Kas emadus on ülehinnatud?

[Külaline]

Mis vanuseni see oleks ok, et laps maandab oma paha oleku ema peal?
Mingi teooria tõesti nii ütleb. Samas need superlapsehoidjate saade neid olukordi kodus lahendamas käiski.

[Külaline]

Harjumaal. Sa ei suuda uskuda, et Eestis on mõni koht, kus päästjaid tänatakse?

Kus täpsemalt ja mida sa seal tegid öösel?

Küsi sünniaastat ja isikukoodi kah veel?

on midagi varjata või?

[Külaline]

on midagi varjata või?

Ei

[Külaline]

Tegelikult on nii, et tänapäeval emad lihtsalt ei oska oma lapsele piire panna.

Piirid piirideks, aga inimesed, kellel lapsi veel pole, ei kujuta päris hästi ette, kuidas elukorraldus väikeste lastega muutub.
Iga kell ei saa minna ja olla pikemalt õues, rääkimata poodi minekust, eriti kui laps on virisev, väsinud, kõht tühi, mähkmed vajavad vahetust jne. Saab minna siis, kui lapse vajadused on täidetud. Mitmeks tunniks kaubanduskeskusesse minek eeldab, et võimalikud vajaminevad asjad, toit, jook, mähkmed, vahetusriided on kaasas.
Paljusid tegevusi ei saa keskendunult teha, näiteks lugada. Imikud magavad küll rohkem, aga pooleteist või kaheaastased käivad kõikjal kaasas, võivad ärgata öö jooksul üles, minna magama kl 22 ja tõusta kl 6 paiku jne.
Hoolimata vähese unest ja kurnatud olekust, peab ikka suutma säilitama rahu ja pisiasjade peale mitte ärrituma. Õnneks lapsed kasvavad kiiresti, aga lastega, kes lasteaias veel ei käi ja kui tugivõrgustikku ka pole, siis kahtlemata on tegemist palju ja energiat kulub omajagu pideva siblimise peale.

[Külaline]

Laste saamisel tuleb arvestada, et kui tahetakse, et kodus valitseks rahulikum õhkkond, lapsed kisa saatel oma vajaduste täitmist ei nõua, aga pole kedagi, kes vahel laste järele vaataks, siis 2-3 esimest aastat, kuni lasteaiani käib igapäevaelu laste järgi ja oma aeg, kui selline on ainult siis, kui lapsed magavad.

Tegelikult on nii, et tänapäeval emad lihtsalt ei oska oma lapsele piire panna. Isegi siis kui laps on lasteaias, on imestamist, et laps lasteaias kukupai, aga nii kui ema järgi tuleb, algab üks jonn ja kisa.

Väikeste laste kõrvalt lihtsalt ei saa teha paljusid tegevusi või siis ainult korraks. Lapsed nõuavad väga palju tähelepanu. Mõne arvates võib laste kõrvalt kõike teha ja ka näiteks kellapealt magama panek on lihtne. Pane ainult piirid paika, et kl 21 kustutatakse tuli ära ja laps püüdku kisa saatel magama jääda või olgu oma toas tasa. Kui läheneda inimlikult ja arvestada, et lapsed pole robotid, siis nõuab laste kasvatamine jäägitult pühendumist ja enda tahtmiste tahaplaanile panemist.

Lasteaias pannakse ka lapsed magama ja kellapealt. 20 last ühekorraga, võib ette kujutada, mis saaks, kui nad käituksid nii nagu emaga.

[Külaline]

Mis vanuseni see oleks ok, et laps maandab oma paha oleku ema peal?
Mingi teooria tõesti nii ütleb. Samas need superlapsehoidjate saade neid olukordi kodus lahendamas käiski.

Üldiselt eelkooliealisena läheb see üle. Muidugi siis, kui lubatakse lapsel ennast maha laadida. Kui see aga maha surutakse väikelapse eas, kus laps ennast sõnadega väljendada veel ei oska, kestab see kauem ja võib juhtuda, et ei lõppe ka algkoolis.

Mina oma lastel olen vajadusel seda teha lasknud. Toetan(olen kõrval) aga nuttu otseslt maha ei suru usus, et miks sa nüüd jälle jonnid. Nutt on väikelapsele(ka vähe rääkivale - nii umbes 3aastaseni) ainuke moodus oma halba tuju välja elada. Nutt tuleb mingil määral kasuks. Ja ma usun. Et enamus emasid suudab ka ära tunda erinevad lapse nutud.

Ja kusjuures siin märgin ära, et ma olen tegelikult tänapäeva mõistes üsna range ema. Reeglid on paigas nii 10 kui ka 1 aastasele. Vahel ise mõtlen, et ehk olen liiga range aga suurema pealt näen, et ka seda järjepidevat ema "kiunumist" on ka vaja. Väljaspool kodu on väga viisakas. Kodus kipub ikka laisk kui lohe olema. Aga ju siis on ikka kasu ka olnud, kui viisakusreeglid selged on.

[Külaline]

Minu sõbranna laps on 11 ja pole see üle läinud. Jah, koolis ja teistega on viisakas. Aga emaga plärtsub, tujutseb, õiendab ja targutab. Ema arvab sama, et kodus peab saama end välja elada. Aga kohe varsti on puberteet. Või juba on. Ei tea kuhu poole ta liigub. Kas muutub teismelisena mõistlikuks või muutub hullemaks.

[Külaline]

Arutame mehega omakeskis kas saada lapsevanemateks tulevikus….siiani negatiivne nimekiri kordades pikem kui positiivne. Mees kahtleb kas see on seda väärt. Siit nüüd küsimus, kas emadus on ülehinnatud? Ainult ausaid vastuseid.

Emaduse teema on tõesti keeruline. Esiteks on emadus sageli idealiseeritud kui naise peamine roll ja elutäius. Paljudes kultuurides on tugevad ootused, et naised peaksid saama emaks, ja see võib luua survet neile, kes ei soovi või ei saa emaks saada. Selline rõhuasetus võib viia süü- ja häbitundeni, kui naised valivad karjääri või iseseisvuse, mis on vastuolus traditsiooniliste emaduse ideaalidega.
Teiseks, paljudele naistele ei pruugi emadus pakkuda rahuldust, mida ühiskond ootab. Igaühe elueesmärgid ja -prioriteedid on erinevad, ja emadus ei pruugi olla kõigi jaoks sobiv valik. Mõned naised võivad leida suurema rahulolu ja tähenduse teistes eluvaldkondades, nagu karjäär, haridus või loominguline eneseväljendus.
Lisaks toob emadus sageli kaasa suure hulga vastutust ja töökoormust, mis ei ole alati õiglaselt jagatud partnerite vahel. Naise roll emana võib takistada karjäärivõimalusi ja majanduslikku sõltumatust, kui hooldustööd jäävad peamiselt tema kanda. Selline tasakaalu puudumine võib viia rahulolematuse ja stressini, mis mõjub negatiivselt nii emale kui ka perele.
Samuti võib emadus olla äärmiselt emotsionaalselt ja vaimselt kurnav. Laste kasvatamine on täis väljakutseid ja muresid, sealhulgas pidev mure laste heaolu ja tuleviku pärast. See võib põhjustada stressi ja ärevust, mis ei pruugi vastata romantiseeritud kuvandile emadusest kui elurõõmude allikast.

Emadus eeldab tihti, et naised peaksid olema peamised lastehoidjad ja -kasvatajad. See võib jätta tagaplaanile küsimused, kuidas ühiskond võiks pakkuda paremat tuge peredele ja emadele. Tugev ja toetav kogukond võiks vähendada emaduse koormust, pakkudes emadele rohkem ressursse ja abi, selle asemel et nõuda, et nad üksi hakkama saaksid.

Ajalooliselt on emaduse tähendus ja roll ka muutunud. Paljude kultuuride ajaloos on emadus olnud nii vajalik kui ka oluliselt üleüldistatud, mille tõttu on naiste väärtus tihti seostatud ainult nende võimekuse ja valmisolekuga emaks saada. Ajalooliselt on see olnud pigem struktuuriline probleem, mis on sundinud naisi vastu võtma rolle, mis ei pruugi neile isiklikult sobida.
Kuigi emadus on paljude jaoks oluline ja tähendusrikas, on oluline tunnustada, et see ei ole universaalne ja et selle väärtus ja tähendus võivad olla erinevad sõltuvalt inimesest ja tema eluteest.

[Külaline]

Arutame mehega omakeskis kas saada lapsevanemateks tulevikus….siiani negatiivne nimekiri kordades pikem kui positiivne. Mees kahtleb kas see on seda väärt. Siit nüüd küsimus, kas emadus on ülehinnatud? Ainult ausaid vastuseid.

Emaduse teema on tõesti keeruline. Esiteks on emadus sageli idealiseeritud kui naise peamine roll ja elutäius. Paljudes kultuurides on tugevad ootused, et naised peaksid saama emaks, ja see võib luua survet neile, kes ei soovi või ei saa emaks saada. Selline rõhuasetus võib viia süü- ja häbitundeni, kui naised valivad karjääri või iseseisvuse, mis on vastuolus traditsiooniliste emaduse ideaalidega.
Teiseks, paljudele naistele ei pruugi emadus pakkuda rahuldust, mida ühiskond ootab. Igaühe elueesmärgid ja -prioriteedid on erinevad, ja emadus ei pruugi olla kõigi jaoks sobiv valik. Mõned naised võivad leida suurema rahulolu ja tähenduse teistes eluvaldkondades, nagu karjäär, haridus või loominguline eneseväljendus.
Lisaks toob emadus sageli kaasa suure hulga vastutust ja töökoormust, mis ei ole alati õiglaselt jagatud partnerite vahel. Naise roll emana võib takistada karjäärivõimalusi ja majanduslikku sõltumatust, kui hooldustööd jäävad peamiselt tema kanda. Selline tasakaalu puudumine võib viia rahulolematuse ja stressini, mis mõjub negatiivselt nii emale kui ka perele.
Samuti võib emadus olla äärmiselt emotsionaalselt ja vaimselt kurnav. Laste kasvatamine on täis väljakutseid ja muresid, sealhulgas pidev mure laste heaolu ja tuleviku pärast. See võib põhjustada stressi ja ärevust, mis ei pruugi vastata romantiseeritud kuvandile emadusest kui elurõõmude allikast.

Emadus eeldab tihti, et naised peaksid olema peamised lastehoidjad ja -kasvatajad. See võib jätta tagaplaanile küsimused, kuidas ühiskond võiks pakkuda paremat tuge peredele ja emadele. Tugev ja toetav kogukond võiks vähendada emaduse koormust, pakkudes emadele rohkem ressursse ja abi, selle asemel et nõuda, et nad üksi hakkama saaksid.

Ajalooliselt on emaduse tähendus ja roll ka muutunud. Paljude kultuuride ajaloos on emadus olnud nii vajalik kui ka oluliselt üleüldistatud, mille tõttu on naiste väärtus tihti seostatud ainult nende võimekuse ja valmisolekuga emaks saada. Ajalooliselt on see olnud pigem struktuuriline probleem, mis on sundinud naisi vastu võtma rolle, mis ei pruugi neile isiklikult sobida.
Kuigi emadus on paljude jaoks oluline ja tähendusrikas, on oluline tunnustada, et see ei ole universaalne ja et selle väärtus ja tähendus võivad olla erinevad sõltuvalt inimesest ja tema eluteest.

chatgpt has entered the chat.

[külaline]

Mis vanuseni see oleks ok, et laps maandab oma paha oleku ema peal?
Mingi teooria tõesti nii ütleb. Samas need superlapsehoidjate saade neid olukordi kodus lahendamas käiski.

Üldiselt eelkooliealisena läheb see üle. Muidugi siis, kui lubatakse lapsel ennast maha laadida. Kui see aga maha surutakse väikelapse eas, kus laps ennast sõnadega väljendada veel ei oska, kestab see kauem ja võib juhtuda, et ei lõppe ka algkoolis.

Mina oma lastel olen vajadusel seda teha lasknud. Toetan(olen kõrval) aga nuttu otseslt maha ei suru usus, et miks sa nüüd jälle jonnid. Nutt on väikelapsele(ka vähe rääkivale - nii umbes 3aastaseni) ainuke moodus oma halba tuju välja elada. Nutt tuleb mingil määral kasuks. Ja ma usun. Et enamus emasid suudab ka ära tunda erinevad lapse nutud.

Ja kusjuures siin märgin ära, et ma olen tegelikult tänapäeva mõistes üsna range ema. Reeglid on paigas nii 10 kui ka 1 aastasele. Vahel ise mõtlen, et ehk olen liiga range aga suurema pealt näen, et ka seda järjepidevat ema "kiunumist" on ka vaja. Väljaspool kodu on väga viisakas. Kodus kipub ikka laisk kui lohe olema. Aga ju siis on ikka kasu ka olnud, kui viisakusreeglid selged on.

Eelkooliealisena läheb jah üle, mõni arvab küll, et nagu iseenesest juhtub lapse tarkusest.. Tegelikult teeb lasteaed selle töö ära. Ja ka muud inimesed väljaspool pere panevad piirid paika, teisi inimesi huvita, et lapse jonn on tema vajalik moodus halva tuju väljaelamiseks. Hiljemalt koolis saab ta selle eest piltlikult öeldes maailmalt vastu päid ja jalgu. Mõned lapsevanemad hakkavad siis ATH diagnoosi otsima.

Jonnihoogude kadumisele aitab kaasa bioloogiline areng. Lapse kesknärvisüsteem kasvab ja areneb. Täpselt samamoodi, nagu me ei saa nõuda, et 2a oleks KOHE sama pikk nagu sama laps koolieelikuna - täpselt samamoodi me ei saa nõuda, et laps oleks 2a KOHE sama küpse psüühikaga kui sama laps 6-7a. Nagu pikkuse lisandumine toimub sentimeetri haaval - nii areneb ka lapse psüühika küpsemaks ja stabiilsemaks sammhaaval. Nii nagu väikelapse väikse kasvu näol ei ole tegu jäädava kääbuskasvuga - laps kasvab veel ja samamoodi ei ole imiku nutta üürgamine või 2a lapse kergesti hüsteeriasse mineku puhul tegu ATH või millegi haiguslikuga - tema psüühika on jah, veel arengufaasist tulenevalt rabe, kuid - rahu, see areneb veel.

Väikeste laste endast välja minekuid, jonni ei pea kartma. Ka lasteaiaõpetajad on väikelaste iseärasuste suhtes karastunud - nad ei imesta silmi kuklasse, et väiksed lapsed on sellisied, nagu nad on. Väikelapsi ei karistata jonni eest. Piisab sellest, kui täiskasvanu laseb lapsel "vedru" maha käia ning suuunab siis lapse soovitava tegevuse juurde. No muidugi, kui rühm läheb õuest tuppa jms. olukordades (kus ei ole aega) võtakse jonniv laps lihtsalt süles/käe otsas kaasa ja rahuneb seal... Küsisin üksord lasteiaõpetajalt, et aga mis siis on, kui 3a laps (kes on veel psüühiliselt üsna rabe, hakkaks kurja käsutamise korral kergesti ohjeldamatult nutma jne., eks) ikkagi näit. keeldub joonistamisest, tantsimisest vms? Õpetaja ütles rahulikult, et noh, eks ta siis esialgu mossitab natuke ja vaatab pealt, kuidas teised näit. joonistavad... aga varsti hakkab igav ja mõtleb,et ah, tühja kah, näe, teised joonistavad - joonistaks siis kah Ehk siis väga noorte lastega peabki mängulisemalt, kohe nõuda, et saaks temaga sama konkreetselt nagu koolieelikuga (kellle arengutase on juba midagi muud) ei pandagi eesmärgiks. Eesmärk ei ole: "Kohe!!!!" ,vaid järk- järgult kõnnitakse seda teed.

On muidugi asju, mida pole soovitav teha lasta. Pole soovitav näit. jonniva lapse tahtmist teha - seda teavad vist kõik. Pole soovitav ennast räigete sõnadega sõimata lasta - sest kui lapsel tekib harjumus näit. vihahoos emale "värdjas!" öelda, siis see on juba liiga kaugele minek. Ehk nutt nutuks ja jonn jonniks, aga sõimusõna lendamise korral peaks ema ikkagi ütlema, et hmm, kui sa mind niimoodi kutsud, siis ma sinuga asju arutada ei taha ja tahtmine homme sinuga ühte toredasse kohta minna kadus vist ka ära...

[külaline]

Tegelikult on nii, et tänapäeval emad lihtsalt ei oska oma lapsele piire panna. Isegi siis kui laps on lasteaias, on imestamist, et laps lasteaias kukupai, aga nii kui ema järgi tuleb, algab üks jonn ja kisa.

Lasteaias pannakse ka lapsed magama ja kellapealt. 20 last ühekorraga, võib ette kujutada, mis saaks, kui nad käituksid nii nagu emaga.

Pannakse küll, aga see ikkagi ei näe välja nagu mõni ette kujutab, et õpetaja kamandab nagu sõjaväes: "Pikali!" ja kõik lapsed on kohe minutipealt voodis või midagi sellist. Väikelaste rühmaga toimetamisel ikkagi arvestatakse, et iga ümberlülitumine ühelt tegevuselt teisele võtab aega, sest alati võib juhtuda, et mõni laps tuleb halvemini kaasa.

Kellel ei ole kannatlikkust, ei saagi väikelastega töötada.

[Külaline]

Tegelikult on nii, et tänapäeval emad lihtsalt ei oska oma lapsele piire panna.

Hoolimata vähese unest ja kurnatud olekust, peab ikka suutma säilitama rahu ja pisiasjade peale mitte ärrituma.

Pisiasjade peale ärritumisega on nii, et iga laps on erinev ja teeb talle omaseid pahandusi, aga siin sõltub lapsevanema reaktsioon suuresti sellest, mis ema või isa ärritab. Mõni ei salli toidu raiskamist, aga kui nt paariaastasel lapsel on kombeks igale poole toitu loopida ja toiduga mängida, siis pole ime, kui vanem lõpuks ärritub. Mõne jaoks on mänguasjade lõhkumine ja korralagedus pahandav ja kui väikese laps palju asju katki teeb ja laiali loobib ja vanem ei suuda sellest mööda vaadata, siis võib kurjaks saada ja lapsega pahandada. Ühte ärritab mingi tegevus, mille peale teise silm ka ei pilgu ja kolmandat ärritab miski, mis neljandale üldse korda ei lähe jne.

[külaline]

Tegelikult on nii, et tänapäeval emad lihtsalt ei oska oma lapsele piire panna.

Hoolimata vähese unest ja kurnatud olekust, peab ikka suutma säilitama rahu ja pisiasjade peale mitte ärrituma.

Mõni ei salli toidu raiskamist, aga kui nt paariaastasel lapsel on kombeks igale poole toitu loopida ja toiduga mängida, siis pole ime, kui vanem lõpuks ärritub. Mõne jaoks on mänguasjade lõhkumine ja korralagedus pahandav ja kui väikese laps palju asju katki teeb ja laiali loobib ja vanem ei suuda sellest mööda vaadata, siis võib kurjaks saada ja lapsega pahandada. Ühte ärritab mingi tegevus, mille peale teise silm ka ei pilgu ja kolmandat ärritab miski, mis neljandale üldse korda ei lähe jne.

Siin toodud näidete puhul saab oma lapse iseärasususi tundev vanem mõelda selles suunas, kuidas korralda elu väikese lapsega nii, et ärritavaid olukordi vähem tekiks: näit. kui laps kaldub toitu loopima, siis ei kuhja suurt portsu toitu taldrikule (mille laps siis laiali loopida saab), vaid annab toitu kätte jaokaupa; ei anna korraga kätte palju mängusasju või selliseid mänguasju, mis lapse käes kohe katki lähevad. Ohtlikud asjad kõrgemale ära jne. Sedamööda, kuidas laps kasvab ja asjadest aru saama hakkab, saab asju muuta, näit. hakata kätte andma õrnemaid mänguasju jne.

See on parem, kui hakata igal sammul sõda pidama, kuna paariaastane on kangekaelne, st.püüab mingit tegevust muudki korrata ja korrata hoolimata takistusest - ja selleks takistuseks on näit. ka ema keelamine. Seda täiskasvanute jaoks jahmatavat jäärapäisust seletatakse nii, et kui väiksed lapsed oleks loodud, nii,et nad on pehmekesed ja loobuvad kergesti üritamast, siis ei õpiks nad näit. kunagi kahel jala kõndima - sest kõndima õppimine eeldab ju, et laps on just hästi jäärapäine ja visa: kukub, komistab, aga ei heitu sellest ja püüab ikka ja jälle uuesti jalule tõusta ja samme teha - no ja lõpuks õnnestubki.

Sellepärst väga väikeste - kellel igasugu seletuste (misk ei tohi seda, misk ei tohi toda) mõistmise võimet on veel vähe, aga visadust on kahe eest - puhul on tunduvalt närve säästvam elu korraldamine jamasid ennetavaks kui see, et jätad võimaluse mingi jama kokkukeeramsieks ja siis katkud juukseid ja pahandad/karistad kogu aeg.

[Külaline]

Sellepärst väga väikeste - kellel igasugu seletuste (misk ei tohi seda, misk ei tohi toda) mõistmise võimet on veel vähe, aga visadust on kahe eest - puhul on tunduvalt närve säästvam elu korraldamine jamasid ennetavaks kui see, et jätad võimaluse mingi jama kokkukeeramsieks ja siis katkud juukseid ja pahandad/karistad kogu aeg.

See on isegi kutsikate kasvatamise põhimõte- ära tekita olukordi, kus kutsikas kergesti eksib või pahandusi teeb, anna võimalusi käituda ÕIGESTI, et ei peaks pahandama ja karistama, vaid soodusta käitumist, mille eest kiita saab. Siis on kasva(ta)mine kõigile rõõmsam tegevus.
Ei, ma ei võrdusta lapse ja koerta kasvatamist!

Ja väikesed lapsed ei pidavat hästi aru saama sellest "ära tee". Nad teavada mis on "tee", aga "ära" ei mõista, järelikult on see mõttetu keeld ja pigem jääb peale mõte "tee", mitte et jäta tegemata (pahandus).
"Väljenda selgelt seda, mida ta peab tegema, mitte seda, mida ta ei tohi teha. Näiteks ütle «Sa pead tooli pealt maha tulema» mitte «Ära seisa tooli peal». Mida rohkem sa keelad ja kasutad sõnu nagu «ei» või «ära tee», seda rohkem vastumeelsust sa temas tekitad. "

[Külaline]

Kui Sa sellesse teemasse ratsionaalselt suhtud, siis Sul ilmselt pole seda instinkti, millepärast tavaliselt lapsi saadakse. Ratsionaalselt võttes on igal juhul meie ühiskonnas naisele kasulikum lastetuks jääda.

Mina sain oma kolm last sellepärast, et ma lihtsalt nii väga TAHTSIN neid kõiki: armastus nende vastu annab elule mõtte, nende kasvatamine annab elule sisu. Ja sellist ilma küsimusteta mõtet ja sisu pole mulle elus veel mitte ükski töö, hobi või reisimine andnud.

[Külaline]

Kui Sa sellesse teemasse ratsionaalselt suhtud, siis Sul ilmselt pole seda instinkti, millepärast tavaliselt lapsi saadakse. Ratsionaalselt võttes on igal juhul meie ühiskonnas naisele kasulikum lastetuks jääda.

Mina sain oma kolm last sellepärast, et ma lihtsalt nii väga TAHTSIN neid kõiki: armastus nende vastu annab elule mõtte, nende kasvatamine annab elule sisu. Ja sellist ilma küsimusteta mõtet ja sisu pole mulle elus veel mitte ükski töö, hobi või reisimine andnud.

Ei ole instinkti.

[Külaline]

Aga tõenäoliselt ongi väga hirmus sellele teemale otsa vaadata ja raske otsust teha, kui mõtlemises või ajutegevuses on mingisugune nihe.

Enamikul inimestest käivitub ju soov saada laps üsna hõlpsalt - kohtutakse sobiva kaaslasega, jõutakse teatud ikka, saavutatakse mingisugune selline eluseisund, kus äkki näib põhjendatud olevat soov saada lapsevanemaks ja siis, noh, saadaksegi.
Kui aga seda suuresti bioloogilis-hormonaalset seisundit ei teki inimesel või seda varjutab kas mingisugune läbi elatud trauma või ajutegevuse eripära (nagu antud juhul näib olevat), siis tulebki ju otsus teha millegi muu pinnalt.
Väga (liiga?) ratsionaalne ja mustvalge mõtlemisega inimene võibki püüda teha otsust nii, et paneb mõõdetavad kulud ja tulud kirja ja vaatab, kummad peale jäävad. Ja nii vaagides on see pilt ju tõepoolest kohutav: lapse saamisega kaasnevadki kahtlemata peamiselt kulusid: vanema tervisele, välimusele, majanduslikule heaolule, vabadusele, iseseisvusele, ajale jne. Seejuures isegi kui kõik läheb vanema ja lapse jaoks hästi raseduse, sünnituse ja esimeste eluaastate jooksul, on lapsevanemaks olemine ikkagi elu püssirohutünni otsas, sest igal hetkel võib laps viga saada, haigeks jääda, eluks ajaks vanemaks sõltuvaks muutuda, halba seltskonda sattuda, valesid valikuid teha, vanema elu tuhandel moel täielikult pekki keerata või lihtsalt osutuda s*tapeaks, kes ühel hetkel oma perega enam eriti suhelda ei viitsi ja jätta oma vanemad elu lõpuni muretsema-kurvastama.

Mida aga selline eriliselt jäik plussid-miinused-kirja-inimene ei oska arvestada, on see, et vanemaks saamine ja olemine pole üldse mingisugune mõõdetavate kulude-tuludega tehing. See on pigem eneseareng ja -täiustumine, väga keeruline ja igapäevaselt tuhandest pisiasjast sõltuv korraga habras ja tohutult tugev süsteem, kus ongi palju ebakindlust ja potentsiaalseid riske, aga ka mõõtmatut igapäevast õnnetunnet - ning mida pühendunum olla, seda suurem saab olla ka "tasu" ehk siis vastastikusest kiindumusest tulenev kõikehõlmav heaolutunne ja inimesena rikastumine. Kui vanemaks saada kaaluva inimese enda hinges on midagi väga katki või ta teab, et teda häiriks mingisugused aspektid emaduse juures ebaharilikult tugevalt, siis temas ei pruugi üldse see vanemaks olemise positiivne pool käivituda ja siis ongi tema (ja mis traagilisem, tema laste) elu üks suur kannatamine.

Adekvatselt emaduse, raseduse ja sünnituse ohte ja riske naise elule ja heaolule hinnata on justkui “mõtteviisi nihe” – kui olla roosade prillidega ja naiivne, siis tundubki kõik korras olevat, probleeme ei ole. Lihtsama mõtteviisiga inimestel tundub elu tõepoolest lihtsam – ei tulegi pähe, et kuskil võiksid tekkida probleemid, ning elu ei komplitseerita üle. Elu on nende jaoks lihtne: kool, töö, lapsed. Miks mitte lapsi saada, kui mõeldakse vaid kuu aega ette ja edasine jäetakse juhuse ning saatuse hooleks.

[Külaline]

Emade roll laste kasvatamisel on üle hinnatud.

[iiR]

Emade roll laste kasvatamisel on üle hinnatud.

Kui see nüüd siiras arvamus on, siis mis sa selle all silmas pead?

[Külaline]

Emade roll laste kasvatamisel on üle hinnatud.

Kui see nüüd siiras arvamus on, siis mis sa selle all silmas pead?

Totaalne ajupesu ja räme vale on see, et perekonnas kasvatab ja hoolitseb laste eest ainult ema. Ema tööpäev on 16/h. Isad sügavad mune diivanil ja joovad õlut.