Iibeteemad

[papagoi]

Kas kedagi veel häirivad need iibeteemad, kus teatatakse uutest madalatest rekorditest ja siis kommentaariumites vihased vanad mehed (kirjastiili ja sisu poolest) süüdistavad selles naisi? Kas arvate, et taastuuakse lastetusmaks (kes teab üht kuulsat kommentaatorit asotsiaali kes iga pensioni, iibeteema all platsis on)

Mõni veel peab seda naise kohuseks ja kohustuseks. Mis saab Eesti tulevikust? Kas kardate abordiseaduse rangemaks muutmist nagu Usas, Poolas?

[Külaline]

Abordiseaduse rangemaks muutmist ei karda. St, ma ei usu, et seda Eestis tehakse. Pole rahaga seotud ja miski mis pole rahaga seotud Eesti valitsust ei huvita.
Kibestunud vanamehi ei pea nii väga tähele panema. Neil on nagunii kõik teised süüdi ja pahad. Las nad tänitavad natuke omaette.
Aga iibest, siis ma arvan, et lapsed on pere asi. Mees ja naine peaks lapsed koos üles kasvatama kui juba tehtud on. Aga.. kuna päriselu on päriselu ja mitte muinasjutt, siis oma tütrele ma õpetan küll seda vana head: tee niipalju lapsi kui ise suudad üles kasvatada. Kindlusta oma tagala. Tekita oma kinnisvara, oma investeeringud jne..
Sõltumine teistest pole hea asi..
asotsiaalil on paar õiget mõtet, aga kahjuks ei oska ta eriti suhelda ja lendab hirmsa juraga peale - seetõttu ei huvita tema head mõtted ka kedagi.

[papagoi]

Minu arvates see "tee niipalju lapsi kui ise suudad üles kasvatada" on kõige hullem asi mida saab tütardele õpetada. See eos juba suunab nö viletsaid mehi aktsepteerima ja vastutusest vabastama "mehed on ju mehed". Laps ei peaks ainult naise kaela jääma näiteks lahutuse korral. See õpetus oleks hea vaid siis kui seda sama meestele öeldakse, aga nende puhul on miskipärast normaliseeritud kui ühel hetkel pereelu üle viskab ja uuele ringile minnakse või lihtsalt vabadust nauditakse.

[Külaline]

Minu arvates see "tee niipalju lapsi kui ise suudad üles kasvatada" on kõige hullem asi mida saab tütardele õpetada. See eos juba suunab nö viletsaid mehi aktsepteerima ja vastutusest vabastama "mehed on ju mehed". Laps ei peaks ainult naise kaela jääma näiteks lahutuse korral. See õpetus oleks hea vaid siis kui seda sama meestele öeldakse, aga nende puhul on miskipärast normaliseeritud kui ühel hetkel pereelu üle viskab ja uuele ringile minnakse või lihtsalt vabadust nauditakse.

Loomulikult on lapsed mehe asi ka ja meestel tuleb vastutada. Ütlengi tegelikult pojale sama asja. Vähemalt sarnast.
Aga mis peaks on üks asi ja mis tegelikult on, on teine.
Elus võib igasuguseid asju ette tulla. Ka kaaslase surm näiteks.. Täpselt sama olukord, et peab üksi lapsed üles kasvatama.
Ja see, kes on süüdi või kes mida peab ei pruugi olla lõpptulemuses oluline.
Sebral peab ka ju autojuht lapse üle tee laskma. Ja kui ei lase, on autojuht 100% süüdi. Ikkagi ma õpetan lapsele, et “sina ise vaata, kas auto ikka jääb seisma enne kui üle lähed”. Misiis et see peaks olema autojuhi asi ja normaliseeritud, et autojuht seisma jääb. Kui ei jää, saab haiget ikkagi minu laps, mitte autojuht.
Samamoodi.. kuivõrd ma tean, et minu tütar oma lapsi mingil juhul ei jätaks, siis kui ta peaks mingil põhjusel üksi jääma - olgu siis et sattus töll mees või, et surm tuli liiga vara - hädas oleks pärast ikkagi minu laps.
Olen väga õnnelik, et olen ise ka sama põhimõtet elus jälginud. Kuigi mu lapse isa on mu jaoks maailma parim ja pole kuhugi läinud ja ei lähe ka ilmselt.
Aga teadmine, et mul on kindel tagala, see on ikkagi hea tunne.

[papagoi]

Minu arvates see "tee niipalju lapsi kui ise suudad üles kasvatada" on kõige hullem asi mida saab tütardele õpetada. See eos juba suunab nö viletsaid mehi aktsepteerima ja vastutusest vabastama "mehed on ju mehed". Laps ei peaks ainult naise kaela jääma näiteks lahutuse korral. See õpetus oleks hea vaid siis kui seda sama meestele öeldakse, aga nende puhul on miskipärast normaliseeritud kui ühel hetkel pereelu üle viskab ja uuele ringile minnakse või lihtsalt vabadust nauditakse.

Loomulikult on lapsed mehe asi ka ja meestel tuleb vastutada. Ütlengi tegelikult pojale sama asja. Vähemalt sarnast.
Aga mis peaks on üks asi ja mis tegelikult on, on teine.
Elus võib igasuguseid asju ette tulla. Ka kaaslase surm näiteks.. Täpselt sama olukord, et peab üksi lapsed üles kasvatama.
Ja see, kes on süüdi või kes mida peab ei pruugi olla lõpptulemuses oluline.
Sebral peab ka ju autojuht lapse üle tee laskma. Ja kui ei lase, on autojuht 100% süüdi. Ikkagi ma õpetan lapsele, et “sina ise vaata, kas auto ikka jääb seisma enne kui üle lähed”. Misiis et see peaks olema autojuhi asi ja normaliseeritud, et autojuht seisma jääb. Kui ei jää, saab haiget ikkagi minu laps, mitte autojuht.
Samamoodi.. kuivõrd ma tean, et minu tütar oma lapsi mingil juhul ei jätaks, siis kui ta peaks mingil põhjusel üksi jääma - olgu siis et sattus töll mees või, et surm tuli liiga vara - hädas oleks pärast ikkagi minu laps.
Olen väga õnnelik, et olen ise ka sama põhimõtet elus jälginud. Kuigi mu lapse isa on mu jaoks maailma parim ja pole kuhugi läinud ja ei lähe ka ilmselt.
Aga teadmine, et mul on kindel tagala, see on ikkagi hea tunne.

Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb.

Mina saaksin nii palju lapsi kui mehega koos üles suudaks kasvatada. Kui pean eos arvestama ainult endaga, siis tuleb 0, üksikemana rabelemine ei paku huvi. See, et seda tegelikult enamus inimesed oma poegadele ei ütle ega õpeta näitab ühiskonna suhtumist, et naisel on kohustused ja vastutus, mees saab aga neist loobuda ja seda ei panda pahaks! Vähemalt mitte nii, nagu seda pannakse pahaks naistele.

[Külaline]

Minu arvates see "tee niipalju lapsi kui ise suudad üles kasvatada" on kõige hullem asi mida saab tütardele õpetada. See eos juba suunab nö viletsaid mehi aktsepteerima ja vastutusest vabastama "mehed on ju mehed". Laps ei peaks ainult naise kaela jääma näiteks lahutuse korral. See õpetus oleks hea vaid siis kui seda sama meestele öeldakse, aga nende puhul on miskipärast normaliseeritud kui ühel hetkel pereelu üle viskab ja uuele ringile minnakse või lihtsalt vabadust nauditakse.

Loomulikult on lapsed mehe asi ka ja meestel tuleb vastutada. Ütlengi tegelikult pojale sama asja. Vähemalt sarnast.
Aga mis peaks on üks asi ja mis tegelikult on, on teine.
Elus võib igasuguseid asju ette tulla. Ka kaaslase surm näiteks.. Täpselt sama olukord, et peab üksi lapsed üles kasvatama.
Ja see, kes on süüdi või kes mida peab ei pruugi olla lõpptulemuses oluline.
Sebral peab ka ju autojuht lapse üle tee laskma. Ja kui ei lase, on autojuht 100% süüdi. Ikkagi ma õpetan lapsele, et “sina ise vaata, kas auto ikka jääb seisma enne kui üle lähed”. Misiis et see peaks olema autojuhi asi ja normaliseeritud, et autojuht seisma jääb. Kui ei jää, saab haiget ikkagi minu laps, mitte autojuht.
Samamoodi.. kuivõrd ma tean, et minu tütar oma lapsi mingil juhul ei jätaks, siis kui ta peaks mingil põhjusel üksi jääma - olgu siis et sattus töll mees või, et surm tuli liiga vara - hädas oleks pärast ikkagi minu laps.
Olen väga õnnelik, et olen ise ka sama põhimõtet elus jälginud. Kuigi mu lapse isa on mu jaoks maailma parim ja pole kuhugi läinud ja ei lähe ka ilmselt.
Aga teadmine, et mul on kindel tagala, see on ikkagi hea tunne.

Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb.

Mina saaksin nii palju lapsi kui mehega koos üles suudaks kasvatada. Kui pean eos arvestama ainult endaga, siis tuleb 0, üksikemana rabelemine ei paku huvi. See, et seda tegelikult enamus inimesed oma poegadele ei ütle ega õpeta näitab ühiskonna suhtumist, et naisel on kohustused ja vastutus, mees saab aga neist loobuda ja seda ei panda pahaks! Vähemalt mitte nii, nagu seda pannakse pahaks naistele.

Selle pojale õpetamine ei muuda seda, et sama asja ka tütrele rääkida.
Jah, muidugi tuleb laste ise hoolega valida, aga teist inimest ei saa kontrollida. Ja kesse ikka nii tark on, et kindlalt saab väita, et teda ära ei lollitata.
Võib-olla ma olen loomult ettevaatlikum.. aga minu jaoks ise hakkama saamine on õnne alus.

[papagoi]

Loomulikult on lapsed mehe asi ka ja meestel tuleb vastutada. Ütlengi tegelikult pojale sama asja. Vähemalt sarnast.
Aga mis peaks on üks asi ja mis tegelikult on, on teine.
Elus võib igasuguseid asju ette tulla. Ka kaaslase surm näiteks.. Täpselt sama olukord, et peab üksi lapsed üles kasvatama.
Ja see, kes on süüdi või kes mida peab ei pruugi olla lõpptulemuses oluline.
Sebral peab ka ju autojuht lapse üle tee laskma. Ja kui ei lase, on autojuht 100% süüdi. Ikkagi ma õpetan lapsele, et “sina ise vaata, kas auto ikka jääb seisma enne kui üle lähed”. Misiis et see peaks olema autojuhi asi ja normaliseeritud, et autojuht seisma jääb. Kui ei jää, saab haiget ikkagi minu laps, mitte autojuht.
Samamoodi.. kuivõrd ma tean, et minu tütar oma lapsi mingil juhul ei jätaks, siis kui ta peaks mingil põhjusel üksi jääma - olgu siis et sattus töll mees või, et surm tuli liiga vara - hädas oleks pärast ikkagi minu laps.
Olen väga õnnelik, et olen ise ka sama põhimõtet elus jälginud. Kuigi mu lapse isa on mu jaoks maailma parim ja pole kuhugi läinud ja ei lähe ka ilmselt.
Aga teadmine, et mul on kindel tagala, see on ikkagi hea tunne.

Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb.

Mina saaksin nii palju lapsi kui mehega koos üles suudaks kasvatada. Kui pean eos arvestama ainult endaga, siis tuleb 0, üksikemana rabelemine ei paku huvi. See, et seda tegelikult enamus inimesed oma poegadele ei ütle ega õpeta näitab ühiskonna suhtumist, et naisel on kohustused ja vastutus, mees saab aga neist loobuda ja seda ei panda pahaks! Vähemalt mitte nii, nagu seda pannakse pahaks naistele.

Selle pojale õpetamine ei muuda seda, et sama asja ka tütrele rääkida.
Jah, muidugi tuleb laste ise hoolega valida, aga teist inimest ei saa kontrollida. Ja kesse ikka nii tark on, et kindlalt saab väita, et teda ära ei lollitata.
Võib-olla ma olen loomult ettevaatlikum.. aga minu jaoks ise hakkama saamine on õnne alus.

minu kogemuse järgi räägitakse seda valdavalt naistele. Sisemine feminist minus tahab karjuda, sest see juba alguses õpetab meeste peale mitte lootma.

Kuidagi teistmoodi see ümber sõnastada, et elus saad ainult enda peale loota. Aga seda *naine peab saama nii palju lapsi kui ise üles suudab kasvatada* räägiti ja räägitakse selles kontekstis, kui mees laseb varvast. Ja siis ühelt küljelt pannakse pahaks naistele, miks neil kolm last ei ole, kui on siis targutatakse, et aga miks said nii palju, mehed on ju mehed. See ütlus siiski on seotud sellega, et mehed on vastutustundetud ja naised peaks sellega eos arvestama ja leppima.

See ei ole õige minu arvates ja annab vale sõnumi.

[Külaline]

"Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb."

Sa arvad tõesti, et kõik üksikemad valisid teadlikult sellise mehe, kes tuule suuna muutudes pere juurest jalga laseb?! Või mis su tänitamise mõte on?

[papagoi]

"Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb."

Sa arvad tõesti, et kõik üksikemad valisid teadlikult sellise mehe, kes tuule suuna muutudes pere juurest jalga laseb?! Või mis su tänitamise mõte on?

Ei arva, ma olen ise ka üksikvanema laps.
Mõned valivad ka näiteks tänu sellisele vanaaegsele loosungile *mees VÕIB olla, aga LAPS peab olema*, ja siis valitaksegi esimene meestunnustega isend, et vähemalt laps poleks. Ega keegi seda teadlikult ei valigi, inimeste oskused teise inimese kavatsuste ja karakteri hindamisel on erinevad. Mõni naiivitar arvab, et peolembelisest ossivennast saab ontliku pereisa kasvatada, üldjuhul ei saa.

Mõte on see, et ärme õpeta üksi naistele vastutust võtma vaid õpetame, et elus tuleb enda peale loota. Mitte nii, et meestele on kõik lubatud, ei ole. Mees saagu nii palju lapsi kui ise suudab üleval pidada, hakakem seda juttu rääkima!

[Külaline]

"Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb."

Sa arvad tõesti, et kõik üksikemad valisid teadlikult sellise mehe, kes tuule suuna muutudes pere juurest jalga laseb?! Või mis su tänitamise mõte on?

Kas nüüd just teadlikult, aga kes nädala pärast juba meest oma meheks nimetavad( ja neid ei ole just vähe) ja kuu aja pärast lapseteoga valmis, siis tekib ikka kõvu kahtlusi küll.

[papagoi]

"Ei ole tegelikult teine. Mehe peab valima sellise kes igal juhul oma lapsele toeks on, kas või seaduslikult lepingu tegema. Ainuke asjaolu on jah kaaslase hukkumine, aga see on pigem harv võrreldes sellega palju vabatahtlikult jalga laseb."

Sa arvad tõesti, et kõik üksikemad valisid teadlikult sellise mehe, kes tuule suuna muutudes pere juurest jalga laseb?! Või mis su tänitamise mõte on?

Kas nüüd just teadlikult, aga kes nädala pärast juba meest oma meheks nimetavad( ja neid ei ole just vähe) ja kuu aja pärast lapseteoga valmis, siis tekib ikka kõvu kahtlusi küll.

täpselt, mõni saab lapse nii ruttu (ka avaliku elu tegelastest), et siiras imestus tekib kuidas sellise aja jooksul on võimalik kedagi tundma õppida ja mõelda, et selle inimesega tahan lapse saada ja eluaeg seotud olla. Inimestel on hirm üksinduse ees.

Ise uurisin kohvimasinat ostes 1,5 aastat enne kui otsustasin ühe kasuks...

[Külaline]

See mõte, et tuleb oma lapsele hoolikalt isa valida, on pige, aga paraku olen näinud väga paljude meeste totaalset muutumist, kui leitakse uus naine. Üliheast isast saab keegi teine, kelle käitumist ei ole võimalik enam ära tunda: ei kohtu lastega, ei maksa, ei toeta. Eks on ka neid, kellel see laps juhtub suvalise mehega, aga see on pigem harv nähtus. Meeste käitumine võib lahkuminekul täiesti muutuda ja võidakse hakata käituma absoluutselt teistmoodi kui varem.

[Külaline]

Mõte on see, et ärme õpeta üksi naistele vastutust võtma vaid õpetame, et elus tuleb enda peale loota. Mitte nii, et meestele on kõik lubatud, ei ole. Mees saagu nii palju lapsi kui ise suudab üleval pidada, hakakem seda juttu rääkima!

Sa räägid nagu oleks need teineteist välistavad asjad.
Meestele ei ole mitte sugugi kõik lubatud. Täism.. on mees, kes lapsed maha jätab ja seda tuleb seaduse ja muuga survestada, et nii poleks võimalik teha.
See aga ei tähenda, et nii ikkagi ei võiks juhtuda. Ongi, et kasvõi surma puhul võib nii juhtuda. Vali ja survesta palju tahad.. ikkagi võib elus tulla ootamatusi.
Ja siin tulebki mängu, et “saa nii palju kui ise jõuad..”
See pole kuidagi feminismi vastand. Pigem vastupidi ju..

[kärbe]

Iibeteema ajab närvi, kuna seda ketrab see põlvkond, kes oleks pidanud 90ndatel ise rohkem panustama või 10-20 aastat tagasi soodustama. Praegune madal iive on 10-30aasta taguse olukorra tagajärg. 30 aastat tagasi ei saadud lapsi - praegu pole sünnitajaid- 10 aastat tagasi oli suur töötus - praegusel lapsesaajal on ikka veel kabuhirm oma finantside ees, kui ta just soome pole läinud. Täna töötavad inimesed surmani ja pole lasteaiakohti - pere ei saa rohkem kui üht last sest lapsehoidjaid pole jne jne. Hea on parastada noort inimest, kes üritab nagu ta jaksab. Võiks rohkem soodustada ja vähem õiendada.

Inimene peab saama nii palju lapsi kui ta suudab kasvatada,

Kood: Vali kõik

loogish

. AGA seda peab rääkima ka meestele. Nii selles vaates, et kui naine juba kodus ja lapsega, ei ole see 'happyly ever after' vaid naine võib ja peab kehvast suhtest lahkuma ja mees peab arvestama et sellisel juhul ta kas ei näe oma lapsi või peab nendega nägemise ajal ise hakkama saama. Ja mees peab arvestama et ka tema ei pea saama rohkem lapsi kui jaks lubab. Eriti kärgperenduses peaks see meestel kuklas püsima.

Praegune madal iive võib olla vastutusvõime näitaja - inimesed saavadki nii palju lapsi nagu jaksavad pidada ja kasvatada - ja selles mõttes hea asi.

[Arvamus]

Ma ei usu, et iibe probleemide taga oleks majanduslik seis. Pigem Eestis ei ole perekond tähtsustatud, tähtsustatud on individualism. Siis ei leitagi kaaslast kellega neid lapsi saada. Või siis, kas maailmale üldse on eestlaseid vaja? Kõik teised rahvad siiski paisuvad.

Millised rahvad? Suurem osa maailmast on kahanemas, 100 aasta pärast on ennustatud umbes 7-8 riiki plussis iibega ja ma olen päris kindel riikide nimesid lugedes, et sellistes riikides eestlane elada ei tahaks.

Eestlased võiksid kokkuhoidvamad ja ühtsemad olla. Me aga pole.

[Külaline]

Ma ei usu, et iibe probleemide taga oleks majanduslik seis. Pigem Eestis ei ole perekond tähtsustatud, tähtsustatud on individualism. Siis ei leitagi kaaslast kellega neid lapsi saada. Või siis, kas maailmale üldse on eestlaseid vaja? Kõik teised rahvad siiski paisuvad.

Vähem individualistlikes idamaades on iive veel madalam.

Olles ise laste saamise eas - meie pere jaoks on laste saamise juures finants väga suuresti määrav. Ja mitte kolmanda lapse otsust vaid just esimese kahe. Kinnisvarahinna taskukohasuse ja iibe korrelatsioonid on täiesti asjakohased. Praegu on iseseisvas eestis kinnisvaruutmeetri ajalooline kättesaadavus keskmise palga eest kõikide aegade madalaim. Iive on ka kõikide aegade madalaim.
Me pole aafrikas, kus on aktsepteeritav savipõrandaga hütti köögiprandale lapsi sünnitada. Keskklass üritab enne lapsi minisugusegi kinnisvara soetada, aga selle kättesaadamatus lükkab laste saamist aina edasi.

[Tõutäkk]

Kus viga näed laita, siis tule ja aita põhimõttel olen tegutsenud ja andnud oma panuse iibeprobleemi lahendamiseks.

[kaegu]

Kus viga näed laita, siis tule ja aita põhimõttel olen tegutsenud ja andnud oma panuse iibeprobleemi lahendamiseks.

Appi, ma ei tea kas nutta või naerda.

[Külaline]

Ma ei usu, et iibe probleemide taga oleks majanduslik seis. Pigem Eestis ei ole perekond tähtsustatud, tähtsustatud on individualism. Siis ei leitagi kaaslast kellega neid lapsi saada. Või siis, kas maailmale üldse on eestlaseid vaja? Kõik teised rahvad siiski paisuvad.

Vähem individualistlikes idamaades on iive veel madalam.

Olles ise laste saamise eas - meie pere jaoks on laste saamise juures finants väga suuresti määrav. Ja mitte kolmanda lapse otsust vaid just esimese kahe. Kinnisvarahinna taskukohasuse ja iibe korrelatsioonid on täiesti asjakohased. Praegu on iseseisvas eestis kinnisvaruutmeetri ajalooline kättesaadavus keskmise palga eest kõikide aegade madalaim. Iive on ka kõikide aegade madalaim.
Me pole aafrikas, kus on aktsepteeritav savipõrandaga hütti köögiprandale lapsi sünnitada. Keskklass üritab enne lapsi minisugusegi kinnisvara soetada, aga selle kättesaadamatus lükkab laste saamist aina edasi.

Mina loen välja optimismi puudust, st elukaaslane vast ei ole õige. Elus on kõik saavutatav, ka laste kõrvalt.

Väikeste laste kõrvalt saab igasuguseod asju aga headel tingimustel kodulaen ei kuulu nende hulka. On väga mõistlik laen enne lapsi kätte saada.

Kui terves riigis, terves läänes on iive madal kas kõigil on partner vale? Kui noor inimene ütleb, et ta ei sigi sellel ja sellel põhjusel, tasub kuulata.

[Külaline]

90ndatel olid samuti noored pealiskaudsed ja selle pärast ei saanud lapsi eksole.
Sündivus pööras tõusule kui vanemahüvitis loodi. Järelikult seal ikka mingi rahateema taga on.