Kass ja hiired

[Külaline]

Maaleht kirjutab, et tänapäeval pole kasse enam hiirte ja rottide arvukuse reguleerimiseks vaja, on teised meetodid. Küll aga ei kirjutata, millised need teised meetodid on. Kas peetakse silmas mürgitamist? See on kindlasti keskkonnale ja seeläbi ka inimestele palju kahjulikum kui vabakäigukassid.

[Katerin]

Maaleht kirjutab, et tänapäeval pole kasse enam hiirte ja rottide arvukuse reguleerimiseks vaja, on teised meetodid. Küll aga ei kirjutata, millised need teised meetodid on. Kas peetakse silmas mürgitamist? See on kindlasti keskkonnale ja seeläbi ka inimestele palju kahjulikum kui vabakäigukassid.

Üks enamlevinud meetoditest on tõepoolest mürgitamine. Mulle tundub, et meie ühiskonda üritatakse jätkuvalt muuta isetoimimiselt kunstliku toimimise peale, mil iga viimse kui asja jaoks peab tellima teenuse ja välja käima raha. Sa ei tohi enam loota maamajas elades kasside peale, et nood hiiri püüaks, vaid sina pead tellima spetsiaalse närilisetõrje firma või minema kauplusesse ja ostma sealt suures koguses mürki, makstes siis ka hunniku raha. Ainult selline toimimisviis (ehk raha maksmine majanduse käigushoidmise eesmärgiga) on tänapäeva ühiskonnas aktsepteeritud.

Aga see, et mingi karvane elukas teeks sulle tööd vaid peotäie räimede eest päevas, see ei ole riigi majandusele mitte kasulik ja tuleb seega panna põlu alla.

Meile meeldib mõelda, et hiireke ampsab sisse mürgikuubiku, kukub siis potsti maha ja ongi valmis. Mürgitamise reklaamides ei räägita kunagi sellest, kui kaua üks mürk tegelikult mõjub ja milliseid piinu see hiirele valmistab. Loom piinleb talumatutes valudes mitmeid päevi, enne kui lõpuks sureb.

Parim soovitus on muuta oma elamine närilistekindlaks. Maja ehitades või renoveerides tuleb panna pisikese silmaga metallvõrk põranda alla nii, et hiired ei pääseks ka põranda ja seina vahelistest nurkadest sisse. Vundamendis tuleb ära parandada praod ja augud; maja tuulutusavadele tuleb panna ette metallvõrk jne. Tegelikult ei midagi keerulist. Möödas on ajad, mil eestlane elas muldpõrandaga onnis, tänapäeva vahendid võimaldavad oma kodu muuta piisavalt närilistekindlaks ja kokkuvõttes tuleb see kahtlemata soodsam ja keskkonnale kasulikum kui iga-aastane mürgikottide ostmine.

[Külaline]

Maaleht kirjutab, et tänapäeval pole kasse enam hiirte ja rottide arvukuse reguleerimiseks vaja, on teised meetodid. Küll aga ei kirjutata, millised need teised meetodid on. Kas peetakse silmas mürgitamist? See on kindlasti keskkonnale ja seeläbi ka inimestele palju kahjulikum kui vabakäigukassid.

Üks enamlevinud meetoditest on tõepoolest mürgitamine. Mulle tundub, et meie ühiskonda üritatakse jätkuvalt muuta isetoimimiselt kunstliku toimimise peale, mil iga viimse kui asja jaoks peab tellima teenuse ja välja käima raha. Sa ei tohi enam loota maamajas elades kasside peale, et nood hiiri püüaks, vaid sina pead tellima spetsiaalse närilisetõrje firma või minema kauplusesse ja ostma sealt suures koguses mürki, makstes siis ka hunniku raha. Ainult selline toimimisviis (ehk raha maksmine majanduse käigushoidmise eesmärgiga) on tänapäeva ühiskonnas aktsepteeritud.

Aga see, et mingi karvane elukas teeks sulle tööd vaid peotäie räimede eest päevas, see ei ole riigi majandusele mitte kasulik ja tuleb seega panna põlu alla.

Meile meeldib mõelda, et hiireke ampsab sisse mürgikuubiku, kukub siis potsti maha ja ongi valmis. Mürgitamise reklaamides ei räägita kunagi sellest, kui kaua üks mürk tegelikult mõjub ja milliseid piinu see hiirele valmistab. Loom piinleb talumatutes valudes mitmeid päevi, enne kui lõpuks sureb.

Parim soovitus on muuta oma elamine närilistekindlaks. Maja ehitades või renoveerides tuleb panna pisikese silmaga metallvõrk põranda alla nii, et hiired ei pääseks ka põranda ja seina vahelistest nurkadest sisse. Vundamendis tuleb ära parandada praod ja augud; maja tuulutusavadele tuleb panna ette metallvõrk jne. Tegelikult ei midagi keerulist. Möödas on ajad, mil eestlane elas muldpõrandaga onnis, tänapäeva vahendid võimaldavad oma kodu muuta piisavalt närilistekindlaks ja kokkuvõttes tuleb see kahtlemata soodsam ja keskkonnale kasulikum kui iga-aastane mürgikottide ostmine.

Mul on hiir tormanud sisse lahtisest uksest. Ja ega keegi kõiki neid maamaju (rääkimata kõrvalhoonetest) küll lähitulevikus põhjalikult renoveerima ei hakka. Õuekoerale pannakse söök ikka kuudi ette, seale künasse, lindudele ette jne.
Mürgitatud hiire võib ära süüa kes iganes, selle sööja omakorda kes iganes jne.

[Külaline]

Mul on kass, aga tema on nii tänapäevane, et ei püüa rotte ega hiiri. Küll aga on mul terjer, kes püüab väga usinalt hiiri ja rotte, igal hommikul on mõni ukse taha toodud. Õnneks ta neid ei söö, ainult uhkustab, muidu oleks mure küll, et võivad olla mürgitatud.

[Külaline]

Panin maakodus hiirte jaoks mürki, sest hiired tulid juba keset päeva toitu otsima, ronisid prügikasti ja kolistasid seal ringi, ilmselt pakendite lõhna peale. Kassi ei ole, kuigi aias käivad külakassid, kes siis ka hiirte populatsiooni vähendavad, sest aias ja külavaheteel on sageli näha maha murtud ja vedelema jäetud hiiri.

Mürk oli helvestena väikestes paberkotikestes (nagu ilma nöörita teepakid). Esimese ööga tassiti mürgipakid kõik minema. Hiired kadusid ja ilmusid uuesti välja alles sügisel, siis panin uue mürgiportsu ja kadusid jälle. Midagi pole teha, närilised on kahjurid, levitavad ohtlikke haigusi nagu näiteks hantaviirus. Neid tuleb majapidamisest eemal hoida kõigi vahenditega.

[Külaline]

Tänapäeva hiired-rotid ei karda nüüd küll ei kassi ega inimest. Kolivad sisse ja vahivad sulle ülbelt otsa, nagu maksaks üüri. Keskmisele kassile teevad ka tuule alla.

[Kõuts]

Mul on 2 kassi ja 2 terjerit. Talviti olen mitu korda näinud pilti, kus kõik 4 istuvad ringis ümber surnud hiire, keegi nii värsket süüa ei taha. Kes maha võttis, ei tea. Sel ajal meil lõkse ei olnud.
Praegu tundub maja üsna hiirekindel, aga mõnel aastal ikka keegi sisse pääseb ja prügikasti kallal toimetama hakkab. Kui kuuleme, paneme kohe lõksu üles ja väga kiirelt on nad kadunud.
Eelmisel talvel kolme päevaga 3 hiirt ja rohkem neid ei tulnudki.
On aastaid, kus pole ühtegi olnud, mõnel aastal vaid üks lõksu langenud ja rohkem ükski tuppa ei sattunud.
Suviti näen korduvalt, kuidas kassid õues hiired kinni püüavad ja siis terjerid need ära võtavad. Natuke lätsutavad, jätavad maha. Mõni hiir ei maitse üldse.
Samuti mutid - koerad tapavad, aga kunagi ei söö.
Mürki olen pannud üks kord elus - kui hiir elas mu autos. V-o oli neid ka mitu. Toimetasid nii pagasiruumis kui ka kindalaekas, isegi jope närisid puruks. Siis küll muud võimalust ei näinud, kui mürki panna. Pärast seda nägin autos mitu päeva roosat hiiresitta, aga sain lahti. Pidin nii palju puruksnäritud asju ära viskama, et süda vaese hiirekese surma pärast verd ei tilkunud.

[Külaline]

Maaleht kirjutab, et tänapäeval pole kasse enam hiirte ja rottide arvukuse reguleerimiseks vaja, on teised meetodid. Küll aga ei kirjutata, millised need teised meetodid on. Kas peetakse silmas mürgitamist? See on kindlasti keskkonnale ja seeläbi ka inimestele palju kahjulikum kui vabakäigukassid.

lisaks mürgile on ju ka lõksud olemas

[Külaline]

lisaks mürgile on ju ka lõksud olemas

Kas oled hiirelõkse kasutanud? Mina olen lapsena, sest kass ei jõudnud hiiri kontrolli all hoida ja tõhusaid tänapäevaseid mürke näriliste vastu ei olnud käepärast. Meil olid veel loomad ka ja siis tulid majapidamisse lisaks rändrotid, kes käisid loomade toitu söömas. Näiteks paned sigadele künasse toitu ja rotid tulevad ning istuvad küna ääre peal ja söövad. Kui siga tahab sööma tulla, siis hammustavad kärsast, ei luba.

Hiir lõksus ei pruugi kohe surra, ta võib seal veel tunde rabeleda ja piinelda, sõltub mis kehaosa langev lõks tabab. Hiirel võib-olla tugev verejooks, soolikad väljas vms. Lisaks peab surnud hiiri lõksust eemaldama, lõkse puhastama, uus sööt sisse. Väga ebameeldiv töö. Kui on kastitaolised sulguvad lõksud, kus näriline ellu jääb, siis peab mõtlema, kuhu ta viia. Kui õue visata, on ta paari tunniga majas tagasi. Isa püüdis sellise lõksuga rändrotte ehk võhrusid - tohutu suuri agressiivseid rotte. Sellest on mitukümmend aastat juba. Pani raudpuuriga roti veetünni, et see upuks ära. Sellel ajal polnud midagi kuuldud humaansest suhtumisest rottidesse - hiirtesse.

Nii et kaasaegsed närilisemürgid on humaanne lahendus.

[Külaline]

Maaleht kirjutab, et tänapäeval pole kasse enam hiirte ja rottide arvukuse reguleerimiseks vaja, on teised meetodid. Küll aga ei kirjutata, millised need teised meetodid on. Kas peetakse silmas mürgitamist? See on kindlasti keskkonnale ja seeläbi ka inimestele palju kahjulikum kui vabakäigukassid.

lisaks mürgile on ju ka lõksud olemas

..ja sinna võib vaid hiir jääda?

[Külaline]

..ja sinna võib vaid hiir jääda?

Ega sellisesse kohta ei tasu jah panna, kuhu ise varbaidpidi otsa võid koperdada.

[Külaline]

..ja sinna võib vaid hiir jääda?

Nalja teed või? Kõik naksab kinni - koera saba, mehe varbad, kassi mänguasja, tolmurulli ja su oma soki. Hiir istub ohtutus kauguses, närib söödaks pandud juustu ja irvitab sulle näkku.

[Katerin]

Olen ise vanas majas elanuna pidanud närilistega keskmisest rohkem rinda pistma ja erinevaid variante katsetama. Mürk mulle ei meeldi, kuna see mõjub liiga aeglaselt ja põhjustab loomale piinlemist. Lisaks on mürk ohtlik ka koduloomadele.

Üks kõige rõvedamaid ja piinarikkamaid suremise viise on liimpaber. Sest see iseenesest ei võta elu, vaid toob kaasa looma päevadepikkuse piinlemise, olles liimi sees kinni.

Nii et kui neid erinevaid ebameeldivaid alternatiive kaaluda, siis valiksin mina neist välja pigem juba tavalise klassikalise lõksu. On hiirelõksud (väiksemad) ja rotilõksud (suuremad). Olen kasutanud lõkse üpris palju, ja seni on need kõik töötanud nii nagu peab - ehk et purustavad närilise kaela, tänu millele ta hukkub silmapilkselt. Olgu siis pigem juba nii. Lõksu kasutamine nõuab loomulikult läbimõtlemist ja pisut ka oskust, ehk et sa ei pane lõksu käidavasse kohta, kus ta kellegi tuhvlist võib kinni naksata vms. Nagu teada, osa närilisi oskab lõksust toidu kätte saada nii, et lõks ise jääb terveks. Eks siin aitabki lihtsalt harjutamine ja lõksu uuesti üles seadmine senikauaks, kuni ükskord mõikab.

[Külaline]

Tänapäeva hiired-rotid ei karda nüüd küll ei kassi ega inimest. Kolivad sisse ja vahivad sulle ülbelt otsa, nagu maksaks üüri. Keskmisele kassile teevad ka tuule alla.

Ma arvasin ka seda varem, aga see pole tõsi. Olime oma majas algusest peale hiirtega hädas. Ca kümme aastat. Lõksud, mürgid jms. Kogu aeg jama nendega ja ikka kuuled, kuidas krõmpsutab lae peal. Eelmisel aastal võtsin kaks kassi - pärast seda pole kordagi ühtegi hiirt pahandust tegemas näinud ega kuulnud.
Kassid surnud hiiri tassivad küll koju vahel. Kust nad neid saavad, ma ei tea. Aga toas, kuuris ega lae peal neid enam pole meil.

[Külaline]

Hooga kinni langev rotilõks murrab ka kassi kaela.

[Külaline]

Meie looduses polegi kass loodusliku koosluse osa. Kassile ei ole need hiired üldse kõige parem söök, saab kõiksugu parasiite. Liiga palju kala muideks ka mitte pole kassile hea. Lõksuga olen hiire püüdnud. Jah nii 20 tükki järjest ja siis on pikemaks ajaks rahu majas.

[Külaline]

Meie lõksud on tõesti hiirelõksud, mitte roti omad - kassi kaelal pole kuidagi võimalik sinna vahele jääda. Ja nad on kohtades, kuhu ükski kass nagunii ei pääse.
Nende tänapäevaste lõksude ülespanek on ka suht lihtne.

[Külaline]

Kui me ostsime maakodu, ei osanud ma ette näha, kui suureks hiirte probleem osutub. Olin väga hiirte tapmise vastu (muidu ka selline õrna hingega) ning esimese hooaja (alates maikuust) üritasime läbi ajada minu loetud nippidega -- piserdasin IGA PÄEV kõikidele kangastele ja põrandatele lavendlivett ja piparmündiõliga vett, tilgutasin nurkadesse piparmündiõli, toppisime absoluutselt kõik augud kinni, mis leidsime, toitu hoidsime lae all suletud metallkarbis... Ei aidanud miski, sügiseks oli olukord nii hull, et kui nädala olime ära ja tulime siis maale novembri alguses, olid kõik toad kaetud hiirepabulatega, kamina kõrval oli mingi pesa, asjad olid maha aetud isegi seintelt -- ja meil oli kaks "hiirekindlat" metallist karpi laua peal ja mulle arusaamatul kombel olid nad need ka suutnud lahti teha ning söönud ära nende seest lapse toidu. Läksime kohe minema, sest mina ei julgenud seal beebiga olla. Olin ikka täiesti endast väljas. Pidasime nõu, mis teha ning lõpuks kutsusime ikkagi näriliste tõrje. Pandi tuppa 3 söödamaja -- minu tingimus oli, et me tõrjume ainult TOAST neid, muus osas elagu ja söögu rahulikult. Tunnistan, et alguses oli see mul väga raske taluda ja väga kahju oli hiirtest. Aga sain aru, et oma pere tuleb ka kaitsta. Enam ei ole sellist hiirteprobleemi.