Hiljuti ostsime mehega maja, mida siis uuesti üles ehitame. Ta pole ikka jõudnud meile külla. Teda nagu ei huvitagi. Samas kui sellest juttu teen, et mul meel kurb, et üldse külla ei tule, siis ta saab kurjaks ja ütleb: " jälle hakkab see jutt peale, me oleme sellest ju rääkinud ! ". Ja siis jätan selle teema sinnapaika.
Samal mul on onutütar kes on minu vanune. Temaga on nõus sõitma Soome vahet ja autoga igal pool mujal. Läheb kus iganes. Veedavad koos aega... aga oma tütre jaoks aega ei leia..
Mu lapsed ei ole samuti saanud temaga aega veeta, ta ei tunne nende vastu huvigi. Samas helistame emaga üle päeva ja räägime.. 80% olen mina see kes helistab.
Lihtsalt tunnen ennast kõrvalejäetuna ja temaga sellest rääkida ei saa. Hakkab ennast õigustama väga tobedate vabandustega. Olengi jätnud selle teema siis sinnapaika.
Kui ise sinnakanti satume kuus korra siis alati käime külas ja oleme. Aga tema kordagi meile tulla ei taha..
Üks kord saatsin talle pika kirja mida tunnen. Rääkisin kõik südamest ära. Ta sai selle peale kurjaks, et mõtlen asju üle ja keeran tema enesetunde ka halvaks ja närvid krussi.
Lihtsalt mõtlen kas olen ise loll ja mõtlen üle.. Aga ilmselt ei.. Näen kõrvalt teisi vanavanemaid ja emasid ja minul absoluutselt ei ole sellist suhet emaga kuigi tahaks...
Lihtsalt kahju on, et pean ise nuruma seda tähelepanu.
Ükskord tegin proovi, et kui ma oma emale üldse ei helista, siis millal ta ise mulle helistab... 3 nädalat ei tulnud ühtegi kõnet. Lõpuks loobusin ja helistasin ise.
Tegelikult on nii valus ja no see kuramuse kadedus on ka...
Püüan mõelda muule ja elada oma elu, aga ikka tuleb mõru meel, et miks ma ei sobi...
