Tänapäeva vanavanemad

[Külaline]

Kui meie põlvkond oli üles kasvamas (1980-90ndatel sündinud), viidi meid vanavanematele hoida (sündinud 1920ndatel). Suvel olime ära kuu-kaks.

Meie lapsi hoitakse suvel heal juhul 1-2 nädalat, sest meie vanematel on tihe suveprogramm ja pole aega.

Lisaks elavad vanemad, tädid ja onud suurtes majades, lisaks veel korralik aed või maatükk. Juba ammu ei saa nad ainult oma vägedega hakkama, on vaja nooremat peret appi, nii füüsiliselt kui ka rahaliselt. Samal ajal elavad noorpered pead-jalad koos väikestes korterites.

Ei kurda aga lihtsalt vaatan ja panen tähele.

Su lapsi hoitakse üle keskmise.

Eelmine nädal ämm helistas ja küsis millal saame minna appi, oleks vaja seda õlitada, teist parandada. Jutu käigus tuleb välja, et ämm puhkab juba kolmandat nädalat järjest. Tal aastas kaks kuud puhkust, millest täpselt 0 päeva veedab lapselastega. Ta pole selle joksul külla jõudnud meile. Ta pole puhkuse jooksul isegi oma kuradi terrassi ise õlitada proovinud, see pole teab mis raske töö. Ootab millal meie läheme ja teeme. Ja on solvunud kui ei lähe. Loomulikult lõpuks mõni lastest teeb ära.

Jah, nii ongi.

Näiteid on veel. Mõnel kukub 65+ vanuses hooldamist vajav pärandus sülle. Või sõidab katus ära ja ostetakse suvila/maakodu. Hakkab suur renoveerimine pihta ja loomulikult oodatakse lapsi appi, sest "vanemaid tuleb aidata ja ühel päeval jääb see ju sulle".

Sisetööd, välistööd, kõrvalhooned. Vana, ülekasvanud ja hiigelsuur aed, millega nullist tuleb alustada. Niitmised. Puuriidad. Jne. Ja teadupoolest kulub sinna raha nagu põhjatusse auku, kui midagi korralikult ette võtta. Vanemate rahatagavara saab kiiresti otsa ja siis küsitakse laste käest laenu. Ilma läbi mõtlemata, kuidas nad üldse suudaksid oma pensionist seda laenu tagasi maksa. Ja oi seda solvumist ja draamat, kui ei öelda. Selle peale ei mõelda, et nende täiskasvanud laps paneb raha kõrvale oma esimese pisikese korteri ostmiseks. Või et korteris elaval lastega perel ei ole prioriteediks, et nende pensionärist ema saaks suvepuhkuse ajal oma kinnisvara nr 2 aias jalutada kohvitass käes paljajalu muru peal ja linnulaulu nautida.

[Külaline]

A kui vanematel pole puukütet?...

Palju suuremaa tõenäosusega on vanemal generatioonil maja ja suvila kui noortel. Iga kütteliigi puhul on neil kas muru, kasvuhoone, puhastust vajav katus, katki läinud kastmissüsteem, niiskustõrjet vajav kelder, koer kes vajab puhkuste ajal hoidmist jne jne jne. Tunnistavad nad seda või ei, nad ei ela vaakumis. Tahaks näha, kuidas nad koerale hoidja võtavad oma puhkuste ajaks, mitte lapselastele ei ürita sokutada. Koerahoid on tasuline teenus, mingu maksku selle eest mitte ärgu kerjaku tasuta. Pangu magama oma elajad, kui pidada ei jaksa jne.
Ei ole kenad sõnavõtud sellised eksju.
Aga vastupidi peab iga päev sarnaseid sõnumeid alla neelama.

Üsna kindlasti said nad kõige sellega hakkama ka enne, kui lapsed suureks said.
Mul on ka maakodu, muru, kasvuhoone, suur aiamaa, katused ja keldrid. Ja ma hoian neid korras üksi, distantsilt, kasutades ühistransporti. Ja ma olen krooniliselt haige, mis piirab mu füüsilist võimekust. Mis krd hala käib nonstop, keegi midagi ei jaksa enam.

[Külaline]

Palun viita kus soovitatakse kerjata lapsehoidu.
Ruteöu käib.miks vanavanemad ise ei soovi lapsi hoida. Eriti arvestades kui palju nad ise on saanud lapsehoiuteenust oma vanematelt.
Usu mind, kõik saavad aru kui ei soovi ja ei käi 'kerjamas'. Võibolla viimases hädas aga viimases hädas tehaksegi meeleheitlikke asju.

Terve teema sellest ongi ju, et miks vanavanemad ei hoia.
Ei pea hoidma. Vahet pole, kas nad said ise seda teenust või ei. Minevikku ei saa muuta.
Sellega olen nõus, et viimases hädas on teine asi ja see tõesti ei lähe arvesse.
“Lapsevanemad tahavad ka puhata” ei ole mingi viimane häda vaid konkreetselt kerjamine.
“Ärgu siis ise vanast peast ka abi oodaku” ei ole ka kerjamine vaid väljapressimine.
Ja tegelt sellega ma olen ka nõus, et vanavanemate teisi ja kolmandaid suvilaid ei pea jällegi lapsed üleval pidama.
See kehtib mõlemat pidi.. kui ei saa oma kohustustega hakkama siis lihtsalt ei saa võtta omale neid.
Kui lapsed tegid, siis kata ja kasvata ise ära mitte ära krt nuia oma vanemate põlle taga.
Ja kui hankisid omale suvila, siis niida muru, mitte ära ahista teisi sellega.
No tõesti, kuidas te elate nii, et millegagi ise hakkama ei saa..

[Külaline]

hämmastav, teema on sellest miks vanavanemad ei hoia ja siis seda arutatakse ja siis... ja siis? ei taha ju. see on põnev aruteluteema. kas lapsi said iniemsed, kellele siiralt lapsed endale ei meeldi - sest omal ajalei kasvatanud nad ka enda omi vaid lükkasi dteistele. või on nad ikkagi depressiivsed ja kibestunud. või teevad nad inimkatset kui kraavi nad veel oma elu suudavad tüürida. võibolla on neil hoopis mingid kummalised parasiidid, kes veel vanuigi sunnivad kunstüüni paigaldama rikast meest otsima. kes teab. huvitav teema igaljuhul.
nii nagu ei pea lapsi hoidma, ei lugema, kui närvikava ei kannata

täiesti õigustatult tekitab olukord ebaõiglustunnet. mina isegi ei teadnud enne internetti sellise olukorra võimalikkusest. sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

minevikku ei saa ümber teha aga tulevikku saab. loll on arvata, et hoolimatus oma laste perede suhtes ei mõjuta tulevikku. tulevikus peab siis jälle endale kõva häälega meelde tuletama - minevikku ei saa ümber teha, saa ise hakkama..

[Külaline]

Palun viita kus soovitatakse kerjata lapsehoidu.
Ruteöu käib.miks vanavanemad ise ei soovi lapsi hoida. Eriti arvestades kui palju nad ise on saanud lapsehoiuteenust oma vanematelt.
Usu mind, kõik saavad aru kui ei soovi ja ei käi 'kerjamas'. Võibolla viimases hädas aga viimases hädas tehaksegi meeleheitlikke asju.

Terve teema sellest ongi ju, et miks vanavanemad ei hoia.
Ei pea hoidma. Vahet pole, kas nad said ise seda teenust või ei. Minevikku ei saa muuta.
Sellega olen nõus, et viimases hädas on teine asi ja see tõesti ei lähe arvesse.
“Lapsevanemad tahavad ka puhata” ei ole mingi viimane häda vaid konkreetselt kerjamine.
“Ärgu siis ise vanast peast ka abi oodaku” ei ole ka kerjamine vaid väljapressimine.
Ja tegelt sellega ma olen ka nõus, et vanavanemate teisi ja kolmandaid suvilaid ei pea jällegi lapsed üleval pidama.
See kehtib mõlemat pidi.. kui ei saa oma kohustustega hakkama siis lihtsalt ei saa võtta omale neid.
Kui lapsed tegid, siis kata ja kasvata ise ära mitte ära krt nuia oma vanemate põlle taga.
Ja kui hankisid omale suvila, siis niida muru, mitte ära ahista teisi sellega.
No tõesti, kuidas te elate nii, et millegagi ise hakkama ei saa..

Muidugi saab minevikku muuta. Koos lähedastega emotsioonidega tööd tehes, on võimalik muuta seda, kuidas me, või meie lähedased, mineviku enda jaoks lahti mõtestame. Kui on minevikus tehtud kellelegi lähedasele haiget, peab sellega tegelema. Tundub kuidagi eriti boomer ise esimesel võimalusel haavuda samaaegselt teiste traumaatilistest kogemustest üle sõites.

[Külaline]

hämmastav, teema on sellest miks vanavanemad ei hoia ja siis seda arutatakse ja siis... ja siis? ei taha ju. see on põnev aruteluteema. kas lapsi said iniemsed, kellele siiralt lapsed endale ei meeldi - sest omal ajalei kasvatanud nad ka enda omi vaid lükkasi dteistele. või on nad ikkagi depressiivsed ja kibestunud. või teevad nad inimkatset kui kraavi nad veel oma elu suudavad tüürida. võibolla on neil hoopis mingid kummalised parasiidid, kes veel vanuigi sunnivad kunstüüni paigaldama rikast meest otsima. kes teab. huvitav teema igaljuhul.
nii nagu ei pea lapsi hoidma, ei lugema, kui närvikava ei kannata

täiesti õigustatult tekitab olukord ebaõiglustunnet. mina isegi ei teadnud enne internetti sellise olukorra võimalikkusest. sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

minevikku ei saa ümber teha aga tulevikku saab. loll on arvata, et hoolimatus oma laste perede suhtes ei mõjuta tulevikku. tulevikus peab siis jälle endale kõva häälega meelde tuletama - minevikku ei saa ümber teha, saa ise hakkama..

Sa ikka kooskõlastasid teistega lastesaamise?

[Külaline]

sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

Las ma tõlgin sulle, mida sa just kirjutasid: sain lapsed arvamusega, et teised inimesed aitavad nad mul üles kasvatada. Võigas oleks avastada, et teised inimesed ei olegi nõus minu probleeme lahendama.
See ei ole õiglane, et minule tasuta tööd ei tehta..

[Külaline]

Kas su lapsed on voodihaiged invaliidid ja laste isa jooksis ära? Mitte kunagi pole olnud lapsi nii lihtne hooldada, kui praegu.
Teil lihtsalt ei ole muud elu.

Lapsevanemad peavad ka puhkama, mitte 24/7 rakkes olema.

Lapsed magavad 10-12 tundi. Mis 24/7 rakkes?

What? Kell 9.30-6.30 on tõesti 12h. Normaalne on tõusta kell 10.

[Külaline]

Minu arust oli teema ikka algselt sellest, et vanavanemad ei tunne huvi, mitte et ei hoia.

[Külaline]

sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

Las ma tõlgin sulle, mida sa just kirjutasid: sain lapsed arvamusega, et teised inimesed aitavad nad mul üles kasvatada. Võigas oleks avastada, et teised inimesed ei olegi nõus minu probleeme lahendama.
See ei ole õiglane, et minule tasuta tööd ei tehta..

Ega ei saagi oodata, et väärastunud maailmapildiga inimene mõistaks.

[Külaline]

Minu arust oli teema ikka algselt sellest, et vanavanemad ei tunne huvi, mitte et ei hoia.

Lugesin esimese postituse üle - ikka konkreetselt hoidmisest on jutt.

[Külaline]

hämmastav, teema on sellest miks vanavanemad ei hoia ja siis seda arutatakse ja siis... ja siis? ei taha ju. see on põnev aruteluteema. kas lapsi said iniemsed, kellele siiralt lapsed endale ei meeldi - sest omal ajalei kasvatanud nad ka enda omi vaid lükkasi dteistele. või on nad ikkagi depressiivsed ja kibestunud. või teevad nad inimkatset kui kraavi nad veel oma elu suudavad tüürida. võibolla on neil hoopis mingid kummalised parasiidid, kes veel vanuigi sunnivad kunstüüni paigaldama rikast meest otsima. kes teab. huvitav teema igaljuhul.
nii nagu ei pea lapsi hoidma, ei lugema, kui närvikava ei kannata

täiesti õigustatult tekitab olukord ebaõiglustunnet. mina isegi ei teadnud enne internetti sellise olukorra võimalikkusest. sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

minevikku ei saa ümber teha aga tulevikku saab. loll on arvata, et hoolimatus oma laste perede suhtes ei mõjuta tulevikku. tulevikus peab siis jälle endale kõva häälega meelde tuletama - minevikku ei saa ümber teha, saa ise hakkama..

Sa ikka kooskõlastasid teistega lastesaamise?

Sa ei vasta mulle aga mina vastan sulle. Mina päriselt küsisin oma emalt juba noore naisena, kas ta aitab mul lapsi kasvatada kui vajan abi. Ja tema lubas aidata. See oli pikk ja lähendav vestlus, kuidas ta rääkis oma emast, minu vanaemast. Kui minu vanaema poleks lubanud aidata mu ema, oleks mu ema jäänud vägivaldsesse suhtesse. Aga vanaema lubas aidata ja aitas ja ema sai mehe maha jätta ja lastega oma ema poole minna. Ema sõnul on ema auasi on aidata oma lapsi nii nagu ta saab ja oskab.
Ja mu ema on oma sõna pidanud. Praegu tahaksin lausa öelda, et vanaemana on ta veel parem kui oli emana.
Kas oleksin ilma ema toeta lapsi saanud? Ei tea. Võibolla, ühe.
Eelkõige vaimne tugi, teadmine maksku mis maksab keegi on mulle alati olemas, on andnud elus palju julgust.

[Külaline]

Sest selles vanuses käiakse veel töö ja see ei olnud nii ammu, mil nad vabanesid täielikult oma laste eest hoolitsemise koormast. Enamasti vajavad lapsed ju kuni kõrgkooli, kutsekooli lõpuni vähemalt finantsilist tuge. Nad tahaks hingamise perioodi ka oma ellu enne kui penskariks jäävad.

[Külaline]

hämmastav, teema on sellest miks vanavanemad ei hoia ja siis seda arutatakse ja siis... ja siis? ei taha ju. see on põnev aruteluteema. kas lapsi said iniemsed, kellele siiralt lapsed endale ei meeldi - sest omal ajalei kasvatanud nad ka enda omi vaid lükkasi dteistele. või on nad ikkagi depressiivsed ja kibestunud. või teevad nad inimkatset kui kraavi nad veel oma elu suudavad tüürida. võibolla on neil hoopis mingid kummalised parasiidid, kes veel vanuigi sunnivad kunstüüni paigaldama rikast meest otsima. kes teab. huvitav teema igaljuhul.
nii nagu ei pea lapsi hoidma, ei lugema, kui närvikava ei kannata

täiesti õigustatult tekitab olukord ebaõiglustunnet. mina isegi ei teadnud enne internetti sellise olukorra võimalikkusest. sain lapsed väikeses roosas mullis kus aegade algusest on lapsi aidatud hoida. võigas oleks siis alles peale laste sündi teada saada, et jah, varem võis see nii olla aga teate mis - minevik on minevik, seda me ümber ei tee ja sinu lapsi me enam hoida ei aita ka. ei ole õiglane mu meelest.

minevikku ei saa ümber teha aga tulevikku saab. loll on arvata, et hoolimatus oma laste perede suhtes ei mõjuta tulevikku. tulevikus peab siis jälle endale kõva häälega meelde tuletama - minevikku ei saa ümber teha, saa ise hakkama..

Sa ikka kooskõlastasid teistega lastesaamise?

Sa ei vasta mulle aga mina vastan sulle. Mina päriselt küsisin oma emalt juba noore naisena, kas ta aitab mul lapsi kasvatada kui vajan abi. Ja tema lubas aidata. See oli pikk ja lähendav vestlus, kuidas ta rääkis oma emast, minu vanaemast. Kui minu vanaema poleks lubanud aidata mu ema, oleks mu ema jäänud vägivaldsesse suhtesse. Aga vanaema lubas aidata ja aitas ja ema sai mehe maha jätta ja lastega oma ema poole minna. Ema sõnul on ema auasi on aidata oma lapsi nii nagu ta saab ja oskab.
Ja mu ema on oma sõna pidanud. Praegu tahaksin lausa öelda, et vanaemana on ta veel parem kui oli emana.
Kas oleksin ilma ema toeta lapsi saanud? Ei tea. Võibolla, ühe.
Eelkõige vaimne tugi, teadmine maksku mis maksab keegi on mulle alati olemas, on andnud elus palju julgust.

Ja kui ema oleks nt vähki surnud, oleks teinud aborti või jätnud sünnitamata?

[Külaline]

Palun viita kus soovitatakse kerjata lapsehoidu.
Ruteöu käib.miks vanavanemad ise ei soovi lapsi hoida. Eriti arvestades kui palju nad ise on saanud lapsehoiuteenust oma vanematelt.
Usu mind, kõik saavad aru kui ei soovi ja ei käi 'kerjamas'. Võibolla viimases hädas aga viimases hädas tehaksegi meeleheitlikke asju.

Terve teema sellest ongi ju, et miks vanavanemad ei hoia.
Ei pea hoidma. Vahet pole, kas nad said ise seda teenust või ei. Minevikku ei saa muuta.
Sellega olen nõus, et viimases hädas on teine asi ja see tõesti ei lähe arvesse.
“Lapsevanemad tahavad ka puhata” ei ole mingi viimane häda vaid konkreetselt kerjamine.
“Ärgu siis ise vanast peast ka abi oodaku” ei ole ka kerjamine vaid väljapressimine.
Ja tegelt sellega ma olen ka nõus, et vanavanemate teisi ja kolmandaid suvilaid ei pea jällegi lapsed üleval pidama.
See kehtib mõlemat pidi.. kui ei saa oma kohustustega hakkama siis lihtsalt ei saa võtta omale neid.
Kui lapsed tegid, siis kata ja kasvata ise ära mitte ära krt nuia oma vanemate põlle taga.
Ja kui hankisid omale suvila, siis niida muru, mitte ära ahista teisi sellega.
No tõesti, kuidas te elate nii, et millegagi ise hakkama ei saa..

Tavaliselt sellist juttu ajavad need, kes omad lapsed on oma vanemate põlle taga nuiates käskinud üles kasvatada. Nendes peredes, kus üksteise aitamine on tavapärane, nii vanemate kui laste suunas, selliseid probleeme ei ole.

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

Olen sündinud 90ndate alguses ja teen hoopis sellise tähelepaneku, et minuvanuste vanemad (s. 60/70ndatel) on täpselt sellised nagu siin eespool ka mainitud- suures osas lahutatud ja tahavad elada oma elu. Tavaline on ka see lause, et igaüks peab oma lapsed ikka ise kasvatama, kuigi keegi ei palu neil oma lapsi kasvatada ning see on neil hoopiski ununenud, et nende lapsi, ehk siis meid, ei kasvatanud nemad, vaid nende vanemad. Nii mina kui ka enamus minuealised sõbrannad oleme üleskasvatatud oma vanavanemate poolt, tänaseks enamuses juba ise emad ja oleme omavahel arutanud vanematega seotud teemasid- ei huvita neid nende lapselapsed. See on äärmiselt kurb tegelikult ja mitte seetõttu, et keegi ei hoia lapsi (??? selleks on vajadusel lapsehoidjaid väga kerge tänapäeval leida) vaid just selle olematu lapse-vanavanema suhte tõttu. Kusjuures isad ehk siis meie laste vanaisad, huvituvad lastelastest oluliselt rohkem kui emad, ehk siis laste vanaemad.

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

Olen sündinud 90ndate alguses ja teen hoopis sellise tähelepaneku, et minuvanuste vanemad (s. 60/70ndatel) on täpselt sellised nagu siin eespool ka mainitud- suures osas lahutatud ja tahavad elada oma elu. Tavaline on ka see lause, et igaüks peab oma lapsed ikka ise kasvatama, kuigi keegi ei palu neil oma lapsi kasvatada ning see on neil hoopiski ununenud, et nende lapsi, ehk siis meid, ei kasvatanud nemad, vaid nende vanemad. Nii mina kui ka enamus minuealised sõbrannad oleme üleskasvatatud oma vanavanemate poolt, tänaseks enamuses juba ise emad ja oleme omavahel arutanud vanematega seotud teemasid- ei huvita neid nende lapselapsed. See on äärmiselt kurb tegelikult ja mitte seetõttu, et keegi ei hoia lapsi (??? selleks on vajadusel lapsehoidjaid väga kerge tänapäeval leida) vaid just selle olematu lapse-vanavanema suhte tõttu. Kusjuures isad ehk siis meie laste vanaisad, huvituvad lastelastest oluliselt rohkem kui emad, ehk siis laste vanaemad.

No vahest pole teie lapsed siis just üleliia toredad kui isegi vanaema neid välja ei kannata. Sellele variandile ei ole mõelnud?

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

Olen sündinud 90ndate alguses ja teen hoopis sellise tähelepaneku, et minuvanuste vanemad (s. 60/70ndatel) on täpselt sellised nagu siin eespool ka mainitud- suures osas lahutatud ja tahavad elada oma elu. Tavaline on ka see lause, et igaüks peab oma lapsed ikka ise kasvatama, kuigi keegi ei palu neil oma lapsi kasvatada ning see on neil hoopiski ununenud, et nende lapsi, ehk siis meid, ei kasvatanud nemad, vaid nende vanemad. Nii mina kui ka enamus minuealised sõbrannad oleme üleskasvatatud oma vanavanemate poolt, tänaseks enamuses juba ise emad ja oleme omavahel arutanud vanematega seotud teemasid- ei huvita neid nende lapselapsed. See on äärmiselt kurb tegelikult ja mitte seetõttu, et keegi ei hoia lapsi (??? selleks on vajadusel lapsehoidjaid väga kerge tänapäeval leida) vaid just selle olematu lapse-vanavanema suhte tõttu. Kusjuures isad ehk siis meie laste vanaisad, huvituvad lastelastest oluliselt rohkem kui emad, ehk siis laste vanaemad.

No vahest pole teie lapsed siis just üleliia toredad kui isegi vanaema neid välja ei kannata. Sellele variandile ei ole mõelnud?

Jah, meie kõikide lapsed on juba beebidena olnud nii nõmedad, et vaesed vanaemad pole neid välja kannatanud. Küll aga õnneks on olnud nad piisavalt toredad oma tädide-onude-vanaisade ja vanavanemate jaoks õnneks.

[Külaline]

Olgem ausad. See põlvkond kes sündis seal alates 1990 ja on ikka väga-väga-väga saamatud nannipunnid. Nad ei olegi tegelikult päris raskusi näinud. Neid on poputatud, hellitatud, üles kasvatatud jne. Nad on harjunud ainult saama. Tagasi ei taha nad midagi anda. Nn võitjate põlvkond kes laseb eelnevate põlvede saavutatul liugu. Ise halvustades stiilis, et ega me enam nõuka ajas pole. Ise teadmatagi mis asi see nõuka aeg oligi. Teadmata milline elu oli 80-te lõpust kuni 2000-te alguseni. Nemad ainult tahavad. Isegi laste sünnitamine ja pere loomine on nende jaoks ületamatu probleem, sest kaasid vajavad päästmist ja maailm ei ole hea. Kõik on ebakindel. Ebakindlad oma ülbuses nad ise.

Olen sündinud 90ndate alguses ja teen hoopis sellise tähelepaneku, et minuvanuste vanemad (s. 60/70ndatel) on täpselt sellised nagu siin eespool ka mainitud- suures osas lahutatud ja tahavad elada oma elu. Tavaline on ka see lause, et igaüks peab oma lapsed ikka ise kasvatama, kuigi keegi ei palu neil oma lapsi kasvatada ning see on neil hoopiski ununenud, et nende lapsi, ehk siis meid, ei kasvatanud nemad, vaid nende vanemad. Nii mina kui ka enamus minuealised sõbrannad oleme üleskasvatatud oma vanavanemate poolt, tänaseks enamuses juba ise emad ja oleme omavahel arutanud vanematega seotud teemasid- ei huvita neid nende lapselapsed. See on äärmiselt kurb tegelikult ja mitte seetõttu, et keegi ei hoia lapsi (??? selleks on vajadusel lapsehoidjaid väga kerge tänapäeval leida) vaid just selle olematu lapse-vanavanema suhte tõttu. Kusjuures isad ehk siis meie laste vanaisad, huvituvad lastelastest oluliselt rohkem kui emad, ehk siis laste vanaemad.

No vahest pole teie lapsed siis just üleliia toredad kui isegi vanaema neid välja ei kannata. Sellele variandile ei ole mõelnud?

Üks teooria on veel, ilmselt sina oskad kinnitada või ümber lükata kuna tundud olema üks sellistest vanaemadest. Enne laste sündi on olnud suhted normaalsed, peale laste sündi on suhted oluliselt halvenenud ja selleks põhjuseks ei tundu olevat "mitte üleliia toredad" lapselapsed. Mulle tundub, et see on seotud pigem nende endi häbiga, et nad ei ole osanud ega suutnud oma laste jaoks ise olemas olla ja neid kasvatada ning seetõttu kuidagi alateadlikult tõrjuvad peale lastelaste sündi enda lapsi ja omakorda nende lapsi endast eemale. Või siis teine variant on see, et neil tegelikult ongi täiesti ükskõik, mida mul, küll täiskasvanuna, aga siiski oma vanemate lapsena, on oluliselt valusam vastu võtta ja aktsepteerida.