Kellel on hea/toimiv suhe, kas te kritiseerite oma partnerit?

[Tolmukübe]

Kas peate seda vajalikuks, a la et sõber ütleb tõtt näkku? A la kus viga näed laita, seal tule ja aita (antud juhul siis "probleemist" rääkimine). Või te ei kritiseeri teda, kõlbab teine nii, nagu on? Kas nii, emba-kumba pidi, pikemalt elamine on jätkusuutlik?

[Külaline]

Milline see tõde peaks olema mida teisele näkku öelda ja miks peaks olema mingid probleemid mida siis arutama?

[Külaline]

Ütlen ikka, aga viisakalt ja konstruktiivselt, mitte lihtsalt pidevalt vingudes. Toimivus oleneb sellest, kas inimene suudab ja tahab oma vigu tunnistada või mitte. Ja kas tahab ja suudab lahendusi leida. Kuigi eks lihtsam on muidugi juba sobiv partner leida kui hakata suuri probleeme lahendama. Praeguses suhtes mul suht palju probleeme, aga õnneks mõlemad talume ausat kriitikat ja suudame sellest rahulikult ja lugupidavalt rääkida. Raske muidugi on, aga kohati väga hea ka.

[Külaline]

Kes olen mina, et otsustada teise inimese puhul, mis on viga ja mis seda ei ole? Kui miski partneri käitumises mind väga häirib - no jätab sahtleid lahti või nõusid pesemata, siis sellest räägime. Aga need on lihtsalt harjumused, mitte vead. Üldiselt lähtun põhimõttest, et oleme kumbki eraldi inimesed oma eripäradega, kes juhtumisi armastavad üksteist. Miks ma peaks tahtma ümber kasvatada inimest, kellesse armusin?

[Külaline]

Oleme rääkinud asjadest, mis mind häirivad ja asjadest, mis meest häirivad. Igas normaalses suhtes ju tehakse seda. Muidu ei saakski ju pikka aega koos elada.

[iiR]

Meie kumbki mehega eriti ütlejad ei ole, aga ega eriti ei häiri ka. Ma tõesti ei tea, kas suhe on hea ja kaua kaestnud sellele vaatamata või selle tõttu.

[Katerin]

Kas peate seda vajalikuks, a la et sõber ütleb tõtt näkku? A la kus viga näed laita, seal tule ja aita (antud juhul siis "probleemist" rääkimine). Või te ei kritiseeri teda, kõlbab teine nii, nagu on? Kas nii, emba-kumba pidi, pikemalt elamine on jätkusuutlik?

Selline väljendusviis "ütleb tõtt näkku!" jätab küll hirmus tigeda ja agressiivse mulje. Sellise, millele normaalses ehk siis terves ja teineteist austavas suhtes küll kohta olla ei tohiks.

Ja vastuvaidlejate väiteid ette pareerides - ei, ainukene teine lahendus ei ole enese mahasurumine ja murust madalamaks tegemine (nagu need vaidlejad nüüd enamasti väita üritavad).

Kui midagi häirib, siis oleneb, kas teise võimuses on seda probleemi muuta või ei. Tean üht tuttavat, kes teeb oma mehele pidevalt märkusi tolle lühikese kasvu teemal, aga seda ei saa ju kuidagi muuta. Seega selline tänitamine mürgitab ilmaasjata suhet ja muud kasu polegi. Ka paljud harjumused - neidki on ühel täiskasvanud inimesel muuta väga raske, kui mitte võimatu. Seega - kui sa oma kaaslase juures näed mingit asja, mis sind häirib, aga mida ei tema ega sina muuta ei saa, siis ole parem vait. Kui lõid suhte täiskasvanuga, siis pead arvestama, et oled suhtes nii tema enese kui ka tema harjumustega. Ilmselt häirib ka teist sinu juures nii mõndagi, aga ta ei tule sulle seda näkku partsatama.

Kõige tobedam asi suhtes on see, kui üks pool muudkui tänitab teise kallal, et miks sa teed ikka nii, miks ei tee naa, nagu mina tahan. Kõik muudkui häirib, teine vajab kangesti mingisugust "tõe näkku ütlemist", või muidu... jah, mis siis muidu juhtub? Suhtes on oluline valida võitluseid. Kasuks tuleb oskus näha suurt pilti.

[Külaline]

Ei kritiseeri, aga ütlen, kui midagi on valesti- püksilukk lahti, mingi asi ripakile-ette-lohakile jäänud jne. Põhimõttelistemas küsimustes me väga ka ei "ütle tõtt näkku", sest mis see tüde on, maailmavaateistes küsimustes tihti ei ole õige-vale vastuseid.

[Külaline]

Üks välistab ju teise. Kritiseerides ei saa olla ka head/toimivat suhet.
Küll aga kah, asjadest tuleb rääkida aga seda ei ole õige alati kritiseerides serveerida.

[Külaline]

Kritiseerimine on tegelikult probleemidest rääkimiseks kõige lollakam moodus- teine läheb koheselt lukku, vihastab, hakkab õigustama, läheb minema, kellel mis egokaitse viisid väja kujunenud on, sest tajub seda rünnakuna. Igasugune kaasamõtlemine on siis eos välistatud ja jääbki tühi näägutamine ja halvustamine, kasu pole kellelegi. Minu tõde pole maailma ainus tõde, teisel poolele on jälle oma tõde.

[Külaline]

Kritiseerimine on tegelikult probleemidest rääkimiseks kõige lollakam moodus- teine läheb koheselt lukku, vihastab, hakkab õigustama, läheb minema, kellel mis egokaitse viisid väja kujunenud on, sest tajub seda rünnakuna. Igasugune kaasamõtlemine on siis eos välistatud ja jääbki tühi näägutamine ja halvustamine, kasu pole kellelegi. Minu tõde pole maailma ainus tõde, teisel poolele on jälle oma tõde.

Nõustun. See on surm suhtele. Olgu selleks suhteks siis vanemlus, sõbra või paarisuhe.
Asjadest saaks rääkida ka ilma pideva näägutamise ja kriitikata.
Ma oma lapsega ikka teadlikult hoian ennast tagasi, et ei näägutaks nagu mu oma ema tegi. Raske on aga omast kogemusest saan öelda, et probleemidest saab rääkida ka ilma kriitikata ja sildistamiseta, kui ikka tahta ja mõelda.

[Külaline]

Kritiseerimine on tegelikult probleemidest rääkimiseks kõige lollakam moodus- teine läheb koheselt lukku, vihastab, hakkab õigustama, läheb minema, kellel mis egokaitse viisid väja kujunenud on, sest tajub seda rünnakuna. Igasugune kaasamõtlemine on siis eos välistatud ja jääbki tühi näägutamine ja halvustamine, kasu pole kellelegi. Minu tõde pole maailma ainus tõde, teisel poolele on jälle oma tõde.

Kõik inimesed pole solvujad ja minema jooksjad kui midagi halvasti öeldakse.

[Külaline]

Kõik inimesed pole solvujad ja minema jooksjad kui midagi halvasti öeldakse.

Kõik inimesed ka ei solva oma lähedasi, kui on paremaid mooduseid probleemidest rääkimiseks. KaAs see pole mitte halva suhte tundemärk, kui peab nagu halvasti ütlema? Või oma halva iseloomu tundemärk, kui ajab halvasti ütlema lähedastele?