Kõige kummalisemad põhjused töökohavahetuseks

[Külaline]

Millised on olnud teie kõige veidramad põhjused töökohavahetuseks? Tavaliselt on selleks muidugi mujal pakutav parem palk, huvitavam töö, vana töökoht on ammendunud, töökaaslased ei sobi, tuleb uueks töökaaslaseks koguni mõni vana tuttav või sugulane jne jne.

Endal on veidraks vahetuse põhjuseks see, et lisaks muudele põhjustele oli uus koht ühe eksi töökoha kõrval ja mul oli tekkinud vastupandamatu soov temaga veelkord magada. Mõtlesin, et khm näen teda sealkandis ja noh nii edasi.

[Külaline]

Esimeses mul just vastupandamatu soov temaga mitte magada ja elada tulevikule, mitte minevikule, kuid ta ei uskunud mind ja üks meist pidi lahkuma. Allaandjana, pidin ise oma karjäärialastest unistustest loobuma, aga hingerahu on tähtsam.

Teises polnud lõunasöögiks aega.

Kolmandas oli töö kiiret mõtlemist nõudev ja pidin ümber õppima.

[Egalitaar]

Ma ei tea kas kummaline. Tööandja lasi üle. Susserdas palgaga ja litsalt pettis. Üheksakümnendad. Oli perefirma, ja Viru ärika kogemustega tööandja oli alles ise olnud nö. tööori. Nagu me ajaloost teame: kõige viletsam isand on vabakslastu...

Kummaline oli pigem see, et tema naine oli imeline inimene: sõbralik ekstrovert, alati naeratus näol. Mees oli aga vastand.

[Külaline]

Mul on kiiks, et töökoht peaks asuma kesklinnas, ehkki ise ma kesklinnas ei ela. Ükskord aga läks nii, et vanast kohast koondati ja kuna oli masuaeg ja kuidagi ei leidnud seda n-ö parimat, siis sain töökoha Mustamäele. Oli väga ok asutus ja ma ise elasin ka kusjuures Mustamäel, aga nii ebamugavas kohas töökoha suhtes, et lõpuks ikkagi kandideerisin teise asutusse, mis asus kesklinnas. Sinna viis kodu juurest ekspress palju kiiremini, samas linnaosas asunud töökohta käisin kahe erineva trolli/bussiga.