Millal jätate restoranis/kohvikus jootraha?

[Külaline]

Kas jätate alati restoranis või kohvikus jootraha? (Ei pea mõistagi silmas erandlikke juhtumeid, kui teile on osaks saanud eriliselt kehv teenindus.) Kui süüa heas restoranis rikkalik õhtusöök, siis on tipijätmine üsna iseenesestmõistetav, aga kui näiteks sõbrannaga keset päeva kohvikus tassi kohvi ja koogikese võtate, kas siis jätate ka alati jootraha? Ja kui palju jätate nt kohvi-koogi puhul?

[Külaline]

Jootraha jätan, kui olen väga head sööki ja teenindust saanud. Niisama, suvalises keskpärase teenindusega kohas ei jäta ja ei pea tipi jätmist iseenesestmõistetavaks tegevuseks. Meil ei ole USA süsteem, kus teenindaja palgast enamus moodustab jootraha.

Väga häirib, et paljudes söögikohtades makstes peab klient makseaparaati summa ise sisestama. Minu jaoks tähendab see, et restoran eeldab automaatelt, et klient jätab tippi. Kui toit ja teenindus olid viletsakesed, siis miks ma sinna otsa veel tippi peaks jätma?

[Külaline]

Ja jälle hakkab see PK lõpmatu teema peale...

[Külaline]

Jätan siis, kui mu eeldused kohale on täidetud ning siis ka vastavalt seltskonna arvule ja arve üldsummale. Kas tuuakse mingi complimentary snäkk v jook või lihtsalt jäädakse elementaarse teeninduse eest jotsi ootama.See on väga kõikuv ja sõltub sellest, kas lähen antud kohta tagasi, kas tahaksin minna tagasi, kas tekkis teenindajaga hea klapp jms. Olen ise ka teenindaja olnud noorena ja see väike lisaraha oli hea, aga panustama pidi ikka, niisama see jots ei tule ega peagi tulema.

[Külaline]

Ja jälle hakkab see PK lõpmatu teema peale...

Tere, Malt!
https://www.delfi.ee/artikkel/63832924/ ... etis-pilab
arutelu on tema Facebooki lehelt kadunud "ilmselt sellepärast, et ruum sai lihtsalt otsa".

[Külaline]

Ja jälle hakkab see PK lõpmatu teema peale...

Tere, Malt!
https://www.delfi.ee/artikkel/63832924/ ... etis-pilab
arutelu on tema Facebooki lehelt kadunud "ilmselt sellepärast, et ruum sai lihtsalt otsa".

Kes on Malt?

[Külaline]

Mäletan ka Perekoolist seda teemat, jäädigi lõputult vaidlema.

Mina jään endiselt selle juurde, et igal maal on omad kombed ja me ei ela Ameerikas, kus ettekandjate palgad ongi väikesed. Meil Eestis on ettekandjate palgad samasugused nagu teistegi elualade inimestel. Mis tähendab, et Eestis ei ole ametlikule arvele lisaks veel täiendav raha andmine sugugi mitte kohustuslik.

Jootraha ei pea jätma siis, kui tegemist on söökla-tüüpi asutusega, sellisega, kust tood oma toidu ise letist lauda. Enamik kohvikuid sellised ka on.

Jätan jootraha seal, kus on lauateenindus, ja teiseks peab see teenindus olema vähemalt normaalne, kui mitte meeldiv. Näide ühest kehvema poole teenindusest, kus me otsustasime jootraha mitte jätta:

Läksime perega tähistama pereliikme sünnipäeva. Olime kinkinud talle lilled ja siirdusime lilledega restorani. Panime lillekimbu lauale ja lootsime, et ettekandja, kes meid lauda juhatas, märkab seda ja toob vaasi. Lillekimp oli suur ja ilmselgelt pidanuks ettekandja seda tähele panema. Ent too ei toonud vaasi. Viskas menüüd ette ja kadus. Tellisime toidu, siis ootasime jälle, ettekandja näole ei andnud, mingil hetkel abikaasa tõusis ise lauast ja läks leti juurde vaasi küsima, siis toodi vaas lauda, tore, isegi vesi oli sisse pandud. Siis toodi kohvid, aga meie olime soovinud kõigepealt praadi, kohvi oleks tahtnud jätta viimaseks käiguks. Praadi ootasime kaua. Lõpuks hakati ükshaaval praade ette tooma. Prae toomise vahe oli umbes 20 minutit. Viimane pereliige sai prae umbes tund aega hiljem esimesest.

Etikett nõuab, et sööma hakataks ühel ajal. Seega olid teiste praed ammugi ära jahtunud, kui viimane oma toidu kätte sai. Kogu selle aja polnud ettekandjat eriti näha ja kui teda vaja oli, tuli tõusta lauast ise püsti ja ekstra leti juurde minna. Ei tekkinud tunnet, et oleme seal praktiliselt tühjas restos oodatud külalised. Alles siis, kui ettekandja tuli taldrikuid ära viima (ja arvet esitama), küsis ta magusalt: "Kas toit maitses." Olek oli korraga muutunud, ilmselgelt tahtis nüüd raha saada. Selle ühe lausekese eest me aga küll mingit lisaraha talle kinkima ei hakanud, tulime ära ja rohkem sinna pole läinud.

Õnneks on rohkem olnud siiski häid kogemusi, kui ettekandja on algusest lõpuni sõbralik ja meeldiv, toob ilma küsimata vaasi lauda, on kättesaadav ning jagab lahkelt teavet toitude kohta. Siis pole üldse kahju teda meeles pidada, motiveeriv tunnustus on igati omal kohal.

[Külaline]

Ja jälle hakkab see PK lõpmatu teema peale...

Probleem on selles, et teenindajad automaatselt eeldavad jootraha saamist, isegi kui toit ja teenindus oli vilets või kõige rohkem keskpärane. Kui ei jäta jootraha, siis on teenindaja demonstratiivselt õnnetu, pettunud või vingus näoga ja edastab sulle sõnatu sõnumi. Ausalt öeldes olen seetõttu hakanud selliseid söögikohti vältima, kus on ettekandjad ja arve makstakse peale söömaaja lõppu. Eelistan Lidot jms söögikohti, kus toidu valid letist välja ja maksad kohe ära ka. Mingit erilist maitseelamust nagunii kusagilt väga ei saa, enamasti maitseb söögikohtade toit nii nagu kokale üldse ei meeldiks teistele inimestele süüa teha. Toidu maitsest tunneb ära, kas kokk armastab oma tööd või mitte.

[Külaline]

Ei jätagi, toit on isegi kallis. Teenindus peab eriliselt meeldejääv olema selleks ja seda juhtub harva.

[Külaline]

Ettekandjateks on tavaliselt noored väljaõpetamata töötajad, kelle arusaam heast teenindusest on käia korduvalt tüütamas oma "kuidas maitseb" küsimusega, ei lasta rahus süüagi. Kui juba kolm korda on 20 minuti jooksul küsimas käidud, kuidas mulle toit maitseb, siis sellest võib järeldada, et ootus jootraha saamise suhtes on suur.

[Külaline]

Ettekandjateks on tavaliselt noored väljaõpetamata töötajad, kelle arusaam heast teenindusest on käia korduvalt tüütamas oma "kuidas maitseb" küsimusega, ei lasta rahus süüagi. Kui juba kolm korda on 20 minuti jooksul küsimas käidud, kuidas mulle toit maitseb, siis sellest võib järeldada, et ootus jootraha saamise suhtes on suur.

Jah. Kusjuures see jätab mulje, justkui oleksid nemad ise selle toidu valmistanud.

[Mauno]

Ei jäta ainult siis, kui teenindus on täielik karauul - aetakse tellimused sassi, ooteaeg meeletu, teenindaja kadunud jne. Üldiselt jätan alati, kui vähegi meeldiv kogemus on ka kohvi ja koogi puhul.

[Külaline]

Jootraha jätan valikuliselt vaid päris korralikes restoranides kui tunne on õige ja teenindus on hea olnud. Kohvikus ei jäta kunagi. Pean seda ikka eelkõige kiituseks, et keegi oma tööd hästi teeb, mitte millekski, mida peab tegema. Kõige tobedam kui tipi lahter esitatakse söögikoha kaasatellimuse eest - teenindus ju vaid raha võtmine ja koti kätte andmine.
Viimati käisime abikaasaga kiidetud restoranis oma pulma-aastapäeval ja jootraha ei jätnud, sest teenindus oli liiga ülepingutatud - selline ameerikalik ja tüütav.

[Külaline]

Enne jätsin alati, aga nüüd on endal raha nii vähe ja hinnad nii kallid, et kohvi ja koogi eest ei jäta. Viimane kord oli kohv ja kook 15 eurot kokku ja koogi kvaliteet ka täitsa alla käinud endisega võrreldes. Ei tekkinud tahtmist veel mitut eurot sinna peale visata. Kui kallisse restorani lähen õhtusööki sööma millegi tähistamiseks, siis küll jätan, tavaliselt siis on ka teenindus väga hea, aga suvalise käigu eest päevasel ajal kuskile kohvikusse enam ei jäta.

[Külaline]

Mäletan ka Perekoolist seda teemat, jäädigi lõputult vaidlema.

Mina jään endiselt selle juurde, et igal maal on omad kombed ja me ei ela Ameerikas, kus ettekandjate palgad ongi väikesed. Meil Eestis on ettekandjate palgad samasugused nagu teistegi elualade inimestel. Mis tähendab, et Eestis ei ole ametlikule arvele lisaks veel täiendav raha andmine sugugi mitte kohustuslik.

Jootraha ei pea jätma siis, kui tegemist on söökla-tüüpi asutusega, sellisega, kust tood oma toidu ise letist lauda. Enamik kohvikuid sellised ka on.

Jätan jootraha seal, kus on lauateenindus, ja teiseks peab see teenindus olema vähemalt normaalne, kui mitte meeldiv. Näide ühest kehvema poole teenindusest, kus me otsustasime jootraha mitte jätta:

Läksime perega tähistama pereliikme sünnipäeva. Olime kinkinud talle lilled ja siirdusime lilledega restorani. Panime lillekimbu lauale ja lootsime, et ettekandja, kes meid lauda juhatas, märkab seda ja toob vaasi. Lillekimp oli suur ja ilmselgelt pidanuks ettekandja seda tähele panema. Ent too ei toonud vaasi. Viskas menüüd ette ja kadus. Tellisime toidu, siis ootasime jälle, ettekandja näole ei andnud, mingil hetkel abikaasa tõusis ise lauast ja läks leti juurde vaasi küsima, siis toodi vaas lauda, tore, isegi vesi oli sisse pandud. Siis toodi kohvid, aga meie olime soovinud kõigepealt praadi, kohvi oleks tahtnud jätta viimaseks käiguks. Praadi ootasime kaua. Lõpuks hakati ükshaaval praade ette tooma. Prae toomise vahe oli umbes 20 minutit. Viimane pereliige sai prae umbes tund aega hiljem esimesest.

Etikett nõuab, et sööma hakataks ühel ajal. Seega olid teiste praed ammugi ära jahtunud, kui viimane oma toidu kätte sai. Kogu selle aja polnud ettekandjat eriti näha ja kui teda vaja oli, tuli tõusta lauast ise püsti ja ekstra leti juurde minna. Ei tekkinud tunnet, et oleme seal praktiliselt tühjas restos oodatud külalised. Alles siis, kui ettekandja tuli taldrikuid ära viima (ja arvet esitama), küsis ta magusalt: "Kas toit maitses." Olek oli korraga muutunud, ilmselgelt tahtis nüüd raha saada. Selle ühe lausekese eest me aga küll mingit lisaraha talle kinkima ei hakanud, tulime ära ja rohkem sinna pole läinud.

Õnneks on rohkem olnud siiski häid kogemusi, kui ettekandja on algusest lõpuni sõbralik ja meeldiv, toob ilma küsimata vaasi lauda, on kättesaadav ning jagab lahkelt teavet toitude kohta. Siis pole üldse kahju teda meeles pidada, motiveeriv tunnustus on igati omal kohal.

Võiksid nimetada selle söögikoha nime.

[Külaline]

Pole tulnudki selle peale, et kohvi ja koogi eest jätta. Jätan ainult restoranis, 10-15% arvest.

[Külaline]

Mäletan ka Perekoolist seda teemat, jäädigi lõputult vaidlema.

Mina jään endiselt selle juurde, et igal maal on omad kombed ja me ei ela Ameerikas, kus ettekandjate palgad ongi väikesed. Meil Eestis on ettekandjate palgad samasugused nagu teistegi elualade inimestel. Mis tähendab, et Eestis ei ole ametlikule arvele lisaks veel täiendav raha andmine sugugi mitte kohustuslik.

Jootraha ei pea jätma siis, kui tegemist on söökla-tüüpi asutusega, sellisega, kust tood oma toidu ise letist lauda. Enamik kohvikuid sellised ka on.

Jätan jootraha seal, kus on lauateenindus, ja teiseks peab see teenindus olema vähemalt normaalne, kui mitte meeldiv. Näide ühest kehvema poole teenindusest, kus me otsustasime jootraha mitte jätta:

Läksime perega tähistama pereliikme sünnipäeva. Olime kinkinud talle lilled ja siirdusime lilledega restorani. Panime lillekimbu lauale ja lootsime, et ettekandja, kes meid lauda juhatas, märkab seda ja toob vaasi. Lillekimp oli suur ja ilmselgelt pidanuks ettekandja seda tähele panema. Ent too ei toonud vaasi. Viskas menüüd ette ja kadus. Tellisime toidu, siis ootasime jälle, ettekandja näole ei andnud, mingil hetkel abikaasa tõusis ise lauast ja läks leti juurde vaasi küsima, siis toodi vaas lauda, tore, isegi vesi oli sisse pandud. Siis toodi kohvid, aga meie olime soovinud kõigepealt praadi, kohvi oleks tahtnud jätta viimaseks käiguks. Praadi ootasime kaua. Lõpuks hakati ükshaaval praade ette tooma. Prae toomise vahe oli umbes 20 minutit. Viimane pereliige sai prae umbes tund aega hiljem esimesest.

Etikett nõuab, et sööma hakataks ühel ajal. Seega olid teiste praed ammugi ära jahtunud, kui viimane oma toidu kätte sai. Kogu selle aja polnud ettekandjat eriti näha ja kui teda vaja oli, tuli tõusta lauast ise püsti ja ekstra leti juurde minna. Ei tekkinud tunnet, et oleme seal praktiliselt tühjas restos oodatud külalised. Alles siis, kui ettekandja tuli taldrikuid ära viima (ja arvet esitama), küsis ta magusalt: "Kas toit maitses." Olek oli korraga muutunud, ilmselgelt tahtis nüüd raha saada. Selle ühe lausekese eest me aga küll mingit lisaraha talle kinkima ei hakanud, tulime ära ja rohkem sinna pole läinud.

Õnneks on rohkem olnud siiski häid kogemusi, kui ettekandja on algusest lõpuni sõbralik ja meeldiv, toob ilma küsimata vaasi lauda, on kättesaadav ning jagab lahkelt teavet toitude kohta. Siis pole üldse kahju teda meeles pidada, motiveeriv tunnustus on igati omal kohal.

Ise käitusite algusest peale valesti.
1. Kui minnakse suurema seltskonnaga praadi sööma, antaksegi ette teada, oskab köök ette valmistuda
2. Kohv tellitaksegi hiljem, kui tahad seda pärast praadi saada. Selle tegemine läheb kiirelt. Ja mõni tahabki kohvi kohe saada, enne praadi.
3. Vaasi loomulikult küsitakse ise. Ei pea ettekandja olema mõtetelugeja

[Külaline]

Mina ei jäta. Mina saan Eesti keskmist palka. Paljude siinsete arvamuse järgi olen lausa rott. Minu jaoks on restorani hinnad niigi ülikõrged, aga mõnikord siiski tahaks käia restoranis.

Kuna mulle ei viska minu töö eest keegi jotsi (olen ka teenindaja), siis ei saa aru, miks üldse selline eeldus, et mingi konkreetse ala teenindaja peaks seda saama.

Tegelikult, miks ka mitte, aga jään lootma sellele, et seda teevad tõsiselt jõukad inimesed, keda Eestis siiski on päris palju.

[Külaline]

Peamine kriteerium on, kas mul on sularaha või mitte. Kui on ning söök ja teenindus oli hea või väga hea, siis jätan, summa sõltub emotsiooni suurusest. Kui mul sularaha ei ole, siis ise ma otsima ei hakka, kas on võimalust ka kaardi või mobiiliga tippi jätta - kui infot kuskil silma all selle kohta ei ole, siis ei jäta. Kui on laual vastav QR kood tipi jätmiseks või muud võimalused, siis ikka jätan.
Kui ma tippi ei jäta, siis ma ei ole rahul.

[Külaline]

Mäletan ka Perekoolist seda teemat, jäädigi lõputult vaidlema.

Mina jään endiselt selle juurde, et igal maal on omad kombed ja me ei ela Ameerikas, kus ettekandjate palgad ongi väikesed. Meil Eestis on ettekandjate palgad samasugused nagu teistegi elualade inimestel. Mis tähendab, et Eestis ei ole ametlikule arvele lisaks veel täiendav raha andmine sugugi mitte kohustuslik.

Jootraha ei pea jätma siis, kui tegemist on söökla-tüüpi asutusega, sellisega, kust tood oma toidu ise letist lauda. Enamik kohvikuid sellised ka on.

Jätan jootraha seal, kus on lauateenindus, ja teiseks peab see teenindus olema vähemalt normaalne, kui mitte meeldiv. Näide ühest kehvema poole teenindusest, kus me otsustasime jootraha mitte jätta:

Läksime perega tähistama pereliikme sünnipäeva. Olime kinkinud talle lilled ja siirdusime lilledega restorani. Panime lillekimbu lauale ja lootsime, et ettekandja, kes meid lauda juhatas, märkab seda ja toob vaasi. Lillekimp oli suur ja ilmselgelt pidanuks ettekandja seda tähele panema. Ent too ei toonud vaasi. Viskas menüüd ette ja kadus. Tellisime toidu, siis ootasime jälle, ettekandja näole ei andnud, mingil hetkel abikaasa tõusis ise lauast ja läks leti juurde vaasi küsima, siis toodi vaas lauda, tore, isegi vesi oli sisse pandud. Siis toodi kohvid, aga meie olime soovinud kõigepealt praadi, kohvi oleks tahtnud jätta viimaseks käiguks. Praadi ootasime kaua. Lõpuks hakati ükshaaval praade ette tooma. Prae toomise vahe oli umbes 20 minutit. Viimane pereliige sai prae umbes tund aega hiljem esimesest.

Etikett nõuab, et sööma hakataks ühel ajal. Seega olid teiste praed ammugi ära jahtunud, kui viimane oma toidu kätte sai. Kogu selle aja polnud ettekandjat eriti näha ja kui teda vaja oli, tuli tõusta lauast ise püsti ja ekstra leti juurde minna. Ei tekkinud tunnet, et oleme seal praktiliselt tühjas restos oodatud külalised. Alles siis, kui ettekandja tuli taldrikuid ära viima (ja arvet esitama), küsis ta magusalt: "Kas toit maitses." Olek oli korraga muutunud, ilmselgelt tahtis nüüd raha saada. Selle ühe lausekese eest me aga küll mingit lisaraha talle kinkima ei hakanud, tulime ära ja rohkem sinna pole läinud.

Õnneks on rohkem olnud siiski häid kogemusi, kui ettekandja on algusest lõpuni sõbralik ja meeldiv, toob ilma küsimata vaasi lauda, on kättesaadav ning jagab lahkelt teavet toitude kohta. Siis pole üldse kahju teda meeles pidada, motiveeriv tunnustus on igati omal kohal.

Ise käitusite algusest peale valesti.
1. Kui minnakse suurema seltskonnaga praadi sööma, antaksegi ette teada, oskab köök ette valmistuda
2. Kohv tellitaksegi hiljem, kui tahad seda pärast praadi saada. Selle tegemine läheb kiirelt. Ja mõni tahabki kohvi kohe saada, enne praadi.
3. Vaasi loomulikult küsitakse ise. Ei pea ettekandja olema mõtetelugeja

Muuga nõus, aga 4-6 inimesega küll mingeid praade ette ei tellita. See käib suure seltskonna kohta.