Mis inimesed need kõmuajakirjanikud on?

[Külaline]

Hiljuti jäi online-uudiseid lehitsedes seoses ühe tuntud inimese poja surmaga silma uudisnupuke, kus oli kirjas, et "Kroonika võttis ühendust X-ga, et kurvale uudisele kinnitust saada. „Vabandan, ma leinan oma poega,“ jäi X napisõnaliseks." Mul käis ausalt öeldes südamest jutt läbi. Milline peab küll olema see inimene, kes helistab leinavale pereliikmele, et kommentaari saada?! Kas selles ametis on tõesti 0 taktitunnet? Kuidas suudetakse nii küüniline olla? Kas teie kujutate end sellises ametis ette?

[Külaline]

Tundub, et tänapäeval jääb korralike ajakirjanikke järjest vähemaks. Tehkase ainult pealkirju, aga sisu pole või siis on see selline kust mingit infot ei saa või lihtsalt ajakirjaniku isiklik arvamus.

[Külaline]

Samas ilmus just suur promolugu sama isikuga, mis ilmselgelt oli sama inimese enda heakskiidul ilmunud. No eks ole võimalik, et lugu valmistati ette varem, aga noh, ajaline moment on imelik.

[Külaline]

Tundub, et tänapäeval jääb korralike ajakirjanikke järjest vähemaks. Tehkase ainult pealkirju, aga sisu pole või siis on see selline kust mingit infot ei saa või lihtsalt ajakirjaniku isiklik arvamus.

Sulle teadmiseks, et ajakirjanik ei pane pealkirju. Ja mitte ajakirjanikud pole lollid, vaid neile ei antagi mingit aega üldse midagi uurida ega ette valmistada. Tee lugu ja asi vask. On ju ka väga häid lugusid ilmunud, aga neid valmistatakse ette kuid ja aastaid. Igapäevane pahn pole seda väärt.

[Külaline]

Hiljuti jäi online-uudiseid lehitsedes seoses ühe tuntud inimese poja surmaga silma uudisnupuke, kus oli kirjas, et "Kroonika võttis ühendust X-ga, et kurvale uudisele kinnitust saada. „Vabandan, ma leinan oma poega,“ jäi X napisõnaliseks." Mul käis ausalt öeldes südamest jutt läbi.

See lugu oli tõesti nii maitselage kui üldse olla saab. Teisalt ega kollastelt midagi viisakat oodata ei oskagi. Ennast küll sellises rollis ette ei kujutaks, et helistad leinavale inimesele kommentaari saamiseks.

[Külaline]

Kui antakse selline ülesanne ülemuse poolt, kas pole see ajakirjanukule endale ka raske? Või ajakirjanik ise soovib teha sellist lugu? On küll inimesi, kes tahaks ise rääkida peale juhtunud õnnetust. Aga kas ajakirjanikule, kes avaldab loo lugejatele? Võõrastele inimestele, kes tunnevad lugedes enamasti vaid huvi ja põnevust?

[Külaline]

Ma ei kujuta ka ette, et ajakirjanik sellisel puhul helistab. Küsib "Mis tunne on?" või mis? Haige!

[Külaline]

Selline see tänapäeva elu on. Kui kellegi seelik tuules kerkib või midagi nõmedat kogemata juhtub, et just siis asutakse usinalt pildistama ja pannakse su piinlikud momendid suurima naudinguga kõigile vaatamiseks välja. Ronitakse tausta uurimata ühte paati joodikute, kurjategijate, sulleritega ja tuleb pisaratest nõretav lugu, kuidas kõik lihtsale inimesele liiga teevad. Politsei kiusas, lastekaitse kiusas, sotsiaaltöötaja kiusas, naaber kiusas jne. Ajakirjanik ahhetab ja ohhetab kaastundlikult kaasa. Kõik kohalikud teavad, et tegemist joodikust varganäoga.

[Külaline]

Nõukaajal kanti kombineesid, kui kellelgi ääreke natuke vilkus või sukasilm jooksis, siis tuli kohe keegi sosistama: teate, teil...
Nüüd tehakse pilti kõigile naeruvääristamiseks.

[Külaline]

Nõukaajal kanti kombineesid, kui kellelgi ääreke natuke vilkus või sukasilm jooksis, siis tuli kohe keegi sosistama: teate, teil...
Nüüd tehakse pilti kõigile naeruvääristamiseks.

Just, mind see kohutavalt häirib tänapäeval - piinlikud hetked tehakse rahaks.

[külaline]

Hiljuti jäi online-uudiseid lehitsedes seoses ühe tuntud inimese poja surmaga silma uudisnupuke, kus oli kirjas, et "Kroonika võttis ühendust X-ga, et kurvale uudisele kinnitust saada. „Vabandan, ma leinan oma poega,“ jäi X napisõnaliseks." Mul käis ausalt öeldes südamest jutt läbi. Milline peab küll olema see inimene, kes helistab leinavale pereliikmele, et kommentaari saada?! Kas selles ametis on tõesti 0 taktitunnet? Kuidas suudetakse nii küüniline olla? Kas teie kujutate end sellises ametis ette?

Kelle poeg siis suri ja miks? Tundub, et teemaalgataja teab, mina küll ei tea. Palun selgitust.

[Külaline]

Selliseid artikleid on vaja toota, sest meie loeme neid nupukesi. Tunnistan ausalt, et ka mina lugesin ja mitte ainult pealkirja, ikka kogu teksti, peas mõte, et kas selgub noore inimese surma põhjus. Ajakirjanikud toodavad seda, mida meie ostame.

[Külaline]

Ma ei kujuta ka ette, et ajakirjanik sellisel puhul helistab. Küsib "Mis tunne on?" või mis? Haige!

kommentaari võib küsida ka helistades "tere, ma kuulsin, et teie poeg on surnud, tunnen südamest kaasa! nii noor inimene, mis temaga ometi juhtus?"

avaliku elu tegelased peaksid olema harjunud, et nende elu on avalik ja inimesi huvitab, mis nende elus toimub, olgu see siis rõõmus või kurb sündmus

[Külaline]

Ma ei kujuta ka ette, et ajakirjanik sellisel puhul helistab. Küsib "Mis tunne on?" või mis? Haige!

kommentaari võib küsida ka helistades "tere, ma kuulsin, et teie poeg on surnud, tunnen südamest kaasa! nii noor inimene, mis temaga ometi juhtus?"

avaliku elu tegelased peaksid olema harjunud, et nende elu on avalik ja inimesi huvitab, mis nende elus toimub, olgu see siis rõõmus või kurb sündmus

Lapse surm ei ole asi, millega keegi meist harjunud on. Kui suur on tõenäosus, et see inimene kukub heietama, miks tema laps suri? Üpris nullilähedane. Kui suur on tõenäosus, et ta on kõnest häiritud? 99,99%

[Külaline]

Ma ei kujuta ka ette, et ajakirjanik sellisel puhul helistab. Küsib "Mis tunne on?" või mis? Haige!

kommentaari võib küsida ka helistades "tere, ma kuulsin, et teie poeg on surnud, tunnen südamest kaasa! nii noor inimene, mis temaga ometi juhtus?"

avaliku elu tegelased peaksid olema harjunud, et nende elu on avalik ja inimesi huvitab, mis nende elus toimub, olgu see siis rõõmus või kurb sündmus

Lapse surm ei ole asi, millega keegi meist harjunud on. Kui suur on tõenäosus, et see inimene kukub heietama, miks tema laps suri? Üpris nullilähedane. Kui suur on tõenäosus, et ta on kõnest häiritud? 99,99%

Ta helistas sellepärast, et ajakirjandus tahtis seda hirmsasti üles panna, sest see on asi, mis müüb. Aga kuna seda ei olnud ametlikult kuskil veel kinnitatud, siis helistati isale. Oleks ju päris nõme, kui info ei vasta tõele. Oma eesmärgi see kõne täitis, isa kinnitas, et poeg on surnud ja sai teate kiiresti üles panna.

Ja nagu ütlesin, samamoodi kasutavad need kuulsused ajakirjandust enda promomiseks. Paar päeva hiljem ilmus suur portreelugu samast inimesest, mida ta ju ise oli tahtnud. Ajastus oli imelik, aga ju siis vaja suvetuure jne reklaamida, et raha sisse tuleks. Nendel kuulsustel on meediat täpselt samamoodi vaja, sest muidu nad ei müüks midagi.

[Külaline]

Ta helistas sellepärast, et ajakirjandus tahtis seda hirmsasti üles panna, sest see on asi, mis müüb. Aga kuna seda ei olnud ametlikult kuskil veel kinnitatud, siis helistati isale. Oleks ju päris nõme, kui info ei vasta tõele. Oma eesmärgi see kõne täitis, isa kinnitas, et poeg on surnud ja sai teate kiiresti üles panna.

[/quote]

Et siis ajakirjanik arvas, et õde pani teate venna surma kohta sotsiaalmeediasse niisama, nalja pärast? Info pärines ju sellest allikast.

[Külaline]

Et siis ajakirjanik arvas, et õde pani teate venna surma kohta sotsiaalmeediasse niisama, nalja pärast? Info pärines ju sellest allikast.

Siis ei olnud veel midagi üles pandud. Ja ajakirjanik ise ei arva midagi, tema teeb, mis kästakse.

[Külaline]

Ma ei kujuta ka ette, et ajakirjanik sellisel puhul helistab. Küsib "Mis tunne on?" või mis? Haige!

kommentaari võib küsida ka helistades "tere, ma kuulsin, et teie poeg on surnud, tunnen südamest kaasa! nii noor inimene, mis temaga ometi juhtus?"

avaliku elu tegelased peaksid olema harjunud, et nende elu on avalik ja inimesi huvitab, mis nende elus toimub, olgu see siis rõõmus või kurb sündmus

No mida?! Et kui oled avaliku elu tegelane, siis on kõikidel õigus sinu isikliku elu tragöödiates urgitseda ja kohatuid küsimusi küsida, sest üldsus tahab teada?

[Külaline]

Hiljuti jäi online-uudiseid lehitsedes seoses ühe tuntud inimese poja surmaga silma uudisnupuke, kus oli kirjas, et "Kroonika võttis ühendust X-ga, et kurvale uudisele kinnitust saada. „Vabandan, ma leinan oma poega,“ jäi X napisõnaliseks." Mul käis ausalt öeldes südamest jutt läbi. Milline peab küll olema see inimene, kes helistab leinavale pereliikmele, et kommentaari saada?! Kas selles ametis on tõesti 0 taktitunnet? Kuidas suudetakse nii küüniline olla? Kas teie kujutate end sellises ametis ette?

Kelle poeg siis suri ja miks? Tundub, et teemaalgataja teab, mina küll ei tea. Palun selgitust.

Lauri Saatpalu Poeg. Põhjust ei tea.

[Külaline]

[/quote]

Lapse surm ei ole asi, millega keegi meist harjunud on. Kui suur on tõenäosus, et see inimene kukub heietama, miks tema laps suri? Üpris nullilähedane. Kui suur on tõenäosus, et ta on kõnest häiritud? 99,99%
[/quote]

50/50, ma arvan. Inimesed käituvad sellises olukorras risti vastupidiselt - osa muudki räägib-räägib-räägib, kes iganes teda kuulama on nõus ja osa, vastupidi, ei taha sõnagi rääkida. Mõnel juhul (kui surma põhjus on midagi sellist, mida võidakse hakata hukka mõistma) on info mitteandmine muidugi ka teadlik otsus, et mitte konti hambusse anda.