Võimetus tunnistada vigu

[Külaline]

...sai Kaljulaidile saatuslikuks. Aga mitte otseselt sellest ma ei taha kirjutada, vaid enesekindlusest ja teiste arvamusest ja enda juurde jäämisest.
Kuidas teavad teised paremini et ma teen vigu või pean oma vigu tunnistama, kui ma oma arust olen teinud kõik õigesti.
Keda kuulata? Ennast usaldada või teha teiste arvamuste järgi?

[Külaline]

Mina küll vahel kahtlen oma otsustes. Samas kui ma lausa faktiliselt tean ja see tõestatid on, siis olen enesekindel. Aga vahel ülemõtlemine võtab võimust ja paneb kahtlema. Eriti, kui keegi veel kommenteerib/halvustab minu valikuid.
Samas igaüks saab ja peabki tegema nii, nagu ENDALE õige tundub.

[Külaline]

Ja oma vigu ma oskan endale tunnistada küll. Vb kohe häälega teistele ei teata seda, aga kui ma eksinud olen siis ma tean seda. Ja kui kedagi teist sellega mõjutanud, siis oskan nüüdseks ka vabandada oma eksimuse ja vea pärast.

[Külaline]

...sai Kaljulaidile saatuslikuks. Aga mitte otseselt sellest ma ei taha kirjutada, vaid enesekindlusest ja teiste arvamusest ja enda juurde jäämisest.
Kuidas teavad teised paremini et ma teen vigu või pean oma vigu tunnistama, kui ma oma arust olen teinud kõik õigesti.
Keda kuulata? Ennast usaldada või teha teiste arvamuste järgi?

Mõlemad on tähtsad, nii enesekindlus kui ka kompromisside tegemise võime.

Aga tõsi ta on, et minna täieliku enese veendumuste salgamise teed selleks, et lihtsalt jääda kuhugi kohale, pole ka mõtet. Ma arvan, endale tuleb leida leida koht, kuhu sa sobid ja inimesed, kellega sobid. Vägisi punnida juhtida inimesi, kellega üksteisemõistmist pole ja arusaamad on vastandlikud, on õudne energiakulu. Ka kõige energilisem inimene lõputult nii ei jaksa.

[Külaline]

Mina küll vahel kahtlen oma otsustes. Samas kui ma lausa faktiliselt tean ja see tõestatid on, siis olen enesekindel. Aga vahel ülemõtlemine võtab võimust ja paneb kahtlema. Eriti, kui keegi veel kommenteerib/halvustab minu valikuid.
Samas igaüks saab ja peabki tegema nii, nagu ENDALE õige tundub.

Jah, see viimane on viimasel ajal leviv trend. MINA olen kõige tähtsam . Minu meelest saab see kehtida vaid asjade puhul, mis tõepoolest inimest ennast puudutavad, kindlasti aga mitte töökollektiivis. Meie kontoris on üks selline, kes on pidevalt "pole selles meeleolus", "see ülesanne mulle ei sobi", "ma praegu laseksin endal puhata", samas kui tegemist on vaimselt pingelise tööga ja otsesuhtlusel klientidega. Selle tagajärjel on õhkkond tööl väljakannatamatu, närviline ja täis ebaõiglust. Kui seada esile iseend, siis peaks olema õige sellelt mittesobivalt töölt lahkuda, mille luua endale privileege teiste arvelt.
Mulle meeldib ka otsustada oma kodu, oma riiete, oma suhtlusringkonna, hobide, auto jne. üle, aga mulle on äärmiselt oluline, et minu kolleeegid tunneksid end minuga koos töötades hästi ja õiglaselt koheldud. Et minu pere ei peaks tippima ümber printsessi herneteral. Et asju ajades tunneks ka mind teenindav inimene end meeldivalt. Mina ei saa olla tähtis teiste arvelt.

[Külaline]

Ja oma vigu ma oskan endale tunnistada küll. Vb kohe häälega teistele ei teata seda, aga kui ma eksinud olen siis ma tean seda. Ja kui kedagi teist sellega mõjutanud, siis oskan nüüdseks ka vabandada oma eksimuse ja vea pärast.

Millal see viimane viga näiteks oli, mida sa tunnistasid ja mille pärast vabandasid?

[Külaline]

Mina küll vahel kahtlen oma otsustes. Samas kui ma lausa faktiliselt tean ja see tõestatid on, siis olen enesekindel. Aga vahel ülemõtlemine võtab võimust ja paneb kahtlema. Eriti, kui keegi veel kommenteerib/halvustab minu valikuid.
Samas igaüks saab ja peabki tegema nii, nagu ENDALE õige tundub.

Jah, see viimane on viimasel ajal leviv trend. MINA olen kõige tähtsam . Minu meelest saab see kehtida vaid asjade puhul, mis tõepoolest inimest ennast puudutavad, kindlasti aga mitte töökollektiivis. Meie kontoris on üks selline, kes on pidevalt "pole selles meeleolus", "see ülesanne mulle ei sobi", "ma praegu laseksin endal puhata", samas kui tegemist on vaimselt pingelise tööga ja otsesuhtlusel klientidega. Selle tagajärjel on õhkkond tööl väljakannatamatu, närviline ja täis ebaõiglust. Kui seada esile iseend, siis peaks olema õige sellelt mittesobivalt töölt lahkuda, mille luua endale privileege teiste arvelt.
Mulle meeldib ka otsustada oma kodu, oma riiete, oma suhtlusringkonna, hobide, auto jne. üle, aga mulle on äärmiselt oluline, et minu kolleeegid tunneksid end minuga koos töötades hästi ja õiglaselt koheldud. Et minu pere ei peaks tippima ümber printsessi herneteral. Et asju ajades tunneks ka mind teenindav inimene end meeldivalt. Mina ei saa olla tähtis teiste arvelt.

Ma mõtlesin ikka pigem ka jah enda või perega seoses vähe tõsisemaid otsuseid ja valikuid. A'la kuidas oma raha kulutada vms.
Töökollektiivis jah niimoodi käituda on nõme.

[Külaline]

Ja oma vigu ma oskan endale tunnistada küll. Vb kohe häälega teistele ei teata seda, aga kui ma eksinud olen siis ma tean seda. Ja kui kedagi teist sellega mõjutanud, siis oskan nüüdseks ka vabandada oma eksimuse ja vea pärast.

Millal see viimane viga näiteks oli, mida sa tunnistasid ja mille pärast vabandasid?

Pani täitsa mõtlema. Viimati vabandasin oma lapse ees. Mingi kuu aega tagasi vist. Aga no see polnud vist otseselt viga.
Ma olin kogemata telefoni hääletu peale jätnud ja tähtsalt hetkel ei saanud ta mind kätte.
Ja enne seda ka vabandasin ühe hommiku pärast, kui ta üles ei saanud tõustud ja ta peale häält tõstsin.

[Külaline]

Tänane Kroonika reklaamib jälle kuulsust, kes " ma ei tee enam midagi selle pärast, et teistel oleks hea ja mugav". Täiesti arusaamatu ja kohutav maailmavaade minu jaoks. Ja ma ei ole mingi alalheitlik tossike, keda kõik ära kasutavad. Maailm toimib koostööl, suhtlusel, kompromissidel. Sellel, et kõik tunneksid end siin hästi. Ja et üksteisega arvestatakse.

[Külaline]

...sai Kaljulaidile saatuslikuks. Aga mitte otseselt sellest ma ei taha kirjutada, vaid enesekindlusest ja teiste arvamusest ja enda juurde jäämisest.
Kuidas teavad teised paremini et ma teen vigu või pean oma vigu tunnistama, kui ma oma arust olen teinud kõik õigesti.
Keda kuulata? Ennast usaldada või teha teiste arvamuste järgi?

Kui Eestis oleks presidendi otsevalimine, siis Kaljulaid oleks ehk 100 häält saanud. Eestis saavad presidendiks need keda rahvas kunagi ei valiks va Lennart ja Rüütel. Edasi on kõik pukki pistetud tegelased. Kaljulaidile ei saanud midagi saatuslikuks, tal ei olnudki mingeid sobivaid kriteeriumeid olla president.