mine proovi seda või teist ekstreemset või huvitavat, siis minu puhul on väga suur tõenäosus, et see on juba nähtud-tehtud.

Ega polegi valikuid, kas tiksud samas mullis edasi või lähed ümbermaailma reisile. On paljud mingis läbipõlemise momendis oma asjad kõik Eestis maha müünud ja läinudki ära välismaale. Näiteks palju minnakse Taisse, Indiasse, seal valgel inimesel on kergem läbi lüüa, sest valge inimene toob valgeid kliente neile ja valgeid palgatakse hästi. Elu on ühekordne. Võib selle kusagil aias maha mütata või kohata uusi huvitavaid inimesi.

[Külaline]

Vananemine, vaimne väsimus. Müni inimene vaimustub ja suudab sellise lapseliku uudishimu jms säilitada vanuseni, nemad ka ei kibestu.

Aju on masin mis väsib ära kui seda aju toita ainult prügiga, siis muuga enam ei jõua tegeleda. Need inimesed kes kõrge eani on vitaalsed, neil ongi mingi oma tegemine millele nad väga pühenduvad, aga muu prügi lasevad lihtsalt mööda minna. Mida rohkem tühja endasse korjata, seda tühjemaks inimene muutub.

Jõlkudes igal vabaõhu etendusel, kontserdil ei ole nüüd ka ei tea mis vaimutout.

Oleneb kõik sellest kuidas ise midagi näha tahad ja võtad. Tahad näha asju negatiivselt, näedki. Oled positiivne, oledki õnnelikum. Mitte keegi ei saa sind panna midagi nautima kui sa seda ise ei taha.

[Külaline]

See ei pruugi üldse olla tühja korjamisest. Ma küll ennast nii ekstreemselt ei tunne nagu teemaalgataja - vähemalt kirjelduse järgi, kuid on mulgi mõnikord sarnased mõtted. Ja tuleb see minu meelest pigem just sellest, et kõike on juba tehtud ja kogetud. Et kui keegi käib välja, et mine proovi seda või teist ekstreemset või huvitavat, siis minu puhul on väga suur tõenäosus, et see on juba nähtud-tehtud.

Ega polegi valikuid, kas tiksud samas mullis edasi või lähed ümbermaailma reisile. On paljud mingis läbipõlemise momendis oma asjad kõik Eestis maha müünud ja läinudki ära välismaale. Näiteks palju minnakse Taisse, Indiasse, seal valgel inimesel on kergem läbi lüüa, sest valge inimene toob valgeid kliente neile ja valgeid palgatakse hästi. Elu on ühekordne. Võib selle kusagil aias maha mütata või kohata uusi huvitavaid inimesi.
[/quote]
Mind see nt ei tõmba. (Olen esimese tsitaadi autor.) Olen käinud nii Tais kui Indias, mul on sõpru ja kursakaaslasi nii nendest riikidest kui mujalt üle maailma. Olen ka suure osa oma elust mujal kui Eestis elanud. Enamuse maailmast läbi reisinud. Ja maha ma midagi ei müüks - see on piisavalt suure vaevaga saavutatud ja üks asi, mis mind huvitab, on oma kodu ja aiaga tegelemine ning nautimine.

[Külaline]

kui vana oled? mina 56 aastasena ei tunne ka enam sellist lapsikut ja siirast rõõmu, kui noorena. aga ma oskan hinnata on imelist meest ja ägedaid lapsi. mulle meeldib reisida ja aias kaevata. peale paari karmi diagnoosi oskan ma ka hinnata, mis elu väärt on.

[saarmas]

Aga kas te olete muidu iseendaga rahul? (kes igavust tunnete). Enda meelest täiuslikud? Äkki mingi vaimne areng oleks hea ja ka lihtsalt tervise hoidmine.

Ma ise olen tänulik oma elu eest. Sest kogemused mis on olnud on aidanud mingitest asjadest aru saada ja ennast muuta. Või siis on olnud lihtsalt aega vaadelda elu ja kujundada oma väärtusi. Kõik töökohad kus olen olnud, inimesed, keda kohanud või kellest lugenud jm. Ma arvan, et olen saanud osades asjades endale meeldivamaks inimeseks ja osades asjades endale kindlamaks. Minu meelest on kogu elu mõte vaimne areng, et oleks kunagi kõik enda jaoks selge, (et ei oleks mingeid valusad olukordi või midagi).

(Ma ise muidu üsna noor, aga vanus ei loe vist niikuinii mitte midagi).

[Külaline]

Kui miski ei huvita ega paku elevust, kas seda oskust on võimalik kuidagi uuesti ära õppida?

Mõned näited: vaatan ära mingi filmi, teatrietenduse, kontserdi, loen raamatuid, käin kuskil uues kohas - mingit elamust pole, ei oska midagi kosta. Keegi teeb mingi uhke kalli kingituse, teesklen üllatust ja rõõmu, tegelikult on jumala kama kaks. Ma arvan, et vähemalt 6+ aastat on juba nii olnud, et mind ei koti mitte miski, kõik on nagu üks neutraalne mass, elu on mõttetu. Ükskõik mille tegemine tundub tüütu, olgu see jõulud perega, kvaliteetaeg kaaslasega, aja veetmine lemmikloomadega või kokkusaamine sõpradega.

Loomulikult ei näita ma seda välja, keegi ei saa seda teada, mis minu peas tegelikult toimub. Mis ehk rohkem välja paistab, on see, et mul on raske teeselda huvi teiste inimeste jutu vastu. Mõte läheb vahepeal mujale, ei küsi küsimusi jms, sest mind päriselt ei huvita, mis neil öelda on. Tunnen, et hakkan juba liiga sügavale sellesse apaatsusesse vajuma. Vaikselt taipan, et mu töö ei paku mulle enam huvi jne. Mismoodi oma mõistust ümber programmeerida, et suudaks normaalsetest asjadest rõõmu tunda, huvi tunda, uudishimulik olla, elu nautida...? Kõik on tegelikult väga hästi, aga mul on selline tunne, et hakkan vaikselt ära kaduma. Ei, ma ei ole suitsiidne, kurvameelne ega midagi sellist. Kui oleks veel kurvameelne, oleks hea, siis tunneks vähemalt midagigi.

Ma arvasin, et mina tegin selle teema, see on sõna-sõnalt minust. Pikemat aega juba selline tunne nagu vedru oleks maha käinud. Et veel vaikselt tiksun enne seisma jäämist. Ja mitte kuidagi uuesti hoogu sisse ei saa, proovi mida tahes.

[Külaline]

(Ma ise muidu üsna noor, aga vanus ei loe vist niikuinii mitte midagi).

Oh, linnupoeg, just vanusega tulevadki need mõtted ja tunded, et kõik on juba nähtud ja kõike juba tehtud. Ja 50. kord uut aasta vastu võtta või sünnipäeva pidada ei paku enam mitte kui midagi. Kahjuks.

[Külaline]

Ega muud pääsu ole
https://maaleht.delfi.ee/artikkel/12034 ... nam-rikkus

[Külaline]

Võib-olla see ongi valmistumine surmaks, muidu oleks ju raske surmaga leppida. Minu 90 aastane vanaema ütles, et ta tahabki juba ära surra, sest nii igav on. Kõike on juba nähtud ja tehtud, mitte miski ei üllata ega rõõmusta.

[Külaline]

Ma olen seda teemat juba lugenud, Äkki PK-s.

[Külaline]

Mul sama lugu. Mõned aastad tagasi oli suur ja traumaatiline lein (ootamatu surm peres) ja pärast seda on kõik nii mõttetu ja mitte miski ei huvita. Et nagu sain aru, et inimene võib suvalisel hetkel jalapealt surra ja milleks siis üleüldse midagi teha.

[Külaline]

Ma olen seda teemat juba lugenud, Äkki PK-s.

Mina tegin analoogse teema, aga ma ei ole selle teema algataja. Kuid tunnen täpselt samamoodi kui tema. Arvan, et see on vanusega seotud ja usun ühe kommenteerija juttu, et see võib olla surmaks valmistumine. Praegu oleks lihtne minna, kuna millestki ei ole kahju, mis maha jääb.