Kui laps jääb rasedaks

[Külaline]

Tänapäeval venib see lapseiga õige pikale. Vene ajal olid kõik 18-aastaselt oma elu peal (kas tööl, sõjaväes või stipiga ülikooli ühikas, hiljem suunamisega tööle)

22 VIIMANE TAKS öeldi veel paarkümmend aastat tagasi.

Minu vanemad sõltusid ülikooli ajal oma vanematest täpselt sama palju mina sõltusin nendest. Stipp nüüd küll nii suur ei olnud ja kõigile seda ei jagunud. Käidi ka vanasti sageli busssi, rongiga vanemate juures, võeti sealt kaasa kartulit, moos ja muud kraami. Sest ega rahaga polnud nõukaajal midagi peale hakata, poest ei saanud midagi. Pulmadeks kingitu tohutult majakraami ja toetati noori abiellunuid tegelikult palju rohkem kui tänapäeval. Laste terveks suveks maale viimine oli tavaline, et nad vanemaid ei segaks. Nüüd ikka ei ole küll nii, et kõik koolivaheajad ja suvi tuleb veeta vanavanemate juurde küüditatult.
Varajane lapsesaamine oli seotud rasestumisvastaste vahendite puudumise tõttu.

[Külaline]

Katrin Pauts, ainus laps, näiteks lõpetas ülikooli ja tegi karjääri, aga alatasa kurdab vaesuse üle ja ühtki last pole. Võib-olla oleks tema ja ta vana ema elus rohkem värve, kui ta oleks nooruse lolluse tõttu lapse teinud.

Mina oleksin küll õnnetu kui noorus, ilus aeg oleks lastele kulunud ja raisatud. Mis VÄRVE see laps ellu toob? Stressi,rahakulu ja tüli.

Misasja? Et parem on raisata aega, kui sul enam mingeid kohustusi poleks?

Raisatud lapse peale, kui noor 18 aastane saab lapse, jäävad ära ülikooliaastad sellisel kujul nagu teistel, kursareisid, euroopas matkamine, hostelites teiste noortega tutvumine. Istud mingi mõttetu titega kodus oma nooruse ilusad aastad ja siis oled lõputus lasteaia, kooli, laagri “orjuses” ja koolivaheaja ootuses. Kohutav

[Külaline]

Kui see tütar on ainus laps, siis minu meelest on isegi positiivne, et varakult lapse saab, sest üpriski nukker oleks, kui oled juba 60aastane ja tütar on 40aastane ja ühtegi nooremat järglast pole. Ainsa lapse puhul sageli vereliin katkeb.

No veel kurvem oleks, kui need tütar ja tema laps elavad pensionäri kulul, sest ühel jäi lapse saamise tõttu haridus poolikuks ja tema lapsel on ema vaesuse ja puuduliku kasvatuse tõttu käitumishäired ja rohkem vanglas istunud kui vabaduses.

[Külaline]

Küll ja veel ju neid edukaid naisi, kes ülikooli ajal lapse on saanud. Laps ei pea tähendama ei õppimise ega karjääri lõppu.

[Külaline]

Küll ja veel ju neid edukaid naisi, kes ülikooli ajal lapse on saanud. Laps ei pea tähendama ei õppimise ega karjääri lõppu.

Oluliselt nõmedamaks teeb küll. Teised on kursakatega reisil, peol, muusikafestivalil ja siis istu selle titega kodus ja vahi teda. Titt ongi kogu elu.

[Külaline]

Kui see tütar on ainus laps, siis minu meelest on isegi positiivne, et varakult lapse saab, sest üpriski nukker oleks, kui oled juba 60aastane ja tütar on 40aastane ja ühtegi nooremat järglast pole. Ainsa lapse puhul sageli vereliin katkeb.

No veel kurvem oleks, kui need tütar ja tema laps elavad pensionäri kulul, sest ühel jäi lapse saamise tõttu haridus poolikuks ja tema lapsel on ema vaesuse ja puuduliku kasvatuse tõttu käitumishäired ja rohkem vanglas istunud kui vabaduses.

Eks ta ole palju tõenäolisem stsenaarium. Ei too see laps mingit õnne, depressiooni toob. Pärast ei jõua ära kahetseda.

[külaline]

Raisatud lapse peale, kui noor 18 aastane saab lapse, jäävad ära ülikooliaastad sellisel kujul nagu teistel, kursareisid, euroopas matkamine, hostelites teiste noortega tutvumine. Istud mingi mõttetu titega kodus oma nooruse ilusad aastad ja siis oled lõputus lasteaia, kooli, laagri “orjuses” ja koolivaheaja ootuses. Kohutav

Loomulikult annavad lapsed/noored (lapsed, teismelised, noored täiskasvanud...) elule särtsu ja värvi.

Mõttetu? Oma noor pereliige ei ole mõttetu, titt olemine kestab vaid lühikest aega.

Niipalju olen nõus, et päris sellisel kujul nagu teistel neid õpinguaastaid siis ei tule. Aga samas, noorel täiskasvanul on palju energiat ja jõuab ka palju. Need õpinguaastad, reisid , hobid jne. võivad kõik ikkagi olla, lihtsalt veidi teisel kujul. Ja eluetapid on veidi nihkes. Näiteks, kui teised jäävad beebiga koju, on vara lapse saanul juba suur laps, aga ta ise on veel noor. Kes olid meie ülikooli ajal (2000a paiku) üliõpilastest emmed/issid, pole praegu tööelus sugugi kehvemad ja tollased väikelapsed on neil üle 20a nüüd.Ja üliõpilaste üritustest võtsid meie lapsevanematest üliõpilased ka osa - ei olnud nii, et nad oleks olnud üliõpilaselust ära lõigatud. Nad jätsid lapse hoida (teisele lapsevanemale, vanavanemale) ja tulid. Lapsevanemad mõtlesid muidugi küll rohkem läbi, kas üritus on nende jaoks piisavalt huvitav, et osa võtta.

Muidugi, toetust (et vanem aitaks rahaliselt, elamispinnaga, hoiaks last jne.)õppiv noor ema vajab. Aga ka paljud lastetud neiud/noormehed saavad õpingute ajal vanematelt tuge, nii et ma midagi ülihullu siin ka ei näe. Nagu keegi väga õigesti märkis, ei pruugi kõik ollagi mõeldud suure-suure karjääri jaoks (see selgub sageli alles hiljem, kui hästi see karjääriredel kellegi sobib/ei sobi, ka lastetute puhul).

Nii et noor täiskasvanu pisarsilmi aborti tegemas mingi hüpoteetilise karjääri nimel - ei-ei, mina ei kallutaks sellisele valikule.

See teemaalgataja küsimuse tagamõte ilmselt oli.

[Külaline]

Katrin Pauts, ainus laps, näiteks lõpetas ülikooli ja tegi karjääri, aga alatasa kurdab vaesuse üle ja ühtki last pole. Võib-olla oleks tema ja ta vana ema elus rohkem värve, kui ta oleks nooruse lolluse tõttu lapse teinud.

Ta ei ole ainus laps, tal on mitu venda.

[külaline]

Teadupärast jääb ema reaktsioon eluks ajaks meelde lapsele. Kui aga rasestub täiskasvanud laps, kel on kool pooleli, elab vanematega, sissetulekut pole. Milline oleks vanema õige reaktsioon?

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

[Külaline]

Katrin Pauts, ainus laps, näiteks lõpetas ülikooli ja tegi karjääri, aga alatasa kurdab vaesuse üle ja ühtki last pole. Võib-olla oleks tema ja ta vana ema elus rohkem värve, kui ta oleks nooruse lolluse tõttu lapse teinud.

Ta ei ole ainus laps, tal on mitu venda.

Olen ta elulugu lugenud. Nad elasid emaga + ema elukaaslane

[Külaline]

Mina oleksin küll õnnetu kui noorus, ilus aeg oleks lastele kulunud ja raisatud. Mis VÄRVE see laps ellu toob? Stressi,rahakulu ja tüli.

Misasja? Et parem on raisata aega, kui sul enam mingeid kohustusi poleks?

Raisatud lapse peale, kui noor 18 aastane saab lapse, jäävad ära ülikooliaastad sellisel kujul nagu teistel, kursareisid, euroopas matkamine, hostelites teiste noortega tutvumine. Istud mingi mõttetu titega kodus oma nooruse ilusad aastad ja siis oled lõputus lasteaia, kooli, laagri “orjuses” ja koolivaheaja ootuses. Kohutav

Päris õudne, kuidas siin foorumis väikestest lastest räägitakse -mõttetu titt. Võib-olla on üks ja sama isik, kes nii väga lapsi vihkab.

[Külaline]

Küll ja veel ju neid edukaid naisi, kes ülikooli ajal lapse on saanud. Laps ei pea tähendama ei õppimise ega karjääri lõppu.

Oluliselt nõmedamaks teeb küll. Teised on kursakatega reisil, peol, muusikafestivalil ja siis istu selle titega kodus ja vahi teda. Titt ongi kogu elu.

Nagu ma aru saan, siis see noor inimene juba on ülikoolis või kutsekoolis. Möllanud pidudel ja poistega ilmselt on ka.

[Külaline]

Teadupärast jääb ema reaktsioon eluks ajaks meelde lapsele. Kui aga rasestub täiskasvanud laps, kel on kool pooleli, elab vanematega, sissetulekut pole. Milline oleks vanema õige reaktsioon?

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

Kes maksab?

[Külaline]

Teadupärast jääb ema reaktsioon eluks ajaks meelde lapsele. Kui aga rasestub täiskasvanud laps, kel on kool pooleli, elab vanematega, sissetulekut pole. Milline oleks vanema õige reaktsioon?

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

Kes maksab?

Riik maksab ju emapalka tervelt üks ja pool aastat.

[Külaline]

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

Kes maksab?

Riik maksab ju emapalka tervelt üks ja pool aastat.

Kahe-aastast last saab juba sõime panna (tegelikult isegi varem) ja siis tööle minna. Haridus ei garanteeri mingit töökohta ega palka. Turg on täis kõrgharidusega naisi, kes ei leia erialast tööd, samas mehed õpivad kutsekas elektrikuks ja teenivad rohkem. Seesamusel Pautsilgi on ju kõrgharidus, aga kas see siis tõi rikkuse majja?

[Külaline]

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

Kes maksab?

Riik maksab ju emapalka tervelt üks ja pool aastat.

Ja enne seda ostab mähkmed ja beebriided lepalehtede eest?

[Külaline]

Kes maksab?

Riik maksab ju emapalka tervelt üks ja pool aastat.

Ja enne seda ostab mähkmed ja beebriided lepalehtede eest?

??? Sa pole eales rase olnud ega ühtki äsja sünnitanud sugulasega suhelnud? On sünnitoetus ja emapalk ja kui pool kuud peab ootama seda pärast sündi, aga perekond on raskes majanduslikus olukorras, siis saab vallast ka erakorrralist abi ja edaspidi ka toimetulekutoetust. Ei ole absoluutselt mingit põhjust, miks majanduslik olukord peaks takistama lapse sündi. Lapse sünd pigem hoopis avab rahakraanid ja ka toetuse vajaminevate asjade osas.

[külaline]

Teadupärast jääb ema reaktsioon eluks ajaks meelde lapsele. Kui aga rasestub täiskasvanud laps, kel on kool pooleli, elab vanematega, sissetulekut pole. Milline oleks vanema õige reaktsioon?

See, et täiskasvanud laps elab vanematele kuuluval elamispinnal või tal on mingi haridusaste pooleli, ei oleks minu silmis takistus lapse saamisel ja kasvatamisel.

Ma ei tea, milline oleks see õige reaktsioon, kuid mina ei soovitaks kellegi lapsest loobuda ainult "ah, mul pole veel piisavalt kõrget ametit, rikkust ja uhket elu" vms. põhjusel. Ega lapse saamisega elu ära ei lõppe, haridust juurde omandada ja tööle minna saab ka hiljem.

Kes maksab?

No eks raseda noore täiskasvanu kulud maksab seesama isik, kes maksis mitteraseda noore täiskasvanu kulud - ehk siis vanemad ja võibolla (kui tal on mingi osalise koormusega tööots) mõnel määral ka ta ise. Rasedus kestab 9 kuud, selle aja jooksul saab noor täiskasvanu veel kooliskäimist jätkata. Ehk siis - kas maksta raseda või mitteraseda elamiskulusid, seal ju väga suurt vahet pole. Need päris esimesed kaubad, mis lapsele kohe peale sündi vaja (riided, mähkmed, tekike...), jõuab ka iga vähegi toimetulev pere osta ilma pankrotti minemata.

Edasi, kui laps sünnib, hakkab riik maksma vanemapalka, millega mähkmete, riiete, toidu, vankri jm. lapsele vajaliku ostmine on ju täiesti võimalik. Kui lapsel on kaks vanemat, siis lapsega kodus olev vanem saab vanemapalka ja teine vanem (kes lapsega kodus ei ole) saab pmst ka töötada (või siis edasi õppida). Või siis noorpaar õpib/töötab vaheldumisi. Vanemapalk kestab 1,5 aastat. Peale seda on võimalik panna laps lasteasutusse ja jätkata õppimist. Seejärel leida esimene (mis ei pea olema kõige kõrgepalgalisem ja uhkem ) töökoht.

[Külaline]

See pole mingi maailmalõpp ja vähegi asjalik noor ei kaota sellest noorelt lapsesaamisest midagi, kõik lükkub ehk aasta-paar kaugemale. Mitteasjalikust luuserist ei saa ka ilma lapseta midagi paremat kui vanemate kulul elav keskealine luuser.

[Külaline]

Kes maksab?

Riik maksab ju emapalka tervelt üks ja pool aastat.

Ja enne seda ostab mähkmed ja beebriided lepalehtede eest?

Aga mine Humanasse. Sealt saab viimasel päeval riideid 50 senti tükk. Osta kasvõi kärutäis beebiriideid. Riided on küll viimased asjad, mille pärast muretseda. Neid antakse ka tasuta väga palju ära. Pole ju midagi nendega teha, kui laps välja kasvab ja nõudlust ka nüüd nii palju pole, et kallilt müüa.