Tänapäeva vanavanemad

[Külaline]

Miks tänapäeva vanaemad ei soovi oma lapselastega tegeleda? Enamus viie-kuuekümnendates vanavanemaid teevad lapselapsele paar korda aastas tutipluti ja sellega asi piirdub.
Mu enda laste mõlemad vanaemad on samasugused. Kaks nooremat last ei ole isegi kummagi vanaema kodus käinud, neid lihtsalt ei oodata seal. Esimest last palusime aeg-ajalt hoida, kuid sellega kaasnes alati sügav ohe ja hiljem kuulsime sugastelt, kuidas neile oli kurdetud. Lõpetasime palumise ära ja nad ei ole ka pakkunud, et tahaksid lastega tegeleda. Saame ise hakkama, kaks last kolmest on juba nii suured, et nad ei vajagi hoidmist, kuid kurb on, et lastel ei ole sellist sidet oma vanaemadega nagu mul oli. Mu mõlemad vanaemad käisid samuti täiskohaga tööl ja elasid linnakorteris, kuid ometigi viidi mind tihti neile hoida. Üks vanaemadest elab veel teises Eesti otsas ja täna on nad ka minu lastele vanaema eest, kes ise pakuvad, et tooksin lapsi.
Tundub olevat põlvkonna teema, sest sarnane suhtumine on enamuse minu tuttavate vanematel. Oma lapsed viidi vanavanemate juurde aga lapselastest ei taha kuuldagi. Saan ühe käe sõrmedel üles lugeda tuttavad, kelle laste vanaema päriselt tahab oma lapselaste elus osaleda, kadestan neid ja mitte selle pärast, et tahaksin oma lapsi hoidu sokutada, vaid just selle lapse-vanaema suhte pärast.

[iiR]

Õnneks pole sellist kogemust, minu ja mu mehe pere on omavahel kõik väga lähedased ja lapselapsi tahavad kõik vanaemad-vanaisad kantseldada. Ka mind ja meest ei viidud lapsena mitmeks kuuks vanavanematele, vaid käisime pigem perega koos külas vanadel.

[Külaline]

Põhiprobleem tänapäeval: pensionile minnakse oluliselt hiljem: minu ema oleks pidanud vanuse järgi pensionile minema 55selt, aga kuna tal oli mürgine töö, sai ta pensionäriks juba 50selt.
Mina pean oma 50 eluaasta juures veel kohustuslikus korras 15a tööl käima (töölt ära tulles kaotaks ravikindlustuse ja hiljem oleks pension üliväike) kuni 65 eluaastani või veel kauemgi, kui läheb läbi riigijuhtide poolt juba mitmel pool kõlanud jutt, et pensioniiga tuleb veel tõsta.
Sel praegusel alla 65a vanaemal ei jäägi aega lapselapsi hoida, sest tööpäevadel on ta tööga hõivatud, nädalavahetusel on rakkes nende koduste toimetustega, mida tööpäeva õhtutel teha ei jõudnud. Mõnel üksikul laupäeval või pühapäeval kuus paar tundi lapselapsi vaadata oleks ok, mitte rohkem. Paljud töötavad tänapäeval ka pensionieas edasi, sest sellest 600st eurost ju tegelikult ära ei elaks.
Pigem tuleks teemaalgatajal vaadata mitte vanavanemate, vaid vanavanavanemate poole, sest nemad juba ON pensionil ja nt isegi mind karjatas koolieelikuna pigem vanavanaema, sest vanaemad ja vanaisad käisid tööl ka peale pensioniea täitumist.

[Mauno]

Minu ema on nö aktiivne vanaema ja hoiab alati meelsasti minu ja venna last, küsib ise, et millal jälle toote. See on väga tore, tekitab tunde, et lapsi tahetakse ja oodatakse külla. Mehe vanemad ei ütle kunagi hoidmisest ära, kui paluda, aga iial ise ei küsi.

[Külaline]

Tööl käimine ja tinderdamine on lihtsalt vabandused, mitte põhjused. Mu mõlemad vanaemad olid minu sündides alla viiekümne ja jäid pensionile alles siis, kui juba teismeline olin. Kumbki mu vanaisaga selleks ajaks enam koos ei elanud, aeg-ajalt nägin nende “peikasid”, ühe juures olime päris tihti, hiljem nad ka abiellusid. Samuti võeti mind kaasa seltskonnaüritustele ja väljasõitudele. Asi pole saamises, vaid tahtmises.

[Külaline]

Tahavad oma elu elada. Elanud laste nimel, siis tulevad lapselapsed….millal inimene oma elu elada saab? Kes viitsib 50-60 aastasena kuulata nuttu ja “mamma telekas on auh auh”.

[Külaline]

ei ole tingimata põlvkonna teema. kes ise liiga noorena (ühiskonna survel?) lapsed sai, ei taha nüüd teiste lastest midagi kuulda. kes said vanemana ja iskikliku teadliku otsusena, tunduvad lapsi rohkem armastavat. laulva revolutsiooni ajal said liiga paljud inimesed lapsed ülinoorelt, sest peab jne. nad poleks pidanud oma lapsigi saama ja nüüd ei hooli nad ka lapselastest. kes sai lapsed endale, on mõistvam vanaema.

minu ema on 70ne täiskoormusel töötav pesnsionär ja ise aktiivselt pakub ennast lapsi hoidma, sõidab selleks teisest linnast kohale, teab kõiki multikategelasi ja ajab lastega lobajuttu jne.
mehe ema pole veel 60 täis (st sai esimese lapse alaealisena), pole kunagi pakkunud ennast ühtegi lapselast hoidma. kui tema käes palud,a siis ühe korra üht lat hoidis ja see jäi esimeseks ja viimaseks hoidmiseks.
venna ämm pensioniealine töötav arst (65?69?)- samuti tahab lapsi hoida.

[Külaline]

Tahavad oma elu elada. Elanud laste nimel, siis tulevad lapselapsed….millal inimene oma elu elada saab? Kes viitsib 50-60 aastasena kuulata nuttu ja “mamma telekas on auh auh”.

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

[Külaline]

Minu lastel (nüüd kohe täisealised) on mõlemalt poolt vanavanemad olemas, külastame neid tihti ja tegime seda ka siis, kui lapsed väikesed olid. Puhkuste ajal olin alati pikemalt lastega oma vanematekodus, lastel kujunes väga tore suhe oma vanaemade-vanaisadega, aga lapsi nö kantseldamas ja igapäeva eluolu eest vastutamas olin ikka ise. Hoida jäid lapsed vanavanemate juurde kõigi nende aastate jooksul ehk paar-kolm korda kokku mõneks päevaks, kui endal mõni edasilükkamatu käik või toimetus oli, aga muidu saime alati mehega kahepeale lastega hakkama. Mulle pole kunagi meeldinud oma lapsi kellegi teise kaela jätta, isegi kui tegu vanavanematega. Olen kõrvalt näinud, et mõnikord kiputakse vanavanemaid ka päris palju ära kasutama ja eeldama, et nad on alati valmis piiramatu aja lapselapsi hoidma ja nendega tegelema. See tekitab omavahelisi pingeid, vanaemadel-vanaisadel on tõesti õigus nö oma elule, mida mõni justkui naeruvääristab. Kui vanavanemad üldse lapselastest ei huvitu ja nendega suhelda ei taha, siis on muidugi kurb.

[Külaline]

oi kuidas tahaks rohkem osaleda!
Aga lapsevanemad on kodus töötajad, reisida meeldib koos lapsega neile ja üldse on üpris pühendunud.

[Külaline]

Tahavad oma elu elada. Elanud laste nimel, siis tulevad lapselapsed….millal inimene oma elu elada saab? Kes viitsib 50-60 aastasena kuulata nuttu ja “mamma telekas on auh auh”.

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

[Külaline]

Miks tänapäeva vanaemad ei soovi oma lapselastega tegeleda? Enamus viie-kuuekümnendates vanavanemaid teevad lapselapsele paar korda aastas tutipluti ja sellega asi piirdub.
Mu enda laste mõlemad vanaemad on samasugused. Kaks nooremat last ei ole isegi kummagi vanaema kodus käinud, neid lihtsalt ei oodata seal. Esimest last palusime aeg-ajalt hoida, kuid sellega kaasnes alati sügav ohe ja hiljem kuulsime sugastelt, kuidas neile oli kurdetud. Lõpetasime palumise ära ja nad ei ole ka pakkunud, et tahaksid lastega tegeleda. Saame ise hakkama, kaks last kolmest on juba nii suured, et nad ei vajagi hoidmist, kuid kurb on, et lastel ei ole sellist sidet oma vanaemadega nagu mul oli. Mu mõlemad vanaemad käisid samuti täiskohaga tööl ja elasid linnakorteris, kuid ometigi viidi mind tihti neile hoida. Üks vanaemadest elab veel teises Eesti otsas ja täna on nad ka minu lastele vanaema eest, kes ise pakuvad, et tooksin lapsi.
Tundub olevat põlvkonna teema, sest sarnane suhtumine on enamuse minu tuttavate vanematel. Oma lapsed viidi vanavanemate juurde aga lapselastest ei taha kuuldagi. Saan ühe käe sõrmedel üles lugeda tuttavad, kelle laste vanaema päriselt tahab oma lapselaste elus osaleda, kadestan neid ja mitte selle pärast, et tahaksin oma lapsi hoidu sokutada, vaid just selle lapse-vanaema suhte pärast.

Kindlasti pole tegu põlvkonna teemaga. Mul oli sellise suhtumisega vanaema, pensionile sai 55-aastaselt.
Aga nüüd olen ise 50 ja ausalt öeldes lapselapsi nüüd küll veel ei igatse, üks laps alles gümnaasiumis ja teine ülikoolis. Ja enne pere loomist ning lapsehoidja vajamist võiks nad mõned aastad niisama oma elu nautida. Ja mina isiklikult vajan ka seda aega, et keegi minust enam ei sõltuks ning ma saan oma tegemisi ning plaane vastavalt oma soovidele teha. Kui kunagi lapselapsed tulevad, siis ma olen valmis neid hoidma, aga mitte veel.

[Külaline]

Suurema lapse vanaema(isa poolt) õnneks osaleb lapse elus. Ootab ja tahab külla. Vb on määrav ka see, et elame teises riigis ja näeb harva.
Aga nüüd noorimal lapsel pole ühtegi elus vanavanemat. Nii minu kui noorema lapse isa vanemad on mõlemad surnud.

[Külaline]

Aga ma ei oska lapselapsi hoida. St ma ei ole osanud ka oma lapsi õigesti kasvatada, ütlevad mu lapsed. Olen olnud tihti kuri. Pahandanud. Nõudnud. Seadnud reegleid ja piire, mis on olnud nende arust liiast. See tähendab et ma lapsi kasvatada ei oska. Rohkemate vigade vältimiseks ma võin teha sünnipäeval küll tutipluti, aga mitte rohkem.

[Külaline]

Tahavad oma elu elada. Elanud laste nimel, siis tulevad lapselapsed….millal inimene oma elu elada saab? Kes viitsib 50-60 aastasena kuulata nuttu ja “mamma telekas on auh auh”.

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

sest nende enda lapsed on vanavanemate poolt üles kasvatatud ja on aeg see karmavõlg tasuda. kui hoida ei soovi, võib aidata katta lapsehoidjakulu (10-15 eur/h on see tallinnas).
vägisi armastama ei pane üheski suunas. kui armastust pole, peab leppima ka teises suunas selle puudusega. 50-60astane saaks veel külmi peresuhteid üles soojendada, tal läheb neid järgmise 20 aasta jooksul vaja.

[Külaline]

Kui Su mureks on vanavanemate ja lapselaste vahelise sideme puudumine, siis võiks korraldada kolme põlvkonda kaasavad üritusi.
Vanavanemad pelgavad võib-olla hoidmisega kaasnevat vastutust, aga mõni lühem ühine reis või ürituse külastus annaks kõigile elamuse.

[Külaline]

Tahavad oma elu elada. Elanud laste nimel, siis tulevad lapselapsed….millal inimene oma elu elada saab? Kes viitsib 50-60 aastasena kuulata nuttu ja “mamma telekas on auh auh”.

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

Lapse iseloomu teada saamiseks peaks temaga aega koos veetma. Kui pole eelkooliea jooksul järjest rohkem kui kolm korda aastas mõned tunnid pidulauas koos olnud, ei ole võõral aimugi, milline väikelaps üks-ühele on.

[Külaline]

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

Lapse iseloomu teada saamiseks peaks temaga aega koos veetma. Kui pole eelkooliea jooksul järjest rohkem kui kolm korda aastas mõned tunnid pidulauas koos olnud, ei ole võõral aimugi, milline väikelaps üks-ühele on.

Lapse iseloomust saab pildi tunni ajaga. Kui on krutskeid täis väänik siis on ta seda ka üks ühele.

[Külaline]

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

Lapse iseloomu teada saamiseks peaks temaga aega koos veetma. Kui pole eelkooliea jooksul järjest rohkem kui kolm korda aastas mõned tunnid pidulauas koos olnud, ei ole võõral aimugi, milline väikelaps üks-ühele on.

Lapse iseloomust saab pildi tunni ajaga. Kui on krutskeid täis väänik siis on ta seda ka üks ühele.

Terve laiendatud pere istub lauas, seal on 3-8 last, 5-8 täiskasvanut, teemas on kellegi sünnipäev, jõulud, keegi toob praadi lauale ja keegi täiskasvanu avaldab arvamust mingil huvitaval teemal. Tühja sa kellegi iseloomu kohta midagi teada saad selle aja jooksul, isegi bestelda ei jõua kõigiga. Kui jõuab tähelepanu igale lapsele hetkeks pöörata, saab teada kas lapsel on hea isu ja kas ta oli heas tujus samal ajal. Mõlemad võivad sõltuda millal ta viimati magas ja kas eelmisel päeval lasteaias käis. Mõni väiksem pidi peo pärast uinaku vahele jätma ja selle pärast käib kõigile ajudele, mõnele teisele antakse vagur olemiseks telefon multikaga ette ja ta siis jätab pailapse mulje. Kolmas on lasteaianädalast väsinud ja pühendab terve õhtu ema süles ja naudib lähedust, mis sest et on põrguline. Neljas on muidu pailaps aga peale rasket nädalat elab emotsioone välja just selle piduõhtusöögi ajal.
Ma ei sa tunni jooksul kodus oma lastest aru, mis toimub. Ja võõras peaks rahvamassi sees ära analüüsima karja lapsi korraga.

[Külaline]

Miks tänapäeva vanaemad ei soovi oma lapselastega tegeleda? Enamus viie-kuuekümnendates vanavanemaid teevad lapselapsele paar korda aastas tutipluti ja sellega asi piirdub.

Jutust on ju näha, et tahetakse vanavanemaid lihtsalt lapsehoidjatena ära kasutada. Lapselapsi tundma õppida saab ka nii, et sa ise ning su mees koos laste ja vanaema-vanaisaga koos aega veedate ja mänge mängite. Aga seda sa ju ei soovi. Vanavanemad vestlevad lastega kümme minutit ja mängivad ühe trips-traps-trulli, aga kes soovib mängida lapsega 10 tundi peitust või muud taolist. Mitte keegi.