Diabeedikutele(1.tüüp)

sh kaaluga seotud teemad
Vasta
Külaline

Diabeedikutele(1.tüüp)

Postitus Postitas Külaline »

Pigem võib-olla siiski rohkem lapsevanematele. Aga kaasa saavad rääkida kõik, kes asjas pädevad on.
Mul selline küsimus, et kui suur on olnud teie perekonnas tõenäosus, et ka pere teine(mitmes laps) haigestub diabeeti.
Või on ka siin selliseid diabeedikuid, kellel on 35+ see tulnud?
Esimene laps haigestus 8 aastaselt. Eelnevale ei ole olnud ei minu(ema) ega ka isa poolselt isegi mitu põlvkonda tagasi seda suguvõsas.
Saime võimaluse ka ennast testida ja osaleda uuringutel. Lapse isa küll sellel ei käinud aga minul tuli vastus, et mul on keskmisest suurem risk. Ilmselt siis minu kaudu on geneetiliselt soodustav. Seega ei ole ma ka ise selle eest kaitstud.
Nüüd on mul ka teine laps(9a hiljem) teise isaga ja ka tal on keskmisest suurem risk haigestuda. Sellest ma järeldangi, et minu kaudu liigub edasi.
Teisega käime peale sündi iga 3 kuu tagant arstil ja osaleme riigi poolt(ei ole Eesti) pakutavas uuringus/jälgimisel. Hetkel laps on aastane.
Kui peaks see kõige halvem juhtuma, siis kuidas te lapsevanemad mitme lapsega küll diabeediga hakkame saate?
Täna jäin mõtlema sellele teemale. Alati kui ta vett kaanib mõni päev, poeb lausa hirm naha vahele. Siis kontrollin alati näpust tal.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

diabeetik
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 20:00diabeetik
No palun väga vabandust...Olen 20 aastat Eestist ära olnud.
Lauseehitus on ka kinldasti vale õigekirjapolitseinikele.
Külaline

Postitus Postitas Külaline »

Külaline kirjutas: 29 Sept 2024 19:39 Alati kui ta vett kaanib mõni päev, poeb lausa hirm naha vahele. Siis kontrollin alati näpust tal.
Ära mõtle üle. Kui haigus tuleb, siis tuleb, midagi teha ei ole. Veresuhkru mõõtmine sõrmeotsast on ikkagi üsna valus protseduur, sest sõrmeotsad on tundlikud. Palun, ära torgi ega diagnoosi ise oma tervet last, jäta see töö arstidele teha. Ma tean oma kogemusest, kui raske on kasvada äreva ja paaniliselt haigusi kartva emaga, pole vaja rikkuda oma lapse närve. Inimesed elavad diabeediga täiesti normaalset elu, teevad sporti, loovad pere, saavad lapsi. See pole maailmalõpp. Mõttetu on ka ennast süüdistada lapse haiguses, sina sündisid samuti geenidega, mida ise ei valinud (mõtlen kalduvust diabeedile).
Vasta

Kes on foorumil

Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist