Kaugsuhted

[Külaline]

Kuidas suhtute kaugsuhetesse? Kas alustaksite suhet kaugel tööl käiva partneriga? Kui teie praegune partner saaks väga-väga hea tööpakkumise välismaalt, mis tähendaks heal juhul vaid kord-paar paari kuu jooksul kodus nädalakest peatumist. Kas loobuksite oma tööst ja elust, võtaks lapsed koolist-lasteaiast ära, loobuks tugivõrgustikust ja läheks kaasa või oleksite rahul ka kaugsuhtega?

Olete praegu või olnud kunagi kaugsuhtes? Kas teie pere jaoks toimis?

[Külaline]

Nooremale endale nõu andes soovitan elada ühes majas, samas mitte hommikust õhtuni ninapidi koos. Abikaasa peab igatsema, aga mitte kaugenema. Kõik lasteaiapeod, sünnipäevad ja arengukäigud võiks koos ette võtta. Ei taha olla see vanem, kes käib üksinda laste võistlusi vaatamas. Laste seisukohast just on oluline, et tunneks mõlema vanema kohalolekut.

[Külaline]

Tavapärane eesti kaugsuhe on selline kus üks elab ühes linnas ja teine teises. Vahemaa ca 100-200 km. Mõlemal Tinderid valla ja elu keeb. Seltsielu. Ehk tuleb keegi sobivam. Kui tundub, et tuleb siis selleks korraks on see kaugsuhe läbi.

[Külaline]

Saan aru, et tegu pole laste isaga. 99% ei saaks isalt nõusolekut, sest siis peaks tema ka kolima või pandaks lapsed bussile edasi-tagasi sõitma. Kui arvutada kokku see aeg, mis kulub sellise elu peale... ma just mõtlen, et peaks madalamale korrusele kolima, sest minu vanuses on liiast nii kõrgel elamine. Meeldib mõelda tulevikule. Ei viitsiks tugivõrgustikust loobuda. Sealjuures ei sunniks paarilist enda unistustest loobuma. Oleks egoistlik.

Hindan stabiilsust. Kui pole nii leplik, et olen nõus loobuma oma tugivõrgustikust, miks peaksin olema leplik, et usaldama pimesi? Kas mitte hea suhte alusel ei olegi see, et koos on ühine elu ja tulevik, s.t mees pingutab meie pere nimel ja me koos kolime, et meie perel ja meie lastel hea oleks. Kärgperes on teine toon algusest peale seatud ja mingit ''meid'' ei olegi.

[Külaline]

Tavapärane eesti kaugsuhe on selline kus üks elab ühes linnas ja teine teises. Vahemaa ca 100-200 km. Mõlemal Tinderid valla ja elu keeb. Seltsielu. Ehk tuleb keegi sobivam. Kui tundub, et tuleb siis selleks korraks on see kaugsuhe läbi.

Ära kujuta ette, kõik ei ela Kolmandas Eestis nagu sina.

[Külaline]

Saan aru, et tegu pole laste isaga. 99% ei saaks isalt nõusolekut, sest siis peaks tema ka kolima või pandaks lapsed bussile edasi-tagasi sõitma. Kui arvutada kokku see aeg, mis kulub sellise elu peale... ma just mõtlen, et peaks madalamale korrusele kolima, sest minu vanuses on liiast nii kõrgel elamine. Meeldib mõelda tulevikule. Ei viitsiks tugivõrgustikust loobuda. Sealjuures ei sunniks paarilist enda unistustest loobuma. Oleks egoistlik.

Hindan stabiilsust. Kui pole nii leplik, et olen nõus loobuma oma tugivõrgustikust, miks peaksin olema leplik, et usaldama pimesi? Kas mitte hea suhte alusel ei olegi see, et koos on ühine elu ja tulevik, s.t mees pingutab meie pere nimel ja me koos kolime, et meie perel ja meie lastel hea oleks. Kärgperes on teine toon algusest peale seatud ja mingit ''meid'' ei olegi.

Laksu all? Jube segane jutt, mitte midagi aru ei saa,

[Külaline]

Saan aru, et tegu pole laste isaga. 99% ei saaks isalt nõusolekut, sest siis peaks tema ka kolima või pandaks lapsed bussile edasi-tagasi sõitma. Kui arvutada kokku see aeg, mis kulub sellise elu peale... ma just mõtlen, et peaks madalamale korrusele kolima, sest minu vanuses on liiast nii kõrgel elamine. Meeldib mõelda tulevikule. Ei viitsiks tugivõrgustikust loobuda. Sealjuures ei sunniks paarilist enda unistustest loobuma. Oleks egoistlik.

Hindan stabiilsust. Kui pole nii leplik, et olen nõus loobuma oma tugivõrgustikust, miks peaksin olema leplik, et usaldama pimesi? Kas mitte hea suhte alusel ei olegi see, et koos on ühine elu ja tulevik, s.t mees pingutab meie pere nimel ja me koos kolime, et meie perel ja meie lastel hea oleks. Kärgperes on teine toon algusest peale seatud ja mingit ''meid'' ei olegi.

Laksu all? Jube segane jutt, mitte midagi aru ei saa,

Saan aru, et jutt pole laste isast, sest muidu koliksite ju koos, kuna teada oleks ju 100%, et kui laps läheb lasteaeda ja kooli, siis seda muuta ei ole paslik enam, sest lapsel on juba oma keskkonnatunnetus ja siis ta mäletaks koti otsas elamist, kui täiskasvanuks saab.

Tavapärasel juhul ei anta ühe vanema poolt nõusolekut, et laps läheks teise linna või riiki kooli või lasteaeda. Ma olen väga palju bussidega elu jooksul sõitnud ja vahest harva olen näinud lapsi, kes sõidavad kas siis sugulase või teise vanemaga kohtuma. Olles ise sõitnud bussidega palju elust, ei meeldi selline pidev sõit.

Sa kas usaldad ja eeldad, et teine ei leia endale selle aja jooksul kedagi või sa ei usalda. Teise inimese tegusid sa kontrollida ei saagi. Enamasti hoiavad lapsed nö kinni, siis on vähem võimalus lahku minna. Kui lapsi pole, siis ei hoia ka midagi suurt kinni.

Rutiin on hea tegelikult. Miks inimesed rutiinse elu vastu puiklevad? Minul nt ATH-d pole, et sooviks koti otsas elada. Vist kunagi valetasin, et on.

[Külaline]

Nii et sa ei peaks siin põhjendusi tooma mitte sellest seisukohast, kas sina viitsiksid kolida, vaid sellest seisukohast, mida lapsed tahavad ja mida lapse teine vanem koos tolle vanematega arvab ehk laste vanavanematega.

[Teemaalgataja]

Tegu on puhtalt hüpoteetilise aruteluga. Loomulikult igaüks peab vaatama ja arvestama oma isiklike asjaoludega. Mina ise näiteks ei looks suhet inimesega, kellest kohe alguses on teada, et tegu saaks olla vaid kaugsuhte või visiitsuhte laadse asjaga.
Aga kui pikaaegne parner saaks mingi überhea pakkumise, siis ma ei teagi mida teeks. Kohe suhet katkestama kindlasti ei hakkaks. Lähedus on mulle küll ülioluline aga teise unistuste töö ja rahulolu samuti.
Mõnede inimeste jaoks pole kaugus üldse probleemiks. "Kalevipoegade" peresid ka ju igasuguseid, osad on siia jäänud, teised kaasa kolinud. Mis sellise eluga kaasneb ei tea ju enne kui pole ise sellises olukorras olnud...

[Külaline]

Suhet ei algataks, kui oleks siiski tahtmine koos elada ja pere luua, mõne aja pärast on probleem, kes siis kolib oma harjunud keskonnast võõrsile. Kui niisama visiitabielu ja kokku kolida kellegiga ei tahagi, niisamagi hea külas käia, siis miks mitte, hoiabki suhte värskena.
Kui on tegu perega ja üks partner/lapsevanem saab pakkumise, siis hindaks, kuidas on olukord kooliga, kuidas kohanemine oleks, keeled, töö teise partnerti jaoks ja palju muid aspekte. Tutvusringkonnast on kolitud siiski kogu perega, üks on siis kodupernaine/peremees ja kantseldab lapsi nt. On kolitud ka Eestisse tagasi ja jälle ära, ikka kogu perega.

[Külaline]

Tegu on puhtalt hüpoteetilise aruteluga. Loomulikult igaüks peab vaatama ja arvestama oma isiklike asjaoludega. Mina ise näiteks ei looks suhet inimesega, kellest kohe alguses on teada, et tegu saaks olla vaid kaugsuhte või visiitsuhte laadse asjaga.
Aga kui pikaaegne parner saaks mingi überhea pakkumise, siis ma ei teagi mida teeks. Kohe suhet katkestama kindlasti ei hakkaks. Lähedus on mulle küll ülioluline aga teise unistuste töö ja rahulolu samuti.
Mõnede inimeste jaoks pole kaugus üldse probleemiks. "Kalevipoegade" peresid ka ju igasuguseid, osad on siia jäänud, teised kaasa kolinud. Mis sellise eluga kaasneb ei tea ju enne kui pole ise sellises olukorras olnud...

No ka hüpoteetilises arutelus on ju erinevad võimalused olenevalt info avaldamisest. Näiteks selles olukorras, kus tegu on pikaaegse partneriga ja koos on juba oldud ka, on lahendus loomulikult, et läheb ja sina siis toetad tema valikut.

Lühisuhtes oleks lahkuminek või ei tekikski suhet nagu ütlesid.

Ja laste isaga läheksite koos.

[Külaline]

Mingi mehe pärast ma ülearuseid liigutusi ei teeks ja sõbrannadest kaugele ei koliks. Miks peaks?

[Külaline]

Mind huvitavadki pigem teiste kogemused, et mis osutus teie puhul just selleks otsustavaks kaalukeeleks, kas minna kaasa ja loobuda enda tööst, või jääda ja leppida kaugsuhtega. Kas üldse kaalusite kaasa minekut, või ei olnud kaugsuhe algusest peale teie jaoks mingiks probleemiks. Kas lastega pere puhul oleks ka mõeldav elada nt kuu siin - kuu seal?

[Külaline]

Mind huvitavadki pigem teiste kogemused, et mis osutus teie puhul just selleks otsustavaks kaalukeeleks, kas minna kaasa ja loobuda enda tööst, või jääda ja leppida kaugsuhtega. Kas üldse kaalusite kaasa minekut, või ei olnud kaugsuhe algusest peale teie jaoks mingiks probleemiks. Kas lastega pere puhul oleks ka mõeldav elada nt kuu siin - kuu seal?

No mina läksin ülikooli. Õigemini mina ja minu kallim läksime kumbki eri linnadesse ja kohtusime siis kodulinnas, kusjuures tema elas veel sealt kodulinnast mitukümmend km eemal. Ma ei kujuta ette, et oleksime sama eriala pidanud õppima, ehkki tema valik oli minu omast oluliselt õigem, siis mina matat nii hästi poleks osanud. Tänaseks on ta ka juhtivale kohale jõudnud.

Meil lapsi muidugi ei olnud, aga ma ei kujuta ette, et oleks laps käinud üks kuu ühes koolis, üks kuu teises.

[Külaline]

Mind huvitavadki pigem teiste kogemused, et mis osutus teie puhul just selleks otsustavaks kaalukeeleks, kas minna kaasa ja loobuda enda tööst, või jääda ja leppida kaugsuhtega. Kas üldse kaalusite kaasa minekut, või ei olnud kaugsuhe algusest peale teie jaoks mingiks probleemiks. Kas lastega pere puhul oleks ka mõeldav elada nt kuu siin - kuu seal?

Üks tahab hüpoteetilist artuelu, teine kogemusi.
Oleneb, kui hästi kohaneks see kaasamineja, kas oskaks keelt, kas on võimalik tööd teha. Kui liiga palju jääb siia maha, siis jääks lastega Eestisse ja käiks tööl edasi, teine vanem käib külas. Päris eluaegseks selline elu pole mõeldav, aga ajutise töölepinguga 3-5a tehtav. Lastega pere puhul EI OLE mõeldav kuu siin, teine seal in corpore loksumine, mida õudust! Koolilastega ammugi nii ei saaks ja ega väikelastega selline elu ka mingi tore asi ei ole, olete hullud ja hallid seal lõpuks ja päris kodu ega lapsepõlve, püsivaid sõpru lastel pole.
Meil mõlemal töö välismaa, seega minna või jääda ei olnud meie puhul algusest peale teemal, Eestis käime lastega puhkuse ajal.

[Külaline]

Meil lapsi muidugi ei olnud, aga ma ei kujuta ette, et oleks laps käinud üks kuu ühes koolis, üks kuu teises.

Kui tegu ajutise minekuga, siis koduõpe on ju ka arvestatav variant.

[Külaline]

Meil lapsi muidugi ei olnud, aga ma ei kujuta ette, et oleks laps käinud üks kuu ühes koolis, üks kuu teises.

Kui tegu ajutise minekuga, siis koduõpe on ju ka arvestatav variant.

Milleks? Ma olen ise stabiilsest kodust, kus mõlemad vanemad tegelesid ja ei pidanud koti otsas elama. Kui mul on endal hea kogemus, miks peaksin lastele tahtma halba kogemust? Kui aga laste isa läheks, siis emana kaaluksin, kas läheks kaasa, sest see oleks ju ühise pere huvides. Kui aga oleks fundamentaalselt vastu, siis mõtleksin, et kes see tugisüsteem siis lõpuks on, kui mitte teada-tuntud kodu ja samad näod. Kunagi siin arutati, et ikka lastele vaja väga palju tuttavaid ja sõpru ja vanavanemaid. Tegelikult pole, tegelikult on vaja vundamenti ja sellele siis lisaks nö boonussuhteid.

[Külaline]

See pole ju minupoolne kius, kui läbivalt rõhutan, et vaja lastele mõelda. Mõned võtavad seda muidugi kiusuna ja kibestunud inimese jutuna. Küps inimene mõtleb teistele, mitte ainult enda soovidele. Muidugi tuleb mõelda ka enda soovidele, aga olukorrad on ju väga erinevad. See, et mõnele meeldib reisimine või mitu kodu, ei tähenda, et kõigile meeldiks. Mul nüüd endal viimased paar kuud ongi olnud nö kaks kodu, no tore on ja leiab ka tegevust, ei istu internetis nagu varem, aga vabandust, väsitav on ikka. Need kõik omad kogemused, mis läbi tehtud, mis kuuldud, mis loetud.

[Külaline]

See pole ju minupoolne kius, kui läbivalt rõhutan, et vaja lastele mõelda. Mõned võtavad seda muidugi kiusuna ja kibestunud inimese jutuna. Küps inimene mõtleb teistele, mitte ainult enda soovidele. Muidugi tuleb mõelda ka enda soovidele, aga olukorrad on ju väga erinevad. See, et mõnele meeldib reisimine või mitu kodu, ei tähenda, et kõigile meeldiks. Mul nüüd endal viimased paar kuud ongi olnud nö kaks kodu, no tore on ja leiab ka tegevust, ei istu internetis nagu varem, aga vabandust, väsitav on ikka. Need kõik omad kogemused, mis läbi tehtud, mis kuuldud, mis loetud.

Väikelastele on minu arust ühest kodust olulisem koos olemine mõlema vanemaga, ükskõik kus see toimub. Koolilaste puhul hakkab koht rohkem olulisust omandama, oma kool ja omad sõbrad ning väga kaugele enam kolida vast ei taheta lihtsalt selleks, et pere koos saaks olla...

[Külaline]

See pole ju minupoolne kius, kui läbivalt rõhutan, et vaja lastele mõelda. Mõned võtavad seda muidugi kiusuna ja kibestunud inimese jutuna. Küps inimene mõtleb teistele, mitte ainult enda soovidele. Muidugi tuleb mõelda ka enda soovidele, aga olukorrad on ju väga erinevad. See, et mõnele meeldib reisimine või mitu kodu, ei tähenda, et kõigile meeldiks. Mul nüüd endal viimased paar kuud ongi olnud nö kaks kodu, no tore on ja leiab ka tegevust, ei istu internetis nagu varem, aga vabandust, väsitav on ikka. Need kõik omad kogemused, mis läbi tehtud, mis kuuldud, mis loetud.

Väikelastele on minu arust ühest kodust olulisem koos olemine mõlema vanemaga, ükskõik kus see toimub. Koolilaste puhul hakkab koht rohkem olulisust omandama, oma kool ja omad sõbrad ning väga kaugele enam kolida vast ei taheta lihtsalt selleks, et pere koos saaks olla...

Lapsi kasvatab igaüks oma äranägemise järgi nagunii, mul pole siin mingit sõnaõigust. Aga on täiesti ok ka samas kohas elada neljandat põlvkonda. On täiesti ok saada lapsi välismaalasega ja nii edasi. Need on nii elementaarsed teemad, kus ei saa ''arutleda''. Inimesel on peas otsus tehtud juba sellistes küsimustes.