Kas emadus on ülehinnatud?

[Külaline]

Arutame mehega omakeskis kas saada lapsevanemateks tulevikus….siiani negatiivne nimekiri kordades pikem kui positiivne. Mees kahtleb kas see on seda väärt. Siit nüüd küsimus, kas emadus on ülehinnatud? Ainult ausaid vastuseid.

Isadus on raudselt ülehinnatud. 12x250x18=54000 eurot. Ja see on minimaalne hind.

Isver, kui odav. Sama, mis mul kulub juuksuri, maniküüri-pediküüri ning massazi peale.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Postitus on kustutatud

Kasvõi sellepärast, et oleks oma varandust kellelegi jätta, kui nii materiaalsest küljest tahad asjale läheneda.
Või eelistaksid lehma lellepoega või hoopiski Eesti Vabariiki oma pärijana?

Eelistan oma raha üle ise otsustada.

[Külaline]

Arutame mehega omakeskis kas saada lapsevanemateks tulevikus….siiani negatiivne nimekiri kordades pikem kui positiivne. Mees kahtleb kas see on seda väärt. Siit nüüd küsimus, kas emadus on ülehinnatud? Ainult ausaid vastuseid.

Isadus on raudselt ülehinnatud. 12x250x18=54000 eurot. Ja see on minimaalne hind.

Isver, kui odav. Sama, mis mul kulub juuksuri, maniküüri-pediküüri ning massazi peale.

Ja mitu last sul on?

[Külaline]

Isadus on raudselt ülehinnatud. 12x250x18=54000 eurot. Ja see on minimaalne hind.

Isver, kui odav. Sama, mis mul kulub juuksuri, maniküüri-pediküüri ning massazi peale.

Ja mitu last sul on?

1 laps, 2 lapselast.

[Külaline]

Ja miks rikkad peaksid? Rikkad seepärast rikkad ongi, et nad oskavad oma raha hoida ja kasvatada. Lapse saamine kõlab nagu idiootlik investeering.

Räägi oma teooriast esirikastele, nii Eestist kui maailmast. Kõigil kari lapsi. Alates Sõõrumaast lõpetades Muskiga.

[iiR]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

[Külaline]

Ei tea küll täpselt, mida teemaalgataja selle ülehinnatuse all mõtles? Aga rasedus on ületähtsustatud küll. Uudistes ka pidevalt- see ja see näitas beebikõhtu, see ja see saab oma elukaaslasega lapse jne. No tõesti...aegade algusest on inimesed lapsi saanud ja lapse sünnile on eelnenud rasedus..milleks peavad kõik teadma, et mingi "staari" (tavaliselt sellise ,kellest teavad vaid kollase meedia tarbijad) eksnaine on rase? Las ta olla siis, oma elu ju,pole vaja uudistemeedias seda pasundada!

[Külaline]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

“Soovist näha kui sinu nägu laps tuleks”, no palun mine ja loe uuesti sest seda ma nüüd küll ei kirjutanud.

[Külaline]

•kirjutasin kuidas oleks huvitav näha kelle moodi laps tuleks välimuselt ja iseloomult. Oleks ta minu vanavanaema nägu, mehe vanaema iseloomuga. Ehk kuidas laps tervikuna välja kukuks, kelle geenid tugevaimalt mõjutavad.

[Külaline]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

Nõustun sellega täielikult. Üksi loetletud plussidest ei kõlanud minu jaoks nagu reaalne põhjus last saada.

Kui ehk mingi mööndus kuskil teha, siis ehk on küsimus kaaslases - pole lihtsalt see mees, kellega lapsi saada? Mitte, et ta halb mees oleks, aga ehk mitte see, kes pakuks sellist kindlustunnet, mida pereeluks vaja. Minul on selliseid suhteid küll olnud, kus lapsed on hirmutavad olnud, aga tänasele abikaasale olin valmis ka suhte alguses ups-raseduse lapse sünnitama (rasedus katkes ja saime hiljem planeeritud lapsed). Ta on ka super isa ja laste saamist ma ei kahetse.

[Külaline]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

“ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud”

Üks tuttav ema, kes Instagramis laia naeratusega endast ja oma lastest pilte jagab, tunnistas ausalt, et kui ta oleks teadnud, kui raske lastega elu tegelikult on, ei oleks ta emaks saanud. Aga nüüd pole enam midagi parata – tagasi neid ju ei suru, nii et elab oma valikuga nii hästi, kui suudab. Sisimas on ta õnnetu. Näen tänaval ja poes vanemaid oma laste peale karjumas, näen neid pidevalt töölt puudumas arstivisiitide, trennide ja kooli tõttu, pideva stressi ja väsimuse piiril elamas. Oleks tõesti tore, kui nad paistaksid oma igapäevaelus tõeliselt õnnelikud – aga seda ma küll ei näe

[Külaline]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

“ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud”

Üks tuttav ema, kes Instagramis laia naeratusega endast ja oma lastest pilte jagab, tunnistas ausalt, et kui ta oleks teadnud, kui raske lastega elu tegelikult on, ei oleks ta emaks saanud. Aga nüüd pole enam midagi parata – tagasi neid ju ei suru, nii et elab oma valikuga nii hästi, kui suudab. Sisimas on ta õnnetu. Näen tänaval ja poes vanemaid oma laste peale karjumas, näen neid pidevalt töölt puudumas arstivisiitide, trennide ja kooli tõttu, pideva stressi ja väsimuse piiril elamas. Oleks tõesti tore, kui nad paistaksid oma igapäevaelus tõeliselt õnnelikud – aga seda ma küll ei näe

See on ju tavaline argipäev, tõusude ja mõõnadega. Kokkuvõttes on nad õnnelikumad, kui enne last.

[Külaline]

Emadus ei ole ülehinnatud, aga see pole ka igaühele.

Vaimse tervise probleemide või muude käitumuslike ja mõtlemise eripäradega inimestest võib samuti saada häid lapsevanemaid, aga sinu puhul tundub vastumeelsus raseduse suhtes nii ekstreemne; hirm keha muutumise suhtes nii kinnisideeline ja üldine mustvalge maailmanägemus ja mõtlemise jäikus nii äärmuslik, et ma ei suuda ette kujutada, et võiksid ise raseduse, sünnituse ja lapse kasvamise kõrvalt vaimselt enamvähemgi heas kohas püsida suuta või ka oma lapsele elutervet kasvukeskkonda pakkuda. (Mulle näib ka, et soovid last peamiselt egotsentrilisest soovist: et edasi kanda oma geene, mida näid väga väärtuslikeks pidavat, ja uudishimust selle suhtes, kui sinu moodi su laps oleks. Võimalik, et oledki (mingil alal) andekas ja intelligentne inimene, aga lapsele sellest kindlasti ei piisa, et õnnelikku elu elada. Vaja on soojust, paindlikkust, inimlikkust, empaatiat, väga sageli oma soovide ja eelistuste maha surumist, optimismi jne.)

Ja praegu mõtlen, et tõenäoliselt kannustab sind lapseteemaga tegelema lisaks mingisugusele traumale ja kinnisideele ka hirm, et äkki jääd mingist väärtuslikust kogemusest ilma, kui last ei saa. Et sinust palju kehvemad inimesed justkui saavad lapsi ja paljud näivad selle üle õnnelikud olevat ja sina jääd sellest ilma. Ja seda on raske taluda. Selle ilmajäetuse tunde leevendamiseks uurid ja võimendad üle võimalikke komplikatsioone, mis rasedus, sünnitus ja lapse kasvatamine kaasa tuua võivad - üritad end veenda, et tegelikult ikka lapsevanemaks olemine polegi midagi väärt. Ja samas sulle vaieldakse vastu ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud. Või vähemalt osa neist. Ise rumalad, kindlasti rumalamad kui sina, oma lollide, halbade geenidega lastega. Sinul tuleksid palju ägedamad! Ja nii sa ketrad seda ringi uuesti ja uuesti.

Tegelikkuses on nii, et paljude inimeste jaoks on lapse saamine midagi väga loomulikku ja mitte eriti hirmutavat ja lapse kasvatamine pakub neile nii rõõme kui muresid - nagu elu üldse. Mingeid garantiisid ei jagata, see ongi risky business. Mina ei soovitaks sul seda riski võtta, kui motivatsiooniks oleks kõik see, mis eelpool kirjutasin.

“ja näed ka ise, et need kuramuse lapsevanemad on ikkagi kahtlaselt õnnelikud”

Üks tuttav ema, kes Instagramis laia naeratusega endast ja oma lastest pilte jagab, tunnistas ausalt, et kui ta oleks teadnud, kui raske lastega elu tegelikult on, ei oleks ta emaks saanud. Aga nüüd pole enam midagi parata – tagasi neid ju ei suru, nii et elab oma valikuga nii hästi, kui suudab. Sisimas on ta õnnetu. Näen tänaval ja poes vanemaid oma laste peale karjumas, näen neid pidevalt töölt puudumas arstivisiitide, trennide ja kooli tõttu, pideva stressi ja väsimuse piiril elamas. Oleks tõesti tore, kui nad paistaksid oma igapäevaelus tõeliselt õnnelikud – aga seda ma küll ei näe

See on ju tavaline argipäev, tõusude ja mõõnadega. Kokkuvõttes on nad õnnelikumad, kui enne last.

Kui see naine saaks võimaluse ajas tagasi minna, siis ta ei valiks emadust. Ta ütleb selgelt, et tegi enda meelest vale valiku. Tal on targad ja tublid lapsed, armastav mees, ja materiaalseid muresid pole – nad moodustavad justkui ideaalse pere. Kuid hoolimata sellest usub ta, et valis valesti. Ta on iseloomult pehme, leplik ja emaliku loomusega, armastab oma lapsi, ning on kõigi eelduste järgi justkui loodud emaks. Kui selline naine, kellel paistab kõik vajalik olemas olevat ja kes hoolib sügavalt oma perest, jõuab ikkagi järeldusele, et on teinud vale valiku, siis see mõte on tõesti hirmutav.

[iiR]

Aga tõenäoliselt ongi väga hirmus sellele teemale otsa vaadata ja raske otsust teha, kui mõtlemises või ajutegevuses on mingisugune nihe.

Enamikul inimestest käivitub ju soov saada laps üsna hõlpsalt - kohtutakse sobiva kaaslasega, jõutakse teatud ikka, saavutatakse mingisugune selline eluseisund, kus äkki näib põhjendatud olevat soov saada lapsevanemaks ja siis, noh, saadaksegi.
Kui aga seda suuresti bioloogilis-hormonaalset seisundit ei teki inimesel või seda varjutab kas mingisugune läbi elatud trauma või ajutegevuse eripära (nagu antud juhul näib olevat), siis tulebki ju otsus teha millegi muu pinnalt.
Väga (liiga?) ratsionaalne ja mustvalge mõtlemisega inimene võibki püüda teha otsust nii, et paneb mõõdetavad kulud ja tulud kirja ja vaatab, kummad peale jäävad. Ja nii vaagides on see pilt ju tõepoolest kohutav: lapse saamisega kaasnevadki kahtlemata peamiselt kulusid: vanema tervisele, välimusele, majanduslikule heaolule, vabadusele, iseseisvusele, ajale jne. Seejuures isegi kui kõik läheb vanema ja lapse jaoks hästi raseduse, sünnituse ja esimeste eluaastate jooksul, on lapsevanemaks olemine ikkagi elu püssirohutünni otsas, sest igal hetkel võib laps viga saada, haigeks jääda, eluks ajaks vanemaks sõltuvaks muutuda, halba seltskonda sattuda, valesid valikuid teha, vanema elu tuhandel moel täielikult pekki keerata või lihtsalt osutuda s*tapeaks, kes ühel hetkel oma perega enam eriti suhelda ei viitsi ja jätta oma vanemad elu lõpuni muretsema-kurvastama.

Mida aga selline eriliselt jäik plussid-miinused-kirja-inimene ei oska arvestada, on see, et vanemaks saamine ja olemine pole üldse mingisugune mõõdetavate kulude-tuludega tehing. See on pigem eneseareng ja -täiustumine, väga keeruline ja igapäevaselt tuhandest pisiasjast sõltuv korraga habras ja tohutult tugev süsteem, kus ongi palju ebakindlust ja potentsiaalseid riske, aga ka mõõtmatut igapäevast õnnetunnet - ning mida pühendunum olla, seda suurem saab olla ka "tasu" ehk siis vastastikusest kiindumusest tulenev kõikehõlmav heaolutunne ja inimesena rikastumine. Kui vanemaks saada kaaluva inimese enda hinges on midagi väga katki või ta teab, et teda häiriks mingisugused aspektid emaduse juures ebaharilikult tugevalt, siis temas ei pruugi üldse see vanemaks olemise positiivne pool käivituda ja siis ongi tema (ja mis traagilisem, tema laste) elu üks suur kannatamine.

[Külaline]

See on ju tavaline argipäev, tõusude ja mõõnadega. Kokkuvõttes on nad õnnelikumad, kui enne last.

Kui see naine saaks võimaluse ajas tagasi minna, siis ta ei valiks emadust. Ta ütleb selgelt, et tegi enda meelest vale valiku. Tal on targad ja tublid lapsed, armastav mees, ja materiaalseid muresid pole – nad moodustavad justkui ideaalse pere. Kuid hoolimata sellest usub ta, et valis valesti. Ta on iseloomult pehme, leplik ja emaliku loomusega, armastab oma lapsi, ning on kõigi eelduste järgi justkui loodud emaks. Kui selline naine, kellel paistab kõik vajalik olemas olevat ja kes hoolib sügavalt oma perest, jõuab ikkagi järeldusele, et on teinud vale valiku, siis see mõte on tõesti hirmutav.

Postitus on kustutatud

Nad on pikas ja õnneliku abielus. Pärast esimest last sai ta aga aru, kui palju elu muutub ja millest peab loobuma. Seetõttu otsustas ta keskenduda ema rollile – elades vaid selleks, et olla ema. Ta sai teise lapsegi, sest esimene on juba siin ja kui ta juba ema on, siis võib ka teine laps olla. Ta ei ole depressioonis, lihtsalt tunnistab, et tema varasemad eluvalikud ei olnud päris õiged.

[iiR]

Nad on pikas ja õnneliku abielus. Pärast esimest last sai ta aga aru, kui palju elu muutub ja millest peab loobuma. Seetõttu otsustas ta keskenduda ema rollile – elades vaid selleks, et olla ema. Ta sai teise lapsegi, sest esimene on juba siin ja kui ta juba ema on, siis võib ka teine laps olla. Ta ei ole depressioonis, lihtsalt tunnistab, et tema varasemad eluvalikud ei olnud päris õiged.

Noh, ma puusalt tulistades pakun head nõu: kui saad emaks, siis ära võta vastu otsust elada edasi vaid selleks, et olla ema. See on üsna kindel viis, kuidas muutuda õnnetuks ja depressiivseks ja tunda, et su mina läheb kaotsi ja hakata kahetsema otsust saada emaks.

[Külaline]

Aga tõenäoliselt ongi väga hirmus sellele teemale otsa vaadata ja raske otsust teha, kui mõtlemises või ajutegevuses on mingisugune nihe.

Enamikul inimestest käivitub ju soov saada laps üsna hõlpsalt - kohtutakse sobiva kaaslasega, jõutakse teatud ikka, saavutatakse mingisugune selline eluseisund, kus äkki näib põhjendatud olevat soov saada lapsevanemaks ja siis, noh, saadaksegi.
Kui aga seda suuresti bioloogilis-hormonaalset seisundit ei teki inimesel või seda varjutab kas mingisugune läbi elatud trauma või ajutegevuse eripära (nagu antud juhul näib olevat), siis tulebki ju otsus teha millegi muu pinnalt.
Väga (liiga?) ratsionaalne ja mustvalge mõtlemisega inimene võibki püüda teha otsust nii, et paneb mõõdetavad kulud ja tulud kirja ja vaatab, kummad peale jäävad. Ja nii vaagides on see pilt ju tõepoolest kohutav: lapse saamisega kaasnevadki kahtlemata peamiselt kulusid: vanema tervisele, välimusele, majanduslikule heaolule, vabadusele, iseseisvusele, ajale jne. Seejuures isegi kui kõik läheb vanema ja lapse jaoks hästi raseduse, sünnituse ja esimeste eluaastate jooksul, on lapsevanemaks olemine ikkagi elu püssirohutünni otsas, sest igal hetkel võib laps viga saada, haigeks jääda, eluks ajaks vanemaks sõltuvaks muutuda, halba seltskonda sattuda, valesid valikuid teha, vanema elu tuhandel moel täielikult pekki keerata või lihtsalt osutuda s*tapeaks, kes ühel hetkel oma perega enam eriti suhelda ei viitsi ja jätta oma vanemad elu lõpuni muretsema-kurvastama.

Mida aga selline eriliselt jäik plussid-miinused-kirja-inimene ei oska arvestada, on see, et vanemaks saamine ja olemine pole üldse mingisugune mõõdetavate kulude-tuludega tehing. See on pigem eneseareng ja -täiustumine, väga keeruline ja igapäevaselt tuhandest pisiasjast sõltuv korraga habras ja tohutult tugev süsteem, kus ongi palju ebakindlust ja potentsiaalseid riske, aga ka mõõtmatut igapäevast õnnetunnet - ning mida pühendunum olla, seda suurem saab olla ka "tasu" ehk siis vastastikusest kiindumusest tulenev kõikehõlmav heaolutunne ja inimesena rikastumine. Kui vanemaks saada kaaluva inimese enda hinges on midagi väga katki või ta teab, et teda häiriks mingisugused aspektid emaduse juures ebaharilikult tugevalt, siis temas ei pruugi üldse see vanemaks olemise positiivne pool käivituda ja siis ongi tema (ja mis traagilisem, tema laste) elu üks suur kannatamine.

Adekvatselt emaduse, raseduse ja sünnituse ohte ja riske naise elule ja heaolule hinnata on justkui “mõtteviisi nihe” – kui olla roosade prillidega ja naiivne, siis tundubki kõik korras olevat, probleeme ei ole. Lihtsama mõtteviisiga inimestel tundub elu tõepoolest lihtsam – ei tulegi pähe, et kuskil võiksid tekkida probleemid, ning elu ei komplitseerita üle. Elu on nende jaoks lihtne: kool, töö, lapsed. Miks mitte lapsi saada, kui mõeldakse vaid kuu aega ette ja edasine jäetakse juhuse ning saatuse hooleks.

[Külaline]

Kiidan TAd arutelu ja mõttekäigu eest.
Siiralt, emana, ütlen Sulle - kui kahtled, ära saa lapsi. See on raske, mitte ükski vägi ei garanteeri sulle ega tulevasele lapsele head tervist, et laps kasvab terveks ja tubliks ja asjalikuks. Mitte miski ei garanteeri, et sa ei jää üksikemaks.
Kui emadus ei kisenda Sinu sees lapse järele, ei ole vaja last saada.

Kõige adekvaatsemad laste saamise põhjused on üdini isekad - tahad koos väikelapsega kodus olla, teha temaga lapsikuid asju ja neist rõõmu tunda. Hilisemas elus tahad vältida üksindust.

Mina päriselt tahtsin last planeerides lapse eest hoolitseda. Mulle meeldib kodus toimetada, meeldib see tunne kui pere sööb laua ümber kodust toitu, meeldib lastega meisterdada jne. ja ka mina ütlen - Siga kuradi raske on. Selle raha eest võiksin terve vanadekodu ehitada, mis lastele kulub ja saaksin vanaduses sama hästi hakkma. Seal pole ühtegi objektiivset põhjendust, miks saada lapsi. Ning kui emotsionaalsed põhjused ette puuduvad, siis äkki ei peaks.
Võibolla hakkavad raseduse ja väikelapseeas hormoonid sinu jaos tööle ja ürgema Sinus lööb välja - aga mis siis kui seda ei juhtu? Rikud ära enda, lapse ja mehe elu.

[Külaline]

Aga tõenäoliselt ongi väga hirmus sellele teemale otsa vaadata ja raske otsust teha, kui mõtlemises või ajutegevuses on mingisugune nihe.

Enamikul inimestest käivitub ju soov saada laps üsna hõlpsalt - kohtutakse sobiva kaaslasega, jõutakse teatud ikka, saavutatakse mingisugune selline eluseisund, kus äkki näib põhjendatud olevat soov saada lapsevanemaks ja siis, noh, saadaksegi.
Kui aga seda suuresti bioloogilis-hormonaalset seisundit ei teki inimesel või seda varjutab kas mingisugune läbi elatud trauma või ajutegevuse eripära (nagu antud juhul näib olevat), siis tulebki ju otsus teha millegi muu pinnalt.
Väga (liiga?) ratsionaalne ja mustvalge mõtlemisega inimene võibki püüda teha otsust nii, et paneb mõõdetavad kulud ja tulud kirja ja vaatab, kummad peale jäävad. Ja nii vaagides on see pilt ju tõepoolest kohutav: lapse saamisega kaasnevadki kahtlemata peamiselt kulusid: vanema tervisele, välimusele, majanduslikule heaolule, vabadusele, iseseisvusele, ajale jne. Seejuures isegi kui kõik läheb vanema ja lapse jaoks hästi raseduse, sünnituse ja esimeste eluaastate jooksul, on lapsevanemaks olemine ikkagi elu püssirohutünni otsas, sest igal hetkel võib laps viga saada, haigeks jääda, eluks ajaks vanemaks sõltuvaks muutuda, halba seltskonda sattuda, valesid valikuid teha, vanema elu tuhandel moel täielikult pekki keerata või lihtsalt osutuda s*tapeaks, kes ühel hetkel oma perega enam eriti suhelda ei viitsi ja jätta oma vanemad elu lõpuni muretsema-kurvastama.

Mida aga selline eriliselt jäik plussid-miinused-kirja-inimene ei oska arvestada, on see, et vanemaks saamine ja olemine pole üldse mingisugune mõõdetavate kulude-tuludega tehing. See on pigem eneseareng ja -täiustumine, väga keeruline ja igapäevaselt tuhandest pisiasjast sõltuv korraga habras ja tohutult tugev süsteem, kus ongi palju ebakindlust ja potentsiaalseid riske, aga ka mõõtmatut igapäevast õnnetunnet - ning mida pühendunum olla, seda suurem saab olla ka "tasu" ehk siis vastastikusest kiindumusest tulenev kõikehõlmav heaolutunne ja inimesena rikastumine. Kui vanemaks saada kaaluva inimese enda hinges on midagi väga katki või ta teab, et teda häiriks mingisugused aspektid emaduse juures ebaharilikult tugevalt, siis temas ei pruugi üldse see vanemaks olemise positiivne pool käivituda ja siis ongi tema (ja mis traagilisem, tema laste) elu üks suur kannatamine.

Adekvatselt emaduse, raseduse ja sünnituse ohte ja riske naise elule ja heaolule hinnata on justkui “mõtteviisi nihe” – kui olla roosade prillidega ja naiivne, siis tundubki kõik korras olevat, probleeme ei ole. Lihtsama mõtteviisiga inimestel tundub elu tõepoolest lihtsam – ei tulegi pähe, et kuskil võiksid tekkida probleemid, ning elu ei komplitseerita üle. Elu on nende jaoks lihtne: kool, töö, lapsed. Miks mitte lapsi saada, kui mõeldakse vaid kuu aega ette ja edasine jäetakse juhuse ning saatuse hooleks.

Ja hakkaski jälle otsast pihta

[Külaline]

Nad on pikas ja õnneliku abielus. Pärast esimest last sai ta aga aru, kui palju elu muutub ja millest peab loobuma. Seetõttu otsustas ta keskenduda ema rollile – elades vaid selleks, et olla ema. Ta sai teise lapsegi, sest esimene on juba siin ja kui ta juba ema on, siis võib ka teine laps olla. Ta ei ole depressioonis, lihtsalt tunnistab, et tema varasemad eluvalikud ei olnud päris õiged.

Noh, ma puusalt tulistades pakun head nõu: kui saad emaks, siis ära võta vastu otsust elada edasi vaid selleks, et olla ema. See on üsna kindel viis, kuidas muutuda õnnetuks ja depressiivseks ja tunda, et su mina läheb kaotsi ja hakata kahetsema otsust saada emaks.

Tema eelmine töö oli pingeline ja nõudis palju reisimist – see oli tema kirg. Kahjuks muutis laste saamine selle elustiili võimatuks, ja nüüd on ta pühendunud kodune ema, kes elab oma laste jaoks, kuid tunneb end sisimas õnnetuna.