Kodutunne võõras riigis

[Külaline]

Ajendatuna teemast kus inimesed kirjutavad kuhu kolimist kaaluksid, kui peaks Eestist lahkuma tekkisid mõned küsimused aga ei tahtnud võõrast teemat risustada. Kas teil on reisides või ka kusagil pikemalt peatudes tekkinud kodutunne? Tunne, et see siin ongi just minu koht ja siin tahaksin päriselt elada? Selline tunne, millest enam lahti ei saa, ka siis kui oled oma päriskodus tagasi. Kui tõsiselt olete kaalunud päriselt ära kolimist? Need kes päriselt on kuhugi mujale kolinud või kusagil pikemalt elanud - kas ja millal teil on tekkinud see nn. kodutunne. Või on ikka nii, et elad mujal aga kodutunnet tunned ikka vaid siis, kui Tallinna Lennujaamast välja astud?

[Külaline]

Ajendatuna teemast kus inimesed kirjutavad kuhu kolimist kaaluksid, kui peaks Eestist lahkuma tekkisid mõned küsimused aga ei tahtnud võõrast teemat risustada. Kas teil on reisides või ka kusagil pikemalt peatudes tekkinud kodutunne? Tunne, et see siin ongi just minu koht ja siin tahaksin päriselt elada? Selline tunne, millest enam lahti ei saa, ka siis kui oled oma päriskodus tagasi. Kui tõsiselt olete kaalunud päriselt ära kolimist? Need kes päriselt on kuhugi mujale kolinud või kusagil pikemalt elanud - kas ja millal teil on tekkinud see nn. kodutunne. Või on ikka nii, et elad mujal aga kodutunnet tunned ikka vaid siis, kui Tallinna Lennujaamast välja astud?

Minul tekkis üsna kohe. Esialgu tulin mugavuspagulasena tööle Soome aga üsna pea tegin ka alaliseks elanikus end. Nüüdseks elan siin juba 12 aastat ja Eestisse tagasi ei igatse. Pigem on tüütu kohustus paar korda sinna reisida. Viimastel aastatel järjest harvem seda ka juhtud. Alguses käisin ikka nii 3-5x aastas ja ka siis oli see pigem ebameeldiv kohustus sugulasi külastada.
Eelmine aasta käisin vaid 2 korda ja seda ka muust vajadusest(dokumenti tegemas-oli vaja kiirpassi ja matustel). See aasta ei ole käinud kordagi.

[Külaline]

Elasin pikalt Eestist väga kaugel. Elu oli sea nii lihtne ja ilus, et ma väga mingi muu tunde üle ei juurelnud.
Aga iga kord kui Eestisse tulin (suviti), siis tundsin, et kuigi ma siin elada ei taha, siis midagi pole teha, kodu on siiski Eestis.
Aga Eestis elamine on tugevatele. Mina ei ole ainult siin elades õnnelik

[Külaline]

Ajendatuna teemast kus inimesed kirjutavad kuhu kolimist kaaluksid, kui peaks Eestist lahkuma tekkisid mõned küsimused aga ei tahtnud võõrast teemat risustada. Kas teil on reisides või ka kusagil pikemalt peatudes tekkinud kodutunne? Tunne, et see siin ongi just minu koht ja siin tahaksin päriselt elada? Selline tunne, millest enam lahti ei saa, ka siis kui oled oma päriskodus tagasi. Kui tõsiselt olete kaalunud päriselt ära kolimist? Need kes päriselt on kuhugi mujale kolinud või kusagil pikemalt elanud - kas ja millal teil on tekkinud see nn. kodutunne. Või on ikka nii, et elad mujal aga kodutunnet tunned ikka vaid siis, kui Tallinna Lennujaamast välja astud?

Minul tekkis üsna kohe. Esialgu tulin mugavuspagulasena tööle Soome aga üsna pea tegin ka alaliseks elanikus end. Nüüdseks elan siin juba 12 aastat ja Eestisse tagasi ei igatse. Pigem on tüütu kohustus paar korda sinna reisida. Viimastel aastatel järjest harvem seda ka juhtud. Alguses käisin ikka nii 3-5x aastas ja ka siis oli see pigem ebameeldiv kohustus sugulasi külastada.
Eelmine aasta käisin vaid 2 korda ja seda ka muust vajadusest(dokumenti tegemas-oli vaja kiirpassi ja matustel). See aasta ei ole käinud kordagi.

Aga istud eesti foorumis.

[Külaline]

Aga istud eesti foorumis.

See ei ole absoluutselt omavahel mingis seoses. End oma isamaa elu-oluga kursis hoida võib ka siis kui kodutunnet seal ei teki.

[Külaline]

Ajendatuna teemast kus inimesed kirjutavad kuhu kolimist kaaluksid, kui peaks Eestist lahkuma tekkisid mõned küsimused aga ei tahtnud võõrast teemat risustada. Kas teil on reisides või ka kusagil pikemalt peatudes tekkinud kodutunne? Tunne, et see siin ongi just minu koht ja siin tahaksin päriselt elada? Selline tunne, millest enam lahti ei saa, ka siis kui oled oma päriskodus tagasi. Kui tõsiselt olete kaalunud päriselt ära kolimist? Need kes päriselt on kuhugi mujale kolinud või kusagil pikemalt elanud - kas ja millal teil on tekkinud see nn. kodutunne. Või on ikka nii, et elad mujal aga kodutunnet tunned ikka vaid siis, kui Tallinna Lennujaamast välja astud?

Minul tekkis üsna kohe. Esialgu tulin mugavuspagulasena tööle Soome aga üsna pea tegin ka alaliseks elanikus end. Nüüdseks elan siin juba 12 aastat ja Eestisse tagasi ei igatse. Pigem on tüütu kohustus paar korda sinna reisida. Viimastel aastatel järjest harvem seda ka juhtud. Alguses käisin ikka nii 3-5x aastas ja ka siis oli see pigem ebameeldiv kohustus sugulasi külastada.
Eelmine aasta käisin vaid 2 korda ja seda ka muust vajadusest(dokumenti tegemas-oli vaja kiirpassi ja matustel). See aasta ei ole käinud kordagi.

Aga istud eesti foorumis.

Aga miks ma ei tohi? Vahelduseks on hea oma emakeelt ka lugeda, rääkida, kirjutada. Muidu ununeb ära.
Mul ongi juba see tekkinud, et ma ei oska enam asju eesti keelde ümber tõlkida või läheb väga kaua, et see õige sõna leiduks. Sest mõte jookseb igapäevaselt soome keeles.

See foorum aitabki just kirjutamist säilitada. Jah, valdan ka elukoha keelt aga ikkagi mitte sellisel tasemel kui oma emakeel on.
Mul lapsed ka siin sündinud aga hoolitsen selle eest, et oskaksid ka eesti keelt. Vb nemad kunagi tahavad Eestisse kolida. Mina hetkel veel ei taha. Vb kunagi tulevikus tahan. Enda arust olen veel hetkel noor keskealine(35) ja aega on ümber mõelda.
Eks ilmselt mõjutab ka see, et Eestis mul ei ole enam väga kedagi. Vanemad mõlemad surnud. Tädi on ja mõned nõbud vaid.

[Külaline]

Minul tekkis kodutunne samuti kohe. Elan ühes Skandinaavia riigis ja mulle siin väga meeldib. Eestis käin meeleldi, aga sinna tagasi kolida ei plaani. Eesti jääb alati mu kodumaaks ja on mulle väga kallis. Laulu- tantsupidu telekast vaadates poetan pisara, üldse tarbin eesti kultuuri küllaltki palju. Kui võimalik, siis seal olles külastan mõnd kultuuriüritust, sest side kodumaaga on mulle väga oluline.

Oma elukohariigis tunnen end mugavalt. Meeldib siinne vaba suhtumine. Naabrid on üksteise vastu viisakad, inimesed on üksteise vastu sõbralikud.

[Külaline]

Olen elanud pikalt mujal - lühemalt ühes Skandinaavia riigis ja 10 aastat üle ookeanide. Mul on nendes teistes riikides kõik olemas olnud, kuid siiski on kogu aeg olnud selline kerge kodutuse tunne: sa nagu ei ole päris kodus oma uues elukohas ning samas ka koju minnes ei ole sa enam oma. Tagasi Eestis ja samas piirkonnas, kus üles kasvasin, on selline kindel ja hea kodutunne ja kuuluvustunne.

[Külaline]

mul on kaks korda selline tunne tekkinud. üks kord rootsis, kui kesklinnast sadamasse tagasi jalutades ära eksisin ja mingisse vanemate eramutega rajooni sattusin, kus oli tänavate ääred õitsvaid sireleid täis. teinekord oli see soomes, Suomenlinnas, kus ümberringi olid õitsvad kibuvitsad.
Ise elasin sel perioodil tallinna magalarajoonis paneelmaja korteris (kuigi üles kasvanud olin eramupiirkonnas).
See välismaal kodutunde tekkimine EI pannud mind mõttele Eestist ära kolida, vaid hoopis peale abiellumist ostsime endale vanema eramaja samasugusele sirelite ja kibuvitsadega ääristatud tänavale, pärast seda pole välismaal nn kodutunnet tekkinud.

[Lendorav]

Minu koht sellise "kõikevõitva" kodutunde mõttes on Lõuna-Aafrika või London. Kolimisele mõtlen ka tõsiselt.

[Külaline]

Olen viimased 20 aastat elanud Eestist eemal. Kesk ja Põhja- Euroopas. Nüüdseks olen aru saanud, et "võõral" maal tunnen mina isiklikult end alati outsiderina. Ja kui tulen Eestisse, siis tunnen, et seal ka pole minu koht. Ehk on inimesi, kes tunnevad end ainult kodus koduselt, teisi, kes tunnevad end igal pool koduselt, ja inimesi, kes ei tunne ennast kuskil koduselt.

[Külaline]

Olen viimased 20 aastat elanud Eestist eemal. Kesk ja Põhja- Euroopas. Nüüdseks olen aru saanud, et "võõral" maal tunnen mina isiklikult end alati outsiderina. Ja kui tulen Eestisse, siis tunnen, et seal ka pole minu koht. Ehk on inimesi, kes tunnevad end ainult kodus koduselt, teisi, kes tunnevad end igal pool koduselt, ja inimesi, kes ei tunne ennast kuskil koduselt.

Kas sa ei arva, et ehk pole sa lihtsalt seda päris oma kohta üldse leidnudki?

[Külaline]

Kodutunne on mul tekkinud kahes kohas-Hispaania lõunarannikul ja Dubais. Kolida ei kavatse-mul on siin Eestis väga hea elu. Seetõttu lähen lihtsalt 31. korda Hispaaniasse ning tulen rõõmsalt tagasi.

[Külaline]

Ma vajan kodutundeks, et ma oskan mind ümbritsevat keskkonda detailideni lahti nö lugeda. Eestis ma tean, see on maja on nõukaaegne, see on eestiaegne maja, see 90ndad jne. Looduses ma tean mis taimed-puud need on, mida tohib süüa ja mida ei tohi. Inimestega suheldes ei pea nuputama mida nad tegelikult mõtlevad ja arvavad ja mis võib neile solvav olla. No ja muidugi kohalik keel. Kui seda ei oska, siis oled võõramaalane. Lihtsalt kusagil aja veetmine ja puhkamine on muidugi midagi muud kui päris elama, kus sa käid tööl ja ajad asju.

Sõbralikkusest rääkides, siis sõida Tallinnast välja eestlaste asualale ja sa satudki täiesti teise keskkonda. kus inimesed on sõbralikud, abivalmid. Ma olen praktiliselt alati veidi kultuurišokis, kui teise Eesti otsa külla reisin.

[Juustup]

Seda ei tekigi enne,kui see riik pole Sulle rohkem kallis kui Eesti. Võimalik, et jäädki segaste emotsioonidega nö kahte riiki "koduks" pidama. Samas see pole ju ka halb.

/Juustup

[Liane]

Mina olen see, kellel igalpool alati igav hakkab peale mingit aega. Sama on tööga, ei talu rutiini. Mõnikord näen ma unes õudusunenägu, et olen tagasi Eestis ja ei saa sealt enam minema. Eestil pole viga midagi, aga see väiksus on mulle ahistav. Ma ei otsi kodu, ma otsin uusi elamusi.

[Külaline]

Mina olen see, kellel igalpool alati igav hakkab peale mingit aega. Sama on tööga, ei talu rutiini. Mõnikord näen ma unes õudusunenägu, et olen tagasi Eestis ja ei saa sealt enam minema. Eestil pole viga midagi, aga see väiksus on mulle ahistav. Ma ei otsi kodu, ma otsin uusi elamusi.

Selline nomaadi eluviis, et kodu on seal, kuhu teel olles kepi maha lööd ja mütsi otsa riputad, on hoopis omaette nähtus ja sobib vähestele. Oled väga õnnelik inimene, kui sul on võimalik seda ka viljeleda. Sinu tüüpi inimene, kes on sunnitud pidevalt kusagil eesti väikelinnas elamas, oleks ikka üks hirmus õnnetu hing.

Ise hindan rutiini, stabiilsust ja etteaimatavust. Samas sellist kodutunnet nagu mujal olen tundnud mul Eestis ei ole, kuigi siin sündinud ja kasvanud. Siinsel elul ei ole midagi viga, saan hakkama ja olen rahul aga on ka sisemine veendumus, et see pole päriselt minu koht. Kui koliksin siis ikka permanentselt, pendelränne pole minu jaoks. Kinnisvaraturul hoian silma peal.

[Külaline]

Olen viimased 20 aastat elanud Eestist eemal. Kesk ja Põhja- Euroopas. Nüüdseks olen aru saanud, et "võõral" maal tunnen mina isiklikult end alati outsiderina. Ja kui tulen Eestisse, siis tunnen, et seal ka pole minu koht. Ehk on inimesi, kes tunnevad end ainult kodus koduselt, teisi, kes tunnevad end igal pool koduselt, ja inimesi, kes ei tunne ennast kuskil koduselt.

Kas sa ei arva, et ehk pole sa lihtsalt seda päris oma kohta üldse leidnudki?

Ma pigem arvan, et asi sügavamal. Kui iseendaga raske elada, siis pole vahet, kus elada.

[Liane]

Mina olen see, kellel igalpool alati igav hakkab peale mingit aega. Sama on tööga, ei talu rutiini. Mõnikord näen ma unes õudusunenägu, et olen tagasi Eestis ja ei saa sealt enam minema. Eestil pole viga midagi, aga see väiksus on mulle ahistav. Ma ei otsi kodu, ma otsin uusi elamusi.

Selline nomaadi eluviis, et kodu on seal, kuhu teel olles kepi maha lööd ja mütsi otsa riputad, on hoopis omaette nähtus ja sobib vähestele. Oled väga õnnelik inimene, kui sul on võimalik seda ka viljeleda. Sinu tüüpi inimene, kes on sunnitud pidevalt kusagil eesti väikelinnas elamas, oleks ikka üks hirmus õnnetu hing.

Ise hindan rutiini, stabiilsust ja etteaimatavust. Samas sellist kodutunnet nagu mujal olen tundnud mul Eestis ei ole, kuigi siin sündinud ja kasvanud. Siinsel elul ei ole midagi viga, saan hakkama ja olen rahul aga on ka sisemine veendumus, et see pole päriselt minu koht. Kui koliksin siis ikka permanentselt, pendelränne pole minu jaoks. Kinnisvaraturul hoian silma peal.

Siis soovitan Šotimaad, kui elamisluba õnnestub saada. Võetakse kergelt omaks ja kutsutakse külla, inimesed on lahked ja viisakad. Ise elasin 7 aastat ja sinna oleks nõus tagasi minema.

[Külaline]

Siis soovitan Šotimaad, kui elamisluba õnnestub saada. Võetakse kergelt omaks ja kutsutakse külla, inimesed on lahked ja viisakad. Ise elasin 7 aastat ja sinna oleks nõus tagasi minema.

Olen käinud, meeldis ja hea meelega külastan aga kui UKsse päriseks kolida, siis minu koht oleks pigem Loode-London