Lapsepõlvetrauma

[Tolmukübe]

Olete läbi elanud ja kaua kestis? Kas ja kuidas mõjutab täiskasvanu elu? Kui ei mõjuta, kuidas saite üle?

[Külaline]

Olete läbi elanud ja kaua kestis? Kas ja kuidas mõjutab täiskasvanu elu? Kui ei mõjuta, kuidas saite üle?

Minu lapsepõlv kodus ainult psühhotraumadest koosneski.. Ja ei saanudki ma neist kunagi üle, jäigi raske puue ning erinevad psüühilised probleemid.

[Külaline]

Olete läbi elanud ja kaua kestis? Kas ja kuidas mõjutab täiskasvanu elu? Kui ei mõjuta, kuidas saite üle?

Ratsionaalsuse ja psühholoogia alaste raamatute lugemisega. Esimene etapp on analüüsida, mis tekitab konkreetseid tundeid (näiteks, kui kardad pimedas kööki kinna, saab välja mõelda, mis on selle hirmu algselt põhjustanud). Kui ise triggerit üles ei leia, aitab psühholoog. Hirm on muidugi ainult üks võimalik tunne.Seejärel saab minna edasi, kas see on olnud taotluslik või mitte ja kelle poolt. Kui on olnud taotluslik, siis oleks normaalne reaktsioon viha, kuigi ka sellega tuleb tegeleda, on see siiski lihtsam, võrreldes muude tunnetega. Need, kes on suutnud endale suunatud vähivallale reageerida viha, mitte enesesüüdistusega, on sageli sellest kergemini üle saanud.
Mina ise taipasin ühel hetkel, et inimesed valmistavad meile pettumusi sageli seetõttu, et nad lihtsalt ei saa aru oma tegude või tegevusetuse tagajärgedest, et see ongi olnud nende tase, nende mõistuse ja võimete piir. Selle mõistmine tegi asja lihtsamaks. Inimkonnas ülepea on suurem osa lambaid, midagi pole parata, pole võimalik valida vanemaid, aga on võimalik õppida ise neid mustreid mitte kordama. Minul õnnestus pideva eneseanalüüsi tulemusel.

[Külaline]

Siiamaani kestab(36a) kahjuks . Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem.

[Külaline]

Elu on oluliselt mõjutanud, näiteks enesehinnangut ja abikaasa valikut. On mingid toiduga seonduvad olukorras elus, millega ma ei suuda seni toime tulla, alles peale ühe raamatu lugemist taipasin, et see tuleb mu lapsepõlvest, kui ma sain karistada toidu võtmise eest isa riiulilt.

[Külaline]

Olete läbi elanud ja kaua kestis? Kas ja kuidas mõjutab täiskasvanu elu? Kui ei mõjuta, kuidas saite üle?

Olen lapsepõlves 2 korda peksa saanud. Ühe korra ema käest kuuseokstega, teise korra isa käest rihmaga. Asja eest sain ja mingit traumat ei jäänud. Praegu meenutan naljaga.
Aga edaspidist ca 20 aastat mõjutas kogemus mu hoidjatädi küpsetatud Napoleoni koogiga. Olin vist kuuene. Ise aitasin teha ja maitses ülihea. Läksime sellega kuhugi külla ja ma sõin seda palju. Mingil hetkel hakkasin seal külas oksendama. Omateada oli see mu esimene kord niimoodi suurelt oksendada. Ja veel võõrsil. Oi kui paha oli.
Aastakümneid kulus, enne kui jälle Napoleonit maitsesin. Sama tädi tehtut. Ja ikka oli ülihea! Nüüd söön jälle rõõmuga.
Tegelikult polnud ka tollel koogil midagi häda, keegi ei saanud toidumürgitust, ma ise jäingi tõsiselt haigeks mingi viiruse tõttu.

[Külaline]

Elu on oluliselt mõjutanud, näiteks enesehinnangut ja abikaasa valikut. On mingid toiduga seonduvad olukorras elus, millega ma ei suuda seni toime tulla, alles peale ühe raamatu lugemist taipasin, et see tuleb mu lapsepõlvest, kui ma sain karistada toidu võtmise eest isa riiulilt.

Ma alati nagu mõtlen, et psühhoanalüüs proovib välja selgitada neid põhjusi, kust miski asi tuleb. Et näe, mul on trauma sellest, et jäeti kunagi üksi koju, hülgamishirm jne, jne. Vahel läheb mitu aastat selleks. Aga mina mõtlen, et mis siis selle teadmisega teha, et on sellest. Ja siis? Kas sind siis ravis see kohe terveks, kui taipasid, et sellest kogemusest tuleneb sinu trauma?

[Külaline]

Elu on oluliselt mõjutanud, näiteks enesehinnangut ja abikaasa valikut. On mingid toiduga seonduvad olukorras elus, millega ma ei suuda seni toime tulla, alles peale ühe raamatu lugemist taipasin, et see tuleb mu lapsepõlvest, kui ma sain karistada toidu võtmise eest isa riiulilt.

Ma alati nagu mõtlen, et psühhoanalüüs proovib välja selgitada neid põhjusi, kust miski asi tuleb. Et näe, mul on trauma sellest, et jäeti kunagi üksi koju, hülgamishirm jne, jne. Vahel läheb mitu aastat selleks. Aga mina mõtlen, et mis siis selle teadmisega teha, et on sellest. Ja siis? Kas sind siis ravis see kohe terveks, kui taipasid, et sellest kogemusest tuleneb sinu trauma?

No mul pole peale selle seose taipamist olnud sellist olukorda toiduga, mis mind ärritaks, pole lihtsalt juhtunud. Aga ma usun küll, et kui see tekiks, siis nüüd oskaksin paremini reageerida. Ma seni polegi just nagu aru saanud, miks mingis situatsioonid mind niimoodi trigerdavad, et normaalne mõtlemine nagu üldse seiskuks. Kasuks on see arusaamina igal juhul, ma küll usun.

[Külaline]

Olete läbi elanud ja kaua kestis? Kas ja kuidas mõjutab täiskasvanu elu? Kui ei mõjuta, kuidas saite üle?

Minu lapsepõlv kodus ainult psühhotraumadest koosneski.. Ja ei saanudki ma neist kunagi üle, jäigi raske puue ning erinevad psüühilised probleemid.

Sama

[Külaline]

Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem.

Ei saa hästi aru. Kui oled väikse lapsena iga asja eest peksa saanud, siis kuidas saad selle üle nüüd nalja visata? See jube valu ju ei lähe meelest ja ei ole mu jaoks kunagi naljakas.

[Egalitaar]

Kahjuks on. Mitte vähe. Ja kindlasti mõjutab. Nendest jäävad armid igaveseks.

[Külaline]

Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem.

Ei saa hästi aru. Kui oled väikse lapsena iga asja eest peksa saanud, siis kuidas saad selle üle nüüd nalja visata? See jube valu ju ei lähe meelest ja ei ole mu jaoks kunagi naljakas.

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai. Mu laps on ka saanud paar korda ning peab seda absoluutselt õigustatuks.

[Külaline]

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai. Mu laps on ka saanud paar korda ning peab seda absoluutselt õigustatuks.

Sa peaks vangis olema.

[Külaline]

Kunagi keegi ütles, kui ei peksa vanemad, siis peksab elu. Teagi kas tal oli õigus või ei olnud, elu kestab veel.

[Külaline]

Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem.

Ei saa hästi aru. Kui oled väikse lapsena iga asja eest peksa saanud, siis kuidas saad selle üle nüüd nalja visata? See jube valu ju ei lähe meelest ja ei ole mu jaoks kunagi naljakas.

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai.

Siin on vastajad segi aetud.
See, kes kirjutas "Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem", ei kirjutanud midagi peksmisest.

[Külaline]

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai. Mu laps on ka saanud paar korda ning peab seda absoluutselt õigustatuks.

Sa peaks vangis olema.

Whaattt??
Ma peaks vangis olema, sest laps sai korra käega laksu ja korra rihmaga?
Mis sul viga on? 25-30 aastat tagasi oli see pigem vähe, kui vale.

[Külaline]

Ei saa hästi aru. Kui oled väikse lapsena iga asja eest peksa saanud, siis kuidas saad selle üle nüüd nalja visata? See jube valu ju ei lähe meelest ja ei ole mu jaoks kunagi naljakas.

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai.

Siin on vastajad segi aetud.
See, kes kirjutas "Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem", ei kirjutanud midagi peksmisest.

Just. Mina see, kes kirjutas, et viskan selle üle nalja.
Peksa ma ei saanud ja midagi väga räiget ja suurt polnudki. Aga eks oma jälje ikka jätnud.

[Külaline]

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai. Mu laps on ka saanud paar korda ning peab seda absoluutselt õigustatuks.

Sa peaks vangis olema.

Whaattt??
Ma peaks vangis olema, sest laps sai korra käega laksu ja korra rihmaga?
Mis sul viga on? 25-30 aastat tagasi oli see pigem vähe, kui vale.

Isegi aastal 2000 ei olnud laste peksmine rihmaga tavapärane. Ära seleta.

[Külaline]

Olen täna 57 ja lapsena saanud nii vitsa kui rihma ema käest. Mul ei ole sellega seoses mingeid halbu mälestusi, ilmselt sellepärast, et ema armastas meid õega väga. Kerepeale sain, kuna mul oli juba 3 aastasena kombeks kodust laia maailma uurima minna (lasetaiast lasin jalga), ja kui murest segane ema mu kätte sai, siis karistas talle ainsal teadaoleval moel. Sama juhtus ka siis, kui olin 5 ja 7 aastane umbes. Täiesti kindlalt ei saanud ma sellest peksust mingit traumat. Aga isapoolsest emotsionaalsest vägivallast sain küll, vot see moonutas kogu mu edasist elu.

[Külaline]

Aga ma viskan selle üle nüüd nalja pigem.

Ei saa hästi aru. Kui oled väikse lapsena iga asja eest peksa saanud, siis kuidas saad selle üle nüüd nalja visata? See jube valu ju ei lähe meelest ja ei ole mu jaoks kunagi naljakas.

Ta sai 2 korda ja mõistis, miks sai. Mu laps on ka saanud paar korda ning peab seda absoluutselt õigustatuks.

Ja sealt need ühiskonna heidikud tulevadki.