Kiusamine - kui laps on kiusaja

[Külaline]

mida te teeksite, kui saaksite teada, et teie laps on kedagi kiusanud ja mitte väikelaps, vaid teismeline?
mina sain sellise info ja see on nagu pauk vastu pead. täielik võimetus, viha, pettumus, kurbus, häbi, uskumatuse tunne. me oleme sellest nii palju rääkinud, üritanud nii palju empaatiat õpetada, kuidas on võimalik, et meie laps sellise kaabakaliku teoga hakkama sai saada? ma olen nii palju mõelnud, et kumb oleks hullem, kas see, kui mu last kiusatakse, või see, kui ma laps oleks kiusaja. ja no nüüd siis saan selle ühe poole ära kogeda. nii vastik tunne on. ja ei tea, mida edasi teha.

õnneks kool tegeleb olukorraga omalt poolt ka. kiusamine oli verbaalne ja väidetavalt pole kestnud pikka aega, vaid üks laps tegi paar nädalat tagasi midagi teiste meelest nõmedat, mille peale kamp teisi lapsi, minu oma kaasa arvatud, ta kõigist suhtlusvõrgustikest blokkis ja majade vahel õues enam seltskonda ei võta, osa lapsi oli talle ka solvavaid ja roppe sõnu öelnud. igatahes nähti pealt, kui see üks laps, kes on ka noorem kui ülejäänud, nuttis, samal ajal kui ülejäänud kamp ümber tema ilkus ja naeris.

loomulikult rääkisin sellest ka oma lapsega, kelle versioon oli, et see üks ei jäta neid rahule ja ise kiusab ja et keegi talle kallale ei läinud, aga "solvata võis natuke jah". mulle tundub väga kahtlane, et kamp suuremaid lapsi ei saa rahumeelselt jagu ühes väiksemast, kes väidetavalt kiusab. veel hullem aga, et kamp suuremaid ei saa aru, et on mindud üle piiri, ega tunne kaasa, kui üks nutab. see on nii vale ja ebainimlik kuidagi. kuidas saab keegi, kes kodus on nii hea ja sõbralik ja tore, olla seltskonnas selline monstrum, kellel kaastundenupp välja lülitub ja ei astu vahele, kui keegi on nii halvas seisus, vaid lisab oma poolt veel õli tulle?!?!
tunnen end läbi kukkunud vanemana ja ei oska välja mõelda, mis oleks minu lapsele selline tagajärg, mis teda päriselt ka mõtlema paneks. ma tahan ju, et temast kasvaks hea ja tore inimene, mitte mingi vastik kiusaja. mida teie teeksite, tunneksite?

[Külaline]

Kuna mind ennast kiusati, siis ütleksin, et olen tema käitumises sügavalt pettunud ja räägiks lähemalt, mida kiusamine endaga ohvrile kaasa toob - mõnikord jääb see ohvrit terveks eluks saatma, põhjustades madalat enesehinnangut ja ärevust/depressiooni. Et kas soovib kellegi elukvaliteedi rikkumises vastutav olla.
Suunaksin teda ohvri ees vabandama, sest see on vähim, mida ta teha saab ja väljendaksin selgelt, et igasuguse kiusamise suhtes on meil peres nulltolerants ja kiusajad on minu silmis ühiskonna põhjakiht.
Olenevalt lapsest võin ka ähvardada, et kui selline käitumine peaks korduma, siis on sel tagajärjed - võtaks tiinekalt telefoni vm tema jaoks olulist ära ja enne tagasi ei annaks, kui näitab paranemise märke ja tahet tegu heastada/vastutust võtta.

[Külaline]

mida te teeksite, kui saaksite teada, et teie laps on kedagi kiusanud ja mitte väikelaps, vaid teismeline?
mina sain sellise info ja see on nagu pauk vastu pead. täielik võimetus, viha, pettumus, kurbus, häbi, uskumatuse tunne. me oleme sellest nii palju rääkinud, üritanud nii palju empaatiat õpetada, kuidas on võimalik, et meie laps sellise kaabakaliku teoga hakkama sai saada? ma olen nii palju mõelnud, et kumb oleks hullem, kas see, kui mu last kiusatakse, või see, kui ma laps oleks kiusaja. ja no nüüd siis saan selle ühe poole ära kogeda. nii vastik tunne on. ja ei tea, mida edasi teha.

õnneks kool tegeleb olukorraga omalt poolt ka. kiusamine oli verbaalne ja väidetavalt pole kestnud pikka aega, vaid üks laps tegi paar nädalat tagasi midagi teiste meelest nõmedat, mille peale kamp teisi lapsi, minu oma kaasa arvatud, ta kõigist suhtlusvõrgustikest blokkis ja majade vahel õues enam seltskonda ei võta, osa lapsi oli talle ka solvavaid ja roppe sõnu öelnud. igatahes nähti pealt, kui see üks laps, kes on ka noorem kui ülejäänud, nuttis, samal ajal kui ülejäänud kamp ümber tema ilkus ja naeris.

loomulikult rääkisin sellest ka oma lapsega, kelle versioon oli, et see üks ei jäta neid rahule ja ise kiusab ja et keegi talle kallale ei läinud, aga "solvata võis natuke jah". mulle tundub väga kahtlane, et kamp suuremaid lapsi ei saa rahumeelselt jagu ühes väiksemast, kes väidetavalt kiusab. veel hullem aga, et kamp suuremaid ei saa aru, et on mindud üle piiri, ega tunne kaasa, kui üks nutab. see on nii vale ja ebainimlik kuidagi. kuidas saab keegi, kes kodus on nii hea ja sõbralik ja tore, olla seltskonnas selline monstrum, kellel kaastundenupp välja lülitub ja ei astu vahele, kui keegi on nii halvas seisus, vaid lisab oma poolt veel õli tulle?!?!
tunnen end läbi kukkunud vanemana ja ei oska välja mõelda, mis oleks minu lapsele selline tagajärg, mis teda päriselt ka mõtlema paneks. ma tahan ju, et temast kasvaks hea ja tore inimene, mitte mingi vastik kiusaja. mida teie teeksite, tunneksite?

Kas lapsel on normaalne isa, kes võiks olla eeskujuks? Tavaliselt kiusajatel ei ole...

[Külaline]

Kuna mind ennast kiusati, siis ütleksin, et olen tema käitumises sügavalt pettunud ja räägiks lähemalt, mida kiusamine endaga ohvrile kaasa toob - mõnikord jääb see ohvrit terveks eluks saatma, põhjustades madalat enesehinnangut ja ärevust/depressiooni. Et kas soovib kellegi elukvaliteedi rikkumises vastutav olla.
Suunaksin teda ohvri ees vabandama, sest see on vähim, mida ta teha saab ja väljendaksin selgelt, et igasuguse kiusamise suhtes on meil peres nulltolerants ja kiusajad on minu silmis ühiskonna põhjakiht.
Olenevalt lapsest võin ka ähvardada, et kui selline käitumine peaks korduma, siis on sel tagajärjed - võtaks tiinekalt telefoni vm tema jaoks olulist ära ja enne tagasi ei annaks, kui näitab paranemise märke ja tahet tegu heastada/vastutust võtta.

Ära võta isiklikult aga kõlavad nagu näpunäited elukaugetelt täiskasvanutelt tiinekaajakirjades “astu oma kiusajale vastu ja räägi kuidas see sind mõjutab”, “leidke omavaheline hetk ja rääkige südamest südamesael
no hea retsept kogu kooliajaks mõnitatud saada. Igasugune ratsionaalne rääkimine tiinekaga kes on sellisel tasemel et KIUSAB! ei anna tulemust. Tegemist ei ole arenenud täiskasvanuga kes peegeldab ja analüüsib teiste tundeid. See on kui hane selga vesi.

[Külaline]

Juba see on hästi suur samm edasi, et sina kiusaja vanemana üldsegi probleemi tunnistad. Tavapärane sellisel juhul on, et vanem peidab pea liiva alla ja hakkab hoopis ohvrit süüdistama, lähtudes põhimõttest et "aga oma last peab alati kaitsma". (Tegelikult pole see mingi kaitsmine, vaid pigem oma kiusajast lapsele karuteene tegemine muidugi - sest tema kiusamist õigustades ja talle jätkamiseks sellega rohelist tuld andes võib vabalt juhtuda, et ükskord ohvri kannatus katkeb, või katkeb tema isa kannatus, ja siis võivad tagajärjed olla äüsna hullud - aga seekord juba hoopis sinu lapse jaoks.

Või teatavad ohvri vanemad lastekaitsesse ja ma arvan, et sa ei sooviks sattuda lastekaitse hammasrataste vahele. Ühesõnaga - oled väga tubli, et vähemalt püüad ja tunned huvi olukorra lahendamise vastu.

Tihtipeale soovitatakse kiusamise ohvrile, et ärgu tehku väljagi. See nõuanne võib töötada ainult juhuslikku laadi asjade korral - no näiteks, koolimajas keegi tõukab korra last või ütleb talle mööda minnes halvasti. Kuid tõelisele kiusamisele lisab ignoreerimine alati ainult õli tulle, tekitab just hasardi, et huvitav kui kaua teine laps suudab järjepidevat terrorit välja kannatada enne kui plahvatab. Seega, ainuke lahendus kiusamise lõpetamiseks on teha nii, et kiusajal endal tekiksid enda tegevuse tõttu mingid ebamugavused. Mis see täpsemalt on, kas nutikeeld või miskit muud, see on iga pere enda otsustada. Samuti saab ka kool kiusamise lõpetamisele õla alla panna, alandades näiteks kasvõi kiusajal käitumishinnet või pannes ta pärast tunde klassiruumi koristama vms. Või saata kiusaja kasvõi koolipsühholoogi juurde. Iga lisaliigutus, mida kiusaja tegema peab, on tema jaoks ebamugavus ja loodetavasti aitab panna teda pisutki mõtlema, et mida ta sellest kiusuajamisest siis võidab.

Ja muidugi on igati omal kohal vabandamine. Ma arvan, et oleks sinusuguseid vanemaid rohkem, oleks koolikiusu (ja ka hilisema elu kiusu) palju vähem.

[Külaline]

Siin on vaja lapsega põhjalikult rääkida, et saada aru, mis toimus. Peegeldada oma negatiivseid tundeid, mis tekkisid, kui kuulsid, et sinu laps on kiusaja. Rääkida oma kogemustest seoses kiusamisega jne. Ühtlasi ka tegeleda eneserefleksiooniga, et saada aru, kus lapse kasvatamisel asjad on viltu läinud. Palju tööd on nüüd ees.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Äkki jätaksid oma kiusamistegevust toetavad oletamised praegu sinnapaika? Vastik on lugeda sinu kommentaari, kus sa absoluutselt olukorda ja tausta teadmata oled juba ette võtnud kiusajaid toetava positsiooni ja mõnitad ning alandad ohvrit veel omalt pooltki. Vaata õige ise oma sõnadevalikut: "Räägiks oma lapsega ja üritaks tas leida kaastunnet väikese rumala teo suhtes."

Ohver on sinu jaoks reeglina alati "väike", "rumal", kes teeb midagi "nõmedat" ja "lolli", ning kiusamisega tegelevat last sina üritad suunata kiusamise ohvrisse üleolevalt suhtuma. Arva kolm korda, kas see aitab kiusamist lõpetada või ainult hoogustab seda?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Äkki jätaksid oma kiusamistegevust toetavad oletamised praegu sinnapaika? Vastik on lugeda sinu kommentaari, kus sa absoluutselt olukorda ja tausta teadmata oled juba ette võtnud kiusajaid toetava positsiooni ja mõnitad ning alandad ohvrit veel omalt pooltki. Vaata õige ise oma sõnadevalikut: "Räägiks oma lapsega ja üritaks tas leida kaastunnet väikese rumala teo suhtes."

Ohver on sinu jaoks reeglina alati "väike", "rumal", kes teeb midagi "nõmedat" ja "lolli", ning kiusamisega tegelevat last sina üritad suunata kiusamise ohvrisse üleolevalt suhtuma. Arva kolm korda, kas see aitab kiusamist lõpetada või ainult hoogustab seda?

ohver tõesti käituski nõmedalt,valetas ja tekitas ühele lastest probleeme, sellest oli teema ja ümarlaud ja faktid said selgeks. tegu ongi natuke pidurdamatu käitumisega lapsega. aga see ei anna MITTE MINGIT õigust kambale suurematele teda peale tookordse probleemi lahendamist mitu nädalat hiljem niimoodi peedistada, et ta nutab ja teised kõrval irvitavad. see pole inimlik ju! midagi uut sama nõmedat ta igatahes teinud polnud. isegi kui ohvril oli ka olukorras süü, siis laste n-ö karistus talle polnud kaugeltki proportsionaalne ja tegu OLI kiusamisega!

kes pakkus, et äkki mu lapsel pole isa, siis see pole nii, oleme täiesti tavaline normaalne terve perekond, kus vanemad üritavad lastele piisavalt aega leida, teeme koos toredaid asju, üksteise peale ei karjuta, kedagi ei alandata ega lööda. seepärast ongi eriti ebamugav tõdeda, et sellest ikkagi ei piisa ja laps võib ikkagi käituda palju südametumalt kui oleks oodata osanud. ja ma ei taha ei üle ega ala reageerida. väga hea on teie vastuseid olnud lugeda, aitäh, kellel veel kogemusi selle teemaga või nõuandeid, palun andke.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Äkki jätaksid oma kiusamistegevust toetavad oletamised praegu sinnapaika? Vastik on lugeda sinu kommentaari, kus sa absoluutselt olukorda ja tausta teadmata oled juba ette võtnud kiusajaid toetava positsiooni ja mõnitad ning alandad ohvrit veel omalt pooltki. Vaata õige ise oma sõnadevalikut: "Räägiks oma lapsega ja üritaks tas leida kaastunnet väikese rumala teo suhtes."

Ohver on sinu jaoks reeglina alati "väike", "rumal", kes teeb midagi "nõmedat" ja "lolli", ning kiusamisega tegelevat last sina üritad suunata kiusamise ohvrisse üleolevalt suhtuma. Arva kolm korda, kas see aitab kiusamist lõpetada või ainult hoogustab seda?

Kas ta pole siis väiksem, kui t a laps? Ma tõesti oletasin, et teiste suhtes ta midagi ei teinud, vaid see mis ta tegi tekitas teistes mingi vastikuse ja naermise. Samad t a laps ütleb, et ta ise kiusab teisi. Seega peakski äratama lapses kaastunnet ja mõistmist väiksema rumalate tegude suhtes, mitte vastu kiusama.
Kui mina julgesin lapsena lõpuks enda eest seista, kui mind kiusati, sain ikka pahandusega hakkama MINA, sest teine läks kitule. Aga see kaua mina talusin, ei huvitanud kedagi. Seepärast et ma kannatasin ära. Selline olukord pole ka õiglane. Nagu suurwm kannataja on see kes nutma hakkab. Mitte see kes talub ja ei räägi.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Äkki jätaksid oma kiusamistegevust toetavad oletamised praegu sinnapaika? Vastik on lugeda sinu kommentaari, kus sa absoluutselt olukorda ja tausta teadmata oled juba ette võtnud kiusajaid toetava positsiooni ja mõnitad ning alandad ohvrit veel omalt pooltki. Vaata õige ise oma sõnadevalikut: "Räägiks oma lapsega ja üritaks tas leida kaastunnet väikese rumala teo suhtes."

Ohver on sinu jaoks reeglina alati "väike", "rumal", kes teeb midagi "nõmedat" ja "lolli", ning kiusamisega tegelevat last sina üritad suunata kiusamise ohvrisse üleolevalt suhtuma. Arva kolm korda, kas see aitab kiusamist lõpetada või ainult hoogustab seda?

ohver tõesti käituski nõmedalt,valetas ja tekitas ühele lastest probleeme, sellest oli teema ja ümarlaud ja faktid said selgeks. tegu ongi natuke pidurdamatu käitumisega lapsega. aga see ei anna MITTE MINGIT õigust kambale suurematele teda peale tookordse probleemi lahendamist mitu nädalat hiljem niimoodi peedistada, et ta nutab ja teised kõrval irvitavad. see pole inimlik ju! midagi uut sama nõmedat ta igatahes teinud polnud. isegi kui ohvril oli ka olukorras süü, siis laste n-ö karistus talle polnud kaugeltki proportsionaalne ja tegu OLI kiusamisega!

kes pakkus, et äkki mu lapsel pole isa, siis see pole nii, oleme täiesti tavaline normaalne terve perekond, kus vanemad üritavad lastele piisavalt aega leida, teeme koos toredaid asju, üksteise peale ei karjuta, kedagi ei alandata ega lööda. seepärast ongi eriti ebamugav tõdeda, et sellest ikkagi ei piisa ja laps võib ikkagi käituda palju südametumalt kui oleks oodata osanud. ja ma ei taha ei üle ega ala reageerida. väga hea on teie vastuseid olnud lugeda, aitäh, kellel veel kogemusi selle teemaga või nõuandeid, palun andke.

No aga teil ongi tavaline normaslne pere ja "õiged" instinkid. Su laps kiusas kambakesi nooremat last. Ainult nii jääb ta ellu.
Küsisid ta käest, kas ta tundis end võimukalt?
Muidugi, mingil hetkel võib see noorem laps kooli tylla automaadiga ja siis kõik küsivad, oioi, mis juhtus.

[Külaline]

üks laps tegi paar nädalat tagasi midagi teiste meelest nõmedat, mille peale kamp teisi lapsi, minu oma kaasa arvatud, ta kõigist suhtlusvõrgustikest blokkis ja majade vahel õues enam seltskonda ei võta, osa lapsi oli talle ka solvavaid ja roppe sõnu öelnud. igatahes nähti pealt, kui see üks laps, kes on ka noorem kui ülejäänud, nuttis, samal ajal kui ülejäänud kamp ümber tema ilkus ja naeris

Täiesti tavaline ja igapäevane asi ju ka täiskasvanute maailmas, väga imelik on eeldada, et lapsed kuidagi kordades paremad ja õilsamad oleks. Kuidas keskmine inimene reageeriks, kui keegi mõnda imelikku kolleegi, lamemaalast või esoteerikust sugulast mahlakalt taga räägiks, asuks ka kohe kaitsele ja klatshijat noomima? Siinsamas foorumiski mõne totu või erinevama inimese kallal ilgutakse ohjeldamatult. Äkki sellele kiusatud lapsele meeldisid ka piltlikult öeldes EKRE, Trump ja liibuvad teksad ning oligi piisav põhjus olemas. Ise oleme täpselt samasugused aga ebaküpsetelt lastelt ootame ei-tea-mida.

[Külaline]

üks laps tegi paar nädalat tagasi midagi teiste meelest nõmedat, mille peale kamp teisi lapsi, minu oma kaasa arvatud, ta kõigist suhtlusvõrgustikest blokkis ja majade vahel õues enam seltskonda ei võta, osa lapsi oli talle ka solvavaid ja roppe sõnu öelnud. igatahes nähti pealt, kui see üks laps, kes on ka noorem kui ülejäänud, nuttis, samal ajal kui ülejäänud kamp ümber tema ilkus ja naeris

Täiesti tavaline ja igapäevane asi ju ka täiskasvanute maailmas, väga imelik on eeldada, et lapsed kuidagi kordades paremad ja õilsamad oleks. Kuidas keskmine inimene reageeriks, kui keegi mõnda imelikku kolleegi, lamemaalast või esoteerikust sugulast mahlakalt taga räägiks, asuks ka kohe kaitsele ja klatshijat noomima? Siinsamas foorumiski mõne totu või erinevama inimese kallal ilgutakse ohjeldamatult. Äkki sellele kiusatud lapsele meeldisid ka piltlikult öeldes EKRE, Trump ja liibuvad teksad ning oligi piisav põhjus olemas. Ise oleme täpselt samasugused aga ebaküpsetelt lastelt ootame ei-tea-mida.

Täpselt nii. Töökius on ka praeguses tänapäevas kohutav.

[Külaline]

Kuna mind ennast kiusati, siis ütleksin, et olen tema käitumises sügavalt pettunud ja räägiks lähemalt, mida kiusamine endaga ohvrile kaasa toob - mõnikord jääb see ohvrit terveks eluks saatma, põhjustades madalat enesehinnangut ja ärevust/depressiooni. Et kas soovib kellegi elukvaliteedi rikkumises vastutav olla.
Suunaksin teda ohvri ees vabandama, sest see on vähim, mida ta teha saab ja väljendaksin selgelt, et igasuguse kiusamise suhtes on meil peres nulltolerants ja kiusajad on minu silmis ühiskonna põhjakiht.
Olenevalt lapsest võin ka ähvardada, et kui selline käitumine peaks korduma, siis on sel tagajärjed - võtaks tiinekalt telefoni vm tema jaoks olulist ära ja enne tagasi ei annaks, kui näitab paranemise märke ja tahet tegu heastada/vastutust võtta.

Väga ilus soovitus, mis paraku ei toimi paljudel juhtudel. Kiusajad on enamasti madala empaatiavõimega. Empaatiavõimet arendatakse lapsepõlves. Kui sul on mitu last, siis teedki neile selgeks, kui oluline on jagada, et ei tutista teist, ei ütle inetusi jne. Märkad. Antud hetkel saab ainult vanem neid asju öelda, et teismeline kuulaks. Kiusatav ei ole autoriteet.

[iiR]

Kuna mind ennast kiusati, siis ütleksin, et olen tema käitumises sügavalt pettunud ja räägiks lähemalt, mida kiusamine endaga ohvrile kaasa toob - mõnikord jääb see ohvrit terveks eluks saatma, põhjustades madalat enesehinnangut ja ärevust/depressiooni. Et kas soovib kellegi elukvaliteedi rikkumises vastutav olla.
Suunaksin teda ohvri ees vabandama, sest see on vähim, mida ta teha saab ja väljendaksin selgelt, et igasuguse kiusamise suhtes on meil peres nulltolerants ja kiusajad on minu silmis ühiskonna põhjakiht.
Olenevalt lapsest võin ka ähvardada, et kui selline käitumine peaks korduma, siis on sel tagajärjed - võtaks tiinekalt telefoni vm tema jaoks olulist ära ja enne tagasi ei annaks, kui näitab paranemise märke ja tahet tegu heastada/vastutust võtta.

Väga ilus soovitus, mis paraku ei toimi paljudel juhtudel. Kiusajad on enamasti madala empaatiavõimega. Empaatiavõimet arendatakse lapsepõlves. Kui sul on mitu last, siis teedki neile selgeks, kui oluline on jagada, et ei tutista teist, ei ütle inetusi jne. Märkad. Antud hetkel saab ainult vanem neid asju öelda, et teismeline kuulaks. Kiusatav ei ole autoriteet.

Kahjuks on tõsisasi seegi, et teismelistel on suurimaks autoriteediks kaaslased, mitte enam oma vanemad.
Vanemana siiski tuleb loomulikult resoluutselt reageerida ja püüda last suunata aktsepteeritud käitumisele, lihtsalt teismeeas ei pruugi noor enam olla üldse nii vanemate poolt mõjutatav, et sellest kiiret kasu oleks.

[Külaline]

Kuna mind ennast kiusati, siis ütleksin, et olen tema käitumises sügavalt pettunud ja räägiks lähemalt, mida kiusamine endaga ohvrile kaasa toob - mõnikord jääb see ohvrit terveks eluks saatma, põhjustades madalat enesehinnangut ja ärevust/depressiooni. Et kas soovib kellegi elukvaliteedi rikkumises vastutav olla.
Suunaksin teda ohvri ees vabandama, sest see on vähim, mida ta teha saab ja väljendaksin selgelt, et igasuguse kiusamise suhtes on meil peres nulltolerants ja kiusajad on minu silmis ühiskonna põhjakiht.
Olenevalt lapsest võin ka ähvardada, et kui selline käitumine peaks korduma, siis on sel tagajärjed - võtaks tiinekalt telefoni vm tema jaoks olulist ära ja enne tagasi ei annaks, kui näitab paranemise märke ja tahet tegu heastada/vastutust võtta.

Väga ilus soovitus, mis paraku ei toimi paljudel juhtudel. Kiusajad on enamasti madala empaatiavõimega. Empaatiavõimet arendatakse lapsepõlves. Kui sul on mitu last, siis teedki neile selgeks, kui oluline on jagada, et ei tutista teist, ei ütle inetusi jne. Märkad. Antud hetkel saab ainult vanem neid asju öelda, et teismeline kuulaks. Kiusatav ei ole autoriteet.

Kahjuks on tõsisasi seegi, et teismelistel on suurimaks autoriteediks kaaslased, mitte enam oma vanemad.
Vanemana siiski tuleb loomulikult resoluutselt reageerida ja püüda last suunata aktsepteeritud käitumisele, lihtsalt teismeeas ei pruugi noor enam olla üldse nii vanemate poolt mõjutatav, et sellest kiiret kasu oleks.

Eeltöö toimubki lapsepõlves, mitte teismelisena. Lapse iseloom pidi näitama hambaid juba 3aastaselt. Jah, hormoonid ja inimese iseloom mängib ka, aga siiski empaatia juurutamine. Samuti võib juhtuda, et laps pole väga ambitsioonikas tulevikus. See on jällegi miinus. Ilmselt on õige ka last suunata trennidesse, muusikakooli jne, et ta ka teismelisena nendes käiks ja vähem aega hängiks kiusajatega. Ma ei tea, lapse kasvatamine on keeruline teema. Väga paljud täiskasvanud on ise kiusajad, nad oskavad seda paremini üldsuse eest varjata. Laps (teismeline) veel ei oska.

[Külaline]

Ehk siis... need, kes räägivad kiusamisest, tihti ei saa ise aru, et nad ise on kiusajad. Ikka ja jälle lööb see anonüümselt välja, kui mitte näoga. Kahjuks jah, karistust ei olegi sellele. Mingis vanuses ei muuda inimest ümber. Ta ei muutu. Vanust tuleb peale ja ikka targemaks ei saa, kuidas käituda on ilus. Vähemalt teismelise aju on veel plastiline.

Mida teha aga täiskasvanuga, kes võib isegi nõustuda ja läheb mööda kuu, kaks... ta kiusab jälle. Lõpuks tekib kiusatavas lootusetuse tunne ja abi ei ole kusagil leida. Ei soovi ka kiusaja lähedastega rääkida, sest ei soovi lisamälestusi endale, mida tegelikult ei peaks olema. Ja täiesti korralikud inimesed kusjuures, ühiskonna mõttes täiesti kiidetud tegelased. Vastus on - tuleb lihtsalt leppida. Kas hakkad kaklema või lahkud ise parematele jahimaadele. Näiteks töökius.

[Külaline]

Inimesed näitlevad, selge see. Me kõik näitleme end paremaks ja viisakamaks. Aga inimest tuleb hinnata sellisena, missugune ta on selja taga, mitte sellisena, nagu näo ees. Kui selja taga anonüümselt kiusab, siis on tegu väga halva inimesega.

[Külaline]

Kõige naljakam on veel see, et need suure ei=ei viljelejad, neile ei loe EI. Ja kui neid ei saa, siis kiusavad. Nad saavad aru, nad lepivad ja ikkagi lööb mingil hetkel välja. Varjatud kujul.

Tean kedagi, kes läks hotelli ja kutsus armukese kaasa. Armuke aga ei läinud. SIis läks koju tagasi, oli veel jultumust olla pahane. Mees ja laps olid kaunistanud kodu. See kõik on andestatav, kui inimene õpib ja paremaks muutub. Kui inimene õpib oma vigadest ja elab rahulikult oma elu miinus kiusamine.

[Nätakas]

Mul on praktiline soovitus, las õpetaja võtab ühendust sotsiaalkindlustusametiga ja uurib taastavate vestuluste või taastava ringi võimaluste kohta. Need mõlemad põhinevad taastaval õigusel, nende vestluste läbi pääseb tõesti lastele ligi ja lapsed saavad abi. Taastavat vestlust on edukalt kasutatud hulga koolis toimunud konfliktide, seal hulgas kiusamise puhul, aga paljud õpetajad ei tea sellest võimalusest.

[Külaline]

See kõurik on sul juba üle käte kasvanud. Aitab vaid korralik keretäis.