asjade edasilükkamine, ath

[Külaline]

Kas asjade edasilükkamine ja nende tegemine viimaselminutil näitab ath? No seda võib lugeda küll, et on nii. See olen nagu mina. Või õigemini olin. Sest kogemus õpetab, kui jätad asjad viimasele minutile, ei jõua neid valmis. Ja nüüd ma alustan nende tegemist juba nädalaid või kuid varem. Seega kuidas see näitaks ath, kui mulle on omane jätta kõik viimsele minutile, aga kogemus on nii vastik, et enam ei jäta. Ath-st võib läbi vastiku kogemuse vabaneda?

[Külaline]

Ath on ikka rohkem kui vaid asjade edasilükkamine. Tervikuna ka muud asjad.

Mina olen ka viimasele minutile jätja. Teen alles siis kui tõesti liiga hilja on või juba karjuv vajadus ma olen lihtsalt laisk. Magan ka viimase minutini ja siis pärast olen kuri, et oli siis ikka vaja nii laisk olla, et varem liigutama ei hakkanud. Ei ole ath kindlasti.

[Külaline]

Suuremal osal laiskvorstidest ei ole mingit ATH-d. Ka mina lükkan ebameeldivaid asju edasi, aga teistega võrreldes alustan nende tegemisega ikkagi ülimalt vara, tööl on pidevalt probleeme. Ma hakkan kirju saatma, et hakake tegema, teiste arust on aega nagu muda. Ma lähen pigem närvi, kui minu arust tõesti liiga hilja hakatakse tegema, näiteks õhtuti ja öösiti ma nõus töötama ei ole. Mõni hakkab tegema üks päev enne (ülesannet, mille jaoks oli ette nähtud kuu aega) ja siis hakkab öösel helistama, et kuule, see ja too, homseks peab valmis olema. Mina sellise asjaga ei tegele. Pigem on siis nii, et kõik lükkavad edasi, aga mõnel on lihtsalt realistlikum nägemus, palju mingi asi aega võtab.

[Külaline]

Suuremal osal laiskvorstidest ei ole mingit ATH-d. Ka mina lükkan ebameeldivaid asju edasi, aga teistega võrreldes alustan nende tegemisega ikkagi ülimalt vara, tööl on pidevalt probleeme. Ma hakkan kirju saatma, et hakake tegema, teiste arust on aega nagu muda. Ma lähen pigem närvi, kui minu arust tõesti liiga hilja hakatakse tegema, näiteks õhtuti ja öösiti ma nõus töötama ei ole. Mõni hakkab tegema üks päev enne (ülesannet, mille jaoks oli ette nähtud kuu aega) ja siis hakkab öösel helistama, et kuule, see ja too, homseks peab valmis olema. Mina sellise asjaga ei tegele. Pigem on siis nii, et kõik lükkavad edasi, aga mõnel on lihtsalt realistlikum nägemus, palju mingi asi aega võtab.

Mina olen see, kes hakkab viimasel hetkel tegema. Aga mina arvan ka, et see on puhas laiskus, mitte mingi ath.

[Külaline]

Ma teen ka asju viimasel minutil, aga mul ei ole ATH-d.

[Külaline]

Mina olen see, kes hakkab viimasel hetkel tegema. Aga mina arvan ka, et see on puhas laiskus, mitte mingi ath.

Mul nagu isegi pole laiskus, vaid edasi lükkan asju, mille osas ma kardan, et ei oska neid hästi teha. Mõtlen ja mõtlen. Lõpuks olen piisavalt üles köetud, kuna kuskile pole enam lükata ja teen siis sellises intensiivses meelteseisundis ära. Ja avastan, et polnudki nii hull. Mõtlen, et järgmine kord hakkan õigel ajal tegema, siis saab veel viimistleda ka ja natuke lasta asjal settida. Aga järgmisel korral on jälle täpselt sama.

Mingid koristus- ja majapidamistööd muidugi on teises kategoorias, neid ma lihtsalt ei viitsi teha ja lükkan edasi.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Minul on kohe päris kindlasti ATH, aga diagnoosi pole. Mu lapsel on (diagnoositud, ravi määratud), suguvõsas on (samuti diagnoositud, ravi määratud), aga ma ise pole julgenud end testima minna. Just sellise hukkamõistu pärast, a la "moehaigus". Kui lähengi, siis ei räägi kellelegi, aga loodetavasti saaksin ravimid. Keeruline on end kokku võtta ja mitte ümber mõelda.
Borrelioos oli ka kunagi "moehaigus".

[Külaline]

Kas asjade edasilükkamine ja nende tegemine viimaselminutil näitab ath? No seda võib lugeda küll, et on nii. See olen nagu mina. Või õigemini olin. Sest kogemus õpetab, kui jätad asjad viimasele minutile, ei jõua neid valmis. Ja nüüd ma alustan nende tegemist juba nädalaid või kuid varem. Seega kuidas see näitaks ath, kui mulle on omane jätta kõik viimsele minutile, aga kogemus on nii vastik, et enam ei jäta. Ath-st võib läbi vastiku kogemuse vabaneda?

Asjade edasilükkamine, või pigem tegevushalvatus on ATH tunnus küll. Aga see on hoopis ikka midagi muud kui tavaline "ei viitsi nõusid pesema hakata, venitan natuke veel". ATH tegevushalvatus hõlmab ka neid asju, mida sulle meeldib teha, mida tahad teha - aga ei suuda alustada. Lihtsalt ei suuda. Tahaks külmkapist jäätist võtta, aga lihtsalt ei saa diivanilt tõustud. Kui sul ATH-d pole, siis muidugi sa ei saa sellest kuidagi aru saada.

[Külaline]

Asjade edasilükkamine, või pigem tegevushalvatus on ATH tunnus küll. Aga see on hoopis ikka midagi muud kui tavaline "ei viitsi nõusid pesema hakata, venitan natuke veel". ATH tegevushalvatus hõlmab ka neid asju, mida sulle meeldib teha, mida tahad teha - aga ei suuda alustada. Lihtsalt ei suuda. Tahaks külmkapist jäätist võtta, aga lihtsalt ei saa diivanilt tõustud. Kui sul ATH-d pole, siis muidugi sa ei saa sellest kuidagi aru saada.

Seda esineb siiski ka ilma ATH-ta inimestel.

[Külaline]

Asjade edasilükkamine, või pigem tegevushalvatus on ATH tunnus küll. Aga see on hoopis ikka midagi muud kui tavaline "ei viitsi nõusid pesema hakata, venitan natuke veel". ATH tegevushalvatus hõlmab ka neid asju, mida sulle meeldib teha, mida tahad teha - aga ei suuda alustada. Lihtsalt ei suuda. Tahaks külmkapist jäätist võtta, aga lihtsalt ei saa diivanilt tõustud. Kui sul ATH-d pole, siis muidugi sa ei saa sellest kuidagi aru saada.

Seda esineb siiski ka ilma ATH-ta inimestel.

absoluutselt. MInu mees nt - pole tal mingit ath-d, lihtsalt laiskus võidab mugavuse. On palav magada, aga tekki ei viitsi kotist välja võtta. Maitseb borš hapukoorega, aga ei viitsi külmikust koort võtta. Päike kütab, aga ei viitsi päevavarju tuua.

[Külaline]

Kas asjade edasilükkamine ja nende tegemine viimaselminutil näitab ath? No seda võib lugeda küll, et on nii. See olen nagu mina. Või õigemini olin. Sest kogemus õpetab, kui jätad asjad viimasele minutile, ei jõua neid valmis. Ja nüüd ma alustan nende tegemist juba nädalaid või kuid varem. Seega kuidas see näitaks ath, kui mulle on omane jätta kõik viimsele minutile, aga kogemus on nii vastik, et enam ei jäta. Ath-st võib läbi vastiku kogemuse vabaneda?

Asjade edasilükkamine, või pigem tegevushalvatus on ATH tunnus küll. Aga see on hoopis ikka midagi muud kui tavaline "ei viitsi nõusid pesema hakata, venitan natuke veel". ATH tegevushalvatus hõlmab ka neid asju, mida sulle meeldib teha, mida tahad teha - aga ei suuda alustada. Lihtsalt ei suuda. Tahaks külmkapist jäätist võtta, aga lihtsalt ei saa diivanilt tõustud. Kui sul ATH-d pole, siis muidugi sa ei saa sellest kuidagi aru saada.

Mina saan sellest hästi aru. Olen kogu aeg öelnud, et ma olen nii kõhna ainult sellepärast, et ma olen lihtsalt nii laisk, et kui keegi mulle toitu ei serveeri või jäätis külmkapist välja ei võta ja mulle ei too, siis ma ei viitsi hakata jamama. Ikkagi arvan, et tegemist on siira laiskusega, mitte ath'ga.
Sümptom võib see muidugi olla, selle vastu ma ei vaidle. Ma lihtsalt ütlen, et asjade edasilükkamine iseenesest - ka heade asjade - ei pruugi olla üldse seotud mingi diagnoosiga.

[Külaline]

Asjade edasilükkamine, või pigem tegevushalvatus on ATH tunnus küll. Aga see on hoopis ikka midagi muud kui tavaline "ei viitsi nõusid pesema hakata, venitan natuke veel". ATH tegevushalvatus hõlmab ka neid asju, mida sulle meeldib teha, mida tahad teha - aga ei suuda alustada. Lihtsalt ei suuda. Tahaks külmkapist jäätist võtta, aga lihtsalt ei saa diivanilt tõustud. Kui sul ATH-d pole, siis muidugi sa ei saa sellest kuidagi aru saada.

Seda esineb siiski ka ilma ATH-ta inimestel.

absoluutselt. MInu mees nt - pole tal mingit ath-d, lihtsalt laiskus võidab mugavuse. On palav magada, aga tekki ei viitsi kotist välja võtta. Maitseb borš hapukoorega, aga ei viitsi külmikust koort võtta. Päike kütab, aga ei viitsi päevavarju tuua.

Mul oli see laiskushaigus eriti teismelisena peal. Kui ema polnud kodus, siis võisin kolm päeva söömata olla, aga ise endale süüa ei teinud. Närisin viilu leiba või midagi, aga isegi muna ei viitsinud praadida. Mulle väga meeldis puhtus ja kord, aga et ise midagi liigutaks, see oli välistatud. Minu tuba oli nagu seapesa, kohe vihkasin seal olemist, aga no ei suutnud ennast kokku võtta, et see ära koristada. Siis ema tuli ja koristas ära, viis ära vanad nõud, vahetas voodilinad ja siis mul oli hea olla. Ema muudkui ahastas, et mis sinust küll saab. Midagi ei saanud, elu on karm ja õiglane, nüüd on mul täpselt samasugune teismeline kodus ja koristan hommikust õhtuni ja teen talle süüa.

[Külaline]

Minu teismeline tütar hakkab kohustuslikku kirjandust üks päev enne tähtaega lugema, ülejäänud koolitööd jätab ka viimasele minutile. Pole kordagi mõelnud, et tal ATH võiks olla.

[Külaline]

Tänapäeval öeldakse selle kohta õpitud abitus.

[Külaline]

Tänapäeval öeldakse selle kohta õpitud abitus.

Ei öelda. Õpitud abitus on ikka hoopis midagi muud.

[Külaline]

Ma olen nõutu. Minu laps on palju lugenud sel ath teemal ja räägib et tal ka on vist ath. Kuna ta prokrat...prokarts...no mis see õige sõna on?

[Külaline]

Ma olen nõutu. Minu laps on palju lugenud sel ath teemal ja räägib et tal ka on vist ath. Kuna ta prokrat...prokarts...no mis see õige sõna on?

Haha . Ma ka vaatan, et inimesed tahavad endale ja eriti oma lastele diagnoosi, et siis saab sellega välja vabandada oma tegematajätmisi. Lapsi ei pea kasvatama, suunama ega keelama, sest haigus ju, mis temaga ikka teha, rohud peale. See mõtteviis on ohtlik seetõttu, et diagnoos lahjeneb "isehakanute" vahel nii ära, et inimene, kellel on tõesti probleemid ja kes vajab abi, ei mõju enam usutavalt. "Ahjah, jälle üks, kes endale diagnoose välja mõtleb" jms.

[Külaline]

Ma olen nõutu. Minu laps on palju lugenud sel ath teemal ja räägib et tal ka on vist ath. Kuna ta prokrat...prokarts...no mis see õige sõna on?

Kui ma kuulsin, mis sümptomite alusel minu sõbranna omale ATH diagnoosi sai, siis võiks nende kohaselt mul endal ka ATH olla, aga ilmselgelt ei ole. Arvestada tuleb kõiki komponente kokku, mitte pealiskaudseid järeldusi teha. Sõbrannas ma küll ATH-ga inimest ei näe, aga kui psühhiaater nii määras, ju siis nii on.

Olen ise ATH-ga partneriga koos elanud ja see oli küll täispauk aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, seda oli isegi füüsiliselt näha. Eriti suur murekoht oli tal aga impulsiivsuse osa. Pidev töökohtade vahetamine, mõttetud tülid ülemustega ja kohe paberi lauale lajatamine, sõltuvused, sh narkootiliste ainete tarvitamine, pöörane rahakulutamine ja mõtlematu laenude võtmine, sõbrad tulid ja läksid, neid vahetati piltlikult öeldes nagu sokke. Huvid vahetusid enam-vähem sama tihti. Muidugi ei saa ajada kõike häire kaela, ta oli väga probleemne inimene ka muus mõttes.

[Külaline]

Kõige raskem ongi alustamine. Kui suudad end u pool tundi midagi tegema sundida läheb lihtsamaks. Ja üldiselt vist tuleks raviks lihtsalt istuda. Nii kui võtad telefoni või istud arvuti või teleka ette, siis see tegevushalvatus suureneb nii mõõtmatuks. Aga istu pool tundi niisama- igav hakkab.

[Külaline]

Tänapäeval öeldakse selle kohta õpitud abitus.

Ei öelda. Õpitud abitus on ikka hoopis midagi muud.

Ma pigem mõtlesin nende näidete kohta, kus ise mida ei viitsita kapist võtta ja söömata jääbki. Või siis üks näide kus korda armastab aga ootab, et ema koristaks.
Ma ei oska telefonist mitut teemat tsiteerida korraga.

Kunagi oli perekoolis teema, et laps sureb külmkapi kõrvale nälga.

Mu isa oli samasugune. Kui toit taldrikule valmis pandud ei olnud emal, näris võileiba. Selle sai küll kapist kätte aga vot kahest potist soe toit kokku panna, oli puhas laiskus. Aga samas taldriku koos toiduga suutis küll uuni panna
Siin keegi kirjutas muna praadimisest. Seda ei viitsi aga leivaviilu saab küll kätte.
See on õpitud abitus.