Diagnoos ath

[Külaline]

Ath-l on nii palju erinevad sümptomeid. Pahad poisid ja korralikud tüdrukud. Takkajärgi saab öelda, et suhted läksid nässu juba nende nõudmiste pärast mis esitati diagnoosiga lapsele lapsepõlves.
Kui on aga diagnoos, mis edasi? Teistele on ikka see omapära talumatu- ei korista, jätab laiali asjad, ei viitsi, unustab, ei keskendu teiste arust olulisele, ja siis kui hakkab midagi tegema, teeb seda või 24 tundi järjest. Ega endal poleks üldse probleemi. Probleem on teistel. Kas ikkagi peab hakkama täiskasvanuna nö normaalseks, kui endal probleemi pole, aga teistel on seoses selle ath sümptomitega? Mis saab neist diagnoosi saanud inimestest edasi? Hakkavad nad püüdma käituda rohkem normaalse inimese moodi lõpuks?

[Külaline]

Ath-l on nii palju erinevad sümptomeid. Pahad poisid ja korralikud tüdrukud. Takkajärgi saab öelda, et suhted läksid nässu juba nende nõudmiste pärast mis esitati diagnoosiga lapsele lapsepõlves.
Kui on aga diagnoos, mis edasi? Teistele on ikka see omapära talumatu- ei korista, jätab laiali asjad, ei viitsi, unustab, ei keskendu teiste arust olulisele, ja siis kui hakkab midagi tegema, teeb seda või 24 tundi järjest. Ega endal poleks üldse probleemi. Probleem on teistel. Kas ikkagi peab hakkama täiskasvanuna nö normaalseks, kui endal probleemi pole, aga teistel on seoses selle ath sümptomitega? Mis saab neist diagnoosi saanud inimestest edasi? Hakkavad nad püüdma käituda rohkem normaalse inimese moodi lõpuks?

Moehaigus. Vanemad tegelegu ise oma lapsega, mitte ärgu lehvitagu ath-diagnoosiga, et terve kari töötajaid oma last kantseldama panna.

[Külaline]

Mulle tundub, et igal inimesel on mõni ath sümptom. Osad tahavad diagnoosi saada, et oma negatiivseid külgi välja vabandada.

[Külaline]

Mulle tundub, et igal inimesel on mõni ath sümptom. Osad tahavad diagnoosi saada, et oma negatiivseid külgi välja vabandada.

+1. Pea igaüks vastab ath sümptomitele mingil määral. Ei suuda tõsiselt võtta enam päriselt mitte hakkamasaavaid ath’sid ja neid kes tahavad kuhugi kuuluda ja enda negatiivsetele omadustele aktsepteeritavat põhjust külge pookida. Nii nagu depressioonist tehti “moe”asi ja kahjuks kannatasid selle all päriselt depressiooni põdejad.

[Külaline]

Keda see segama peaks, kui täiskasvanud inimene oma kodus vähe koristab? Kui elatakse teistega koos, siis jah, on ühised reeglid, et koristavad kõik pereliikmed. Ja ka ath saab enda jaoks nimekirju teha: õhtul pesen nõud, hommikul panen pesu kappi, laupäeval pühin põrandad. Ja konkreetsed väiksed ülesanded siis. Ja kui koristamine on ath-ga pereliikmele keerulisem kui teistele pereliikmetele, siis äkki võtab tema teistelt mingit teist kohustust vähemaks ja teised siis koristavad rohkem, need, kellel see paremini välja tuleb. Mitte nii, et kogu koristamine on selle õnnetu ath õlul, kes siis selle suure ülesandega üksi maadleb ja teised vaatavad pealt.

[Külaline]

Diagnoos polegi alati vajalik. Küll aga on vajalik omi nõrku külgi tundma ja nendega elama õppida. Inimeste ajud ongi väga erinevad, tark oleks seda mõista.
ATH-ga laps on päriselt ka ATH-ga laps, küsige mõne õpetaja käest.

[Külaline]

Teistel inimestel on täiesti ükskõik, kui täiskasvanud ath ei korista või ei keskendu teiste jaoks olulisele. Iseasi, kas teda töötajana talutakse või jääb kogu eluks ema ülalpidamisele. Neid kogu elu emaga elavaid mehi on Eestis päris palju.

[Külaline]

"Mis saab neist diagnoosi saanud inimestest edasi? Hakkavad nad püüdma käituda rohkem normaalse inimese moodi lõpuks?"

Väga paljud "kasvavad diagnoosist välja", ehk siis ülediagnoos.
Nn normaalseid inimesi ei olegi. Igaühel on oma probleemid, oma haigused, oma traumad. Igaühel oma hälve

[Külaline]

Küll tahaks neile moehaigusest kirejatele pakkuda, et aga palun - tule ja ela mu ATH-ga nädal aega, saad vähemalt teada, millest sa rääkida püüad...
Aga teemaalgatajale: ei ole nii, et ATH inimene elus üldse hakkama ei saa. Väga hästi suudab koristada ja teha muid argitoiminguid. See võib võtta rohekm aega, aga palju on kinni ka tahtejõus. Sama on tööasjadega, paljud ATH-kad on omal alal väga edukad. Meil on omad võtted ja nipid, mida kasutame, et hakkama saada. Lihtsalt kohati on väga raske. Diagnoosi saamine on oluline ravimite saamiseks, samas sobiva raviskeemini jõudmine võib võtta hulga aega ja kannatust. ATH inimesel ei pruugi seda jaguda.

[Külaline]

Diagnoos iseenesest ei lahenda ega ravi mitte midagi, hakkama tuleb ikkagi õppida saama, ühiskonnas funktsioneerima, oma eripäradega arvestama, mitte ei pea terve maailm kohanema ja arvestama. Igal inimesel on ath jooni, nii nagu igal inimesel on vahepeal kurvameelsuse perioode- ei ole üks seepärast "üleni" ath ega teine depressioonis.

[Külaline]

Ath-l on nii palju erinevad sümptomeid. Pahad poisid ja korralikud tüdrukud. Takkajärgi saab öelda, et suhted läksid nässu juba nende nõudmiste pärast mis esitati diagnoosiga lapsele lapsepõlves.
Kui on aga diagnoos, mis edasi? Teistele on ikka see omapära talumatu- ei korista, jätab laiali asjad, ei viitsi, unustab, ei keskendu teiste arust olulisele, ja siis kui hakkab midagi tegema, teeb seda või 24 tundi järjest. Ega endal poleks üldse probleemi. Probleem on teistel. Kas ikkagi peab hakkama täiskasvanuna nö normaalseks, kui endal probleemi pole, aga teistel on seoses selle ath sümptomitega? Mis saab neist diagnoosi saanud inimestest edasi? Hakkavad nad püüdma käituda rohkem normaalse inimese moodi lõpuks?

Moehaigus. Vanemad tegelegu ise oma lapsega, mitte ärgu lehvitagu ath-diagnoosiga, et terve kari töötajaid oma last kantseldama panna.

Moehaigus jah. Pooled täiskasvanud naised selle endale külge kleepinud, et vaid saaks seda head ravimist, millega söögiisu nulli läheb ja kõhnaks saab.