Lapsed seltskonnas

[Külaline]

Kuidas te peres on, kui külla tuleb keegi. Kas lubate lastel kuulata, mida räägite või ajate lapsed eemale? Kumb on õigem? Peavad lapsed saama teada mida arvatakse mõnest teisest inimesest? Mida keegi tegi? On see neile üldises plaanis arendav ja vajalik, näha õiget ja valet käitumist, arutlust inimestevaheliste suhete kohta. Nt jäi me vanaisa politseile vahele purjus peaga juhtimise eest. Ikka arutaks vanaisa käitumist, seaduskuulekust. Aga see õõnestab ta autoriteeti lapse silmis. Nt onu pettis onunaist. Nt läks üks mu sõbranna teisega tülli. Kas lapsed võiks sellest teada? Kuulda arutlust kumb on süüdi. Huvitab ju väga see neid. Või parem on olla vait sellistel teemadel ja rääkida vähem isiklikest
või kellegi asjadest laste kuuldes. U nii - ei kulle päält, mida vanemba enemese kõneleva!

[Külaline]

Kui peate lapsed eemale ajama, et nad ei kuuleks, "mida arvatakse mõnest teisest inimesest", siis on tõenäoliselt tegu inetute juttudega ja tasub järele mõelda, miks seltskonnas üldse sellised teemad prevaleerivad.

[Külaline]

Või siis hirm kuidas lapsed õuepeal kuuldud jutud edasi räägivad.

[Külaline]

Kui viisakuse piiridesse jäädakse, siis on mu arvates tihti kasulik ka lastel kuulda, mida inimeste käitumisest arvatakse. Aitab neil endil ka õppida, mis on hea, mis halb.
See hea/halb muidugi erineb seltskonniti.
Nt kui seltskonnas on suhtumine, et "ah, hahahhaaa, pettis oma naist, jah? Noh, mehed on ikka surmani poisikesed, mis teha, nii see käibki", siis õpivad lapsed, et see on normaalne ja isegi natuke lõbus. Kui seltskonnas mõistetakse petmine ühehäälselt hukka, õpivad nad, et see on häbiasi. Jne.
Vastavalt kasvatatakse siis ka järgmine põlvkond käituma nii, nagu täiskasvanute eeskuju õpetab.

[Külaline]

Kui peate lapsed eemale ajama, et nad ei kuuleks, "mida arvatakse mõnest teisest inimesest", siis on tõenäoliselt tegu inetute juttudega ja tasub järele mõelda, miks seltskonnas üldse sellised teemad prevaleerivad.

õigluse ja õiglase käitumise väljaselgitamse huvides.

[Külaline]

Kuidas te peres on, kui külla tuleb keegi. Kas lubate lastel kuulata, mida räägite või ajate lapsed eemale? Kumb on õigem? Peavad lapsed saama teada mida arvatakse mõnest teisest inimesest? Mida keegi tegi? On see neile üldises plaanis arendav ja vajalik, näha õiget ja valet käitumist, arutlust inimestevaheliste suhete kohta. Nt jäi me vanaisa politseile vahele purjus peaga juhtimise eest. Ikka arutaks vanaisa käitumist, seaduskuulekust. Aga see õõnestab ta autoriteeti lapse silmis. Nt onu pettis onunaist. Nt läks üks mu sõbranna teisega tülli. Kas lapsed võiks sellest teada? Kuulda arutlust kumb on süüdi. Huvitab ju väga see neid. Või parem on olla vait sellistel teemadel ja rääkida vähem isiklikest
või kellegi asjadest laste kuuldes. U nii - ei kulle päält, mida vanemba enemese kõneleva!

Kas on ununend kuidas ise laps olla oli?
Lapsed on väikesed inimesed, nad ei ole rumalad ja pole mõtet neid peita pärismaailma eest. Kuulevad nad kõiksugu teemasid youtubest, uudistest, raadiost, klassikaaslastelt

[Nätakas]

Ma ei arutaks kellegi isiklikke asju kõrvaliste inimeste kuuldes. Ja lapsed on kõrvalised inimesed sellises situatsioonis. Just sellepärast, et lapsed ei ole rumalad ja saavad sama hästi kui täiskasvanud aru, kellest või millest käib jutt. Laste kasvatamiseks ja arendamiseks on ikka muid viise ka olemas, kui lõug ripakil täiskasvanute arutelusid, mis neid ei puuduta, pealt kuulata. Vanaisa joobes juhtimisest saab lapsega ka otse rääkida ja selgitada, mida vaja.

[Katerin]

Lapsed peaksid olema kaasatud tavaellu, mõistlikkuse piires muidugi. Aga päris nii ka ei saa, et 18 eluaastat on neid hoitud kuskil isolatsioonis ja siis korraga lastakse lahti ja vaadaku ise. Lastel on kasulik viibida täiskasvanute vestluse juures, kuulata ja õppida, kuidas täiskasvanud asju arutavad, analüüsivad, probleeme lahendavad.

Tõtt öelda selliseid jutte nagu teemaalgataja näites olid, meie peres ei räägitagi. No ei paku pinget jahvatada elutoa laua taga onunaise petmisest või vanaisa kiiruseületamisest (kui sellist asja üldse on). On selge, et kui istume elutoas ja ajame juttu, siis need jutud kõlbavad ka laste kõrvadele. Ning samuti on see hea võimalus õpetada lastele sedagi, et oma pere asju küla peal laiali ei räägita. Seegi on osa kasvatusest.

[iiR]

Oleneb.
Üldiselt lapsi eemale ei aja, lihtsalt tuleb veidi valida, mida kelle kuuldes ja kuidas arutada.
Samas iga vestluse juures ei pea lapsed juures passima, nt kui mulle tulevad külla töökaaslased, siis ma eeldan, et lapsed ei passi meiega terrassil, kus oma jutte ajame,vaid teevad mujal oma asju; samas kui peretuttavate või sugulastega on nad täieõiguslikud seltskonna liikmed ja keegi ei kõssita neid kuhugi.
Aga mind küll nt häirib, kui lapsed hakkavad neile selgelt ülejõu ja absoluutselt mitte neissepuutuval teemal küsimusi vahele hõikuma ja suvalisi kommentaare ütlema või igavusest tähelepanuotsivalt käituma, see näitab minu meelest kasvatamatust ja oma lapsi kutsun sellise käitumise ilmnedes korrale ning soovitan neile mõnd muud tegevust kui täiskasvanute seltskonnas viibimine (= jah, ajan eemale).

[Juustup]

Kui lapsed ära ajada, hakkavad nad varem või hiljem salaja pealt kuulama. Las parem kuulavad otse.

/Juustup

[Külaline]

Kui lapsed ära ajada, hakkavad nad varem või hiljem salaja pealt kuulama. Las parem kuulavad otse.

/Juustup

Nii see on. Räägin oma õega. Õde räägib oma ämmast, temaga seotud probleemist. Ta ei taha, et nende laps sellest tülist teada saaks. Laps istub algul eemal. Hakkab kõrvu kikitama. Tuleb lähemale. Lõpuks juba hakkab juba küsima. Aga see jutt pole tema kõrvadele. See õõnestab vanaema autoriteeti lapse silmis. Ja üldse paljud tülitsevad ka nii, et ei tee seda laste kuuldes. On see nüüd vale või õige siis.

[iiR]

Kui lapsed ära ajada, hakkavad nad varem või hiljem salaja pealt kuulama. Las parem kuulavad otse.

/Juustup

Nii see on. Räägin oma õega. Õde räägib oma ämmast, temaga seotud probleemist. Ta ei taha, et nende laps sellest tülist teada saaks. Laps istub algul eemal. Hakkab kõrvu kikitama. Tuleb lähemale. Lõpuks juba hakkab juba küsima. Aga see jutt pole tema kõrvadele. See õõnestab vanaema autoriteeti lapse silmis. Ja üldse paljud tülitsevad ka nii, et ei tee seda laste kuuldes. On see nüüd vale või õige siis.

Lapsele olulist inimest kindlasti ei peaks lapse kuuldes klatšima.

Tülitsemine ei ole samuti ju niikuinii konstruktiivne tegevus; kui on vaja mingi probleem omavahel lahendada, siis loomulikult võikski seda teha omavahel, mitte teiste (sh laste) kuuldes. Väga häiriv on omavahelist teemat klattivaid inimesi olla sunnitud taluma ja lapse jaoks on see veel keerulisem olukord, kui vaidlejateks on talle kaks tähtsaimat inimest. See ei tähenda, et lapse kuuldes peab kõiges ühel nõul olema, aga teineteisesse lugupidavalt suhtuma küll, ka vaieldes, olgu siis laste kuuldes või kahekesi.

[Külaline]

Lapsed saavad aru ka sellest, kui käib mingi eriti madalalaubaline klats ja tagarääkimine, sel juhul kannatab pigem klatsija-vanema maine lapse silmis. Laps saab väga hästi au, mis on halvustav salajutt, isegi kui ta olukorda 100% ei mõista, millest jutt.
Nt minu vanaema mustas kõigile mu isa. Kas ma hakkasin sellepärast isa vähem armastama= Loomulikult mitte, mina ju teadsin, missugune ta on ja et vanaema jutt pole tõde. Kannatada sai vanaema maine minu silmis.

[Külaline]

Lapsed saavad aru ka sellest, kui käib mingi eriti madalalaubaline klats ja tagarääkimine, sel juhul kannatab pigem klatsija-vanema maine lapse silmis. Laps saab väga hästi au, mis on halvustav salajutt, isegi kui ta olukorda 100% ei mõista, millest jutt.
Nt minu vanaema mustas kõigile mu isa. Kas ma hakkasin sellepärast isa vähem armastama= Loomulikult mitte, mina ju teadsin, missugune ta on ja et vanaema jutt pole tõde. Kannatada sai vanaema maine minu silmis.

Nõustun. Olen peale lahkuminekut hoolega jälginud, et ma lapsele ega lapse kuuldes tema isast ühtegi halba sõna ei räägiks ka ei luba ka teistel seda teha. Mitte, et ta mingi ideaalne oli, vastupidi, aga lapse jaoks on ta endiselt armas issi ja tema mustamisega ma mustan hoopis ennast.