Mitte sekunditki pole kahetsenud! Väga äge on olnud! Nii palju toredaid hetki, lõputult mälestusi. Eks ole raske ka olnud, aga see kõik on seda väärt.
Ei kujuta ettegi, et oleks ainult endale elanud.
Ja kui palju rõõmu on lastelastest!
Kas kahetsete lapsevanemaks saamist?
No kui tited üksteise alla haigeks on jäänud ja teist nädalat järjest öösel kell 2 (ja 3 ja 4 ja 5) ärkavad, siis on ikka peast läbi käinud küll, et miks üks inimene endaga midagi sellist 4 korda järjest teeb?! Vabatahtlikult! Või kui teismeline oma kõige murrangulisematel perioodidel on etendanud spektaaklit, mismoodi ta on ainus, reaalselt ainus 15-aastane maailmas, kellelt nõutakse kell 23 kodus vm kindlas peatuspaigas olemist, regulaarset pesuskäimist ja aeg-ajalt sunnitakse arvuti tagant tavainimeste maailma tulema ehk et teda raudselt ei armastata ja kõigil teistel on parem elu kui tal. Siis mõtlen ka endamisi, et "no igatahes mitte minul...".
Aga üldiselt - ei. Isegi mitte natuke. Teise lapse sünni järgselt oli küll üks raskem periood, aga läks üle õnneks, ja nüüd viimase lapsega on kuidagi eriti selgelt teadvusesse jõudnud, milline õnn nad kambakesi ikka on. Jah, mitte selline kuldne särav ükssarviku pildiga ilmselge ja muretu õnn, vaid keeruline, sügav, pikatoimeline, päris.
Aga üldiselt - ei. Isegi mitte natuke. Teise lapse sünni järgselt oli küll üks raskem periood, aga läks üle õnneks, ja nüüd viimase lapsega on kuidagi eriti selgelt teadvusesse jõudnud, milline õnn nad kambakesi ikka on. Jah, mitte selline kuldne särav ükssarviku pildiga ilmselge ja muretu õnn, vaid keeruline, sügav, pikatoimeline, päris.
Pole kunagi kahetsenud. Hoopis õnne ja rõõmu olen neist tundnud.
Kes on foorumil
Kasutajad foorumit lugemas: Registreeritud kasutajaid pole ja 2 külalist