Lemmikraamat?

[Tolmukübe]

Mul ei olegi. Lapsena meeldisid Kalle Blomqvist, Rohelised maskid ja Roostevaba mõõk koos järgedega (või järjega, ei mäleta, oli 1 või 2 raamatut).

[Arutleja]

Ühte ja ainsat lemmikut ei ole, aga on raamatuid, mida olen korduvalt lugenud ja loeks veel. Nagu näiteks "Ogalinnud", "Hääled öös", "Kõrvakiil inimkonnale" ja miks mitte ka Dumas "Kolm musketäri" kõikide selle järgedega.

[Külaline]

Arc de Triumph. Olen seda lugenud vist 1000 korda.

[Külaline]

Ega vist otseselt lemmikut ei olegi. Ja ei ole ka raamatuid korduvalt lugenud.

Aga esimene mis meelde tuleb ja mis sügava jälje jättis on "Kõrbelill" seda vist loeks küll uuesti.

[Külaline]

Ma noorena lugesin " Peata ratsanikku" ikka väga mitukümmend korda. Olin nii armunud peaosalisse Mauricesse. Ja neid raamatuid on mitu, mida ma palju väiksena kordi ja kordi lugend "Väike nõid", "Bullerbi lapsed", " Kalle Blonkvist", "Viplala", "Karlsson katuselt", "Sipsik" jne.
Nüüd loen ka igal õhtul enne magama mnekut. Aga enam mitu korda sama ei loe.

[Egalitaar]

Samuti ei ole lemmikraamatut.

[Mauno]

Mul on vist Ristiisa, no küll on hea raamat.

[Tutiga Täi]

Üks lemmikuid on "Aeg antud elada, aeg antud surra". Ei teagi, miks, sest meeldivaid raamatud on ju palju.

[Külaline]

On olnud päris mitu sellist raamatut, mida olen mitu korda üle lugenud, aga need jäävad kõik enamasti nooruspõlve. Tunne on selline, et kui praegu uuesti loeks, äkki rikuks tookordse emotsiooni ära. Aga siis sain küll täiega sisse elatud ja väga-väga meeldisid. Sai nii nutta kui põnevil olla kui ka lihtsalt vaimustuda kirjanikust.
Ilmselt praegused noored ei peaks neist midagi.
1. Robert Merle "Saar".
2. Sinclair Lewis "Arrowsmith".
3. Mitchell Wilson "Elu täis äikest".
Päris lapsena Magda Szabo "Saaresinine". (No sai ikka nutta!) Selle raamatu emotsioon on siiani eriti eredalt meeles.
Nüüd pole lemmikraamatuid, pigem kirjanikud, keda meelsasti loen. Jo Nesbo, Lee Child, mitmed teised põhjamaade ja ka inglise krimikirjanikud.
Loengi pigem autoripõhiselt, aga noh, ega iga tunnustatud sarikirjaniku kõik raamatud ka võrdselt head pole.

[Külaline]

Kuidas saab üldse olemas olla lemmikraamat? Võimatu, minu arust. On raamatud, mida uuesti loed ja veel ja veel, aga ei ole ju võimalik, et on üks lemmik. Eespool nimetati Triumfikaart - see raamat on minugi riiulil erilisel kohal, on teatud meeleolu, kus ma seda jälle loen, kohati juba peas. Aga et see mu lemmikraamat oleks, ma küll ei saa öelda. Raamatud on nii erinevad. Nagu ei saa võrrelda, kas meeldib rohkem mulgipuder või kalamari, vahuvein või kotlett.

[iiR]

Üks lemmikuid on "Aeg antud elada, aeg antud surra". Ei teagi, miks, sest meeldivaid raamatud on ju palju.

See on Remarque´i teostest minu üks lemmikuid ka.

Aga kõigi aegade lemmikraamatut ma küll öelda ei oska, see nii oleneb ju eluetapist, milles parasjagu olla, meeleolust, isegi aastaajast. Hea raamat võib ju olla nii selline, mida lugedes iga lõik on keeleliselt ja kunstiliselt täielik nauding ja kuidagi ei raatsi, et läbi saaks; kui ka selline, mis on nii põneva süžeega, et neelad paksu raamatu kõik järjed korraga läbi, aga samas kunstiline elamus jääb tagasihoidlikuks. Või mõni raamat polegi nii hirmus sügav ega emotsionaalselt puudutav, aga on hästi leidlik, originaalne, nutikas, humoorikas, no nt Pratchetti mõned lood, lihtsalt oma vaimukuse ja teravmeelsusega võluvad ja mulle meeldib neid väga lugeda, aga lemmikraamatuteks neid seepärast veel pidada ei saa.

Mul vist pigem ongi mingid nö miinimumnõuded - nt ilus, voolav keel, paeluv süžee ja emotsioone tekitavad tegelased (nt hiljuti lugesin "Surmahaigust", mis oli vaimukas ja igatahes pigem hea kui kehv raamat, aga tegelased tekitasid kõik nii "meh" emotsiooni, et lemmikraamatute nimekirja see ikkagi ei jõudnud) - ja siis tuleks sinna lisada veel mingi salapärane särts, mida ma kirjeldada ei oska - ja siis tekibki emotsioon, et kas meeldis või pigem mitte eriti. Ja mõned autorid, kes kindlasti tegelikult on head kirjanikud, lihtsalt pole "minu inimesed" või no õigemini lihtsalt ei kirjuta "minu raamatuid", nt Kivirähk, ma pole kuivik ja saan naljast aru ja puha ja inimesena on ta täiesti sümpaatne kuju ja tema lastejutud mulle pigem meeldivad, aga see, mida ta täiskasvanutele kirjutab, jätab täitsa leigeks.

[kana]

kunagi oli Triumfikaar mu vaieldamatu lemmik. nüüd on meeldinud Orvurong, Vareda, Lilledele värsket vett, Hea uus ilm. aga sellist lemmikut, nagu Triumfikaar, enam ei ole kohanud.

[Külaline]

Arc de Triumph. Olen seda lugenud vist 1000 korda.

Arc de Triomphe