Emadus: valik või naiseks olemise paratamatus

[Külaline]

Need kaks viimast kommentaari on tegelikult kirjutanud üks väga piiratud sõnavaraga, aga samas väga agar ja ogar kasutaja. Stiil on perekoolist ära tuntav. Kuidas muidu 16 aastat noorem seksikas mees elab? Juba mitu aastat on ta sul sama vana ja seksikas. Ega mingeid muudatusi pole olnud. On ehk veel nooremaks ja seksikamaks muutunud.

[Külaline]

Need kaks viimast kommentaari on tegelikult kirjutanud üks väga piiratud sõnavaraga, aga samas väga agar ja ogar kasutaja. Stiil on perekoolist ära tuntav. Kuidas muidu 16 aastat noorem seksikas mees elab? Juba mitu aastat on ta sul sama vana ja seksikas. Ega mingeid muudatusi pole olnud. On ehk veel nooremaks ja seksikamaks muutunud.

Päris idioot kuidas saab "16 a noorem mees" vahepeal mitu aastat teemaalgataja suhtes vanemaks saada, seleta äkki? Ta on ikka naisest 16a noorem! Agar ja ogar oled ise, vahepeal läinud pigem lollimaks kui enne, nagu näha.
Tänan küsimast, meie oleme endiseli õnnelikus abielus (kuigi minul pole nooremat meest, päris endavanune on, kardetud neljakümbine), lapsed on tublid, koer on näitusel auhinna saanud (Luigel just oli tõukoerte näitus Baltic Best), tööl edutati Elu on ilus!

[Külaline]

Emadus: valik või naiseks olemise paratamatus

Kas tajusite emadust ja emaks saamist valikuna, mille langetasite või paratamatusena mis kaasneb naiseks olemise juurde paarisuhtes? Midagi mida tuleb naisena teha.

Loomulikult pole lapsesaamine tänapäeval mingi "paratamatus", ega me ei ela keskajal.

Näiteks: Mulle tundub, et sel naisel, kes siin emadust maha tambib, on psühholoogiline dilemma- ta tahaks, et emadus oleks "paratamatus", mis tuleks teha, kuigi ei taha ja kuna ta tegelikult ikka tahaks, siis ei jää nagu midagi üle, sest "peab" ju. Kuigi sõnades maalib ja uurib ja jaurab kõigest kohutavast, mis sünnituse-rasedusega kaasneb (tilgub ja rebeneb, liigutab kõhus jne, pähhh!) ja üritab ennast veenda, kui õudne on lapsesaamine (horror partus on tal olemas kindlasti, iseasi, kas psühhiaatrilisel tasemel), siis bioloogilise tungi vastu on raske ennast ära argumenteerida- mõistus ütleb üht, süda teist. Aga ta võiks selle probleemiga omaette tegeleda, praegu oskab ainult tuimalt eitada. Aga see teeb tema elu keerulisemaks, sest peab oma otsuste eest vastutuse võtma, et ei ole paratamatus vaid oma teha ja otsustada.

[Külaline]

Emadus: valik või naiseks olemise paratamatus

Kas tajusite emadust ja emaks saamist valikuna, mille langetasite või paratamatusena mis kaasneb naiseks olemise juurde paarisuhtes? Midagi mida tuleb naisena teha.

Loomulikult pole lapsesaamine tänapäeval mingi "paratamatus", ega me ei ela keskajal.

Näiteks: Mulle tundub, et sel naisel, kes siin emadust maha tambib, on psühholoogiline dilemma- ta tahaks, et emadus oleks "paratamatus", mis tuleks teha, kuigi ei taha ja kuna ta tegelikult ikka tahaks, siis ei jää nagu midagi üle, sest "peab" ju. Kuigi sõnades maalib ja uurib ja jaurab kõigest kohutavast, mis sünnituse-rasedusega kaasneb (tilgub ja rebeneb, liigutab kõhus jne, pähhh!) ja üritab ennast veenda, kui õudne on lapsesaamine (horror partus on tal olemas kindlasti, iseasi, kas psühhiaatrilisel tasemel), siis bioloogilise tungi vastu on raske ennast ära argumenteerida- mõistus ütleb üht, süda teist. Aga ta võiks selle probleemiga omaette tegeleda, praegu oskab ainult tuimalt eitada. Aga see teeb tema elu keerulisemaks, sest peab oma otsuste eest vastutuse võtma, et ei ole paratamatus vaid oma teha ja otsustada.

Tahaks last umbes 40-45 aastaselt ja nii, et ise rase ei peaks olema ja sünnitama. Suure kõhuga kuid ringi käia ja lõpufinišis alasti sünnituslaual karjuda, rebeneda, KEISRIvõimalus, ennast täis s*ttuda no krt mitte mingil juhul. Surrogaadiga saaks, muidugu palkaks Imiku eest hoolitseja, rõve oleks mitu korda päevas kakaseid mähkmeid vahetada ja magamata olla. Emadus selle tavapärasel kujul on minule vastuvõetamatu.

[Külaline]

Tahaks last umbes 40-45 aastaselt ja nii, et ise rase ei peaks olema ja sünnitama. Suure kõhuga kuid ringi käia ja lõpufinišis alasti sünnituslaual karjuda, rebeneda, KEISRIvõimalus, ennast täis s*ttuda no krt mitte mingil juhul. Surrogaadiga saaks, muidugu palkaks Imiku eest hoolitseja, rõve oleks mitu korda päevas kakaseid mähkmeid vahetada ja magamata olla. Emadus selle tavapärasel kujul on minule vastuvõetamatu.

MOTT. Tahaks last, aga emaks saamiseks ei ole ma võimeline. Järelikult siis ei saa. Lapsendamine ehk.

[Külaline]

Tahaks last umbes 40-45 aastaselt ja nii, et ise rase ei peaks olema ja sünnitama. Suure kõhuga kuid ringi käia ja lõpufinišis alasti sünnituslaual karjuda, rebeneda, KEISRIvõimalus, ennast täis s*ttuda no krt mitte mingil juhul. Surrogaadiga saaks, muidugu palkaks Imiku eest hoolitseja, rõve oleks mitu korda päevas kakaseid mähkmeid vahetada ja magamata olla. Emadus selle tavapärasel kujul on minule vastuvõetamatu.

MOTT. Tahaks last, aga emaks saamiseks ei ole ma võimeline. Järelikult siis ei saa. Lapsendamine ehk.

Ei noh tegelikult ei taha. Tahaks 5 aastast last, keda alguses kasvatab ja sünnitab keegi teine. Samas peaks laps olema ikkagi ona geneetikaga, lapsendada ei taha. Surrogaatlus ja koduabilised teevad võimalikuks sellise soovi, aga paraku sellele läheb palju raha. Tahaks lapsi, nii et nad oma elu elamist ei segaks ja takistaks.

[Külaline]

“I Want a Wife”

I belong to that classification of people known as wives. I am A Wife. And, not altogether incidentally, I am a mother.

Not too long ago a male friend of mine appeared on the scene fresh from a recent divorce. He had one child, who is, of course, with his ex-wife. He is obviously looking for another wife. As I thought about him while I was ironing one evening, it suddenly occurred to me that I, too, would like to have a wife. Why do I want a wife?

I want a wife to take care of my children. I want a wife to keep track of the children’s doctor and dentist appointments. And to keep track of mine, too. I want a wife to make sure my children eat properly and are kept clean. I want a wife who will wash the children’s clothes and keep them mended. I want a wife who is a good nurturant attendant to my children, who arranges for their schooling, makes sure that they have an adequate social life with their peers, takes them to the park, the zoo, etc. I want a wife who takes care of the children when they are sick, a wife who arranges to be around when the children need special care, because, of course, I cannot miss classes at school. My wife must arrange to lose time at work and not lose the job. It may mean a small cut in my wife’s income from time to time, but I guess I can tolerate that. Needless to say, my wife will arrange and pay for the care of the children while my wife is working.

I want a wife who will take care of my physical needs. I want a wife who will keep my house clean. A wife who will pick up after me. I want a wife who will keep my clothes clean, ironed, mended, replaced when need be, and who will see to it that my personal things are kept in their proper place so that I can find what I need the minute I need it. I want a wife who cooks the meals, a wife who is a good cook. I want a wife who will plan the menus, do the necessary grocery shopping, prepare the meals, serve them pleasantly, and then do the cleaning up while I do my studying. I want a wife who will care for me when I am sick and sympathize with my pain and loss of time from school. I want a wife to go along when our family takes a vacation so that someone can continue to care for me and my children when I need a rest and change of scene.

I want a wife who will take care of the details of my social life.

When my wife and I are invited out by my friends, I want a wife who will take care of the babysitting arrangements. When I meet people that I like and want to entertain, I want a wife who will have the house clean, will prepare a special meal, serve it to me and my friends, and not interrupt when I talk about things that interest me and my friends. I want a wife who will have arranged that the children are fed and ready for bed before my guests arrive so that the children do not bother us.

And I want a wife who knows that sometimes I need a night out by myself.

I want a wife who is sensitive to my sexual needs, a wife who makes love passionately and eagerly when I feel like it, a wife who makes sure that I am satisfied. And, of course, I want a wife who will not demand sexual attention when I am not in the mood for it. I want a wife who assumes the complete responsibility for birth control, because I do not want more children. I want a wife who will remain sexually faithful to me so that I do not have to clutter up my intellectual life with jealousies. And I want a wife who understands that my sexual needs may entail more than strict adherence to monogamy. I must, after all, be able to relate to people as fully as possible.

If, by chance, I find another person more suitable as a wife than the wife I already have, I want the liberty to replace my present wife with another one. Naturally, I will expect a fresh, new life; my wife will take the children and be solely responsible for them so that I am left free.

My God, who wouldn’t want a wife?

[Külaline]

Emadus: valik või naiseks olemise paratamatus

Kas tajusite emadust ja emaks saamist valikuna, mille langetasite või paratamatusena mis kaasneb naiseks olemise juurde paarisuhtes? Midagi mida tuleb naisena teha.

Loomulikult pole lapsesaamine tänapäeval mingi "paratamatus", ega me ei ela keskajal.

Näiteks: Mulle tundub, et sel naisel, kes siin emadust maha tambib, on psühholoogiline dilemma- ta tahaks, et emadus oleks "paratamatus", mis tuleks teha, kuigi ei taha ja kuna ta tegelikult ikka tahaks, siis ei jää nagu midagi üle, sest "peab" ju. Kuigi sõnades maalib ja uurib ja jaurab kõigest kohutavast, mis sünnituse-rasedusega kaasneb (tilgub ja rebeneb, liigutab kõhus jne, pähhh!) ja üritab ennast veenda, kui õudne on lapsesaamine (horror partus on tal olemas kindlasti, iseasi, kas psühhiaatrilisel tasemel), siis bioloogilise tungi vastu on raske ennast ära argumenteerida- mõistus ütleb üht, süda teist. Aga ta võiks selle probleemiga omaette tegeleda, praegu oskab ainult tuimalt eitada. Aga see teeb tema elu keerulisemaks, sest peab oma otsuste eest vastutuse võtma, et ei ole paratamatus vaid oma teha ja otsustada.

Tahaks last umbes 40-45 aastaselt ja nii, et ise rase ei peaks olema ja sünnitama. Suure kõhuga kuid ringi käia ja lõpufinišis alasti sünnituslaual karjuda, rebeneda, KEISRIvõimalus, ennast täis s*ttuda no krt mitte mingil juhul. Surrogaadiga saaks, muidugu palkaks Imiku eest hoolitseja, rõve oleks mitu korda päevas kakaseid mähkmeid vahetada ja magamata olla. Emadus selle tavapärasel kujul on minule vastuvõetamatu.

Haiged inimesed ei peakski lapsi saama. Mine ravile.