Minu teine nimi on Mure

[Külaline]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. Talvel veel on kuidagi loomulikum see pidev näriv tunne, aga praegu häirib hirmsasti, et ma suve ja ilusaid ilmasid ei naudi, aina kerin ärevaid mõtteid edasi ja tagasi. Saan mõistusega aru, et ette muretsemine ei aita ja maailma pärast südant valutada ei saa, aga ma ei suuda oma mõtlemist muuta. Nagu mingit sorti sõltuvus, et kui sa satud selle sisse, siis enam välja ei saa. Vajan abi, aga ma ei tea, millist.

[Külaline]

Väga hea ülevaatlik tekst. Mina ütleksin, et A) sul on üleminekukriis, hormoonid laes ja see läheb üle. B) kõiki endast nõrgemaid tulebki aidata võimaluste piires ja maailma tulebki päästa, aga muretsemine ja halb tuju ei aita päästa, tegutsemine aitab. C) see on super, et suudad nii selgelt oma seisundit kirjeldada kerge huumoriga. D) Mul mees ütleks, et lase sellest lahti, aga kui sa muud moodi ei saa, siis mõtle nii edasi aga see pole jätkusuutlik su tervise suhtes ja mu lapsed ütleksid, et muretse ja tegutse, aga meie pärast küll ära muretse. Loodan, et sul oli sellest abi!

[Juustup]

Tugev inimene, et sa suudad oma olukorda nii täpselt kirjutada. Ausalt. Aga minu soovitus on pöörduda psühholoogi juurde, kes aitaks Sul aru saada MILLEST see siiski tingitud on. Igal emotsioonil on mingi tagamaa ja kui see on pidev ja läbiv on sellel kindlasti mingi põhjus.

/Juustup

[külaline]

Väga hea ülevaatlik tekst. Mina ütleksin, et A) sul on üleminekukriis, hormoonid laes ja see läheb üle. B) kõiki endast nõrgemaid tulebki aidata võimaluste piires ja maailma tulebki päästa, aga muretsemine ja halb tuju ei aita päästa, tegutsemine aitab. C) see on super, et suudad nii selgelt oma seisundit kirjeldada kerge huumoriga. D) Mul mees ütleks, et lase sellest lahti, aga kui sa muud moodi ei saa, siis mõtle nii edasi aga see pole jätkusuutlik su tervise suhtes ja mu lapsed ütleksid, et muretse ja tegutse, aga meie pärast küll ära muretse. Loodan, et sul oli sellest abi!

Mis hormoonid üleminekuajal laes on?

[Külaline]

Sellel perioodil nagu ka teismelisena ja rasedana oled emotsionaalsem. Kui ise ei tea, siis googelda. PS Sinu vastus ei olnud teemasse kusjuures ega pakkunud teemaalgatajale mingit abi. Proovi järgmine kord teemasse vastata.

[Külaline]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. /.../

Nagu minu sulest oleks see kirjeldus. Võin vahel hingeliselt täiesti ahastusse sattuda, kui mõtlen halvasti koheldud või vaesuses elavatele väikestele lastele, piinatud loomadele või üksildastele vanainimestele. Selline ängistus tuleb peale. Oma oleviku ja tuleviku üle muretsemisest on mul vahel nii kõrini, aga samas on neid muremõtteid raske peletada.

Olen oma probleemist teadlik ja et ennast aidata olen lugenud palju selleteemalist kirjandust, tegelenud mindfullness praktikaga ja proovinud jooga ning hingamisharjutustega oma mõtteid korda saada. Kõige paremini aitabki jooga ja hingamisele keskendumine. Vahel juhtub, et need muremõtted ei lase mul uinuda ja siis on aidanud nelikant-hingamine.

[Katerin]

Ma ise kipun ka sedasi muretsema.
Mind aitas see ütlus: Kõik algab sinust endast. Ma ei saa kaotada ära kogu maailma vaesust ja nälga ja ebaõiglust, kuid ma saan jõudumööda mõjutada positiivselt oma lähiümbrust: oma peret, kodu, lähedasi, töökohta jne. Maailma muutmine paremaks paigaks algab sellest, kui pühendun oma lastele (kuni nad alaealised on), oma mehele, oma kodule, püüan oma tööülesanded teha ära nii hästi kui oskan.

[iiR]

50+ vanuseks mõtlev inimene lihtsalt näeb, et nii nagu head asjad võivad kõigiga juhtuda, juhtvad ka halvad asjad paraku üsna valimatult ka enda, oma lähedaste ja tuttavatega. Surm, haigused, õnnetused, lahutused jne. Nooremana on mu meelest ikkagi nagu selline surematusekeep ümber natuke, selline... bioloogiline muretus või no seljaajus olev tunne, et mina saan ikka sellest jamast välja, mina jään ellu. A mingil hetkel keskea saabudes tabab üsna otse, et pekki, tegelt me keegi ei jää.
Ma ise ikka üritan murest mitte püsielanikku teha, vahel külas käib ta niikuinii. No umbes nii, et ma ei saa keelata tal korra autoga mu õuele keeramast, aga ma ei pea hakkama talle nädalaks külalistetuba ja puhast voodipesu pakkuma.

[Külaline]

Mul on murega nagu mingi oma suhe. Olen ka üldiselt suur muretseja. 2 korda elus ma nagu olin täiesti muretu ja õnnelik. Ja sain sellise õnnetuse osaliseks, et ma nüüd nagu kardan olla muretu ja õnnelik.

[Leevike]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. Talvel veel on kuidagi loomulikum see pidev näriv tunne, aga praegu häirib hirmsasti, et ma suve ja ilusaid ilmasid ei naudi, aina kerin ärevaid mõtteid edasi ja tagasi. Saan mõistusega aru, et ette muretsemine ei aita ja maailma pärast südant valutada ei saa, aga ma ei suuda oma mõtlemist muuta. Nagu mingit sorti sõltuvus, et kui sa satud selle sisse, siis enam välja ei saa. Vajan abi, aga ma ei tea, millist.

Esiemese väikse sammu oled teinud - tunnistad, et vajad abi. Ärevushäirete puhul saab aidata psühhoterapeut-psühholoog (tugevalt soovitaks MITTE minna antidepresseantide teed). Mida sa ise saad teha, kohe täna, on füüsiliselt ennast aktiivsena hoida, iga päev kasvõi 30 minutit erksat jalutust. Uni peaks samuti olema prioriteet. Võiksid proovida, kas toimib nö "muretsemispooltund" või - tund. Istud maha ja muretsed kõik pähetulnud muremõtted ära. Ja peale seda enam mitte, kuni järgmise päeva murepooltunninini. Kui palju seda "p.ska" siis reaalselt juhtub? Et kui täna ei juhtu, siis homme - proovi endale luua stsenaariumid, kus sa kirjeldad ära mida täpselt kardad homses päevas ja kui suur on see tõenäosus, et see juhtub. Ja kui juhtub, kuidas sa saaksid sellega tegeleda, sellega hakkama saada? Või paned kõik tänase päeva mured kirja. Istu maha, 30 minutit ja kirjuta, kuidas maailm on ebaaus laste ja loomade suhtes. Võib olla, et kui endast välja kirjutad kõik, toob see mõneks ajaks leevendust. Võid proovidad siduda kaks tegevust: kõigepealt muretsed 30 min ja siis lähed õue jalutama 30min.

Võiksid iga päev ka ühe positiivse tegevuse endale leida - 15 min raamatut lugeda jalad seinal, teetass lusikatäie meega, küünal. Laki küüsi, tee maitsev smuuti ainult endale ja joo rahulikult ära. Osta-korja kimbuke lilli ENDALE.

Lihtsalt mõned mõted veel. Kirjutad, et krooniline. Kui kaua on krooniline? Kas oled lapsest peale muretsenud. Milline oli sinu ema? Nt kui kasvad äreva ema-isaga koos, siis õpibki laps, et maailm ei ole turvaline, fookus on alati negatiivsel ja kõigel, mis võib juhtuda. Ja eks juhtubki, see elu osa.

Teine mõte, mis absoluutselt sinu puhul ei pruugi kehtida... Minu lähiringkonnas on ka paar sellist, nö professionaalset muretsejat. Kui helistan ja küsin kuidas läheb, on vastus reeglina: ah, mis ta läheb. Istun ja muretsen. Ühele nendest kindlasti on muretsemisel aga oma funktsioon - ta mõtleb koguaeg, kuidas lastel on kõik halvasti ja lastelastel jne (kusjuures ei ole), ning selle peale võtab klaasi. Tihti.
Kirjutad, et tahad suve nautida, aga ei saa, kuna kerid mõtteid peas. Kas selle taga võib olla midagi muud, et sa ei saa suve nautida... ja muretsemisega saboteerid ennast alateadlikult...

Soovin sulle jõudu ja tahtmist ja distsipliini!

[Külaline]

Mõnes ametis on ka mure juba sissekirjutatud. Nt meedikutel, politseil. Ei saa ravida, kui ei tea kõrvaltoimeid. Kui ei osata näha, seda et ravi ei pruugi minna plaanipäraselt.

[Külaline]

Ja lasteaednikud...ei saa ilma muretsemata, olukordi ettenägemata.

[Külaline]

Ja lasteaednikud...ei saa ilma muretsemata, olukordi ettenägemata.

Mm pigem see vist ikka ettenägelikkus, mitte otseselt muretsemine. Sa ei saa minna õpetajana kooli ja hommikul hakata mõtlema et keegi murrab jala või käe täna.
Inglise keeles termin “rumination”- ehk ketrad ja ketrad negatiivseid stsenaariume peas.
Samuti - kui arst peaks nüüd iga patsiendi pärast muretsema ei suudaks ta oma tööd teha. Pigem on rõhk progressil - kuidas saab midagi paremaks teha või aidata. Ja riskianalüüsil - mis rohu mõju kaalub üles kõrvaltoimed. Muretsemine siin ei aita. See siis pigem hoolimine.

[Külaline]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. Talvel veel on kuidagi loomulikum see pidev näriv tunne, aga praegu häirib hirmsasti, et ma suve ja ilusaid ilmasid ei naudi, aina kerin ärevaid mõtteid edasi ja tagasi. Saan mõistusega aru, et ette muretsemine ei aita ja maailma pärast südant valutada ei saa, aga ma ei suuda oma mõtlemist muuta. Nagu mingit sorti sõltuvus, et kui sa satud selle sisse, siis enam välja ei saa. Vajan abi, aga ma ei tea, millist.

Selline ongi elu. Ei ole mõtet lohutada, kuidas tegelikult on pidu ja pillerkaar. Saadakse lapsed, imestan, kas tõesti nähakse elu läbi roosade prillide?
50 aastasena oleksin murest murtud, lähikondsete põhjal hinnates hakkab tervis ja energia sealkandis alla minema, 60 ja 70, ei taha mõeldagi.

[Leevike]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. Talvel veel on kuidagi loomulikum see pidev näriv tunne, aga praegu häirib hirmsasti, et ma suve ja ilusaid ilmasid ei naudi, aina kerin ärevaid mõtteid edasi ja tagasi. Saan mõistusega aru, et ette muretsemine ei aita ja maailma pärast südant valutada ei saa, aga ma ei suuda oma mõtlemist muuta. Nagu mingit sorti sõltuvus, et kui sa satud selle sisse, siis enam välja ei saa. Vajan abi, aga ma ei tea, millist.

Selline ongi elu. Ei ole mõtet lohutada, kuidas tegelikult on pidu ja pillerkaar. Saadakse lapsed, imestan, kas tõesti nähakse elu läbi roosade prillide?
50 aastasena oleksin murest murtud, lähikondsete põhjal hinnates hakkab tervis ja energia sealkandis alla minema, 60 ja 70, ei taha mõeldagi.

See ei lähe teemaga kokku. TA ei kirjuta ju, et kõik peaks olema pidu ja pillerkaar, vaid et ilmselt igapäevast elu, ilma et oleks midagi tõsist juhtunud, ei suuda ta nautida, kuna muretseb kas teemade üle mis otseselt teda ei puuduta või muretseb selle üle, mis VÕIB juhtuda. Ja ei suuda elu nautida, ka mitte ilusat ilma-suve. Ta muretseb "abstraktsete" teemade üle. Ehk tekitab teemasid endale, mille üle muretseda, aga mis võib olla tema elu üldse otseselt ei puuduta. Ja muretsemine on proportsioonist väljas. Ei ole mõtet öelda nt depressioonis või ärevushäire all kannatavale inimesele, et ega elu polegi ju lust ja lillepidu.

[Külaline]

Ma olen 50+ aastat vana ja ma olen krooniline muretseja. See protsess on aina süvenev. Ma muretsen kogu aeg ja kõige pärast: oma tervise, täiskasvanud laste, töö ja raha pärast, kõigi koduta ja piinatud loomade ja väärkoheldud laste pärast, looduse ja maailma olukorra pärast. Ja kuidagi on nii, et kuna ma muretsen, siis halvad asjad juhtuvad ka, ja kuna nad juhtuvad, siis seda enam ma muretsen. Nagu suletud ring. Kui kutsun ennast korrale, et täna ja praegu on ju kõik hästi, naudi ometi hetke, siis kuklas tiksub ikka tunne, et oota-oota, juba homme, kui mitte täna, juhtub jälle mingi p.sk, mis rikub tugevalt tuju või millele lahenduse otsimisega peab tegelema. Talvel veel on kuidagi loomulikum see pidev näriv tunne, aga praegu häirib hirmsasti, et ma suve ja ilusaid ilmasid ei naudi, aina kerin ärevaid mõtteid edasi ja tagasi. Saan mõistusega aru, et ette muretsemine ei aita ja maailma pärast südant valutada ei saa, aga ma ei suuda oma mõtlemist muuta. Nagu mingit sorti sõltuvus, et kui sa satud selle sisse, siis enam välja ei saa. Vajan abi, aga ma ei tea, millist.

Selline ongi elu. Ei ole mõtet lohutada, kuidas tegelikult on pidu ja pillerkaar. Saadakse lapsed, imestan, kas tõesti nähakse elu läbi roosade prillide?
50 aastasena oleksin murest murtud, lähikondsete põhjal hinnates hakkab tervis ja energia sealkandis alla minema, 60 ja 70, ei taha mõeldagi.

See ei lähe teemaga kokku. TA ei kirjuta ju, et kõik peaks olema pidu ja pillerkaar, vaid et ilmselt igapäevast elu, ilma et oleks midagi tõsist juhtunud, ei suuda ta nautida, kuna muretseb kas teemade üle mis otseselt teda ei puuduta või muretseb selle üle, mis VÕIB juhtuda. Ja ei suuda elu nautida, ka mitte ilusat ilma-suve. Ta muretseb "abstraktsete" teemade üle. Ehk tekitab teemasid endale, mille üle muretseda, aga mis võib olla tema elu üldse otseselt ei puuduta. Ja muretsemine on proportsioonist väljas. Ei ole mõtet öelda nt depressioonis või ärevushäire all kannatavale inimesele, et ega elu polegi ju lust ja lillepidu.

Inimese eripära.
Mina ei suuda elu nautida teades, et lõpus ootavad inimese eluteel võikad haigused, räige valu ja surm. Tegelengi 150 asjaga, et poleks aega mõelda millisesse ristviletsuse maailma mind kahe inimese voodirõõmude tõttu läkitati. Soojadsoovitused, sama taktikat kasutada. Efektiivne

[Külaline]

Selline ongi elu. Ei ole mõtet lohutada, kuidas tegelikult on pidu ja pillerkaar. Saadakse lapsed, imestan, kas tõesti nähakse elu läbi roosade prillide?
50 aastasena oleksin murest murtud, lähikondsete põhjal hinnates hakkab tervis ja energia sealkandis alla minema, 60 ja 70, ei taha mõeldagi.

Misasja ?Olen 55 ja ei kujuta ette, mille pärast peaksin kogu aeg muretsema. Elu on lill.

[Külaline]

Olen Su eakaaslane ja mitte just hõbelusikas suus sündinud. Noorena olin ette ja taha muretseja kuni ühel hetkel - täpselt ei mäleta, millega seoses, otsustasin seda muuta, sest krdi väsitav oli niisugune elu.

Üleüldise maailmavalu osas on raskem kui oled hoolivaks loodud, aga mina võtsin reegliks leida iga võimaliku mure kohta üks positiivne elamus/võimalus/kogemus

Á la tabades end lapse eksamitulemuste pärast muretsemas tuletasin endale meelde olla õnnelik, et mul üldse ON laps, kelle eksamitulemuste pärast muretseda:).
Niimoodi pidevalt tasakaalu otsides on muretsemine tasapisi tahaplaanile jäänud, aga see võib olla ka ealine iseärasus.

Mõtlemise pidev kontrollimine on raske töö, aga tasub proovimist.

[Külaline]

Selline ongi elu. Ei ole mõtet lohutada, kuidas tegelikult on pidu ja pillerkaar. Saadakse lapsed, imestan, kas tõesti nähakse elu läbi roosade prillide?
50 aastasena oleksin murest murtud, lähikondsete põhjal hinnates hakkab tervis ja energia sealkandis alla minema, 60 ja 70, ei taha mõeldagi.

See ei lähe teemaga kokku. TA ei kirjuta ju, et kõik peaks olema pidu ja pillerkaar, vaid et ilmselt igapäevast elu, ilma et oleks midagi tõsist juhtunud, ei suuda ta nautida, kuna muretseb kas teemade üle mis otseselt teda ei puuduta või muretseb selle üle, mis VÕIB juhtuda. Ja ei suuda elu nautida, ka mitte ilusat ilma-suve. Ta muretseb "abstraktsete" teemade üle. Ehk tekitab teemasid endale, mille üle muretseda, aga mis võib olla tema elu üldse otseselt ei puuduta. Ja muretsemine on proportsioonist väljas. Ei ole mõtet öelda nt depressioonis või ärevushäire all kannatavale inimesele, et ega elu polegi ju lust ja lillepidu.

Inimese eripära.
Mina ei suuda elu nautida teades, et lõpus ootavad inimese eluteel võikad haigused, räige valu ja surm. Tegelengi 150 asjaga, et poleks aega mõelda millisesse ristviletsuse maailma mind kahe inimese voodirõõmude tõttu läkitati. Soojadsoovitused, sama taktikat kasutada. Efektiivne

Eripära võib olla, aga kui inimene ise leiab, et olukord halveneb ning et see segab tema igapäevast elu, siis saab seda proovida muuta. Sina oled leidnud endale mooduse, kuidas hakkama saada oma “eripäraga” - ehk siis mitte niiöelda algprobleemiga tegelda. Pikemas perspektiivis ilmset võib see taktika vähem hästi töötada, kuna surud oma hirmud ja mured nt tuleviku ees alla ja ei tegele nendega. Kust sul see hirm haiguste ja surma ees tulnud on nt? Jne.