Kiusamine - kui laps on kiusaja

[Külaline]

Kahjuks on tõsisasi seegi, et teismelistel on suurimaks autoriteediks kaaslased, mitte enam oma vanemad.
Vanemana siiski tuleb loomulikult resoluutselt reageerida ja püüda last suunata aktsepteeritud käitumisele, lihtsalt teismeeas ei pruugi noor enam olla üldse nii vanemate poolt mõjutatav, et sellest kiiret kasu oleks.

Eks võibki olla nii, et selle kiusamise episoodi tingis kamba käitumine. Pubekad lähevad tihti lihtsalt teistega kaasa, isegi siis, kui nad sellist käitumist ise tegelikult õigeks ei peagi.
Vahel aitab ainult nende eneseusu tõstmine, et nad mõnes olukorras suudaks sellest kambast eralduda, mitte kaasa minna nn massipsühoosiga.
Ise tunned oma last ju kõige paremini ja saad aru, kas ta tegelikult on ise ka kiusaja mentaliteediga või lihtsalt seekord läks seltskonnaga kaasa soovist neile meeldida ja nendega kuidagi ühtne olla.
Ei ole alati nii, et kes üks kord kiusajate pundis oli, on igavesti ise ka kiusaja.

[iiR]

Meil oligi natuke teise nurga alt sarnane juhtum. Üks lähikonnas elav laps oli pidevalt füüsiliselt vägivaldne teistega, hästi kergelt läks endast välja, sõimas, ropendas, ilmselt oli ta jah ka mingi diagnoosiga, mis asja seletab, aga kahjuks ju kuidagi kergemaks ei muuda sellise kaaslasega koos olemist. Seda last hakati teiste laste poolt tõrjuma ja temaga koos ei tahetud midagi teha enam - ning sellest tuli probleem. Et seda last kiusatakse. Tegelikult see tõrjumine muutuski otsapidi kiusuks, sest laps oli ka väga järjepidev ning arusaadavalt igatses teiste laste seltskonda, lihtsalt ei osanud ses seltskonnas kuidagi käituda nii, et teised seda talunud oleksid. Väga keeruline oli selles olukorras otsustada, kes on süüdlane, kes ohver. Ja ühtegi head lahendust ka ei olnud lastele anda, ühelt poolt tuleb õpetada neid kaaslaste erinevusi tolereerima ja mitte kedagi tõrjuma, aga teisalt ise ka ei oleks tahtnud selle lapse seltskonnas pikalt viibida.

[Külaline]

kelle versioon oli, et see üks ei jäta neid rahule ja ise kiusab ja et keegi talle kallale ei läinud, aga "solvata võis natuke jah". mulle tundub väga kahtlane, et kamp suuremaid lapsi ei saa rahumeelselt jagu ühes väiksemast, kes väidetavalt kiusab. veel hullem aga, et kamp suuremaid ei saa aru, et on mindud üle piiri, ega tunne kaasa, kui üks nutab.

Viimased asjad, mida selline olukord vajab, on selle üsna tavalise konflikti mõttetu eskaleerimine, võltsvagatsev hüsteeriline ema (kes tundub olevat eelkõige oma maine pärast mures) ja kiusamisvastased tädid moraali lugemas ja vabandusi välja pressimas.

Üks kiuslik ja tüütu pätakas sai lihtsalt tavalise elu õppetunni, teeb sellest loodetavasti omad järeldused ning pole teinekord enam selline. Lase parem oma lapsel nüüd rahus olla ja lõpeta see vaimne komposteerimine, muidu saad ainult lapse, kes õpib paremini valetama ja sinu eest asju varajama.

[Külaline]

kelle versioon oli, et see üks ei jäta neid rahule ja ise kiusab ja et keegi talle kallale ei läinud, aga "solvata võis natuke jah". mulle tundub väga kahtlane, et kamp suuremaid lapsi ei saa rahumeelselt jagu ühes väiksemast, kes väidetavalt kiusab. veel hullem aga, et kamp suuremaid ei saa aru, et on mindud üle piiri, ega tunne kaasa, kui üks nutab.

Viimased asjad, mida selline olukord vajab, on selle üsna tavalise konflikti mõttetu eskaleerimine, võltsvagatsev hüsteeriline ema (kes tundub olevat eelkõige oma maine pärast mures) ja kiusamisvastased tädid moraali lugemas ja vabandusi välja pressimas.

Üks kiuslik ja tüütu pätakas sai lihtsalt tavalise elu õppetunni, teeb sellest loodetavasti omad järeldused ning pole teinekord enam selline. Lase parem oma lapsel nüüd rahus olla ja lõpeta see vaimne komposteerimine, muidu saad ainult lapse, kes õpib paremini valetama ja sinu eest asju varajama.

ebasõbralikul toonil öeldud, aga sul on õigus, mind häirib küll ka enda n-ö maine selle asja juures. jah, mul ongi asjaga seotud tuttavate ees häbi. aga mu meelest pole see ainult negatiivne, inimestel peabki ju mingi häbitunne olema. mu meelest võiks teismelistel ka olla selline elementaarne piinlikkustunne või mingi mõõdukas hirm tagajärgede ja hukkamõistu ees, ma ei mõtle et nad peavad end maa-alla tampima vigade pärast.

aga last ma pole küll liialt komposteerinud, seepärast siia ka teema tegin, et rahus auru välja lasta ja mõtteid selgemaks saada.