Ajaränne või pigem mitte?

[Külaline]

Ühes foorumis oli teema: kui saaksid, kas läheksid ajas 10 aastat tagasi? Jäin mõtlema, ühest küljest iga kell, aga 10 oleks ehk vähe, läheks siis juba 20 , palju parem, saaks rohkem vigu parandada. Kui siis vigade parandust kaaluma hakkasin, avastasin,et neid ongi palju rohkem, kui ma olin arvanud. Ehk siis neid asju, mida muudaksin, oleks ikka üksjagu. Kas me tõesti teeme nii palju vigu? Ja mis kõige hullem, paistab, et kõigepealt tuleb üks nn emaviga, mis toob kaasa paljud ebasoovitavad tagajärjed.
Hea küll, lähtume eeldusest, et mäletad seda vahepealset perioodi, saad oma elu totaalselt muuta. Aga kui ei mäleta? Kas siis ka võtaksid selle ette, lootuses, et äkki kuidagi ikka oskad ise seekord midagigi teisiti teha. Või pigem ei viitsiks seda uuesti läbi elada?

Seega, kui palju sooviksid oma elus muuta, kui saaksid 20 aastat tagasi minna? Või piisaks 10 aastast? Või üldse mitte?

[Külaline]

Üldse mitte, tänu oma vigadele olen targem. Kui just kedagi mõrvanud oleks või pere lõhkunud või muud sama kaliibriga oleks teinud, siis läheks parandama.

[Külaline]

10 on natuke vähe. Vaja oleks 15. Oma elus ei muudaks midagi, aga elaksin teadlikumana, et inimesed, keda kuskil peol, olengul, sünnipäeval kohtad, võivad olla depressioonis. On kogemus, et täna räägib sinuga juttu ja paari nädala pärast teda pole ja mul oli lahendus ja abi olemas ning saanuks nõustada ja vb seda inimest seetõttu tõmbaski mu poole, aga ma ei lugenud nö tuba ning ei saanud sel hetkel aru.

[Külaline]

Osasid fataalse lõpuga lugusid oleks kindlasti kiusatus muuta. Mingid pealtnäha mōttetud surmad jms. Aga terve elu on mōnes mōttes selline - midagi täiesti puhtalt lehelt alata polegi vōimalik. Kõik mis tehtud ja öeldud, on igavesti osake meist ja mõjutab meid elu lõpuni. Kellele hea, kellele halb uudis

[Külaline]

Mulle 20st piisaks, läheksin õppima uut eriala, mida siis ei julgenud ja milleks nüüd on hilja. See oleks palju muutnud mu elus.
Tingimusel siis, et mäletaks. Aga ikkagi vist võtaksin selle riski, äkki oleksin jumalikust armust vahepeal targemaks saanud.

[Külaline]

Mulle 20st piisaks, läheksin õppima uut eriala, mida siis ei julgenud ja milleks nüüd on hilja. See oleks palju muutnud mu elus.
Tingimusel siis, et mäletaks. Aga ikkagi vist võtaksin selle riski, äkki oleksin jumalikust armust vahepeal targemaks saanud.

Täpselt sama siin. Selle vahega, et mina läksin õppima, aga jätsin pooleli 1. kursusel, sest muu elu tundus palju huvitavam. Nüüd olen nagu olen. Ja kahetsen kogu aeg, et võimaluse käest lasin.

[Külaline]

On üks film "Ettevaatust, uksed sulguvad," praegugi Jupiteris, seal on kasutatud seda varianti, et mis juhtub ühel juhul, kui tuleb varem koju ja mis teisel juhul. Paneb mõtlema, kui vähe on tegelikult vaja, et kõrvalteele või misiganes teisele teele sattuda, nii heas kui halvas. Häda ongi selles, et targaks saame tagantjärele ja keegi ei kuula, kui vanem ja targem ütleb oma elukogemusele toetudes, et see või teine valik pole hea. Mingis vanuses keskendud valikutele pigem emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Ei teagi, on see siis halb või hea.

[Külaline]

On üks film "Ettevaatust, uksed sulguvad," praegugi Jupiteris, seal on kasutatud seda varianti, et mis juhtub ühel juhul, kui tuleb varem koju ja mis teisel juhul. Paneb mõtlema, kui vähe on tegelikult vaja, et kõrvalteele või misiganes teisele teele sattuda, nii heas kui halvas. Häda ongi selles, et targaks saame tagantjärele ja keegi ei kuula, kui vanem ja targem ütleb oma elukogemusele toetudes, et see või teine valik pole hea. Mingis vanuses keskendud valikutele pigem emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Ei teagi, on see siis halb või hea.

Ma olen vahel mõtisklenud selle üle, et huvitav, milline oleks mu elu täna, kui oleksin noorena õppinud teise eriala? Kui poleks ühel päeval läinud koeraga jalutama ja kohanud oma tulevast meest ja laste isa? Kui oleksin kolinud sõbra kutse peale välismaale? Kes ma siis täna oleksin ja kus elaksin? Vahel mõtlen, et oleks lahe, kui saaks arvutis luua sellise simulatsiooni, kus elu erinevad stsenaariumid läbi mängida. Aga võib-olla ka hea. et seda ei ole, pärast nutaks kogu ülejäänud elu käest lastud võimaluste pärast.

[Külaline]

On üks film "Ettevaatust, uksed sulguvad," praegugi Jupiteris, seal on kasutatud seda varianti, et mis juhtub ühel juhul, kui tuleb varem koju ja mis teisel juhul. Paneb mõtlema, kui vähe on tegelikult vaja, et kõrvalteele või misiganes teisele teele sattuda, nii heas kui halvas. Häda ongi selles, et targaks saame tagantjärele ja keegi ei kuula, kui vanem ja targem ütleb oma elukogemusele toetudes, et see või teine valik pole hea. Mingis vanuses keskendud valikutele pigem emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Ei teagi, on see siis halb või hea.

Ma olen vahel mõtisklenud selle üle, et huvitav, milline oleks mu elu täna, kui oleksin noorena õppinud teise eriala? Kui poleks ühel päeval läinud koeraga jalutama ja kohanud oma tulevast meest ja laste isa? Kui oleksin kolinud sõbra kutse peale välismaale? Kes ma siis täna oleksin ja kus elaksin? Vahel mõtlen, et oleks lahe, kui saaks arvutis luua sellise simulatsiooni, kus elu erinevad stsenaariumid läbi mängida. Aga võib-olla ka hea. et seda ei ole, pärast nutaks kogu ülejäänud elu käest lastud võimaluste pärast.

Jah, ma olen seda samuti mõelnud. Mullegi meeldiks näha, kuhu oleks viinud see teine variant, äkki vaataks ja mõtleks, et olekski lõpuks kehvem olnud. Ja kuidas oleks materiaalse poolega, oled näiteks praeguses elus suutnud selle kindlustada, aga teises ametis võib-olla poleks see nii läinud. Kumba siis ikkagi sooviks,või võiks eeldada, et teatud iseloomuomadustega jõuad ikka samasse punkti välja?

[Külaline]

Ma vaatan YouTubest venekeelseid dokumentaalfilme, sest sellest saan ma paremini aru ja ka tegelased on nõukaajast tuttavad. Ja seal oli film sellest naisest, kes oli В гостях у сказки (Muinasjutul külas) saate saatejuht. Võib olla mäletate, selline hästi soe ja sõbralik tädi? Aga oma poega see tädi ei kasvatanud üldse, tema vanemad teises linnas kasvatasid, aastas paar korda käis külas seal. Tema oli hõivatud teles, raadios ja üle suure Venemaa üritustel esinemistega. Ja laps elas seda terve elu üle, et ema on kõigi teiste laste jaoks olemas ja tegelemas, aga tema jaoks mitte kunagi. Täiskasvanuna suhtus emasse väga halvasti, lõpuks peksis koomasse ja isegi matustele ei tulnud. Ja vanana see ema elas muidugi väga üle, et poeg selline on ja kahetses, et kõik läks nagu läks. Huvitav, mis ta teisiti teeks, kui saaks uue võimaluse? Kas ta oleks olnud õnnelikum, kui oleks loobunud oma karjäärist ja võimalustest ning valinud poja kasvatamise? Või oleks siis oma allasurutud pettumust ikkagi lapse peal välja elanud ja lõpp oleks üsna sarnane? Või poleks pidanudki sünnitama üldse? Või olnuks võimalik leida mingi vahepealne variant, et kõik enam-vähem rahul? Kahjuks sageli alles eluõhtul saadakse aru, mis on tehtud valesti ja pahasti. Siis kui parandamine pole enam võimalik.

[Külaline]

Ma sooviks 100 aastat ajas tagasi minna. Kindlasti polnud siis parem, aga ma lihtsalt fännan seda ajastut. Toonaseid riideid, muusikat, kultuuri. Tohutult meeldib 30-ndate stiil, riietus, soengud, kõik muu. Hea meelega elaks nädalakese või paar 1930-ndate Tallinnas.
Tean-tean, et see on täpselt enne sõda ja viletsust, aga ma ei räägi praegu sellest.

[Külaline]

Ma vaatan YouTubest venekeelseid dokumentaalfilme, sest sellest saan ma paremini aru ja ka tegelased on nõukaajast tuttavad. Ja seal oli film sellest naisest, kes oli В гостях у сказки (Muinasjutul külas) saate saatejuht. Võib olla mäletate, selline hästi soe ja sõbralik tädi? Aga oma poega see tädi ei kasvatanud üldse, tema vanemad teises linnas kasvatasid, aastas paar korda käis külas seal. Tema oli hõivatud teles, raadios ja üle suure Venemaa üritustel esinemistega. Ja laps elas seda terve elu üle, et ema on kõigi teiste laste jaoks olemas ja tegelemas, aga tema jaoks mitte kunagi. Täiskasvanuna suhtus emasse väga halvasti, lõpuks peksis koomasse ja isegi matustele ei tulnud. Ja vanana see ema elas muidugi väga üle, et poeg selline on ja kahetses, et kõik läks nagu läks. Huvitav, mis ta teisiti teeks, kui saaks uue võimaluse? Kas ta oleks olnud õnnelikum, kui oleks loobunud oma karjäärist ja võimalustest ning valinud poja kasvatamise? Või oleks siis oma allasurutud pettumust ikkagi lapse peal välja elanud ja lõpp oleks üsna sarnane? Või poleks pidanudki sünnitama üldse? Või olnuks võimalik leida mingi vahepealne variant, et kõik enam-vähem rahul? Kahjuks sageli alles eluõhtul saadakse aru, mis on tehtud valesti ja pahasti. Siis kui parandamine pole enam võimalik.

Selliseid staare on palju, kes oma lapsi ei kasvatanud. Enamasti ongi nende lapsed hukka läinud eludega, kibestunud mingi kõigi poolt ülistatud mõttetu emaarmastuse tõttu, millest muudkui räägitakse ja kirjutatakse, ja millest nemad pole osa saanud, sest ema on nii kuulus ja nii hõivatud. Ainult ekraanilt on need lapsed oma ema näinud, ja seda kuidas kõik plaksutavad nende emadele ja austavad, ja lilli toovad ja võõrad lapsed nende emmet kallistavad. Jee, äge.
Pakun, et kui tahad kuulus olla, siis pigem ära lapsi tee. Nad ei ole õnnelikud, et sa kuulus oled ja kodus pole.