Kuidas rääkida surmast väikesele inimesele

[මම වැටෙන කුරුල්ලෙක්]

Siin väidetakse, et lapsega matusele minek on väga ok.
https://www.ohtuleht.ee/naisteleht/1112 ... -vaga-okei
Minul on küll koolieelikuna matusel käimisest väga paha/kurb mälestus kuigi kadunuke oli minule vähe tuntud külainimene.
Kuidas arvate?

[Külaline]

Ei ole hea rääkida abstraktsete mõistetega- läks pilve taha, magab pikka und....
Aga nii räägivad ju täiskasvanud ise ka, et poleks nii valus. - on taevas ja vaatab nüüd me tegemisi sealt. /on paremas paigas, kus pole enam muret valu ja vaeva/ kui ta nüüd meid sealt vaatab, tunneb ta rõõmu.
Miks pole siis lapsi hea lohutada sellega, kui ennast ja teisi täiskasvanuid sobib. Ja on isegi ilus ja helge.

[Külaline]

Minu vanaema suri pisut enne minu neljaseks saamist. Mind matustele ei võetud, vaid viidi kellegi tuttava juurde hoida. Ma täpselt ei mäleta enam, kes see tuttav oli, kuid mäletan seda juttu seal ümber, et lapsel pole vaja matustel osaleda. Minul mingit traumat ei ole ja mälestused vanaemast on ikka helged. Võib-olla kui oleksin matustel osalenud, oleks tõesti mingeid hirme tekkinud või oleksin kuidagi teisiti reageerinud. Samas räägiti täiesti reaalselt, et vanaema suri ja maeti maha. Mäletan veel oma mõtteid sellest ajast, et mina küll risti oma hauale ei tahaks, sest see vai ju läheb läbi maapinna ja võib hakata rinna peale rõhuma - sellised lapse mõtted olid.

[Külaline]

Ma mäletan, et oma lapse puhul ei osanud kuidagi rääkida, et kõik elusolendid surevad ära. Ta oli päris väike, kui koju tulles oli tee peal surnud lind. Ma mõtlesin, et lähen sellest lihtsalt mööda, ei reageeri kuidagi, aga laps ütles, et näe, surnud lind. Ei tea, kuidas ta ära suri. Kas meie Mõmmi tegi (koer), varesed tapsid ära või suri vanadusse. Ja ise arutas, et Mõmmi küll lindu kätte ei saa, siis ikka kas varesed või ise suri ära. Pärast matsime siis linnu ilusti maha ja istutasime lille ka peale. Lemmikloomi suri meil ka ära, seega surm kuidagi tuli väga loomulikult meie ellu. Kui sugulane suri, siis oli laps juba veidi suurem ja küsisisime tema käest, kas ta tahab matustele tulla või mitte. Tahtis tulla ja mingit traumat ei olnud. Mina arvan, et tulebki kõigest avatult rääkida. Näiteks kui mehega lahku läksime, siis käisin psühholoogi juures ja tema ütles, et ma ei pea seda peitma, et väga palju nutan. Aga pean ütlema lapsele, et ma olen väga kurb, aga see läheb üle. See on loomulik, et elus on kurvad sündmused, aga lapsele ei peaks jääma muljet, et sellest ei saagi üle või et see jääbki nii. Ka lähedase surma üle on loomulik kurvastada, aga laps peab teadma, et kunagi läheb see üle ja jäävad head mälestused ja tänulikkus, et see inimene meie elus oli.

[Katerin]

Oma lapsed olid väikesed, kui vanaisa suri. Osalesid matusel ja peielauas. Ei jäänud neile sellest mingeid hirme, küll aga pisut küpsem suhtumine surmasse. Mingil hetkel lasteaias tekkis mingi totter mäng, kus teised lapsed naersid ja kilkasid, et me kõik nüüd sureme ära, emme sureb, issi sureb, nii lõbus! Meie laps ütles siis, et tema sellises mängus osaleda ei soovi.

Meie ühiskond on liialt surmavõõras, lapsi on hoitud päriselus sellest väga eemal. Samas telerist ja meediast näevad nad surma iga päev - aga see pole nende jaoks reaalne, see on teistmoodi. Nii ei kujune neil elutervet suhtumist elu ringkäiku ja selle lõppemisse. Seega mina arvan, et lastele tuleb vajaduse tekkides asjast ikka rääkida ja neid kaasata, säästlikult muidugi, aga samas ka mitte täiesti kõrvale jättes.

[Külaline]

Rääkida tuleb neile arusaadavate terminitega nii nagu asi on. Olin 4 kui vanaema suri, lapsi hoiti sellest eemal ja matuselegi ei võetud. Mingit hüvastijättu ega muud taolist laste jaoks ei olnud, ükspäev oli vanaema haiglas ja siis teda enam ei olnud ja edaspidi käidi surnuaias. Lapsena ei mõistnud ja kartsin, olin ise tihti haiglas ja iga kord omaette mõtlesin, et äkki ma enam koju ei saagi. Surmast, kui sellisest sain aimu lugedes ise raamatuid.
Minu lapsed olid 3 ja 6, kui mu isa suri. Rääkisin juba enne, et vanaisa ei ole enam kauaks, käisid-nägid-rääkisid vanaisaga kuni lõpuni välja. Surmapäeval olime koos kurvad ja rääkisime, kuidas matused toimuvad ja mis edasi saab. Nad saavad aru ja võtavad selle teadmiseks. Käisid mõlemad ka matustel ja peielauas. Käitusid täiesti adekvaatselt, teadsid mida oodata ja kuidas peaks käituma. Hiljem leinasime koos, meenutasime teda ja rääkisime ka vanaisast tihti. Nad teavad, et kõik elav sureb ükskord ja nalja sellega pole vaja teha, sest surm on lõplik. Mingeid seletamatuid hirme ega traumasid see neil ei tekitanud. Praegu on nad täiskasvanud ja ütlesid mõlemad, et nemad oma lastega ka kindlasti räägivad surmast kohe kui vajadus tekib. Ei tasu asjatuid hirme tekitada ja tean omast kogemusest, et teadmatusest nad lihtsalt tekivad ja küsida lapsena ka ei tihka, kui keegi midagi ise ei räägi.

[Külaline]

Minu vanaema suri pisut enne minu neljaseks saamist. Mind matustele ei võetud, vaid viidi kellegi tuttava juurde hoida. Ma täpselt ei mäleta enam, kes see tuttav oli, kuid mäletan seda juttu seal ümber, et lapsel pole vaja matustel osaleda. Minul mingit traumat ei ole ja mälestused vanaemast on ikka helged. Võib-olla kui oleksin matustel osalenud, oleks tõesti mingeid hirme tekkinud või oleksin kuidagi teisiti reageerinud. Samas räägiti täiesti reaalselt, et vanaema suri ja maeti maha. Mäletan veel oma mõtteid sellest ajast, et mina küll risti oma hauale ei tahaks, sest see vai ju läheb läbi maapinna ja võib hakata rinna peale rõhuma - sellised lapse mõtted olid.

Trauma on pigem suurematel lastel. Minu lapsed olid ka 3 ja 6 kui nende vanaisa suri. Suuremale oli see raskem, väiksem teatas lihtsalt “et suri ära”. Mõlemad käisid matustel ka, sellest traumat kumbki ei saanud ja praeguseks nad ei mäletagi seda. Nad teadsid ka, et vanaisa on haige. Ma seletasin enne neile ära ka mis matustel tehakse ja mis seal toimuma hakkab.