Tänapäeva vanavanemad

[Külaline]

Mäletan kui mu ema 20 a. tagasi sõbrannaga rääkides ütles, et lõpuks läheb noorim laps teise linna ülikooli (mina) ja saab "oma elu" elama hakata. Selle 20 aastaga on ta ennast teleka ees seebikaid vaadates 30kg raskemaks õginud, 2 kassi võttis kah. Varem vedas mõne jorsi ka jõuluõhtule aga seegi on nüüd minevik. Lastelastest muidugi ei taha midagi kuulda. Kas see ongi see kauaoodatud "oma elu", mida ihaletakse? Siitki võib lugeda kuidas vanavanemad ei viitsi lastega tegeleda kuna tahavad "oma elu" elada. Ma küll ei ole vanavanema staatuses aga misasi see "oma elu" siis õigemini on, mis koos heade peresuhetega koos eksisteerida ei saa?

Aga see on tema asi, kuidas ta oma elu tahab elada. Tal ei ole kohustust sinule aru anda ju.
Ela sina siis teistmoodi kui vanaks saad. See on jällegi sinu õigus

Jah, muidugi, ega ma mingit aruandlust ei ootagi. Lihtsalt kurb see vaatepilt üksikust ja ülekaalulisest mammist, kes teistest ei hooli ja endast ammugi mitte.

Sa oled kade.

[Külaline]

Kas keegi, kes tunneb end valdkonnas pädevana, oskaks mulle seletada, miks see lapsehoidmine tänapäeval nii suure pidulikkusega peab käima?
Suur osa vastanuist meenutab, et suveks viidi vanavanemate juurde, kus laps integreerus vanavanemate ellu ja nii oligi.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks praegu ei võiks asjad samamoodi käia? Tooge oma laps, käime koos poes, teeme süüa, vaatame telekat või mida iganes peredes õhtuti tehakse.
Tavaline elu ju, laps ei vaja klouni, kes teda lõbustaks vaid usaldusväärset ja hoolivat täiskasvanut.

[Külaline]

Kas keegi, kes tunneb end valdkonnas pädevana, oskaks mulle seletada, miks see lapsehoidmine tänapäeval nii suure pidulikkusega peab käima?
Suur osa vastanuist meenutab, et suveks viidi vanavanemate juurde, kus laps integreerus vanavanemate ellu ja nii oligi.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks praegu ei võiks asjad samamoodi käia? Tooge oma laps, käime koos poes, teeme süüa, vaatame telekat või mida iganes peredes õhtuti tehakse.
Tavaline elu ju, laps ei vaja klouni, kes teda lõbustaks vaid usaldusväärset ja hoolivat täiskasvanut.

Nõus sinuga.
minul ei olnud maavanavanemaid. Minu lapsepõlv möödus üldse hotellis: ema, vanaema, vanaisa töötasid seal, ema tööpäevadel (3 vaba, 1 tööl) olin temaga tööl kaasas ja siis jõlkusin kordamööda küll ema , küll vanaema , küll vanaisa sabas. joonistasin hotelli vastuvõtus, mängisin külalistega koroonat, aitasin vanaemal voodipesusid üle lugeda, pesumajja minevaid pesusid kompsu siduda, hotelli katlamaja ja kasvuhoone nurgataguseid tundsin imehästi jne, isegi gaaskeevitamise teoreetilise kursuse sain 5selt vanaisalt.

[Külaline]

Sest enamusel inimestel ei ole mingit elu. On hele diivan, selle ees diivanilaud ja televiisor ja see on nende elu. Kui väike laps panna sellisesse tuppa päevaks täiskasvanu saadete saatel igavlema, pole õhtuks toast palju järel.
Maavanaemad on jäänud aastasse 1960, tänapäeva vanaema elab korteris ja tal on ekraaniaega rohkem kui noorel inimesel.
Kui tahta lapselt head käitumist, peab tal olema võimalik olla vahepeal laps, joosta, mürada, segadust teha. St, peab temaga välja minema sealt korterist. Või kui laiskus ei lua õue minna, peab toas aktiivselt tal meelt lahutama, temaga koos kas või mingeid kodutöid tegema. Mis kodutöid sellel koreriinimesel on, mida lapsega teha.
Lapsed võivad omapäi joosta, kui on turvaline suur hooviala ja lähedal pole suurt liiklust. Enamus inimesi elab korteris, liiklusega asulas.

[Külaline]

Nad on ju kurvad ja õnnetud kui nendega ei tegeleta. Hakkavad pahandusi tegema, et saada tähelepanu

[Külaline]

Kas keegi, kes tunneb end valdkonnas pädevana, oskaks mulle seletada, miks see lapsehoidmine tänapäeval nii suure pidulikkusega peab käima?
Suur osa vastanuist meenutab, et suveks viidi vanavanemate juurde, kus laps integreerus vanavanemate ellu ja nii oligi.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks praegu ei võiks asjad samamoodi käia? Tooge oma laps, käime koos poes, teeme süüa, vaatame telekat või mida iganes peredes õhtuti tehakse.
Tavaline elu ju, laps ei vaja klouni, kes teda lõbustaks vaid usaldusväärset ja hoolivat täiskasvanut.

Ma juba kirjutasin sellest siin paar lk tagasi. Asi ongi selles, et ajad on muutunud, lapsevanemad on palju teadlikumad ja nõudlikumad selles osas, mida laps tohib/peab tegema, sööma, kuidas ja millal magama jne. On multikad jm pidevad ekraaniahvatlused, mida tahetakse kontrolli all hoida jne. Ei ole enam nii, et vanavanemad "integreerivad" lapse oma ellu ja teevad ise kõike täpselt endisel moel edasi, teevad samu sööke, vaatavad samapalju telekat jne. Nemad peavad siis ikkagi oma elu sättima lapse järgi, et see vastaks lapsevanemate nõudmistele. Sellepärast ongi lapsehoidmine tänapäeval keerukam kui vanasti, kui vanavanematel olid üsna vabad käed lastega toimetamisel ja said asju teha oma äranägemise järgi.

[Külaline]

Kas keegi, kes tunneb end valdkonnas pädevana, oskaks mulle seletada, miks see lapsehoidmine tänapäeval nii suure pidulikkusega peab käima?
Suur osa vastanuist meenutab, et suveks viidi vanavanemate juurde, kus laps integreerus vanavanemate ellu ja nii oligi.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks praegu ei võiks asjad samamoodi käia? Tooge oma laps, käime koos poes, teeme süüa, vaatame telekat või mida iganes peredes õhtuti tehakse.
Tavaline elu ju, laps ei vaja klouni, kes teda lõbustaks vaid usaldusväärset ja hoolivat täiskasvanut.

Nõus sinuga.
minul ei olnud maavanavanemaid. Minu lapsepõlv möödus üldse hotellis: ema, vanaema, vanaisa töötasid seal, ema tööpäevadel (3 vaba, 1 tööl) olin temaga tööl kaasas ja siis jõlkusin kordamööda küll ema , küll vanaema , küll vanaisa sabas. joonistasin hotelli vastuvõtus, mängisin külalistega koroonat, aitasin vanaemal voodipesusid üle lugeda, pesumajja minevaid pesusid kompsu siduda, hotelli katlamaja ja kasvuhoone nurgataguseid tundsin imehästi jne, isegi gaaskeevitamise teoreetilise kursuse sain 5selt vanaisalt.

No umbes nii mäletame me kõik oma lapsepõlve mõne aastakümne tagant, kohad ja tegevused erinevad muidugi. Aga kui sa oleksid tänapäeval see laps seal, siis ei tahaks sa tõenäoliselt midagi sellest gaaskeevitamisest kuulda, vaid luniksid, et lubataks telefonis või tahvlis mänge mängida näiteks. Ja vanavanemad peaksid juba natuke rohkem vaeva nägema, et sind nendesse muudesse, mitte nii ahvatlevatesse tegevustesse kaasata. Ja nii edasi.

[Külaline]

Aga see on tema asi, kuidas ta oma elu tahab elada. Tal ei ole kohustust sinule aru anda ju.
Ela sina siis teistmoodi kui vanaks saad. See on jällegi sinu õigus

Jah, muidugi, ega ma mingit aruandlust ei ootagi. Lihtsalt kurb see vaatepilt üksikust ja ülekaalulisest mammist, kes teistest ei hooli ja endast ammugi mitte.

Minul on jälle sinust kahju, kes nii mürgiselt oma emast räägib. Ükskõik millised valikud ta ka teinud on, on sellisel viisil oma emast rääkimine inetu. Ilmselgelt on sinu kasvatamine ebaõnnestunud.

Milline osa sellest mürgine on? Selline inimene on mürgine iseendale ilmselgelt aga just nii, igal ühel on õigus elada oma elu nii nagu ta soovib. Järgmine kommenteerija väidab, et ma olen kade- jumala eest, mille peale? Kas see ongi siis tänapäeva inimeste unistus- veeta aastakümneid lesides ekraani ees vaikselt kustudes? Sellepärast neid tülikaid järeltulijaid ellu vaja ei olegi, et ei peaks oma mugavustsoonist väljuma? Ma ei imesta, et vanemaealiste hulgas tänapäeval depressiooni nii hulgaliselt esineb.

[Külaline]

Kas keegi, kes tunneb end valdkonnas pädevana, oskaks mulle seletada, miks see lapsehoidmine tänapäeval nii suure pidulikkusega peab käima?
Suur osa vastanuist meenutab, et suveks viidi vanavanemate juurde, kus laps integreerus vanavanemate ellu ja nii oligi.
Ma ei näe ühtki põhjust, miks praegu ei võiks asjad samamoodi käia? Tooge oma laps, käime koos poes, teeme süüa, vaatame telekat või mida iganes peredes õhtuti tehakse.
Tavaline elu ju, laps ei vaja klouni, kes teda lõbustaks vaid usaldusväärset ja hoolivat täiskasvanut.

Normaalsete vanavanematega nii asi käibki ja on see ka tänapäeval võimalik.
Kui mu suurem laps oli veel lasteaia ealine, siis suvel umbes 2 nädalat oli ta vanaema(isa poolt) juures, kaks suve. Käis eralasteaias ja siis valverühma polnud, kuhu saata. Ise siis sai puhkus enamvähem nii sätitud, et päris kuu aega seal ei oleks.
Aga käis vanaemaga tööl kaasas(tal oli selline töö, et sai kaasa võtta, muidu poleks sinna saatnudki). Poiss ise siis otsis tegevust. Vanaema sai vaadatud oma seebikad, aiatööd tehtud jne. Ja loomulikult enne sai küsitud, et kas vanaema üldse nõus on. Oli, ja rõõmuga. Muidu muul ajal käisime perega külas pühadel ja sünnipäevadel.
Nüüd on poiss teismeline ja üle paari päeva seal väga olla ei taha. Igav hakkab.

Nüüd on mul teine laps(imik) ka aga kahjuks või õnneks vanavanemaid elavaid mõlemalt poolt tal ei ole ja seda dilemmat üldse ei teki ka. On vaid vanatädi, kes tõesti ainukesena tunneb huvi, kuidas läheb(mõlema lapse puhul). Kohtume harva, sest elame üldse teises riigis.

[Külaline]

Mina see lapselapse integreerija.
Olen töötav linnavanaema. Lapsed (2,5 ja 4) tuuakse siis kui mul pole trennipäev või mingi muu tegevus, kuhu mudilasi kaasata ei saa. Sellised asjad on üldjuhul aegsasti teada ja noored oskavad arvestada. Vahel on ka nii, et neljane küsib eksprompt memme juurde ja no tõesti-mis mul saaks selle vastu olla?
Minia teab, et põnnid on valvatud, õues jalutamas käiksin ma niikuinii ja mänguasjad, millega tegeleda, erinevad kodustest ning on sellevõrra huvitavamad.
Erilisi tänapäevaseid kasvatusmeetodeid, mida silmas pidada, mulle tutvustatud ei ole ja needsamad mõned lihtsad reeglid, mis toimisid minu laste kasvades, sobivad praegu ka nende lastele.

[Külaline]

Jah, muidugi, ega ma mingit aruandlust ei ootagi. Lihtsalt kurb see vaatepilt üksikust ja ülekaalulisest mammist, kes teistest ei hooli ja endast ammugi mitte.

Minul on jälle sinust kahju, kes nii mürgiselt oma emast räägib. Ükskõik millised valikud ta ka teinud on, on sellisel viisil oma emast rääkimine inetu. Ilmselgelt on sinu kasvatamine ebaõnnestunud.

Milline osa sellest mürgine on? Selline inimene on mürgine iseendale ilmselgelt aga just nii, igal ühel on õigus elada oma elu nii nagu ta soovib. Järgmine kommenteerija väidab, et ma olen kade- jumala eest, mille peale? Kas see ongi siis tänapäeva inimeste unistus- veeta aastakümneid lesides ekraani ees vaikselt kustudes? Sellepärast neid tülikaid järeltulijaid ellu vaja ei olegi, et ei peaks oma mugavustsoonist väljuma? Ma ei imesta, et vanemaealiste hulgas tänapäeval depressiooni nii hulgaliselt esineb.

Ja sina istud pool pühapäeva foorumis ja halvustad oma ema. Tundub jah unelmate eluna, hästi tehtud.

[Külaline]

[/quote]

Loomulikult on see hea oma elu. Saab mõnusalt süüa mida tahad ja millal tahad, kasse paitada, keegi ei unda kõrva ääres ega vaata vissis näoga.
[/quote]

Saab foorumis istuda ja kõikide teemade all sapiseid kommentaare kirjutada. Eriti väkk ja jälk on teemad kus seksist räägitakse. Siin saan kohe kõikidele selgeks teha, et seksivad aiult 3 eesti ja harimatud inimesed.

[Külaline]

Neil vihkajatest hoolijatel pole endil ei lapsi ega ilmselt ka normaalseid emasid. Ka mina sõidan homme 150 km autoga lapselapse kooliaktusele. Reostan loodust, auto sõidab bensiiniga. Eks ma reostasin juba laste soetamisega loodust, olen hirmus kahjur, mis teha. Lapsevabad pistavad nüüd ilmselt undama, et ma surun ennast peale, kes mind sinna ikka ootab. Nende lemmiktunde ehk viha õhutamiseks lisan, et kooli minevaid lapselapsi on kolm tükki ja üks neist läheb 1. klassi. Lapselapsi on aga rohkemgi, mõni juba oma elu peal. Ning vähemalt kaks nooremat neist on varmalt teavitanud, et nad ootavad ja kas ma ikka kindlasti tulen. No muidugi tulen, ma olen ju vanaema. Veelgi hullem, ma lähen veel vanavanemate päevale ka, mida kool korraldab. Noorimate tungival nõudel ja isegi kõige vanem, kes käib juba gümnaasiumis, avaldas lootust mind koolis näha. Kusjuures jälle lähen autoga.
Mis te mulle läbi arvutiekraani ikka teha saate, vihake omaette ja terviseks.

Su lapselapsed päris hästi vist ei saa aru, mida sellise distantsi läbimine autoga ja vanemas eas tähendab ja võtavad seda kuidagi väga kerglaselt. Vanaema tule aga kohale, nips-nips. Vanaema jookse nagu koer. Asi pole niivõrd reostamises, vaid elu ohtu panemises. Mina ei lubaks mingil juhul oma vanematel sellisel põhjusel nii kaugele autoga rallida. See pikk sõit on väsitav, ohtlik, pluss ööbimine võõras kohas on liiga suur koormus nende eas.

Minu arust ta pole öelnud, kui vana ta on. Äkki alles mingi 50, siis 150 km autoga küll mingi probleem pole. Ja see ongi väga okei, kui minna kuskile üritusele, aktusele vms. Teine asi on see, kui üle nädala või iga nädal kamandatakse 70+ inimene teisest Eesti otsast mitut alla 5 aastaseid lapsi hoidma. Beebi või kaheaastane koos on suur koormus hoida ka täies elujõus inimesele. Üks siin kiitles, et kamandab isa Antslast lapsi hoidma, see on 6+ tundi edasi-tagasi sõitu pluss veel väikelapsed. Minul oleks küll piinlik seda oma vanematelt paluda või sellega isegi nõustuda, kui vanem pakuks. Üks hädajuhus on mõistetav, aga muidu võiks selliseks regulaarseks hoidmiseks küll pigem hoidja palgata.

Sel juhul on täiskohaga töötav inimene ja pole kindlasti mitte lihtne peale väsitavad töönädalat Eesti teise otsa kimada ja pühapäeval tagasi ning esmaspäeval jälle tööle.

[Külaline]

Minul on jälle sinust kahju, kes nii mürgiselt oma emast räägib. Ükskõik millised valikud ta ka teinud on, on sellisel viisil oma emast rääkimine inetu. Ilmselgelt on sinu kasvatamine ebaõnnestunud.

Milline osa sellest mürgine on? Selline inimene on mürgine iseendale ilmselgelt aga just nii, igal ühel on õigus elada oma elu nii nagu ta soovib. Järgmine kommenteerija väidab, et ma olen kade- jumala eest, mille peale? Kas see ongi siis tänapäeva inimeste unistus- veeta aastakümneid lesides ekraani ees vaikselt kustudes? Sellepärast neid tülikaid järeltulijaid ellu vaja ei olegi, et ei peaks oma mugavustsoonist väljuma? Ma ei imesta, et vanemaealiste hulgas tänapäeval depressiooni nii hulgaliselt esineb.

Ja sina istud pool pühapäeva foorumis ja halvustad oma ema. Tundub jah unelmate eluna, hästi tehtud.

Sa trükid oma näppude asemel oma kõrvalestaga, et kahe vastuse kirjutamine teemasse pool päeva peaks ära võtma?

[Külaline]

Normaalsete vanavanematega nii asi käibki ja on see ka tänapäeval võimalik.

Mina kirjutasin oma kogemusest, kuidas mind viidi maale vanaema juurde, kelle juures olin terve suve. Ja vanaema ei integreerinud mind mitte kuskile, mina tegin oma asju. Käisin üksi metsas, ujumas, täpselt seal, kus ise arvasin. Mingit järelvalvet ei olnud, süüa otsisin ise. See ei oleks tänapäeval võimalik, sest lapsi kasvatatakse tänapäeval teistmoodi.

[Külaline]

Su lapselapsed päris hästi vist ei saa aru, mida sellise distantsi läbimine autoga ja vanemas eas tähendab ja võtavad seda kuidagi väga kerglaselt. Vanaema tule aga kohale, nips-nips. Vanaema jookse nagu koer. Asi pole niivõrd reostamises, vaid elu ohtu panemises. Mina ei lubaks mingil juhul oma vanematel sellisel põhjusel nii kaugele autoga rallida. See pikk sõit on väsitav, ohtlik, pluss ööbimine võõras kohas on liiga suur koormus nende eas.

Minu arust ta pole öelnud, kui vana ta on. Äkki alles mingi 50, siis 150 km autoga küll mingi probleem pole. Ja see ongi väga okei, kui minna kuskile üritusele, aktusele vms. Teine asi on see, kui üle nädala või iga nädal kamandatakse 70+ inimene teisest Eesti otsast mitut alla 5 aastaseid lapsi hoidma. Beebi või kaheaastane koos on suur koormus hoida ka täies elujõus inimesele. Üks siin kiitles, et kamandab isa Antslast lapsi hoidma, see on 6+ tundi edasi-tagasi sõitu pluss veel väikelapsed. Minul oleks küll piinlik seda oma vanematelt paluda või sellega isegi nõustuda, kui vanem pakuks. Üks hädajuhus on mõistetav, aga muidu võiks selliseks regulaarseks hoidmiseks küll pigem hoidja palgata.

Sel juhul on täiskohaga töötav inimene ja pole kindlasti mitte lihtne peale väsitavad töönädalat Eesti teise otsa kimada ja pühapäeval tagasi ning esmaspäeval jälle tööle.

Oh no muidugi, nüüd leiti siis see, et lapselapsed võtavad kerglaselt ja nipsutavad aga vanaema kohale. Väsitav, eluohtlik, minu eas on võõras kohas ööbimine koormav - kas sa tõesti arvad, et ma ise ei tunne ennast? Huvitav, kas üldse leidub mõni detail, millest te midagi mürgist välja ei ime?
Ei nipsuta, avaldatakse soovi. Ja kui ma ei saa minna, siis nii ütlengi, tuleb ka seda ette. Sa nagu mitte kuidagi ei suuda kujutleda, et ma tahan minna? Või et sina ei lubaks oma vanematel autoga rallida!? Kas see peab taas su suurt hoolivust näitama võI? Mina aga ütlen, et see näitab su kontrollivajadust ja võimujanu. Olen näinud, kuidas "hoolivad" lapsed oma täiesti adekvaatseid vanemaid nööri otsas ringi veavad nagu koeri, kontrollides kõike söögisedelist ööuneni. Nõuvei, ma olen oma lapsi teisti kasvatanud. Vanuse pärast ära muretse, napilt kuuekümnene, ma hakkasin lapsesaamisega varakult pihta. Töö pärast ka ära muretse. Mõne aasta eest töötasin veel täiskohaga kodunt väljas, siis nii palju ei jaksanud. Nüüd töötan kodust, määran suuresti ise oma tempo ja graafiku, nii et jah, mul veab. Keegi aga ei vilista mind kohale, vaid lähen siis, kui saan. Jah, ka siis, kui on väsitav, sest mu lapselapsed on mu elu tähtis osa ja ma ei kavatse olla pidevalt väsinud või kinni oma laste jaoks. Aga kui on liiga väsitav või olen liiga kinni, siis ei lähe. 1. september on ammu ette planeeritud päev.

Püüdke nüüd ennast kokku võtta ja kujutleda, et elusid, terviseid ja võimalusi on erinevaid. Ühel päeval olen kindlasti lapiti maas, aga sinna on veel aega. Ja seda aega ma tahan hästi kasutada.

Jään ootama, millise järgmise hoolimisega lagedale tullakse.

[Külaline]

Minu arust ta pole öelnud, kui vana ta on. Äkki alles mingi 50, siis 150 km autoga küll mingi probleem pole. Ja see ongi väga okei, kui minna kuskile üritusele, aktusele vms. Teine asi on see, kui üle nädala või iga nädal kamandatakse 70+ inimene teisest Eesti otsast mitut alla 5 aastaseid lapsi hoidma. Beebi või kaheaastane koos on suur koormus hoida ka täies elujõus inimesele. Üks siin kiitles, et kamandab isa Antslast lapsi hoidma, see on 6+ tundi edasi-tagasi sõitu pluss veel väikelapsed. Minul oleks küll piinlik seda oma vanematelt paluda või sellega isegi nõustuda, kui vanem pakuks. Üks hädajuhus on mõistetav, aga muidu võiks selliseks regulaarseks hoidmiseks küll pigem hoidja palgata.

Sel juhul on täiskohaga töötav inimene ja pole kindlasti mitte lihtne peale väsitavad töönädalat Eesti teise otsa kimada ja pühapäeval tagasi ning esmaspäeval jälle tööle.

Oh no muidugi, nüüd leiti siis see, et lapselapsed võtavad kerglaselt ja nipsutavad aga vanaema kohale. Väsitav, eluohtlik, minu eas on võõras kohas ööbimine koormav - kas sa tõesti arvad, et ma ise ei tunne ennast? Huvitav, kas üldse leidub mõni detail, millest te midagi mürgist välja ei ime?
Ei nipsuta, avaldatakse soovi. Ja kui ma ei saa minna, siis nii ütlengi, tuleb ka seda ette. Sa nagu mitte kuidagi ei suuda kujutleda, et ma tahan minna? Või et sina ei lubaks oma vanematel autoga rallida!? Kas see peab taas su suurt hoolivust näitama võI? Mina aga ütlen, et see näitab su kontrollivajadust ja võimujanu. Olen näinud, kuidas "hoolivad" lapsed oma täiesti adekvaatseid vanemaid nööri otsas ringi veavad nagu koeri, kontrollides kõike söögisedelist ööuneni. Nõuvei, ma olen oma lapsi teisti kasvatanud. Vanuse pärast ära muretse, napilt kuuekümnene, ma hakkasin lapsesaamisega varakult pihta. Töö pärast ka ära muretse. Mõne aasta eest töötasin veel täiskohaga kodunt väljas, siis nii palju ei jaksanud. Nüüd töötan kodust, määran suuresti ise oma tempo ja graafiku, nii et jah, mul veab. Keegi aga ei vilista mind kohale, vaid lähen siis, kui saan. Jah, ka siis, kui on väsitav, sest mu lapselapsed on mu elu tähtis osa ja ma ei kavatse olla pidevalt väsinud või kinni oma laste jaoks. Aga kui on liiga väsitav või olen liiga kinni, siis ei lähe. 1. september on ammu ette planeeritud päev.

Püüdke nüüd ennast kokku võtta ja kujutleda, et elusid, terviseid ja võimalusi on erinevaid. Ühel päeval olen kindlasti lapiti maas, aga sinna on veel aega. Ja seda aega ma tahan hästi kasutada.

Jään ootama, millise järgmise hoolimisega lagedale tullakse.

Kes teeb, see jõuab! Ma loodan küll tulevikus oma lastelastele olla selline vanaema ja omakorda anda oma lastele eeskuju, millised nemad võiksid kunagi vanavanematena olla.

[Külaline]

Minu arust ta pole öelnud, kui vana ta on. Äkki alles mingi 50, siis 150 km autoga küll mingi probleem pole. Ja see ongi väga okei, kui minna kuskile üritusele, aktusele vms. Teine asi on see, kui üle nädala või iga nädal kamandatakse 70+ inimene teisest Eesti otsast mitut alla 5 aastaseid lapsi hoidma. Beebi või kaheaastane koos on suur koormus hoida ka täies elujõus inimesele. Üks siin kiitles, et kamandab isa Antslast lapsi hoidma, see on 6+ tundi edasi-tagasi sõitu pluss veel väikelapsed. Minul oleks küll piinlik seda oma vanematelt paluda või sellega isegi nõustuda, kui vanem pakuks. Üks hädajuhus on mõistetav, aga muidu võiks selliseks regulaarseks hoidmiseks küll pigem hoidja palgata.

Sel juhul on täiskohaga töötav inimene ja pole kindlasti mitte lihtne peale väsitavad töönädalat Eesti teise otsa kimada ja pühapäeval tagasi ning esmaspäeval jälle tööle.

Oh no muidugi, nüüd leiti siis see, et lapselapsed võtavad kerglaselt ja nipsutavad aga vanaema kohale. Väsitav, eluohtlik, minu eas on võõras kohas ööbimine koormav - kas sa tõesti arvad, et ma ise ei tunne ennast? Huvitav, kas üldse leidub mõni detail, millest te midagi mürgist välja ei ime?
Ei nipsuta, avaldatakse soovi. Ja kui ma ei saa minna, siis nii ütlengi, tuleb ka seda ette. Sa nagu mitte kuidagi ei suuda kujutleda, et ma tahan minna? Või et sina ei lubaks oma vanematel autoga rallida!? Kas see peab taas su suurt hoolivust näitama võI? Mina aga ütlen, et see näitab su kontrollivajadust ja võimujanu. Olen näinud, kuidas "hoolivad" lapsed oma täiesti adekvaatseid vanemaid nööri otsas ringi veavad nagu koeri, kontrollides kõike söögisedelist ööuneni. Nõuvei, ma olen oma lapsi teisti kasvatanud. Vanuse pärast ära muretse, napilt kuuekümnene, ma hakkasin lapsesaamisega varakult pihta. Töö pärast ka ära muretse. Mõne aasta eest töötasin veel täiskohaga kodunt väljas, siis nii palju ei jaksanud. Nüüd töötan kodust, määran suuresti ise oma tempo ja graafiku, nii et jah, mul veab. Keegi aga ei vilista mind kohale, vaid lähen siis, kui saan. Jah, ka siis, kui on väsitav, sest mu lapselapsed on mu elu tähtis osa ja ma ei kavatse olla pidevalt väsinud või kinni oma laste jaoks. Aga kui on liiga väsitav või olen liiga kinni, siis ei lähe. 1. september on ammu ette planeeritud päev.

Püüdke nüüd ennast kokku võtta ja kujutleda, et elusid, terviseid ja võimalusi on erinevaid. Ühel päeval olen kindlasti lapiti maas, aga sinna on veel aega. Ja seda aega ma tahan hästi kasutada.

Jään ootama, millise järgmise hoolimisega lagedale tullakse.

Seda võiski arvata, lihtsalt koduvang ja muu elu puudub.

[Külaline]

Sel juhul on täiskohaga töötav inimene ja pole kindlasti mitte lihtne peale väsitavad töönädalat Eesti teise otsa kimada ja pühapäeval tagasi ning esmaspäeval jälle tööle.

Oh no muidugi, nüüd leiti siis see, et lapselapsed võtavad kerglaselt ja nipsutavad aga vanaema kohale. Väsitav, eluohtlik, minu eas on võõras kohas ööbimine koormav - kas sa tõesti arvad, et ma ise ei tunne ennast? Huvitav, kas üldse leidub mõni detail, millest te midagi mürgist välja ei ime?
Ei nipsuta, avaldatakse soovi. Ja kui ma ei saa minna, siis nii ütlengi, tuleb ka seda ette. Sa nagu mitte kuidagi ei suuda kujutleda, et ma tahan minna? Või et sina ei lubaks oma vanematel autoga rallida!? Kas see peab taas su suurt hoolivust näitama võI? Mina aga ütlen, et see näitab su kontrollivajadust ja võimujanu. Olen näinud, kuidas "hoolivad" lapsed oma täiesti adekvaatseid vanemaid nööri otsas ringi veavad nagu koeri, kontrollides kõike söögisedelist ööuneni. Nõuvei, ma olen oma lapsi teisti kasvatanud. Vanuse pärast ära muretse, napilt kuuekümnene, ma hakkasin lapsesaamisega varakult pihta. Töö pärast ka ära muretse. Mõne aasta eest töötasin veel täiskohaga kodunt väljas, siis nii palju ei jaksanud. Nüüd töötan kodust, määran suuresti ise oma tempo ja graafiku, nii et jah, mul veab. Keegi aga ei vilista mind kohale, vaid lähen siis, kui saan. Jah, ka siis, kui on väsitav, sest mu lapselapsed on mu elu tähtis osa ja ma ei kavatse olla pidevalt väsinud või kinni oma laste jaoks. Aga kui on liiga väsitav või olen liiga kinni, siis ei lähe. 1. september on ammu ette planeeritud päev.

Püüdke nüüd ennast kokku võtta ja kujutleda, et elusid, terviseid ja võimalusi on erinevaid. Ühel päeval olen kindlasti lapiti maas, aga sinna on veel aega. Ja seda aega ma tahan hästi kasutada.

Jään ootama, millise järgmise hoolimisega lagedale tullakse.

Seda võiski arvata, lihtsalt koduvang ja muu elu puudub.

Ära vingu, inimesel on lihtsalt hea planeerimisoskus. Ega siis perega suhtlemine muid tegevusi elus ei välista.

[Külaline]

Oh no muidugi, nüüd leiti siis see, et lapselapsed võtavad kerglaselt ja nipsutavad aga vanaema kohale. Väsitav, eluohtlik, minu eas on võõras kohas ööbimine koormav - kas sa tõesti arvad, et ma ise ei tunne ennast? Huvitav, kas üldse leidub mõni detail, millest te midagi mürgist välja ei ime?
Ei nipsuta, avaldatakse soovi. Ja kui ma ei saa minna, siis nii ütlengi, tuleb ka seda ette. Sa nagu mitte kuidagi ei suuda kujutleda, et ma tahan minna? Või et sina ei lubaks oma vanematel autoga rallida!? Kas see peab taas su suurt hoolivust näitama võI? Mina aga ütlen, et see näitab su kontrollivajadust ja võimujanu. Olen näinud, kuidas "hoolivad" lapsed oma täiesti adekvaatseid vanemaid nööri otsas ringi veavad nagu koeri, kontrollides kõike söögisedelist ööuneni. Nõuvei, ma olen oma lapsi teisti kasvatanud. Vanuse pärast ära muretse, napilt kuuekümnene, ma hakkasin lapsesaamisega varakult pihta. Töö pärast ka ära muretse. Mõne aasta eest töötasin veel täiskohaga kodunt väljas, siis nii palju ei jaksanud. Nüüd töötan kodust, määran suuresti ise oma tempo ja graafiku, nii et jah, mul veab. Keegi aga ei vilista mind kohale, vaid lähen siis, kui saan. Jah, ka siis, kui on väsitav, sest mu lapselapsed on mu elu tähtis osa ja ma ei kavatse olla pidevalt väsinud või kinni oma laste jaoks. Aga kui on liiga väsitav või olen liiga kinni, siis ei lähe. 1. september on ammu ette planeeritud päev.

Püüdke nüüd ennast kokku võtta ja kujutleda, et elusid, terviseid ja võimalusi on erinevaid. Ühel päeval olen kindlasti lapiti maas, aga sinna on veel aega. Ja seda aega ma tahan hästi kasutada.

Jään ootama, millise järgmise hoolimisega lagedale tullakse.

Seda võiski arvata, lihtsalt koduvang ja muu elu puudub.

Ära vingu, inimesel on lihtsalt hea planeerimisoskus. Ega siis perega suhtlemine muid tegevusi elus ei välista.

Minule tundub see sõit ja 1 sept jms täiesti ok. Ma ei saa aru, mis seal probleem on.
Probleem on siis kui teda sunnitaks iga nädal seda maad sõitma, et vanemad saaks “natuke puhata” vms.
Aga oraeguses olukorras ta midagi imelikku küll ei tee. Postitused on tal lihtsalt veids ebasümpaatsed ja närvilised. Ma täpselt ei saa aru, mida ja kellele ta enda arvates tõestab. Aga see selleks.. 1 septembril küllasõitmine mulle igatahes imelik ei tundu.