40+ naised, kel lapsi pole, kas olete kahetsenud?

[Külaline]

Mis ime pärast ma peaks end millegagi rakkes hoidma? Hommikul oli pikk seks, nüüd vahin jalkat ja söön tikreid.
Ja sa teed lapsi, et suguvõsa kokkutulekul sugulased sinust taga ei räägiks? Kujuta ette, minuga tahetakse suhelda mu enda pärast ja rääkida just nimelt "täiskasvanute asju".

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Sa ei saagi ju nii vana naisena lapsi, mis idiootset juttu sa jahud?

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Sa ei saagi ju nii vana naisena lapsi, mis idiootset juttu sa jahud?

Sul hakkas katus sõitma?

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Sa ei saagi ju nii vana naisena lapsi, mis idiootset juttu sa jahud?

Ja kui ta oleks vastanud näiteks 31, siis sa hüüataks - oh, sul on veel aega ümber mõelda jne jne.
Mis teema tõesti... kindlasti oli meie kõigi esiesiesiemade-isade hulgas hulgaliselt inimesi, kes ei soovinud tegelikult lapsi. Olud ja ajad olid aga hoopis teised, rasestumisvastased vahendid alles kauge tulevik. See ei tähenda, et kõik oleks rõõmustanud sellises sundseisus. Natuke laiemalt võiks suuta mõelda. Kunagi pole nii, et 100% kõik inimesed tahavad samasugust elu, see pole ju võimalik.

[Külaline]

Kui igapäevaelus proovitakse ennast mitmete tegevustega rakkes hoida, siis erinevatele sugulastega seotud üritustele, juubelitele, kokkutulekutele, kuhu teised tulevad oma peredega või juba täisealiseks saanud lastega, võib
40+ lastetutel inimestel olla paratamatult häiriv üksi või kaaslasega. Isegi kui inimesed ei küsi otse, siis endamisi ikka mõeldakse, miks lapsi pole.

Vbla 30 aastat tagasi. Üllatavalt vähesed noored soovivad lapsi.

Ei tea ühtki naist, kes ei sooviks.

Igati loogiline kui sarnaste eluvaadete ja soovidega inimesed tutvusringkonna moodustavad

[Külaline]

Mulle ei paku miski emadusega seonduv huvi.

Tõsi ka? Minu meelest sa väsimatult ainult- päevade kaupa- emadusest ja selle õudus(t)est jauradki, huvitav, kellele ja milleks, kui mitte iseenda veenmiseks, sest meid ausalt ei huvita, et sul lapsi pole ja miks pole. Kui sa sellest pidevalt ei jahvataks, oleks hoopis me väga tänulikud! Ok, vastasid ära, et pole kahetsenud, aamen, ole õnnelik. Milleks see jutuvada...?

Jaurata on vaja neile kes ikka tulevad hüüataama “aga tegelikult sa tahad lapsi! Oma lapsed on teine tera”. Sellistele tuleb selgeks teha, ega ikka pole küll. Mida sinul siia teemasse asja on kui sind arutelu ei huvita? Vaata teema pealkirja ja hoia eemale? Milleks sa loed endale igavaid teemasid?

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

[Külaline]

Mis ime pärast ma peaks end millegagi rakkes hoidma? Hommikul oli pikk seks, nüüd vahin jalkat ja söön tikreid.
Ja sa teed lapsi, et suguvõsa kokkutulekul sugulased sinust taga ei räägiks? Kujuta ette, minuga tahetakse suhelda mu enda pärast ja rääkida just nimelt "täiskasvanute asju".

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Kuidas sa siis saaksid iga kuu rasedaks jääda, kui tahaks? Ei saagi ju!? Sinu viljakas iga on lõppenud.

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Kuidas sa siis saaksid iga kuu rasedaks jääda, kui tahaks? Ei saagi ju!? Sinu viljakas iga on lõppenud.

Esiteks sa räägid erinevate inimestega. Teiseks on mul üle 35 a ehk ca 450 korda olnud võimalik rasedaks jääda ja kolmandaks, minu hormoone kontrolliti alles kaks nädalat tagasi ja kõik töötab. Ei saa veel pillidest loobuda.

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

Järjekordne, kes üritab tegelikult meeleheitlikult veenda, et ikka peaks lapsi saama.
Tead, ma õnneks ka ei tea, mis tähendab olla vähihaige. Ei kujuta väga hästi ette, aga kogemuse saamiseks ma ei taha kah vähki.
Kas see "oma lapse jaoks" ei teegi sind tegelikult väga halvaks inimeseks? Üle laipade, minaminamina, kohutavalt egoistlikud inimesed ja lapsed jne

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

Kuidas sa siis saaksid iga kuu rasedaks jääda, kui tahaks? Ei saagi ju!? Sinu viljakas iga on lõppenud.

Seda kirjutasin mina. Ja ma ei ole 48, väga kaugel sellest. 10+ aastat saan iga kuu rasestuda kui tahtmist, aga ei taha.

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

Emotsionaalne komponent sõltub inimese enda iseloomust. Vastasel juhul ei eksisteeriks kahetsevaid lapsevandmaid, väärkoheldud lapsi jne

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

Järjekordne, kes üritab tegelikult meeleheitlikult veenda, et ikka peaks lapsi saama.
Tead, ma õnneks ka ei tea, mis tähendab olla vähihaige. Ei kujuta väga hästi ette, aga kogemuse saamiseks ma ei taha kah vähki.
Kas see "oma lapse jaoks" ei teegi sind tegelikult väga halvaks inimeseks? Üle laipade, minaminamina, kohutavalt egoistlikud inimesed ja lapsed jne

Tead, sa vist ei oska lugeda. Ma ei üritanud veenda absoluutselt kedagi lapsi saama, veel vähem tegin seda meeleheitlikult. Pakun, et sa lihtsalt näed igas kommentaaris, mis sinu seisukohtadega ei haaku, seda "meeleheitlikku veenmist", aga selles on sul küll võimalik ainult ennast süüdistada, mitte teisi. Nagu ütlesin, sellel teemal pole mõtet vaielda ja ma ei kavatsegi seda rohkem teha. Tõin lihtsalt välja sellesse teemasse puutuvad paar olulist FAKTI, mida ei sina ega keegi teine ei saa parimagi tahtmise juures ümber lükata. Ja mis muudavadki selle vaidluse mõttetuks.

[Külaline]

Ma pole siin teemas varem kommenteerinud ja kogu seda arutelu siin läbi ei jaksa lugeda ega soovigi. Vaielda annab lõputult, aga keegi loomulikult selle tulemusena oma seisukohti ei muuda. Kui nüüd proovida asja võimalikult objektiivselt vaadata, siis minu meelest on üsna selged järgmised asjaolud. Iga lapsevanem oskab tõenäoliselt päris täpselt ette kujutada, milline oleks tema elu ilma lasteta. Ta on seda ise kogenud ja elu oma võimaluste ja kõige muuga on igaühel nagunii teada ja silme ees. Lastetu inimene ei oska aga iial ette kujutada, milline oleks tema elu lapse/lastega. Isegi siis, kui ta on mõne lapsega kokku puutunud, olnud lapsehoidja, näinud lähedalt lastega perede elu jne. Ta võib isegi kinnitada, et teab täpselt, mida lapse kasvatamine endast kujutab ja oma ellu ta seda ei soovi, aga tegelikult ei tea ta seda. Põhjusel, et kõigist nendest teadmistest ja ettekujutustest on just nimelt puudu see emotsionaalne komponent, see, mida üks lapsevanem OMA lapse vastu tunneb. Ma arvan, et paljud lapsevanemad nõustuksid, et seda on isegi raske kirjeldada, mis see täpselt on. See, et oma laps on sulle kõige-kõige kallim maailmas; lapse jaoks oled sa absoluutselt kõigeks valmis ja ei loobuks temast iialgi - isegi kui elu temaga võib vahepeal olla raske ja kurnav. Isegi kui see laps on saadud täiesti vale inimesega, keda sa oma elus enam kunagi näha ei taha. See on looduse poolt päris võimsalt nii "kodeeritud", et inimesed raskuste kiuste oma järeltulijate eest hoolitseksid ja nad üles kasvataksid. Muidugi on ka neid, kes mis iganes põhjusel absoluutselt ei sobi lapsevanemaks ja ei tohikski seetõttu järglasi saada, aga ma arvan, et neid on kokkuvõttes vähe. Suurem osa vabatahtlikult lastetuse valinutest kindlasti sobiksid tegelikult väga hästi lapsevanemateks. Nad lihtsalt ei tea seda ja loomulikult nad enamasti ei kahetse oma otsust lapsi mitte saada, sest kuidas nad oskaksidki kahetseda, st tunda puudust millestki, mida nad pole kunagi kogenud ja mida kõrvaltvaatajana pole kuidagi võimalik kogeda ega ettegi kujutada?! Seetõttu ei saa neid ka kahetsuse puudumise pärast hukka mõista ega üritada kuidagi ümber veenda ja üldse pole mõtet sellel teemal vaielda.

Järjekordne, kes üritab tegelikult meeleheitlikult veenda, et ikka peaks lapsi saama.
Tead, ma õnneks ka ei tea, mis tähendab olla vähihaige. Ei kujuta väga hästi ette, aga kogemuse saamiseks ma ei taha kah vähki.
Kas see "oma lapse jaoks" ei teegi sind tegelikult väga halvaks inimeseks? Üle laipade, minaminamina, kohutavalt egoistlikud inimesed ja lapsed jne

Tead, sa vist ei oska lugeda. Ma ei üritanud veenda absoluutselt kedagi lapsi saama, veel vähem tegin seda meeleheitlikult. Pakun, et sa lihtsalt näed igas kommentaaris, mis sinu seisukohtadega ei haaku, seda "meeleheitlikku veenmist", aga selles on sul küll võimalik ainult ennast süüdistada, mitte teisi. Nagu ütlesin, sellel teemal pole mõtet vaielda ja ma ei kavatsegi seda rohkem teha. Tõin lihtsalt välja sellesse teemasse puutuvad paar olulist FAKTI, mida ei sina ega keegi teine ei saa parimagi tahtmise juures ümber lükata. Ja mis muudavadki selle vaidluse mõttetuks.

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

[Külaline]

Järjekordne, kes üritab tegelikult meeleheitlikult veenda, et ikka peaks lapsi saama.
Tead, ma õnneks ka ei tea, mis tähendab olla vähihaige. Ei kujuta väga hästi ette, aga kogemuse saamiseks ma ei taha kah vähki.
Kas see "oma lapse jaoks" ei teegi sind tegelikult väga halvaks inimeseks? Üle laipade, minaminamina, kohutavalt egoistlikud inimesed ja lapsed jne

Tead, sa vist ei oska lugeda. Ma ei üritanud veenda absoluutselt kedagi lapsi saama, veel vähem tegin seda meeleheitlikult. Pakun, et sa lihtsalt näed igas kommentaaris, mis sinu seisukohtadega ei haaku, seda "meeleheitlikku veenmist", aga selles on sul küll võimalik ainult ennast süüdistada, mitte teisi. Nagu ütlesin, sellel teemal pole mõtet vaielda ja ma ei kavatsegi seda rohkem teha. Tõin lihtsalt välja sellesse teemasse puutuvad paar olulist FAKTI, mida ei sina ega keegi teine ei saa parimagi tahtmise juures ümber lükata. Ja mis muudavadki selle vaidluse mõttetuks.

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

[Külaline]

Mis ime pärast ma peaks end millegagi rakkes hoidma? Hommikul oli pikk seks, nüüd vahin jalkat ja söön tikreid.
Ja sa teed lapsi, et suguvõsa kokkutulekul sugulased sinust taga ei räägiks? Kujuta ette, minuga tahetakse suhelda mu enda pärast ja rääkida just nimelt "täiskasvanute asju".

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

48-sena on paljudel juba lapselapsed ning rõõm jätkub!

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

48-sena on paljudel juba lapselapsed ning rõõm jätkub!

Ja siis?

[Külaline]

TA on hoopis millestki muust

TA küsis konkreetselt, kas on neid, kes on kahetsenud laste mittesaamist? Sina ei ole lapsi tahtnud ja otsust ka ei kahetse, mille üle sa siin teemas vaidled ja sõna võtad? Sa näed igas lauses rünnakut enda vastu, viisaka argumenteerimise asemel provotseerid, muutud isiklikuks ja esitad jaburaId küsimusI, nagu kas sa teed lapsi, et suguvõsa kokkutulekul sugulased sinust taga ei räägiks või sa võiksid olla üldse vait. Maru igav peab olema, et siin lehekülgede kaupa jaurata.

[Külaline]

Tead, sa vist ei oska lugeda. Ma ei üritanud veenda absoluutselt kedagi lapsi saama, veel vähem tegin seda meeleheitlikult. Pakun, et sa lihtsalt näed igas kommentaaris, mis sinu seisukohtadega ei haaku, seda "meeleheitlikku veenmist", aga selles on sul küll võimalik ainult ennast süüdistada, mitte teisi. Nagu ütlesin, sellel teemal pole mõtet vaielda ja ma ei kavatsegi seda rohkem teha. Tõin lihtsalt välja sellesse teemasse puutuvad paar olulist FAKTI, mida ei sina ega keegi teine ei saa parimagi tahtmise juures ümber lükata. Ja mis muudavadki selle vaidluse mõttetuks.

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

Ei ole, seda armastavad lastega inimesed endale öelda et tunda end ülevana ja paremana. Samm edasi on superiority complex.

[Külaline]

Kui vana sa üldse oled?

48. Ja siis?

48-sena on paljudel juba lapselapsed ning rõõm jätkub!

Meil on erinevad definitsioonid rõõmust.

[Külaline]

Ei, sina ei saa aru, kuidas sa tegelikult annad välja mingeid signaale. Keegi pole palunudki sul vaielda. TA on hoopis millestki muust ja sa võiksid olla üldse vait, aga ikka tuled rääkima oma emotsioonidest oma laste vastu. No kuidas see teemasse puutub? Mitte kuidagi. Aga sedamoodi sa ikka halvustad. Nagu minul ei ole ega saaks olla emotsioone, kuna ma ei ole ema.

Päris suur empaatiline auk on lasteta inimesel nagunii.

Ei ole, seda armastavad lastega inimesed endale öelda et tunda end ülevana ja paremana. Samm edasi on superiority complex.

Oled sellest elav näide, et miskit puudu