Tänapäeva vanavanemad

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

Olen sündinud 90ndate alguses ja teen hoopis sellise tähelepaneku, et minuvanuste vanemad (s. 60/70ndatel) on täpselt sellised nagu siin eespool ka mainitud- suures osas lahutatud ja tahavad elada oma elu. Tavaline on ka see lause, et igaüks peab oma lapsed ikka ise kasvatama, kuigi keegi ei palu neil oma lapsi kasvatada ning see on neil hoopiski ununenud, et nende lapsi, ehk siis meid, ei kasvatanud nemad, vaid nende vanemad. Nii mina kui ka enamus minuealised sõbrannad oleme üleskasvatatud oma vanavanemate poolt, tänaseks enamuses juba ise emad ja oleme omavahel arutanud vanematega seotud teemasid- ei huvita neid nende lapselapsed. See on äärmiselt kurb tegelikult ja mitte seetõttu, et keegi ei hoia lapsi (??? selleks on vajadusel lapsehoidjaid väga kerge tänapäeval leida) vaid just selle olematu lapse-vanavanema suhte tõttu. Kusjuures isad ehk siis meie laste vanaisad, huvituvad lastelastest oluliselt rohkem kui emad, ehk siis laste vanaemad.

Mina olen nõukaajal laps. Ei minu tutvusringkonnas ei kasvatanud küll mitte kedagi vanavanemad. Tol elasid vanema generatsiooni inimesed paljud päris maal ja ei saanud sealt lehmade ja loomade juurest isegi lastelastele külla tulla. Lapsed ja lapselapsed olid need, kes neile külla läksid, maatöid tegid ja aitasid. Vastupidine ei olnud levinud, et vanavanemad tuleks linna ja hoiaks lapsi. Jah suviti lapsed saadeti maale, aga ega keegi nendega seal otseselt ei tegelenud, lihtsalt toit anti ette. Lapsed toimetasid omapäi.

[Külaline]

Üks teooria on veel, ilmselt sina oskad kinnitada või ümber lükata kuna tundud olema üks sellistest vanaemadest.

Ma saan aru, et sa üritad vaidluses oma oponendi tõsiseltvõetavust vähendada sellega, et: “sina oledki”. Tavaline lüke kui pädevaid argumente napib.
Ma olen tõesti jah üks neist vanaemadest.
Mu laps on küll neli aastat vana, aga no ega see ei takista.

[Külaline]

Mina olen nõukaajal laps. Ei minu tutvusringkonnas ei kasvatanud küll mitte kedagi vanavanemad. Tol elasid vanema generatsiooni inimesed paljud päris maal ja ei saanud sealt lehmade ja loomade juurest isegi lastelastele külla tulla. Lapsed ja lapselapsed olid need, kes neile külla läksid, maatöid tegid ja aitasid. Vastupidine ei olnud levinud, et vanavanemad tuleks linna ja hoiaks lapsi. Jah suviti lapsed saadeti maale, aga ega keegi nendega seal otseselt ei tegelenud, lihtsalt toit anti ette. Lapsed toimetasid omapäi.

Siit joonistub välja üks huvitav muster. Siin on nagu kaks gruppi. Ühed, kes väidavad, et neid vanavanemad hoidsid neid kogu aeg ja nüüd on neil väga raske oma lapsi ära majandada.
Ja teine grupp, keda ei hoitud ja kelle jaoks on elementaarne, et tuleb ise oma eluga hakkama saada.
Võib-olla on siin seos? Äkki see vanaemade üleliigne hoidmine oligi see, mis lapsed nii nannipunniks muutis, et nad ei suudagi korraldada ise oma elu ja siiralt arvavadki, et on elementaarne, et nende vajadused on kõigil teistel esikohal.

[Külaline]

Mina olen ka vanaema hoitud laps. Aga kuidas vanaema mind hoidis? Hoidis silma peal. Kaasas töödesse. Pani tööle. Ma tabasin suht kiiresti ära, et saaks mängida, ei tohi käia sabas ja vinguda igavuse üle. Kohe pannakse tööle.
Kui nii lapsi hoida, siis on see suht kerge. Aga kui hoida nii, et hoida laps eemal ekraanidest peab temaga muudkui tegelema, siis on hoidmine päris raske.
Aga kui nüüd on nii sageli räägitud vaimsest tervisest...siis tänapäeval on juskui pooltel inimestel ja lastel diagnoosid. Olete sellele mõelnud? Vanaemadel ka. Depressioon oli u 2 aatat tagasi väga paljudel. Nüüd on see asendunud ath-ga. Vahepeal räägiti veel kõrgest kortisooli tasemest ja ärevushäiretest. Ka vanaemadel. Teadmine et õhtul on vaja hoida last, halvab su terveks päevaks. Ja siis õhtul pead hakkama mängima ja tegema asju mille vastu sul puudub igasugune huvi.
Samas tekib küsimus kas see depressioon ja ath on päris või mingi 'moevärk'. Kui sellest rohkem räägitakse, tunned endal ka kõiki sümtomeid.

[Külaline]

Mina olen nõukaajal laps. Ei minu tutvusringkonnas ei kasvatanud küll mitte kedagi vanavanemad. Tol elasid vanema generatsiooni inimesed paljud päris maal ja ei saanud sealt lehmade ja loomade juurest isegi lastelastele külla tulla. Lapsed ja lapselapsed olid need, kes neile külla läksid, maatöid tegid ja aitasid. Vastupidine ei olnud levinud, et vanavanemad tuleks linna ja hoiaks lapsi. Jah suviti lapsed saadeti maale, aga ega keegi nendega seal otseselt ei tegelenud, lihtsalt toit anti ette. Lapsed toimetasid omapäi.

Siit joonistub välja üks huvitav muster. Siin on nagu kaks gruppi. Ühed, kes väidavad, et neid vanavanemad hoidsid neid kogu aeg ja nüüd on neil väga raske oma lapsi ära majandada.
Ja teine grupp, keda ei hoitud ja kelle jaoks on elementaarne, et tuleb ise oma eluga hakkama saada.
Võib-olla on siin seos? Äkki see vanaemade üleliigne hoidmine oligi see, mis lapsed nii nannipunniks muutis, et nad ei suudagi korraldada ise oma elu ja siiralt arvavadki, et on elementaarne, et nende vajadused on kõigil teistel esikohal.

Jessas küll, ära majandada?! On uskumatu, et mõne inimese arvates saab olla ainuke eesmärk lastega suheldes ja tegeledes nende "ära majandamine". Võib arvata, et sedasi mõtlevad ainult inimesed, kes ise ei ole oma eluga hakkama saanud ja on lasknud oma lapsi teistel "ära majandada", muidu sellist seost ei loodaks. Lisaks käib siin ka väga tihti läbi see, et hoidnud on vanaemad ehk siis nn. nannipunniks on ehk muutunud see vahepealne põlvkond, kes oma lastesse ja nende lastesse vildakalt suhtuvad. Kas on nii raske mõista, et enamuse jaoks on olulised inimsuhted? Siit teemast on ju selgelt näha, et on palju naisi, kes on ilma jäänud vanemate armastusest ja lastelastest, kes jäävad ilma oma vanavanemate armastusest. See on väga-väga kurb aga nagu ka eespool öeldud, siis vägisi armsaks ei saa. Mõni on vähemalt nii julge, et ütlebki otse välja kuidas talle lastega tegelemine ausalt ei meeldi ja ei tahagi, mitte ei ürita ennast mingite täiesti veidrate väidetega välja vabandada. Et siis mis, vanavanemad ei peakski oma lastelastega suhtlema, sest muidu lapsed ei saa ise oma eludega hakkama või? Laiskus, hoolimatus, enesekesksus on selle nimi, austan neid, kes julgevad selle vähemalt otse välja öelda.

[Külaline]

Tõesti, nädalas või üle paari nädala oma lastelaste vaatamine 2h on nii hirmus ja halvav, oma elu ei saa kohe üldse elada. Jumal olgu tänatud, et minu lastel nii normaalsed vanavanemad on. Üks ütles lausa, et see on vanavanemate hooramine. No tõesti.

Minu vanaema ka nüüd nutab, et miks lapselaps teda vaatamas ei käi. Tal oli ka oma elu elada. Teine vanaema, kelle juures viibisin sageli, temaga oleme tihedas suhtluses, nii kallis on ta mulle. Teine on nagu võõras.

Saage aru, keegi ei eeldagi, et vanavanemad võiksid nädalate ja päevade viisi lapsi vaadata. Üle paari nädala kasvõi 2h on täiesti normaalne, vanavanemate elust on see väike aeg aga lapsevanematele annab nii palju juurde, kui saavad kasvõi korraks söömas käia, ilma, et keegi kõrva karjuks. Aga jah, õnneks mul selliseid probleeme ei ole, et vanavanemad ei hooliks.

[Külaline]

Vanasti mäletan isegi, kuidas ema mind suve alguses saatis vanaema juurde ja koju sain alles augustis. Minu lapsed aga ei ole ühtegi ööd olnud minust eemal, ma isegi olen laste vanaemale vihjanud, et võiks ju kuuese siia jätta ja nädala pärast tuleme järgi ja oii milline ohhetamine kohe lahti läheb, et eiii poiss hakkab teid igatsema ja tema ikka ei saa hakkama. Lapsehoidjad aga küsivad tänapäeval juba riigikogu liikme palka. Kolme lapse hoidmise pealt tahavad saada lapsehoidjad 20-30 euri tunnis, ausalt ma ei teenigi nii palju. Ja päriselt kui laps vajab hoidjat siis tihti ikka 8-10 tunniks, enamus meist ei jõua 200-300 euri päevas lapsehoidjale maksta. Jah vb ühe korra kuus, aga kui vajadus oleks 5 päeval nädalas, siis läheb see summa juba ulmeliseks. Vajadus lapsehoidja järgi on ja ka maksaks kui nad jääksid mõistlikuks, aga sellise tunni hinnaga neid palgata ei jõua, nii istungi oma lastega ma ise kodus ja ootan kuni nad ise piisavalt suured on ja lapsehoidjat ei vaja, vb saab ka siis lõpuks tegeleda enda asjadega. Vanaemad aga ohhetavad ja ahhetavad juba siis kui peavad oma lapselapsi 2h hoidma. Viimati kui vanaema juurde lapsed viisin, et saaksin mõned tunnid omi asju ajada siis juba peale 2 tundi helistati, et lapsed tahavad koju. Juba 2 nädala pärast ongi vanavanemate päev ja mu lapsed viivad vanaemale lilled, aga usun, et tegelikult paljude lapsed sel päeval vanaemasi ei külasta just seetõttu, et tänapäeval vanaemad juba kurdavad siis kui peavad tund aega lapselapsega olema, kuigi ise nad said noorelt puhata terve suve ilma lasteta.

[Külaline]

Tõesti, nädalas või üle paari nädala oma lastelaste vaatamine 2h on nii hirmus ja halvav, oma elu ei saa kohe üldse elada. Jumal olgu tänatud, et minu lastel nii normaalsed vanavanemad on. Üks ütles lausa, et see on vanavanemate hooramine. No tõesti.

Minu vanaema ka nüüd nutab, et miks lapselaps teda vaatamas ei käi. Tal oli ka oma elu elada. Teine vanaema, kelle juures viibisin sageli, temaga oleme tihedas suhtluses, nii kallis on ta mulle. Teine on nagu võõras.

Saage aru, keegi ei eeldagi, et vanavanemad võiksid nädalate ja päevade viisi lapsi vaadata. Üle paari nädala kasvõi 2h on täiesti normaalne, vanavanemate elust on see väike aeg aga lapsevanematele annab nii palju juurde, kui saavad kasvõi korraks söömas käia, ilma, et keegi kõrva karjuks. Aga jah, õnneks mul selliseid probleeme ei ole, et vanavanemad ei hooliks.

Just täpselt. Asi ei olegi ju selles, et lapselapsi ei hoita, vaid selles, et neist ei hoolita. Kallid vanavanemad kujutavad ette, et lapselaps tähendab ainult tüütut tite hoidmist ja hoiavad kauge kaarega eemale aga alustaks kasvõi sellestki, et tunneks huvi. Käiks aeg-ajalt külas, lapsevanemad võivad ju samal ajal ka kodus olla, kui tõesti lapsega üksi ei taha jääda või kui elatakse kaugel, siis helistaks nii kord nädalas ja uuriks kuidas lastel läheb. Võib-olla poes käies jääks lapselapsele mõeldes mõni pliiatsikarp teinekord pihku. Sellised väiksed asjad, mis ei nõua ju tegelikult suurt pingutust, kuid tekitavad sidet ja näitavad hoolimist.

[Külaline]

Minu lapse vanaema pole ka kordagi last hoidnud, elus mitte kordagi. Pole hoidnud sellepärast, et kui laps sündis, oli ta juba päris vana ja kehva tervisega ja eks suhteliselt egoistlik on ta ka. Aga suhelnud on nad lapsega küll, sest käime neil igal nädalal külas. Selle peale ajada, et laps ei tunne vanaema, kui vanaema last ei hoia, siis see pole tõsi. Minge ise külla ja kantseldage ise last. Kui laps oli juba 8 või nii, siis hakkasid vanavanemad ütlema, et noh, las ta tuleb siia, aga siis laps ise enam ei tahtnud sinna üksi jääda. Naljakas on ka see, et ikka vanaemasid kirutakse, miks ei hoia, aga vanaisad ei peagi midagi tegema ja kurtmist pole, et neil side lapsega halb.

[Külaline]

Mina olen ka vanaema hoitud laps. Aga kuidas vanaema mind hoidis? Hoidis silma peal. Kaasas töödesse. Pani tööle. Ma tabasin suht kiiresti ära, et saaks mängida, ei tohi käia sabas ja vinguda igavuse üle. Kohe pannakse tööle.
Kui nii lapsi hoida, siis on see suht kerge. Aga kui hoida nii, et hoida laps eemal ekraanidest peab temaga muudkui tegelema, siis on hoidmine päris raske.

Just see teebki vahe, et tänapäeval on lapsi palju keerulisem hoida kui varasematel aegadel. Lapsevanemad on teadlikumad ja nõudlikumad, mida laps tohib/ei tohi teha, süüa, kuidas/millal peab magama jne. On multikad jm pidevad ekraaniahvatlused, mida tahetakse kontrolli all hoida jne. Olin ise ka lapsena suviti maal vanavanemate juures - no ausalt ei mäleta kordagi, et vanaema või vanaisa oleks minuga spetsiifiliselt "tegelenud", mingeid mänge mänginud vms. Pigem pandi aegajalt mingeid väikeseid töid tegema, aga muul ajal lapsed lihtsalt "olid" ja täiskasvanud tegelesid oma asjadega. Jooksime koos onutütrega ringi ja mõtlesime mänge välja, korjasime maasikaid, joonistasime jne, vahepeal kutsuti sööma. See oli siis kuskil nii alates vanusest 4-5, eks väiksemaid lapsi tuli ikka rohkem valvata, aga kindlasti polnud see lapsehoidmine nii intensiivne tegevus kui tänapäeval. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks vanavanemad praegusel ajal vähem lapselapsi hoiavad või mõned isegi pisut distantseeruvad. See ongi omaette töö, mis nõuab palju ressurssi ja pühendumist, aga lapsevanemad sellest alati aru ei saa.

[Külaline]

Tõesti, nädalas või üle paari nädala oma lastelaste vaatamine 2h on nii hirmus ja halvav, oma elu ei saa kohe üldse elada. Jumal olgu tänatud, et minu lastel nii normaalsed vanavanemad on. Üks ütles lausa, et see on vanavanemate hooramine. No tõesti.

Minu vanaema ka nüüd nutab, et miks lapselaps teda vaatamas ei käi. Tal oli ka oma elu elada. Teine vanaema, kelle juures viibisin sageli, temaga oleme tihedas suhtluses, nii kallis on ta mulle. Teine on nagu võõras.

Saage aru, keegi ei eeldagi, et vanavanemad võiksid nädalate ja päevade viisi lapsi vaadata. Üle paari nädala kasvõi 2h on täiesti normaalne, vanavanemate elust on see väike aeg aga lapsevanematele annab nii palju juurde, kui saavad kasvõi korraks söömas käia, ilma, et keegi kõrva karjuks. Aga jah, õnneks mul selliseid probleeme ei ole, et vanavanemad ei hooliks.

Just täpselt. Asi ei olegi ju selles, et lapselapsi ei hoita, vaid selles, et neist ei hoolita. Kallid vanavanemad kujutavad ette, et lapselaps tähendab ainult tüütut tite hoidmist ja hoiavad kauge kaarega eemale aga alustaks kasvõi sellestki, et tunneks huvi. Käiks aeg-ajalt külas, lapsevanemad võivad ju samal ajal ka kodus olla, kui tõesti lapsega üksi ei taha jääda või kui elatakse kaugel, siis helistaks nii kord nädalas ja uuriks kuidas lastel läheb. Võib-olla poes käies jääks lapselapsele mõeldes mõni pliiatsikarp teinekord pihku. Sellised väiksed asjad, mis ei nõua ju tegelikult suurt pingutust, kuid tekitavad sidet ja näitavad hoolimist.

Sest ma arvan, et nende vanavanemate endi jaoks olidki tüütud kohustused. Nad said lapsed sest pidi. Eriti õudne on, saadi mitu last. Oleks võinud esimese lapse järgselt aru saada, et lapsed pole minu jaoks ja rohkem mitte saada.
Ka mulle tundub 50-60ste põlvkond ärahellitatud. Ühiskonnaprotsesside mõttes on nad alati õigel ajal õiges kohas olnud.S aid nautida NLi noori pensionäridest lapsehoidjaid, said noorelt taasiseseisvunud riigi. Majanduslanguste ajaks on olnud vanustes, kus see enam nii väga ei mõjuta. Ja nüüd siis vanuigi hakatakse neilt nõudma õudusi nagu lapselastest välja tegemine ja omaenese pensionisammaste kogumine..

[Külaline]

Mina olen ka vanaema hoitud laps. Aga kuidas vanaema mind hoidis? Hoidis silma peal. Kaasas töödesse. Pani tööle. Ma tabasin suht kiiresti ära, et saaks mängida, ei tohi käia sabas ja vinguda igavuse üle. Kohe pannakse tööle.
Kui nii lapsi hoida, siis on see suht kerge. Aga kui hoida nii, et hoida laps eemal ekraanidest peab temaga muudkui tegelema, siis on hoidmine päris raske.

Just see teebki vahe, et tänapäeval on lapsi palju keerulisem hoida kui varasematel aegadel. Lapsevanemad on teadlikumad ja nõudlikumad, mida laps tohib/ei tohi teha, süüa, kuidas/millal peab magama jne. On multikad jm pidevad ekraaniahvatlused, mida tahetakse kontrolli all hoida jne. Olin ise ka lapsena suviti maal vanavanemate juures - no ausalt ei mäleta kordagi, et vanaema või vanaisa oleks minuga spetsiifiliselt "tegelenud", mingeid mänge mänginud vms. Pigem pandi aegajalt mingeid väikeseid töid tegema, aga muul ajal lapsed lihtsalt "olid" ja täiskasvanud tegelesid oma asjadega. Jooksime koos onutütrega ringi ja mõtlesime mänge välja, korjasime maasikaid, joonistasime jne, vahepeal kutsuti sööma. See oli siis kuskil nii alates vanusest 4-5, eks väiksemaid lapsi tuli ikka rohkem valvata, aga kindlasti polnud see lapsehoidmine nii intensiivne tegevus kui tänapäeval. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks vanavanemad praegusel ajal vähem lapselapsi hoiavad või mõned isegi pisut distantseeruvad. See ongi omaette töö, mis nõuab palju ressurssi ja pühendumist, aga lapsevanemad sellest alati aru ei saa.

Lisan veel, et loomulikult on vahe lapse hoidmisel ja lihtsalt hoolimisel, siin teemas räägitakse mõlema asjaga seonduvast. Ja paraku on ikka küll neid vanemaid, kes eeldavad, et vanavanemad on alati "varnast võtta" lapsehoidjad igal ajal, kui neil vaid vaja.

[Külaline]

Vanasti mäletan isegi, kuidas ema mind suve alguses saatis vanaema juurde ja koju sain alles augustis. Minu lapsed aga ei ole ühtegi ööd olnud minust eemal, ma isegi olen laste vanaemale vihjanud, et võiks ju kuuese siia jätta ja nädala pärast tuleme järgi ja oii milline ohhetamine kohe lahti läheb, et eiii poiss hakkab teid igatsema ja tema ikka ei saa hakkama. Lapsehoidjad aga küsivad tänapäeval juba riigikogu liikme palka. Kolme lapse hoidmise pealt tahavad saada lapsehoidjad 20-30 euri tunnis, ausalt ma ei teenigi nii palju. Ja päriselt kui laps vajab hoidjat siis tihti ikka 8-10 tunniks, enamus meist ei jõua 200-300 euri päevas lapsehoidjale maksta. Jah vb ühe korra kuus, aga kui vajadus oleks 5 päeval nädalas, siis läheb see summa juba ulmeliseks. Vajadus lapsehoidja järgi on ja ka maksaks kui nad jääksid mõistlikuks, aga sellise tunni hinnaga neid palgata ei jõua, nii istungi oma lastega ma ise kodus ja ootan kuni nad ise piisavalt suured on ja lapsehoidjat ei vaja, vb saab ka siis lõpuks tegeleda enda asjadega. Vanaemad aga ohhetavad ja ahhetavad juba siis kui peavad oma lapselapsi 2h hoidma. Viimati kui vanaema juurde lapsed viisin, et saaksin mõned tunnid omi asju ajada siis juba peale 2 tundi helistati, et lapsed tahavad koju. Juba 2 nädala pärast ongi vanavanemate päev ja mu lapsed viivad vanaemale lilled, aga usun, et tegelikult paljude lapsed sel päeval vanaemasi ei külasta just seetõttu, et tänapäeval vanaemad juba kurdavad siis kui peavad tund aega lapselapsega olema, kuigi ise nad said noorelt puhata terve suve ilma lasteta.

Kui paljud kellel rohkem kui 1 laps üldse jõuab omale lapsehoidjat palgata? Lapsehoidja palkamine ongi lõbu vanematele kellel vaid 1 laps. 10 euri tunnis ehk saab ikka makstud ju, aga noo kolme lapsega tahavad nad saada kohe kolm korda rohkem ja siis veel kuuled, et too lapsehoidja on võtnud veel teisest perest ka veel paar last hoida ja ka temalt sisse kasseerinud korraliku summa. Tänapäeval on ka lapsehoidjad üsna nahhaalseks läinud oma küsimistega.

[Külaline]

Jeebus, nüüd on lapsehoidjad kah veel kõiges süüdi.

[Külaline]

Mina olen ka vanaema hoitud laps. Aga kuidas vanaema mind hoidis? Hoidis silma peal. Kaasas töödesse. Pani tööle. Ma tabasin suht kiiresti ära, et saaks mängida, ei tohi käia sabas ja vinguda igavuse üle. Kohe pannakse tööle.
Kui nii lapsi hoida, siis on see suht kerge. Aga kui hoida nii, et hoida laps eemal ekraanidest peab temaga muudkui tegelema, siis on hoidmine päris raske.

Just see teebki vahe, et tänapäeval on lapsi palju keerulisem hoida kui varasematel aegadel. Lapsevanemad on teadlikumad ja nõudlikumad, mida laps tohib/ei tohi teha, süüa, kuidas/millal peab magama jne. On multikad jm pidevad ekraaniahvatlused, mida tahetakse kontrolli all hoida jne. Olin ise ka lapsena suviti maal vanavanemate juures - no ausalt ei mäleta kordagi, et vanaema või vanaisa oleks minuga spetsiifiliselt "tegelenud", mingeid mänge mänginud vms. Pigem pandi aegajalt mingeid väikeseid töid tegema, aga muul ajal lapsed lihtsalt "olid" ja täiskasvanud tegelesid oma asjadega. Jooksime koos onutütrega ringi ja mõtlesime mänge välja, korjasime maasikaid, joonistasime jne, vahepeal kutsuti sööma. See oli siis kuskil nii alates vanusest 4-5, eks väiksemaid lapsi tuli ikka rohkem valvata, aga kindlasti polnud see lapsehoidmine nii intensiivne tegevus kui tänapäeval. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks vanavanemad praegusel ajal vähem lapselapsi hoiavad või mõned isegi pisut distantseeruvad. See ongi omaette töö, mis nõuab palju ressurssi ja pühendumist, aga lapsevanemad sellest alati aru ei saa.

Mind viidi suvedeks korterivanaema poole ja tema päevad läbi tegeles meiega. Korraga oli alati mitu lapselast seal koos, magasime madratsitega põrandal ja päevad läbi oli vanaema juhitud programm. Käisime ujumas, raamatukogus, muuseumites,kirikus, külas koos temaga, mängisime lauamänge. Vanaema õpetas meid lugema, kirjutama, tikkima, küpsetama.

[Külaline]

Muidu öeldakse küll et ära võrdle end teistega. Ära võrdle oma lapsi teistega . Vähemalt mitte nende kuuldes. Aga kas vanaemasid võib võrrelda? Kas pettumus on ok tunne?

[Külaline]

Mina olen ka vanaema hoitud laps. Aga kuidas vanaema mind hoidis? Hoidis silma peal. Kaasas töödesse. Pani tööle. Ma tabasin suht kiiresti ära, et saaks mängida, ei tohi käia sabas ja vinguda igavuse üle. Kohe pannakse tööle.
Kui nii lapsi hoida, siis on see suht kerge. Aga kui hoida nii, et hoida laps eemal ekraanidest peab temaga muudkui tegelema, siis on hoidmine päris raske.

Just see teebki vahe, et tänapäeval on lapsi palju keerulisem hoida kui varasematel aegadel. Lapsevanemad on teadlikumad ja nõudlikumad, mida laps tohib/ei tohi teha, süüa, kuidas/millal peab magama jne. On multikad jm pidevad ekraaniahvatlused, mida tahetakse kontrolli all hoida jne. Olin ise ka lapsena suviti maal vanavanemate juures - no ausalt ei mäleta kordagi, et vanaema või vanaisa oleks minuga spetsiifiliselt "tegelenud", mingeid mänge mänginud vms. Pigem pandi aegajalt mingeid väikeseid töid tegema, aga muul ajal lapsed lihtsalt "olid" ja täiskasvanud tegelesid oma asjadega. Jooksime koos onutütrega ringi ja mõtlesime mänge välja, korjasime maasikaid, joonistasime jne, vahepeal kutsuti sööma. See oli siis kuskil nii alates vanusest 4-5, eks väiksemaid lapsi tuli ikka rohkem valvata, aga kindlasti polnud see lapsehoidmine nii intensiivne tegevus kui tänapäeval. Arvan, et see on ka üks põhjus, miks vanavanemad praegusel ajal vähem lapselapsi hoiavad või mõned isegi pisut distantseeruvad. See ongi omaette töö, mis nõuab palju ressurssi ja pühendumist, aga lapsevanemad sellest alati aru ei saa.

Mind viidi suvedeks korterivanaema poole ja tema päevad läbi tegeles meiega. Korraga oli alati mitu lapselast seal koos, magasime madratsitega põrandal ja päevad läbi oli vanaema juhitud programm. Käisime ujumas, raamatukogus, muuseumites,kirikus, külas koos temaga, mängisime lauamänge. Vanaema õpetas meid lugema, kirjutama, tikkima, küpsetama.

Nojah, ja minu vanavanematel oli maamajapidamine ja loomad, lehm, lambad, siga. Suvel käis hommikust õhtuni heinategu, kuhu lapsi mõnikord jõudumööda kaasati. Õhtuti käisime lambaid karjamaalt koju toomas. Aga palju oli lihtsalt vaba aega ringi joosta, mere ääres olla. Muuseumis ja külas käisin muudel aastaaegadel, kui linnas olin. Meenub, et käsitööd sai küll vahepeal vanaema juhendamisel tehtud, kui juba väheke suurem olin. Lugema-kirjutama õppisin ise .

[Külaline]

Vanasti mäletan isegi, kuidas ema mind suve alguses saatis vanaema juurde ja koju sain alles augustis. Minu lapsed aga ei ole ühtegi ööd olnud minust eemal, ma isegi olen laste vanaemale vihjanud, et võiks ju kuuese siia jätta ja nädala pärast tuleme järgi ja oii milline ohhetamine kohe lahti läheb, et eiii poiss hakkab teid igatsema ja tema ikka ei saa hakkama. Lapsehoidjad aga küsivad tänapäeval juba riigikogu liikme palka. Kolme lapse hoidmise pealt tahavad saada lapsehoidjad 20-30 euri tunnis, ausalt ma ei teenigi nii palju. Ja päriselt kui laps vajab hoidjat siis tihti ikka 8-10 tunniks, enamus meist ei jõua 200-300 euri päevas lapsehoidjale maksta. Jah vb ühe korra kuus, aga kui vajadus oleks 5 päeval nädalas, siis läheb see summa juba ulmeliseks. Vajadus lapsehoidja järgi on ja ka maksaks kui nad jääksid mõistlikuks, aga sellise tunni hinnaga neid palgata ei jõua, nii istungi oma lastega ma ise kodus ja ootan kuni nad ise piisavalt suured on ja lapsehoidjat ei vaja, vb saab ka siis lõpuks tegeleda enda asjadega. Vanaemad aga ohhetavad ja ahhetavad juba siis kui peavad oma lapselapsi 2h hoidma. Viimati kui vanaema juurde lapsed viisin, et saaksin mõned tunnid omi asju ajada siis juba peale 2 tundi helistati, et lapsed tahavad koju. Juba 2 nädala pärast ongi vanavanemate päev ja mu lapsed viivad vanaemale lilled, aga usun, et tegelikult paljude lapsed sel päeval vanaemasi ei külasta just seetõttu, et tänapäeval vanaemad juba kurdavad siis kui peavad tund aega lapselapsega olema, kuigi ise nad said noorelt puhata terve suve ilma lasteta.

Kui paljud kellel rohkem kui 1 laps üldse jõuab omale lapsehoidjat palgata? Lapsehoidja palkamine ongi lõbu vanematele kellel vaid 1 laps. 10 euri tunnis ehk saab ikka makstud ju, aga noo kolme lapsega tahavad nad saada kohe kolm korda rohkem ja siis veel kuuled, et too lapsehoidja on võtnud veel teisest perest ka veel paar last hoida ja ka temalt sisse kasseerinud korraliku summa. Tänapäeval on ka lapsehoidjad üsna nahhaalseks läinud oma küsimistega.

Ega rohkem kui 1-2 last ei annaks vanavanematele ka korraga. Vanavanemad on inimesed mitte eelkooliealiste haridusasutused. Olen nelja lapse ema ja kuigi ema hoiab lapsi, ei ole talt kunagi kõigi hoidu korraga palunud. Kaks väiksemat on hoida ja kaks suuremat meiega, üks suurem on laagris ja teine suurem saab valida kas soovib vanaema väiksematega aidata või üksi kodus olla jne. Või siis lähen ise kaasa ja olen majapidamises ja laste kantseldamises olemas, aga lapsi täiskasvanu kohta on vähem. Kui lapsi on rohkem, on vanemad lapsed juba piisavalt vanad mitte vajamaks nn lapsehoidu.
Ja kui keegi on saanud väga väikese vahega palju lapsi oma vanematega seda läbi arutamata ja rahalistele võimalustele mitte mõeldes.. ja nüüd on pahane oma vanematele kes neid korraga hoida ei soovi.. Oleks võinud ise ikka enne mõelda. Enamus inimesi ei soovi isegi endale oma enda väikese vanusevahega lapsi. Ja kes soovib palju samaealisi lapsi hoida, hakkab lasteaednikuks. Vanavanemad pole sellistes valikutes süüdi. Kui ema on innustanud järjest palju lapsi saama ja siis hüppab toega alt ära on muidugi inetu.

[Külaline]

Peresidemete pärast muretsejatele.
Minu ema mu lapsi ei hoidnud. Külas käis mõned korrad aastas, aga mingit hoidmist ei eeldanud mina ega pakkunud tema.
Kui lapsed teismelisteks said ja iseseisvalt liiklema hakkasid kutsus vanaema neid endale suvilasse külla ja koos tehti ära mitmed vajalikud tööd. Pärast söödi ja räägiti niisama maast-ilmast.
Ema jäi vanemaks, aga harjumus ja vajadus teda vaatamas käia oli lastel lõpuni välja ning vanaema lahkudes olid nad siiralt kurvad.
Loo panin kirja näitena, et vahel võivad head ja hoolivad suhted kujuneda ka siis kui vanavanema-väikelapse vaheline kontakt on sisuliselt puudunud.

[Külaline]

Jeebus, nüüd on lapsehoidjad kah veel kõiges süüdi.

Nonäed siis. Rääkimata vanaemadest, ka lapsehoidjad peaks nende tittesid tasuta hoidma.