Matemaatika

[Külaline]

Meie klassis oli üks poiss, igavene ludri, õppida üldse ei viitsinud, aga matemaatikas oli ülitugev. Kõikideks muudeks eksamiteks võttis end siiski kokku ja sai alati head tulemused
Ilmselt oli tema aju kuidagi sünnist saati juba arenenud selles matemaatika suunas.
Vaatas ülesandele peale, mõtles paar minutit ja teatas õige vastuse kogu klassile.
Õpetaja nõudis lahenduskäigu kirja panemist, ta ei osanud. Ütles, et ta lihtsalt teab.
No siis õppiski koolis oma lahenduskäiku kirjutama, sest muidu sai kontrolltöö kahe. Ilmselt oli geenius sel alal.
Läks ülikooli matemaatikat õppima, aga tuli pärast 3ndat kursust ära - polevat midagi uut teada saanud, igav. Rohkem ei viitsinud.
Praegu töötab mingis USA suurfirmas analüütikuna.

[Külaline]

Õpetaja nõudis lahenduskäigu kirja panemist

Ausalt, õpsid minge peesse.

[Külaline]

Õpetaja nõudis lahenduskäigu kirja panemist

Ausalt, õpsid minge peesse.

Ega taibukal lapsel ei võta tükki küljest ära ega vähenda kuidagi tema annet see, kui ta õpib ka lahenduskäiku kirja panema. Normaalne, et õpetaja seda nõudis ja antud juhul laps õppiski ka lahenduskäiku kirja panema - sai ühe oskuse juurde. Miks oskus oma lahenduskäiku arusaadavalt kirja panna siis kuidagi laiduväärne ja mitte äraõppimist väärt on?

Üldse, taibukal lapsel ei ole põhjendatud ülbe "mina ja maailm" suhtumise kujundamine. Kusjuures, sageli ei ole ülbed ega konfliksed taibukad lapsed ise (lapsed on nagu lapsed ikka), vaid just täiskasvanud kujundavad sellist: "Sa oled staar - saada teised p.sse" suhtumist.

[Külaline]

Õpetaja nõudis lahenduskäigu kirja panemist

Ausalt, õpsid minge peesse.

Ega taibukal lapsel ei võta tükki küljest ära ega vähenda kuidagi tema annet see, kui ta õpib ka lahenduskäiku kirja panema. Normaalne, et õpetaja seda nõudis ja antud juhul laps õppiski ka lahenduskäiku kirja panema - sai ühe oskuse juurde. Miks oskus oma lahenduskäiku arusaadavalt kirja panna siis kuidagi laiduväärne ja mitte äraõppimist väärt on?

Üldse, taibukal lapsel ei ole põhjendatud ülbe "mina ja maailm" suhtumise kujundamine. Kusjuures, sageli ei ole ülbed ega konfliksed taibukad lapsed ise (lapsed on nagu lapsed ikka), vaid just täiskasvanud kujundavad sellist: "Sa oled staar - saada teised p.sse" suhtumist.

[Külaline]

Õpetaja nõudis lahenduskäigu kirja panemist

Ausalt, õpsid minge peesse.

Ega taibukal lapsel ei võta tükki küljest ära ega vähenda kuidagi tema annet see, kui ta õpib ka lahenduskäiku kirja panema. Normaalne, et õpetaja seda nõudis ja antud juhul laps õppiski ka lahenduskäiku kirja panema - sai ühe oskuse juurde. Miks oskus oma lahenduskäiku arusaadavalt kirja panna siis kuidagi laiduväärne ja mitte äraõppimist väärt on?

Üldse, taibukal lapsel ei ole põhjendatud ülbe "mina ja maailm" suhtumise kujundamine. Kusjuures, sageli ei ole ülbed ega konfliksed taibukad lapsed ise (lapsed on nagu lapsed ikka), vaid just täiskasvanud kujundavad sellist: "Sa oled staar - saada teised p.sse" suhtumist.

Oleks sellel taibukal lapsel veel head haridust tõendavad paberid ja hea suhtlemisoksus, oleks ta ilmselt veel palju kõrgemale jõudnud kui olla mingi analüütik. Paljud sellised taibukad ülbikud ei jõua üldse mitte kuskile, sest igasugune eneseregulatsioon puudub, teistega läbi ei saa, perekonda pole, sõpru pole. Pärast on niisama joodik, keskeaks kibestub päris ära.

[Külaline]

No siis õppiski koolis oma lahenduskäiku kirjutama, sest muidu sai kontrolltöö kahe.

Tead õiget vastust, aga kui lahenduskäiku pole saad kahe.
Õps muidu ei usu. No see pole ka õpetaja.
Kui õpetaja ei oska, siis see ei tähenda, et keegi teine ei oska.

Lahenduskäiku teen kui muidu ei oska. Kui midagi tean, siis ma ei hakka veel midagi kirja panema.

Ma pakun, et noored peast ei oskagi sellepärast arvutada, et nad peavad lahenduskäiku kirja panema.

[Külaline]

No siis õppiski koolis oma lahenduskäiku kirjutama, sest muidu sai kontrolltöö kahe.

Tead õiget vastust, aga kui lahenduskäiku pole saad kahe.
Õps muidu ei usu. No see pole ka õpetaja.
Kui õpetaja ei oska, siis see ei tähenda, et keegi teine ei oska.

Lahenduskäiku teen kui muidu ei oska. Kui midagi tean, siis ma ei hakka veel midagi kirja panema.

Ma pakun, et noored peast ei oskagi sellepärast arvutada, et nad peavad lahenduskäiku kirja panema.

Asi pole ju selles, et õpetaja ei usuks, et sa peast lahendada oskad. Küll aga on õige lahenduskäigu oskamine ju ülesandest suurem osa kui ainult õige vastuse leidmine. Sest ühelt ülesandelt liigutakse teisele, kui sa ei oska eelmise lahenduskäiku, on keeruline edasi minna. Matemaatikas põhineb alati üks tükk teisel. Lisaks on see, et kui sa pole harjunud lahenduskäiku kirjutama, siis kui ülesanded lähevad keerulisemaks, ei pruugi sul enam jõud nendest üle käia ja ise piirad oma võimeid. Kolmas probleem on selles, et kui sa kuskil töötad, näiteks IT-s või analüütikuna, pead sa kõik oma tehtud sammud dokumenteerima, ei piisa sellest, et ütled lihtsalt, et vastus on nii või naa. Ilma dokumenteerimata IT lahendus pole mingi lahendus ja selle eest ei maksa keegi.

[Külaline]

Siin on ju igal sammul näha, mis saab, kui su kooliharidus on poolik, matemaatikat ei oska. Sa ei saa üldse aru, mis asjad on omavahel seotud, miks mingid asjad on maailmas nii või naa. Usud mingeid uhhuuteooriaid, sest su mõistus ei küündi selleni, et suudaks analüüsida, et nii ei saa olla. Paned kokku mingid suvalised asjad, mis tegelikult ei ole omavahel seotud, põhjendad sündmusi valesti. Loen vahel mingeid vandenõuteooriaid, eranditult on nende kirjutiste autoriteks vähese haridusega iniimesed, põhjendused on naeruväärsed. Sellised usuvad igasugust jama ja on kerge saak manipulaatoritele ja petturitele.

[Külaline]

Oleks sellel taibukal lapsel veel head haridust tõendavad paberid ja hea suhtlemisoksus, oleks ta ilmselt veel palju kõrgemale jõudnud kui olla mingi analüütik. Paljud sellised taibukad ülbikud ei jõua üldse mitte kuskile, sest igasugune eneseregulatsioon puudub, teistega läbi ei saa, perekonda pole, sõpru pole. Pärast on niisama joodik, keskeaks kibestub päris ära.

Tead, see taibukas laps, kellest mina kirjutasin, on praeguseks keskealine härrasmees, kelle elu on heal järjel.
Haridust tõendavaid pabereid on tal mitmelt alalt, kuigi Eestis õpingud pooleli jättis ja piiride avanedes kohe USAsse tõmbas. Ülbe ta polnud ei lapsena ega ole ka nüüd.

[Külaline]

Oleks sellel taibukal lapsel veel head haridust tõendavad paberid ja hea suhtlemisoksus, oleks ta ilmselt veel palju kõrgemale jõudnud kui olla mingi analüütik. Paljud sellised taibukad ülbikud ei jõua üldse mitte kuskile, sest igasugune eneseregulatsioon puudub, teistega läbi ei saa, perekonda pole, sõpru pole. Pärast on niisama joodik, keskeaks kibestub päris ära.

Tead, see taibukas laps, kellest mina kirjutasin, on praeguseks keskealine härrasmees, kelle elu on heal järjel.
Haridust tõendavaid pabereid on tal mitmelt alalt, kuigi Eestis õpingud pooleli jättis ja piiride avanedes kohe USAsse tõmbas. Ülbe ta polnud ei lapsena ega ole ka nüüd.

Ega mina ei räägigi otseselt temast, vaid sellest, et ainult taibukusest ei piisa ja lahenduskäigu nõudmine tunnis pole mingi õpetaja kius.

[Külaline]

Loomulikult polnud see kius.

[Külaline]

Õpetajatele räägitakse ülikoolis, et andekus on ka erivajadus, et kui sellise lapse hooletusse jätad, võivad samuti olla tagajärjed kehvad. Laps hakkab igavlema, ei õpi pingutama, õpioskused on null, ei arene edasi, võivad tekkida käitumisraskused jne. Aga noh, päriselus on neid andekaid vähe ja nad jäävadki tahaplaanile, kuna rohkem on tegemist rumalatega, keda peab kuidagi kolmeni välja venitama. Ülikoolis räägitakse seda, et pead kõiki erinevaid lapsi individuaalselt õpetama, neile eraldi ülesanded koostama jne, jne. Aga kus päriselus õpetajal selline aeg, et igaühele eraldi ülesanded teha või mingeid erimeetodeid kasutada. Kes klassiga ei ühildu, see jääb maha ja keegi teine leidku lahendus.

[Külaline]

No siis õppiski koolis oma lahenduskäiku kirjutama, sest muidu sai kontrolltöö kahe.

Tead õiget vastust, aga kui lahenduskäiku pole saad kahe.
Õps muidu ei usu. No see pole ka õpetaja.
Kui õpetaja ei oska, siis see ei tähenda, et keegi teine ei oska.

Lahenduskäiku teen kui muidu ei oska. Kui midagi tean, siis ma ei hakka veel midagi kirja panema.

Ma pakun, et noored peast ei oskagi sellepärast arvutada, et nad peavad lahenduskäiku kirja panema.

Küsimus pole õpetaja isiklikus uskumises või mitte uskumises. Kooli kirjalikes töödes on ette nähtud, et õpilane oskab matemaatilises keeles (tehetena) kirja panna, kuidas lahenduseni jõudis. Võib esialgu peast ära lahendada ja pärast lahendamise loogika kirja panna, kui nii lihtsam on, pole ka ületamatu.

Miks koolis on nihkunud tasakaal suulistelt vastamistelt (jah, meie ajal oli nii, et õpilane seisis pingis või tahvli ees ja õpetaja küsis näit. kümme küsimust ja õpilane vastas ja kui palju õigeid vastuseid andis, selle põhjal sai hinde) ülekaalukalt kirjalike tööde poole nihkunud - seda mina ei oska öelda. Suulised vastamised enamusele tundusid ebameeldivamad (terve klassitäis vahib, aega pikalt mõelda ei ole), võibolla sellepärast jäeti need ära. Ehkki, näit. peast arvutamise oskust suuline vastamine muidugi treenis küll.

[Külaline]

Ja miks siis noored ei oska peast arvutada ikkagi?
Õpivad õpetajale, kuna peab tegema nii nagu õpetaja tahab.
Vabatahtlikult ei taheta midagi teha. Muid õppeaineid ka peab õpetajale tegema.
Õpetajad tahavad kiidelda pisa testidega.
Lapsed sunniga õpivad.

[Külaline]

Ja miks siis noored ei oska peast arvutada ikkagi?
Õpivad õpetajale, kuna peab tegema nii nagu õpetaja tahab.
Vabatahtlikult ei taheta midagi teha. Muid õppeaineid ka peab õpetajale tegema.
Õpetajad tahavad kiidelda pisa testidega.
Lapsed sunniga õpivad.

Midagi ei pea. Õpetaja elus ei muutu midagi, kui oled loll elu lõpuni.

[Külaline]

Õpetajatele räägitakse ülikoolis, et andekus on ka erivajadus, et kui sellise lapse hooletusse jätad, võivad samuti olla tagajärjed kehvad. Laps hakkab igavlema, ei õpi pingutama, õpioskused on null, ei arene edasi, võivad tekkida käitumisraskused jne. Aga noh, päriselus on neid andekaid vähe ja nad jäävadki tahaplaanile, kuna rohkem on tegemist rumalatega, keda peab kuidagi kolmeni välja venitama. Ülikoolis räägitakse seda, et pead kõiki erinevaid lapsi individuaalselt õpetama, neile eraldi ülesanded koostama jne, jne. Aga kus päriselus õpetajal selline aeg, et igaühele eraldi ülesanded teha või mingeid erimeetodeid kasutada. Kes klassiga ei ühildu, see jääb maha ja keegi teine leidku lahendus.

Lahenduskäigu nõudmine andekamalt ei võrdu andekama hooletusse jätmisega. Andekamale peaks andma raskemaid ülesandeid lisaks ja teda nende lahendamisel juhendama, kui vaja. Iseasi, kui palju õpetaja seda teha jõuab, kui peab aitama vähevõimekaid õpilasi ja vahepeal oma energiat ja tunni aega kulutama hoopis mingite korrarikkujate veenmiseks, et nad ei lärmaks ega segaks teisi õpilasi ja saaks tunniga edasi minna... Tõesti, andeka jaoks võib edasiliikumise tempo aeglasemaks jääda, kui ta võimeline oleks.

[Külaline]

Lahenduskäigu nõudmine andekamalt ei võrdu andekama hooletusse jätmisega.

Kas keegi seda on väitnud? Kust selline mõttekäik üldse pähe tuleb?

[Külaline]

Ja miks siis noored ei oska peast arvutada ikkagi?
Õpivad õpetajale, kuna peab tegema nii nagu õpetaja tahab.
Vabatahtlikult ei taheta midagi teha. Muid õppeaineid ka peab õpetajale tegema.
Õpetajad tahavad kiidelda pisa testidega.
Lapsed sunniga õpivad.

Siin on oma tõetera. Aga, kui lapsed ei oska peast arvutada, siis siin on ikkagi vanematel jäänud töö tegemata. Seda tuleks kodus harjutada maast madalast.
Loomulikult ei taha nad vabatahtlikult kõike teha, sest ei suuda leida seda põhjust ja motivatsiooni. Kui on tore õpetaja, siis on motivatsiooniks õpetajale meeldimine st õpetaja ei valmistaks pettumust. Võib olla peaks kuivalt õpetamise asemel leidma rohkem seoseid argieluga...
Teine teema on see, et kõigile ei saagi matemaatika huvi pakkuda, no lihtsalt ei leia sellest enda teemat. Ise olen just selline, aga näiteks psühholoogia, kunst, ilukirjandus ja juhtimine on minu teemad. Mõistagi olin sunnitud õppima ka neid aineid, mis ei huvitanud.

[Külaline]

Ja miks siis noored ei oska peast arvutada ikkagi?
Õpivad õpetajale, kuna peab tegema nii nagu õpetaja tahab.
Vabatahtlikult ei taheta midagi teha. Muid õppeaineid ka peab õpetajale tegema.
Õpetajad tahavad kiidelda pisa testidega.
Lapsed sunniga õpivad.

Ei ole enam see aeg, kui mõni laps oli sügisel lausa rõõmus, et kodus talutöö rügamisest pääses ja kooli õppima tulla sai.

Eks tänapäeva mugavale lapsele kool on ikka kohustus, jah. Sügisel vabadus lõpeb ära, peab kooli minema ja õppima hakkama... Ja seda on raske muuta, et kohustus muutuks armsamaks kui niisama puhkamine. Muidugi ei taha keegi tagasi röökivate ja joonlauaga vastu näppe virutavate õpetajate ajastut. Koolides püütakse luua palju sõbralikum ja õpilasega arvestavam õhkkond kui näit. 1980.-tel (mida mõned siinkirjutajatest on kogenud). Aga kõiki nõudmisi maha võtta ja loota, et siis lapsed ainult suurest rõõmust ja õhinast õpivad (ja tase ei lange!), on ka ebareaalne.

[Külaline]

Ja miks siis noored ei oska peast arvutada ikkagi?
Õpivad õpetajale, kuna peab tegema nii nagu õpetaja tahab.
Vabatahtlikult ei taheta midagi teha. Muid õppeaineid ka peab õpetajale tegema.
Õpetajad tahavad kiidelda pisa testidega.
Lapsed sunniga õpivad.

Ei ole enam see aeg, kui mõni laps oli sügisel lausa rõõmus, et kodus talutöö rügamisest pääses ja kooli õppima tulla sai.

Eks tänapäeva mugavale lapsele kool on ikka kohustus, jah. Sügisel vabadus lõpeb ära, peab kooli minema ja õppima hakkama... Ja seda on raske muuta, et kohustus muutuks armsamaks kui niisama puhkamine. Muidugi ei taha keegi tagasi röökivate ja joonlauaga vastu näppe virutavate õpetajate ajastut. Koolides püütakse luua palju sõbralikum ja õpilasega arvestavam õhkkond kui näit. 1980.-tel (mida mõned siinkirjutajatest on kogenud). Aga kõiki nõudmisi maha võtta ja loota, et siis lapsed ainult suurest rõõmust ja õhinast õpivad (ja tase ei lange!), on ka ebareaalne.