Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

[Külaline]

Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

[Külaline]

Siis, kui ta ise selleks valmis on ja aru saab, et see laps/lapsed tulevad ka üles kasvatada.

[K893HZ]

See "peab" kõlab nii, nagu jälle tahaks keegi kellelegi midagi rangelt ette kirjutada.

Aga muidu, kui püstitada küsimus nii, et "võiks" saada, siis ise arvan, parim aeg on siiski 20. eluaastates. Või, noh, olgu, 30 piiri peal on veel ka üsna hea aeg.

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Keskealisel (kuigi ta võib olla terve ja liikuv) hakkab üldine energiatase ikkagi langema. Mis ei pruugi väljenduda sellest, et ei jaksa näit. joosta (sportlik inimene võib joosta jaksata veel küll), vaid pigem milleski sellises, et inimene kaldub eelistama, et tema ühes päevas oleks vähem erinevaid tegevusi - umbes nii, et täna olin tubli, tegin ära selle, ok, täna enam rohkem ei tee, puhkan, küll mõnel teisel päeval teen. Ja siis on hea, kui lapsed on juba suuremad. Kui on vaja kodust ära minna, siis lihtsalt ütled lastele ja lähed - jne.

Ma arvan, et esimese lapse sünniks ei pea noor inimene tingimata olema veel elu tippu kõigis asjades - töökoht, suurim/parim kinnisvara, mis ta elu jooksul üldse soetab jne. - jõudnud olema. Piisab, kui inimesel on mingi eneseusaldus - ma suudan õppida/töötada, ma oskan rahaga ümber käia, ma oskan igapäevasied asju ajada jne. olemas.

Kui jäädakse "elu tippu" (kõige parem ametikoht, unistuste kinnisvara ostetud jne. ) ootama, siis kahjuks lükkub esimese lapse saamine aega, kui nooruslikku värskust, mis kulub väikelapse/töö vahel mässamiseks marjaks ära, juba vähemaks jäänud.

[Külaline]

Siis, kui on valmis.
Mina sain 22-aastaselt ning see väga ok, ei muudaks midagi.

[Külaline]

Keskealisel (kuigi ta võib olla terve ja liikuv) hakkab üldine energiatase ikkagi langema. Mis ei pruugi väljenduda sellest, et ei jaksa näit. joosta (sportlik inimene võib joosta jaksata veel küll), vaid pigem milleski sellises, et inimene kaldub eelistama, et tema ühes päevas oleks vähem erinevaid tegevusi - umbes nii, et täna olin tubli, tegin ära selle, ok, täna enam rohkem ei tee, puhkan, küll mõnel teisel päeval teen. Ja siis on hea, kui lapsed on juba suuremad. Kui on vaja kodust ära minna, siis lihtsalt ütled lastele ja lähed - jne.

Olen varastes kahekümnendates ja samastun keskealise kirjeldusega “täna olin tubli, tegun ära selle ja täna rohkem ei tee”. Meeldivad rahulikud päevad kus ei ole hommikust õhtuni rabelemist. Ei saa vanuses see asi olla….oleneb inimesest kes viitsib ja kes ei viitsi. See kahekümnendates lapsega elu sinu kirjelduse järgi….ausalt hüppaks kuskilt alla kui selline argielu oleks

[Külaline]

Olen varastes kahekümnendates ja samastun keskealise kirjeldusega “täna olin tubli, tegun ära selle ja täna rohkem ei tee”. Meeldivad rahulikud päevad kus ei ole hommikust õhtuni rabelemist. Ei saa vanuses see asi olla….oleneb inimesest kes viitsib ja kes ei viitsi. See kahekümnendates lapsega elu sinu kirjelduse järgi….ausalt hüppaks kuskilt alla kui selline argielu oleks

Kui võtta erinevad inimesed - siis, jah, muidugi tuleb see jutt, et iniemesed on erinevad, inimeste võime mingeid pingeid/koormusi taluda ongi erinev jne. jne.

Peame võrdlema sama inimest eri vanuses.

Kui keskealisena tagasi vaatad, siis mõtled, et hmm, jah, kahekümnendates oli energiat kuidagi (veel) rohkem.

[Külaline]

Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

Kellega see Eesti naine need lapsed saama peaks? Kas laste saamine on Eestis naiste eralõbu?

[Külaline]

Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

Kellega see Eesti naine need lapsed saama peaks? Kas laste saamine on Eestis naiste eralõbu?

Loomulikult, seni kuni mehed ei sünnita.

[Külaline]

Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

Kellega see Eesti naine need lapsed saama peaks? Kas laste saamine on Eestis naiste eralõbu?

Jah.

[Külaline]

Millises vanuses peaks Eesti naine saama laps-ed?

28

[Külaline]

See "peab" kõlab nii, nagu jälle tahaks keegi kellelegi midagi rangelt ette kirjutada.

Aga muidu, kui püstitada küsimus nii, et "võiks" saada, siis ise arvan, parim aeg on siiski 20. eluaastates. Või, noh, olgu, 30 piiri peal on veel ka üsna hea aeg.

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Keskealisel (kuigi ta võib olla terve ja liikuv) hakkab üldine energiatase ikkagi langema. Mis ei pruugi väljenduda sellest, et ei jaksa näit. joosta (sportlik inimene võib joosta jaksata veel küll), vaid pigem milleski sellises, et inimene kaldub eelistama, et tema ühes päevas oleks vähem erinevaid tegevusi - umbes nii, et täna olin tubli, tegin ära selle, ok, täna enam rohkem ei tee, puhkan, küll mõnel teisel päeval teen. Ja siis on hea, kui lapsed on juba suuremad. Kui on vaja kodust ära minna, siis lihtsalt ütled lastele ja lähed - jne.

Ma arvan, et esimese lapse sünniks ei pea noor inimene tingimata olema veel elu tippu kõigis asjades - töökoht, suurim/parim kinnisvara, mis ta elu jooksul üldse soetab jne. - jõudnud olema. Piisab, kui inimesel on mingi eneseusaldus - ma suudan õppida/töötada, ma oskan rahaga ümber käia, ma oskan igapäevasied asju ajada jne. olemas.

Kui jäädakse "elu tippu" (kõige parem ametikoht, unistuste kinnisvara ostetud jne. ) ootama, siis kahjuks lükkub esimese lapse saamine aega, kui nooruslikku värskust, mis kulub väikelapse/töö vahel mässamiseks marjaks ära, juba vähemaks jäänud.

Kes on loll, see ajaga targemaks ei saa.

[Külaline]

Midagi ei pea. Igaüks ise otsustab millal ja kas üldse.

[Külaline]

Olen varastes kahekümnendates ja samastun keskealise kirjeldusega “täna olin tubli, tegun ära selle ja täna rohkem ei tee”. Meeldivad rahulikud päevad kus ei ole hommikust õhtuni rabelemist. Ei saa vanuses see asi olla….oleneb inimesest kes viitsib ja kes ei viitsi. See kahekümnendates lapsega elu sinu kirjelduse järgi….ausalt hüppaks kuskilt alla kui selline argielu oleks

Kui võtta erinevad inimesed - siis, jah, muidugi tuleb see jutt, et iniemesed on erinevad, inimeste võime mingeid pingeid/koormusi taluda ongi erinev jne. jne.

Peame võrdlema sama inimest eri vanuses.

Kui keskealisena tagasi vaatad, siis mõtled, et hmm, jah, kahekümnendates oli energiat kuidagi (veel) rohkem.

Siis soovitakse seda võhma ja energiat väljaspool kodu realiseerida, mitte kodus piimapudelitega majandades. Kui raske on noortel inimestel teha tavalisi kodutöid. Vanemad peavad sundima ja keelitama. Milles asi? Võhma nagu härjal. Neid huvita kodune rutiin ja vaikelu.

[Jummejuhh]

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Mnjah. Sellist olukorda idealiseerival inimesel tasuks küll laste saamisega oodata, kuni mõistust ja elukogemust juurde tuleb, nii et oskab oma elu paremini planeerida ja ei pea rapsima. Üksi võib muidugi rapsida kuni silmamunad peast lendavad, aga laste kõrvalt rapsimine ja enese killustamine on karuteene tervele perele.

[Külaline]

Kas Eesti naine on mingi eriline naistetõug? Miks on Eesti naise puhul oluline, millises vanuses ta sünnitab? Kas ta sureb jalapealt ära, kui pole ettenähtud ajaks last/lapsi (Kes see lapse-ed muidu on? Mingi uudissõna jälle välja mõeldud.) saanud?

[külaline]

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Mnjah. Sellist olukorda idealiseerival inimesel tasuks küll laste saamisega oodata, kuni mõistust ja elukogemust juurde tuleb, nii et oskab oma elu paremini planeerida ja ei pea rapsima. Üksi võib muidugi rapsida kuni silmamunad peast lendavad, aga laste kõrvalt rapsimine ja enese killustamine on karuteene tervele perele.

Mis täpsemalt on siis karuteene perele? Et emme käib trennis, näiteks, on karuteene perele?

Nojah, kui just keegi seda kardab, et selstskondlik läbikäimine tähendab tingimata hommikuni äraolekut, kõva joomist vms., aga see ei pea ju tingimata seda tähendama.

[Külaline]

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Mnjah. Sellist olukorda idealiseerival inimesel tasuks küll laste saamisega oodata, kuni mõistust ja elukogemust juurde tuleb, nii et oskab oma elu paremini planeerida ja ei pea rapsima. Üksi võib muidugi rapsida kuni silmamunad peast lendavad, aga laste kõrvalt rapsimine ja enese killustamine on karuteene tervele perele.

See, mida ta kirjeldas, on tavaline elu. Kustotsast see ion idealiseerimine?

[Külaline]

Kas Eesti naine on mingi eriline naistetõug? Miks on Eesti naise puhul oluline, millises vanuses ta sünnitab? Kas ta sureb jalapealt ära, kui pole ettenähtud ajaks last/lapsi (Kes see lapse-ed muidu on? Mingi uudissõna jälle välja mõeldud.) saanud?

Kultuurilised ja ühiskondlikud normid: Eestis võivad olla spetsiifilised kultuurilised ootused ja normid pere loomise ja laste saamise vanuse kohta. Küsimuse püstitamine “Eesti naiste” kontekstis võib viidata soovile arutada just Eesti ühiskonnas levinud hoiakuid ja ootusi.
Demograafilised mured: Eestil on madal sündimus ja rahvastiku vananemine, mis tekitab vajaduse noorte perede toetamise ja sündimuse suurendamise järele. Sellest tulenevalt võib olla huvitav arutleda, millises vanuses Eesti naised võiksid laste saamisele mõelda, et aidata leevendada neid demograafilisi väljakutseid.

Eesti tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika: Eesti riigil on spetsiifilised tervishoiuteenused ja sotsiaalsed toetused, mis võivad mõjutada naiste otsuseid laste saamise vanuse osas. Näiteks emapalk ja lastega perede toetused võivad olla mõeldud soodustama laste saamist teatud eluperioodil. Küsimuse fookustamine Eesti naistele võib aidata paremini mõista, kuidas need poliitikad mõjutavad pereloomise otsuseid Eestis.
Rahvuslik identiteet ja väärtused: Eestis on ajalooliselt rõhutatud rahvuse säilimist ja traditsioone, sealhulgas perekonda ja laste kasvatamist. Eesti naiste eraldi väljatoomine on katse uurida, kas ja kuidas rahvuslikud väärtused mõjutavad naiste elukorraldust ja pereplaane.

[Külaline]

Kas Eesti naine on mingi eriline naistetõug? Miks on Eesti naise puhul oluline, millises vanuses ta sünnitab? Kas ta sureb jalapealt ära, kui pole ettenähtud ajaks last/lapsi (Kes see lapse-ed muidu on? Mingi uudissõna jälle välja mõeldud.) saanud?

Kultuurilised ja ühiskondlikud normid: Eestis võivad olla spetsiifilised kultuurilised ootused ja normid pere loomise ja laste saamise vanuse kohta. Küsimuse püstitamine “Eesti naiste” kontekstis võib viidata soovile arutada just Eesti ühiskonnas levinud hoiakuid ja ootusi.
Demograafilised mured: Eestil on madal sündimus ja rahvastiku vananemine, mis tekitab vajaduse noorte perede toetamise ja sündimuse suurendamise järele. Sellest tulenevalt võib olla huvitav arutleda, millises vanuses Eesti naised võiksid laste saamisele mõelda, et aidata leevendada neid demograafilisi väljakutseid.

Eesti tervishoiu- ja sotsiaalpoliitika: Eesti riigil on spetsiifilised tervishoiuteenused ja sotsiaalsed toetused, mis võivad mõjutada naiste otsuseid laste saamise vanuse osas. Näiteks emapalk ja lastega perede toetused võivad olla mõeldud soodustama laste saamist teatud eluperioodil. Küsimuse fookustamine Eesti naistele võib aidata paremini mõista, kuidas need poliitikad mõjutavad pereloomise otsuseid Eestis.
Rahvuslik identiteet ja väärtused: Eestis on ajalooliselt rõhutatud rahvuse säilimist ja traditsioone, sealhulgas perekonda ja laste kasvatamist. Eesti naiste eraldi väljatoomine on katse uurida, kas ja kuidas rahvuslikud väärtused mõjutavad naiste elukorraldust ja pereplaane.

See on nagu viktoriaanlik Inglismaa: "Lie down and think of England" (eestindatuna siis "Heida pikali ja mõtle Eestimaale"). Kuigi toona öeldi seda abielunaistele, kellele nn abielukohustuse täitmine oli vastumeelne. Eesti puhul ei piisa naistel siiski pikaliheitmisest, vaja on, isamaa silmade ees, nui neljaks ka laps(ed) sünnitada ja üles kasvatada. Samal ajal kui mehed saavad kõrtsis õlleklaase kokku lüüa ja kiidelda, kui tublid nad on ja kuidas Eestimaa järelkasvu eest hoolitsevad.

[Külaline]

Ma pean silmas just seda aega, mil beebiga kodus olemise aeg saab läbi ja ema peab ennast hakakama jagama töö/ väikelapse vahel - no ja mingit suhtlust inimestega, trenni jms. tahaks ju ka, eks. Mis võib tähendada, et elu on kirju: on vaja ühte päeva mahutada mitmeid erinevaid tegevusi - kõigepealt tööle, siis laps lasteaiast ära, siis koju süüa tegema ja natuke lapsega mängida, siis võibolla laps isale hoida ja ise trenni/huviring/sõbranna sünnipäevale... Noort, 20.-tes inimest tõenäoliselt ei häiri lülitumine ühe päev jooksul töö/pereeelu/ seltsielu vahel, on jaksu ja hoogu elada ka (väike) lapse kõrvalt mitmekesist elu. Noor inimene võib küsimuse. "Kuidas sa jõuad?" peale isegi kulmu kergitada - muidugi ma jaksan, mis selles nii imelikku on?

Mnjah. Sellist olukorda idealiseerival inimesel tasuks küll laste saamisega oodata, kuni mõistust ja elukogemust juurde tuleb, nii et oskab oma elu paremini planeerida ja ei pea rapsima. Üksi võib muidugi rapsida kuni silmamunad peast lendavad, aga laste kõrvalt rapsimine ja enese killustamine on karuteene tervele perele.

See, mida ta kirjeldas, on tavaline elu. Kustotsast see ion idealiseerimine?

No tema arvates ju ei ole. Ta kirjutas, et keskealised ei saa sellise elustiiliga hakkama. Tavalist elu elavad kõik inimesed vanusest hoolimata, aga tema arvates on see nii erakordne, et ainult kahekümnendates jätkub jaksu niiviisi elada.