Kuidas läheb?

[Külaline]

Mida vastata küsimusele "kuidas läheb" on see küsitud viisakusest? Nüüd on hakatud küsima veel lisaküsimist " kuidas sul päriselt läheb". Kui pikka ja põhjalikku vaatust sellele oodatase? Te olete seda küsinud?

[Külaline]

Mida vastata küsimusele "kuidas läheb" on see küsitud viisakusest? Nüüd on hakatud küsima veel lisaküsimist " kuidas sul päriselt läheb". Kui pikka ja põhjalikku vaatust sellele oodatase? Te olete seda küsinud?

"Kuidas läheb?"
"Hästi!"
"Kuidas sul PÄRISELT läheb?"
"Milline eluvaldkond sind täpsemalt huvitab?"

Tegelikult on see suund õigustatud. Alles meil oli suitsiidiennetuspäev, inimesed vajavad tähelepanu. Maailmas on suur hoolimise ja armastuse puudus.

[iiR]

Eks see selline small-talki lause on. Kui mul aega/tahtmist pole teist kuulata, siis ma kindlasti ei küsi, et kuidas sul PÄRISELT läheb. See vihjab, et ei soovita lihtsalt viisakusvestlust, vaid tõesti kontakti tekitada, põhjalikumat vastust kuulda.

[Külaline]

Tavaliselt vastan siis umbes et: "Läheb, nagu näed!" vms. Vaevalt et keegi tõsimeeli kusagil tänaval või poe kassasabas tuttavat kohates temalt sealsamas mingit vägevat pihtimist ja minekuanalüüsi ootab. Ja isegi kui teine peakski nüüd seda andma hakkama, jõuab kassajärjekord peagi kätte ja kogu jutt ju katkestatakse. Nii et vaevalt küll kusagil kassasabas või tänaval juhuslikult kohtudes kellegi suitsiidi ennetatakse. Suitsiidiennetus võib see vast olla küll - aga mitte põhjaliku vastamise, vaid hoopiski selles mõttes, et sa vaatad teisele inimesele otsa, tunned ta ära, naeratad talle. Ehk siis annad talle teada, et teda ei ole unustatud, tuntakse veel ära. Ja niisugune asi võib suitsiidi ennetada küll.

Üldiselt mul puudub usk hetkel moes olevasse ohtrasõnalisse oma hoolimise ja armastusega hüppamisse. Elu on näidanud, et need, kes kõige valjemini suurest hoolimisest leierdavad, hoolivad reeglina kõige vähem. Tõeline armastus ja hoolivus on vaiksed - teine lihtsalt toetab sind, saadab sulle keerulisel hetkel kasvõi sõbraliku naeratuse, lükkab ilma pikema enesekiidulauluta su teelt eest mõne kopsakama kivi.

Avan FB - tohutul hulgal punased südamekesed lendavad AI joonistatud karu suust välja, keegi karjub: "Soovin sulle ilusat päeva!", teine röögib: "Naudi, ära tee välja, mis teised mõtlevad!" Justkui seisaks kesk neid südamekesi, ailäävijaid ja ilusa päeva soovijaid... Ja tunnen end nende keskel väga, väga üksikuna. Üks tuttav, kes eriliselt aktsioonis oli mulle iga jumala päev FB kaudu sadu südamekesi näkku lajatama, ei suvatsenud kohtudes isegi mitte tervitada, tuhises külmalt mööda, ehkki tundis mu vägagi ära.

Üsna palju on inimesi, kelle elu kulgeb kodu-töö (või kool) trajektoori mööda, rutiinses tavaelu oravarattas. Sõbrannad on kas kaugeks jäänud, kaugemale elama kolinud või ei leia kumbki pool kohtumiseks eriti aega. Siis tahakski vahel kasvõi mõnes anonüümses foorumis iga päev natuke n-ö istuda, tühjast-tähjast lobiseda. Nt Perekoolis vanasti, nüüd siin. Aga sõbralikust õhkkonnast tunnen väga puudust. Imestama paneb, kuis isegi kõige neutraalsemates teemades on kohe vaja mingi täiesti neutraalse arvamusavalduse peale norima ja halvustama kukkuda, ehkki vastajal on ju valik vastata samuti neutraalselt, vähemalt mitte halvustades. Ise me räägime siin suitsiidiennetusest, kuid unustame ära lihtsa tõe, et kõik algab alati meist endist. Seda tööd ei tee meie eest ära keegi psühholoog kusagil kabinetis, vaid tegelik suitsiidiennetus toimub siin ja praegu.

Vasta siin foorumis küsijale sõbralikult või vähemalt neutraalselt (või ära vasta üldse), jäta töö juures kliendile nähvamata ja õhtul lapsele lasteaeda järele minnes hinga paar korda sisse, enne kui teed märkuse ta porise kombe kohta. Just sellest tegelik hoolimine ja suitsiidiennetus algavadki - sinust.

[Külaline]

Ma tean, et mu sugulase abielu on karil. Ta pole mulle midagi rääkinud. Üldiselt on see avalik saladus. Kindlasti on tal raske. Kuidas see küsimus -kuidas sul päriselt läheb, talle võib mõjuda. Ei mõju nagu tahaks teda pihtide vahele võtta, et räägi nüüd ausalt ära?

[Külaline]

Inimestel on kaks võimalust, kas rääkida või vaikida, eestlased vist vaikiks pigem. Rääkimine hirmutab. Mujal maailmas kaks inimest istuvad bussipeatuses ja ootavad bussi, võhivõõrad ja nad räägivad. Eestlased vaikivad, isegi lapsed. Kõik kardavad suhelda.

[Külaline]

Vastan alati rõõmsalt " Ära muretse, halvasti"! Inimestel kohe süda rahul.

[Külaline]

Ei karda suhelda, aga small talk on äärmiselt kurnav.

[Külaline]

Ma tean, et mu sugulase abielu on karil. Ta pole mulle midagi rääkinud. Üldiselt on see avalik saladus. Kindlasti on tal raske. Kuidas see küsimus -kuidas sul päriselt läheb, talle võib mõjuda. Ei mõju nagu tahaks teda pihtide vahele võtta, et räägi nüüd ausalt ära?

Lihtsam on öelda otse: Ma tean, et su abieluga on kehvad lood. Tahtsin öelda, et kui soovid kellegagi rääkida, olen olemas.

[Külaline]

Ei karda suhelda, aga small talk on äärmiselt kurnav.

Mida siin kurnavat? Viisakusküsimusele vastad viisakusega "Kenasti" Kui on pikem huvi, siis saab küsida: pole ammu näinud, läheks teeks ühe väikse kohvi? Kui teisel pole suuremat huvi, siis jääb ära, sest on kiire.

[Külaline]

Ma tean, et mu sugulase abielu on karil. Ta pole mulle midagi rääkinud. Üldiselt on see avalik saladus. Kindlasti on tal raske. Kuidas see küsimus -kuidas sul päriselt läheb, talle võib mõjuda. Ei mõju nagu tahaks teda pihtide vahele võtta, et räägi nüüd ausalt ära?

Lihtsam on öelda otse: Ma tean, et su abieluga on kehvad lood. Tahtsin öelda, et kui soovid kellegagi rääkida, olen olemas.

Formaalne ja terapeudilik see; kui soovid kellegagi rääkida, olen olemas. Nii küsivad vaid inimese, kes on läbinud mingi koolituse või õpiku, kuidas kohelda suitsiidseid inimesi vmt. ja nüüd viivad sinu peal läbi etteantud punkte.

[Külaline]

Lihtsam on öelda otse: Ma tean, et su abieluga on kehvad lood. Tahtsin öelda, et kui soovid kellegagi rääkida, olen olemas.

Ja siis veel lisada, et kui mehest lõpuks ära lahutad, siis anna mehele minu telefoninumber ja ütle, et ma olen tast ise huvitatud:)

[Külaline]

Meil on ülemust viimasel ajal kõvasti koolitatud, teda huvitab nüüd ka, kuidas alluvatel ´´päriselt´' läheb. Tänu sellele on see küsimus - kuidas sul päriselt läheb - minu jaoks võrdne mõni aeg tagasi populaarne olnud ``Päikest`` sooviga, mõlemad üht-moodi imalad. Mind huvitab küll, kuidas mu lähedastel päriselt läheb, aga kuna suhtleme igapäevaselt, siis enam-vähem olen küsimatagi kursis. Ülemusega ma ei jaga, kuidas mul päriselt läheb, sest tal on vastik komme küsida ja siis kõige peale nägusid teha, mis tema arusaamadega ei sobi. Hakatuseks küsib mis sa arvad ja siis selgitab 5 minutit, miks su arvamus vale on.

[Külaline]

Mina vastan tavaliselt "Pole viga". Ehkki see ei vasta tihtilugu tõele, aga kurtma küll kellelegi ei hakka, ei otsi kellegi kaastunnet.

[Külaline]

Mina ütlen-hästi, nagu alati. Mis ongi jumala tõsi, sest lähebki alati hästi. Igaüks on oma õnne sepp.

[Külaline]

Meil on ülemust viimasel ajal kõvasti koolitatud, teda huvitab nüüd ka, kuidas alluvatel ´´päriselt´' läheb. Tänu sellele on see küsimus - kuidas sul päriselt läheb - minu jaoks võrdne mõni aeg tagasi populaarne olnud ``Päikest`` sooviga, mõlemad üht-moodi imalad. Mind huvitab küll, kuidas mu lähedastel päriselt läheb, aga kuna suhtleme igapäevaselt, siis enam-vähem olen küsimatagi kursis. Ülemusega ma ei jaga, kuidas mul päriselt läheb, sest tal on vastik komme küsida ja siis kõige peale nägusid teha, mis tema arusaamadega ei sobi. Hakatuseks küsib mis sa arvad ja siis selgitab 5 minutit, miks su arvamus vale on.

Sama.
Ja siis veel arenguvestlus kord kuus. Püha jumal. Miks töökohad äkitsi arvavad, et iga pisiasi oma eraelu kohta tuleb bossile avaldada.

[Külaline]

Minul nagu tõmbab veidi õõnsaks, kui nii küsitakse. Ehk on see tunne kuskilt lapsepõlvest, kui ema käskis kõik ausalt ära rääkida. Ta sai aru kui ma valetan. Ma oleks osa enda teada jätnud . Nii tekibki tunne, et teine jälle teab rohkem ja ma pean üles tunnistama

[Ants]

Tere, kuidas läheb?
"Läheb hästi ja tuleb veel paremini!"

[Külaline]

Meil on ülemust viimasel ajal kõvasti koolitatud, teda huvitab nüüd ka, kuidas alluvatel ´´päriselt´' läheb. Tänu sellele on see küsimus - kuidas sul päriselt läheb - minu jaoks võrdne mõni aeg tagasi populaarne olnud ``Päikest`` sooviga, mõlemad üht-moodi imalad. Mind huvitab küll, kuidas mu lähedastel päriselt läheb, aga kuna suhtleme igapäevaselt, siis enam-vähem olen küsimatagi kursis. Ülemusega ma ei jaga, kuidas mul päriselt läheb, sest tal on vastik komme küsida ja siis kõige peale nägusid teha, mis tema arusaamadega ei sobi. Hakatuseks küsib mis sa arvad ja siis selgitab 5 minutit, miks su arvamus vale on.

Sama.
Ja siis veel arenguvestlus kord kuus. Püha jumal. Miks töökohad äkitsi arvavad, et iga pisiasi oma eraelu kohta tuleb bossile avaldada.

Ma imestan ka sama. Ja omaette suur küsimus on: mida imet boss nüüd selle sinu eraelulise infoga peale hakkab?

Praegu on sõnakuulelik "avanemine" endast kõrgemalseisvatele persoonidele (ülemus, õpetaja, psühholoog) väga moes, aga sellest eriti rääkida ei taheta, et mis reaalset kasu see siis inimesele ka kaasa tooks. Või äkki teeb hoopis kahjugi?

Suhtlemisoolitused jäävad kuidagi poolele teele pidama - seda küll õpetatakse, et teiselt peab küsima, kuidas sul läheb, ent seda ei õpetata, kuidas saadud infoga edasi käituda tuleks või mida sellega üldse teha saab/tohib.

Kui töötaja ennast bossile pinnimise peale kenasti avab, kas ei teki siis ohtu, et boss kuulab teda ikkagi poole kõrvaga ja paneb oma peas kokku sootuks mingi teise jutu? Halvemal juhul liigitab enne hakkamasaava töötaja nüüd hoopiski toimetulematuks äbarikuks. Lisaks, kas ei pane teadmine bossile justkui mingit lisakohustust peale? Ise tean - mitte enda, vaid tuttavaga juhtunud - lugu, kus ülemus, kuuldes töötaja kodustest raskustest, otsustas "aidata" tema töökoormust vähendades. Ent paraku tähendas see vähendamine ka langemist ametiredelil ja väiksemat palka, mis töötajale sugugi ei meeldinud. Kokkuvõttes sai töötaja oma avanemisest tunduvalt rohkem kahju kui kasu.

[Külaline]

Meil on ülemust viimasel ajal kõvasti koolitatud, teda huvitab nüüd ka, kuidas alluvatel ´´päriselt´' läheb. Tänu sellele on see küsimus - kuidas sul päriselt läheb - minu jaoks võrdne mõni aeg tagasi populaarne olnud ``Päikest`` sooviga, mõlemad üht-moodi imalad. Mind huvitab küll, kuidas mu lähedastel päriselt läheb, aga kuna suhtleme igapäevaselt, siis enam-vähem olen küsimatagi kursis. Ülemusega ma ei jaga, kuidas mul päriselt läheb, sest tal on vastik komme küsida ja siis kõige peale nägusid teha, mis tema arusaamadega ei sobi. Hakatuseks küsib mis sa arvad ja siis selgitab 5 minutit, miks su arvamus vale on.

Sama.
Ja siis veel arenguvestlus kord kuus. Püha jumal. Miks töökohad äkitsi arvavad, et iga pisiasi oma eraelu kohta tuleb bossile avaldada.

Arenguvestlus iseenenesest on juba ahistamine. Ära peaks keelama.